Carolina Vendil Pallin: Kuidas Venemaa vaatab Rootsi liitumist NATOga

Väikeriigid ei ole Venemaa mõtteviisi järgi juba definitsiooni poolest suveräänsed. Seda on selgesti näha, kui Moskva räägib Soome ja Rootsi NATOga liitumisest. Oma iga-aastases pöördumises parlamendi poole 29. veebruaril hoiatas Vladimir Putin, et Venemaa peab vastama ohule, mis tekib, kui „Rootsi ja Soome tõmmatakse NATOsse“. Arusaam, et NATOga liitumine oli suveräänne otsus – ja oli Venemaa Ukrainasse sissetungimise otsene tagajärg –, paistab Moskva arusaamale julgeolekust võõras.

Venemaale oli NATO laienemine poliitilises mõttes lüüasaamine ja Putini jaoks korralik alandus.

Sõjalis-strateegilises plaanis on Venemaa pärast Rootsi ja Soome liitumist NATOga leidnud end Põhja-Euroopas vähem kaitstud positsioonil. Venemaale oli see poliitilises mõttes lüüasaamine ja Putini jaoks korralik alandus. Selle asemel et NATOt Euroopas tagasi suruda, on sõja tulemuseks olnud NATO, mis on taas leidnud missioonitunde ning suudab teha plaane ja praktilisi ettevalmistusi, kaasamaks Rootsi ja Soome Läänemere piirkonda. See Moskva plaanidesse ei kuulunud.

Venemaa sõjaline vastus

Vaid mõni päev pärast Putini kõnet riigikogus väitis toonane kaitseminister Sergei Šoigu, et Venemaa otsus taastada Leningradi ja Moskva sõjaväeringkond on otsene vastus Rootsi liitumisele NATOga. Need plaanid – millest kaitseministeerium andis esimest korda teada detsembris 2022 – on aga tõenäoliselt osa suuremast ümberkorraldusest, et tulla toime sõjaliste ohtudega, mida Moskva peab kõige pakilisemaks. Venemaa valmistub pikaajaliseks vastasseisuks Läänega ning sõda Ukraina vastu on praegu läbiv teema peaaegu kogu Venemaa julgeolekupoliitikas ja sõjalises planeerimises.

Venemaