Charlie Hebdo vastuolulised järelkajad

7. jaanuari hommikupoolikul sisenesid kaks Kalašnikovi automaatidega meest satiirilise nädalalehe Charlie Hebdo toimetusse. Hüüete „Me maksame kätte prohvet Muhamedi eest“ ja „Allah on suur“ saatel tapsid nad 12 inimest, kelle hulgas oli ka kaks politseinikku. Ehkki ründajatel õnnestus esialgu sündmuskohalt põgeneda, suutis politsei juba samal päeval rünnakus kahtlustada džihadistidest vendi Kouachisid. Järgmise päeva hommikul kuulutati nad tagaotsitavaks. Sellist terrorirünnakut ei olnud Prantsusmaal nähtud pärast Alžeeria iseseisvumisega seotud rahutusi. Charlie Hebdo rünnakupäeva õhtul toimus veel üks tulistamine Fontenay-aux Roses’i eeslinnas, kus haavati inimesi, kuid hukkunuid ei olnud. Tulistajaks oli väidetavalt vendade Kouachide mõttekaaslane Amedy Coulibaly, kes jätkas järgmisel päeval amokijooksu, tappes tänaval ühe naispolitseiniku. 9. jaanuaril toimus sündmusi kokkuvõttev vaatus. Kõigepealt leidsid politseinikud põgenevad Kouachi vennad, kes seejärel tulevahetuses hukkusid. Kuid nagu eelnevast veel vähe oleks, korraldas Amedy Coulibaly pantvangivõtmise Vincennes’i ühes juudi toidupoes. Seal hukkus neli inimest.

Ei ole vist väga palju liialdatud, kui ütelda, et kogu Prantsusmaa oli šokis. Eelkõige oli aga tegemist tõelise väärtuste konfliktiga, mis tõstis veelkord esile terrorismi kui teatud kommunikatsioonivormi. Eemalt vaadates võis tunduda, et kogu probleem jääb ainult sõnavabaduse ja islamiäärmusluse vastasseisuks, kuid reaalselt käivitusid väga erinevad sotsiaalsed protsessid, mida võiks kirjeldada Stanley Coheni „moraalse paanika” mõiste abil. Millega on tegemist? „Moraalne paanika on elanikkonna väljendatud intensiivne tunne mingi teema, olukorra või inimeste grupi suhtes, mis näib ähvardavat sotsiaalset korda.”¹ Moraalse paanika tagajärgede äärmuslikeks ajaloolisteks näideteks on juudivastased pogrommid keskaegses Euroopas või nõidade põletamine. Tänapäeval on seda teemat käsitletud ühteaegu nii popkultuuri raames, aga ka kuritegevuse või terrorismi tajumise uuringutes. Stuart Hill käsitles moraalset paanikat just riigi ja kuritegevuse perspektiivist ja viitas ohule, et muuhulgas ka meedia võib kaasa aidata ootusele, et riik hakkaks rakendama „kõva käe” poliitikat.² Mõned Ameerika sotsioloogid on samal viisil kirjeldanud USA reaktsioone 9/11 atentaadile kui moraalset paanikat.³

Ei ole vist väga palju liialdatud, kui ütelda, et kogu Prantsusmaa oli šokis. Eelkõige oli aga tegemist tõelise väärtuste konfliktiga, mis tõstis veelkord esile terrorismi kui teatud kommunikatsioonivormi.

Kohe pärast Charlie Hebdo ründamist võtsid sõna paljud erinevad huvigrupid, kes üritasid kogu toimunu käsitlust retooriliselt monopoliseerida. Youtube’i vahendusel võttis sõna Jeemeni Al-Qaeda liider šeik Hareth al-Nadhari, kes väitis, et atentaadi provotseeris prohvet Muhamedi solvamine. ISIS aga avaldas video, kus väideti, et Amedy Coulibaly oli nende „sõdur“. Muuhulgas sai selles varem salvestatud videos sõna ka Amedy Coulibaly ise, kes teatas, et töötas vendade Kouachide atentaatidega sünkroonis. Prantsusmaa sisepoliitikas esinesid kiirete avaldustega Front National ja Marine Le Pen, kes püüdsid näidata kogu tragöödiat kui oma varasema migratsioonivastase poliitika tõestust.

Valitsuse jaoks tajuti olukorras ohtu, et ühest küljest võis oodata Prantsuse ühiskonna spontaanset radikaliseerumist islamivaenulikul suunal ja teisalt reaktsioonina seni mõõdukate moslemite polariseerumist. Samal ajal oli võimatu mööda vaadata ka domineerivast narratiivist, milleks oli loomulikult rünnak sõnavabadusele. Kui vaadelda Prantsuse valitsuskommunikatsiooni tegevust, siis korraga tegutseti mitmes suunas ja nii võib eristada kahte eraldi sõnumit. Esiteks, “Je suis Charlie” ehk seisukoht, et terroristide rünnakul ei lasta murda Prantsuse vabariigi põhiväärtusi. Prantsusmaa on 1905. aastast ilmalik riik ja esmase väärtusena toimib demokraatia ja sõnavabadus. Võtmeväljendiks saigi valeurs républicaines ehk “vabariigi väärtused”. Esimese hooga liitis just see sõnum kogu poliitilise spektri Front Nationalist kuni sotsialistidest presidendi François Hollande’i ja peaministri Manuel Vallsini või isegi veelgi enam vasakule poole. Teisalt tuli aga tegeleda moslemitega, keda püüti kohe positiivselt hõlmata ja võimendati nende distantseerumist terrorist, sest “islam on rahu religioon”. Variatsioonina muutus populaarseks ka Liibanoni päritolu aktivisti Dyab Abou Jahjah’ Twitteri-postitus “Je suis Ahmed”. See seisukoht oli esimene, mis hakkas nüansseerima “Je suis Charlie” valitsevat hoiakut. Mälestades Charlie Hebdo rünnaku ajal hukkunud moslemist Prantsuse politseinikku Ahmed Merabet’d, teatas see tekst: “Ma ei ole Charlie. Ma olen Ahmed, võmm, kes sai surma. Charlie naeruvääristas minu kultuuri ja minu usku. Ja mina surin, kaitstes tema õigust niimoodi teha.” Ajakiri L’Express lisas sinna lõppu veel lause, et kõik oleks selge: “Ma olen Ahmed. Ma olen ka kodanik.”

Olulisim riigi kommunikatsiooni- ehk psühholoogilise kaitse tegu oli aga sama atentaadinädala pühapäeval, 11. jaanuaril organiseeritud massidemonstratsioon, “vabariikluse marss” sõnavabaduse toetuseks. Tulemuseks oli harvanähtav ühtsuse meeleavaldus, kus väidetavalt osales ligi neli miljonit inimest ja suurel arvul valitsusdelegatsioone maailma eri riikidest. Prantsuse linnades ostis avalik võim reklaampindu ikka sellesama “Je suis Charlie” sõnumi toetuseks. Meeleavalduse juures oli omamoodi märgiline seegi, et välismaalt kohale tulnud kõrged aukandjad tegid oma ühispildi turvakaalutlustel muust massist eraldi ja kuulsa foto tegemise juures toimusid läbirääkimised selle üle, kellel lastakse kõndida solidaarsusmarsi esimeses reas. Lõpptulemusest näeme, et Hollande’i kõrval on Angela Merkel ja sealsamas on ka Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu ning Palestiina omavalitsuse juht Mahmoud Abbas. Tähelepanuväärne oli ühest küljest Vene välisministri Sergei Lavrovi lükkamine tagaplaanile ja ameeriklaste kõrgeimate aukandjate puudumine sellelt pildilt, ehkki riigisekretär John Kerry tuli Pariisi sõnavabadusele toetust avaldama mõni päev hiljem.

„Ma ei ole Charlie. Ma olen Ahmed, võmm, kes sai surma. Charlie naeruvääristas minu kultuuri ja minu usku. Ja mina surin, kaitstes tema õigust niimoodi teha.“

Kummatigi tähistas see sündmus riigi strateegilise kommunikatsiooni apogeed, sest kohe peale seda algasid teise lainena vastuolud. Juba demonstratsiooni organiseerimise ajal läks sisepoliitiliselt lahti tõestamine, “kes on kõige suurem vabariiklane”. Näiteks Marine Le Pen ja Front National küll said kutse, kuid eelistasid peavoolupoliitikutega mitte ühele pildile tulla ja korraldasid sarnase loosungiga demonstratsioone provintsis. Ka vasakult tiivalt süüdistati Hollande’i tragöödia “instrumentaliseerimises”. Esialgu leiti veel üpris loomuliku olevat, et nädal pärast atentaati ilmus Charlie Hebdo järgmine number avaliku võimu toetusel kaheksamiljonilises tiraažis ning lisaks kasvas ühe kuuga tellijate arv kümnelt tuhandelt kahesaja tuhandeni. Kuid samal ajal ilmusid ka Prantsuse peavoolumeediasse käsitlused, mis küsisid, kas pendel ei ole äkki liiga kaugele teise äärmusse liikunud, nii et “Je suis Charlie’st” on saanud omamoodi teisitimõtlemist vaigistav võimu instrument.

Taaskord reaalpoliitiliselt tuli nüüd tegeleda tagajärgedega. Muhamedi karikatuuride uuestitrükk atentaadijärgsel nädalal käivitas protestiaktsioonid sisuliselt kogu islamimaailmas Indoneesiast Nigeeriani. Kaks nädalat hiljem loendati vägivaldseid rünnakuid prantslaste ja nende firmade vastu tervelt 150 juhul. Tegemist oli reaalse julgeolekuohu jätkumisega, mille tulemusena peaminister Manuel Valls ütles ühes intervjuus, et Prantsusmaa on “sõjas terrorismiga”. See aga kõlas juba kuidagi liiga tuttavalt. Nii et kui vaba ajakirjandus avaldas ühelt poolt alarmeerivalt retoorilisi küsimusi, miks Prantsuse luure ei suutnud ennetada Charlie Hebdo tragöödiat, siis vastas võim sellele lubadusega tõhustada julgeolekumeetmeid. Reaalselt tähendas see ettepanekuid inimeste seire tõhustamiseks nii lennujaamades, hotellides kui eelkõige internetis, mille kaudu terroristid koordineerivad oma tegevust ja värbavad uusi liikmeid. Samal ajal toimusid siin ja seal Prantsusmaal nüüd juba selgemini avalduvaid vastuolusid rõhutavad järellainetused. Näiteks kui oma antisemiitlike avaldustega tuntud mustanahaline skandalist ja koomik Dieudonné postitas Facebookis teate “Täna õhtul tunnen ma ennast Charlie Coulibalyna” (vihje ühele terroristidest), siis esitati talle 1990. aasta nn Gayssot’ seaduse ja 2014. aasta kriminaalseadustiku muudatuste alusel süüdistus “terrorismi ülistamises”. Pariisi esimese astme kohus mõistis Dieudonné süüdi ja määras talle trahvi 30 000 eurot. Oluline on seegi, et Dieudonné on ka varem antisemiitlike esinemiste eest süüdi mõistetud.

Käesoleva artikli autor oli selle kohtuotsuse teatavakstegemise päeval Pariisis ja kuulis, kuidas keegi polemist esitas peavoolumeedias lõpuks ka retoorilise küsimuse: “Miks on nii, et kui solvatakse ühte mustanahalist, siis on see rassism, kui solvatakse ühte juuti, siis on see antisemitism, aga kui tallatakse jalge alla 1,6 miljardit moslemit, siis on see sõnavabadus?“

Tegemist oli reaalse julgeolekuohu jätkumisega, mille tulemusena peaminister Manuel Valls ütles ühes intervjuus, et Prantsusmaa on „sõjas terrorismiga“. See aga kõlas juba kuidagi liiga tuttavalt.

Irooniline ja ometi mitte üllatuslik oli ka François Hollande’i ja Manuel Vallsi populaarsuse tõus pärast atentaati. 19. jaanuaril avaldatud uuringute põhjal tegi Hollande’i madal populaarsusindeks läbi Prantsuse avaliku arvamuse uuringute ajaloos enneolematu tõusu. Analüütikud hindasid selle põhjuseks Hollande’i väga selgesõnalist vabariiklike väärtuste kaitsmist. Sarnast tõusu võrreldi vaid François Mitterandi populaarsuse tõusuga Esimese Lahesõja ajast. Kummatigi kuu aega hiljem pöördus populaarsus taas langusesse, kui “Charlie efekt” hakkas ühiskonnas lahtuma.

Tänase seisuga ei ole Charlie Hebdo rünnaku järelkajad veel kaugeltki vaibunud. Selle mõju võib kindlasti näha lähima aasta seadusandlikes initsiatiivides, mis annavad julgeolekustruktuuridele uusi volitusi, samal ajal kui avalik diplomaatia islamimaade suunas üritab õli mitte rohkem tulle valada. Eesti jaoks oli kõige tajutavam muudatus see, et äärmusislami terrorismioht tõrjus samaaegse Ukraina konflikti Prantsuse meedias suhteliselt tagaplaanile. Kinoomanikud kurtsid aga allakirjutanule, et käesoleva aasta kinokülastatavus on ligi kaks korda langenud, kuna inimesed ei tulnud atentaadile järgnenud nädalatel kodudest välja. Moraalne paanika jõudis resignatsioonifaasi.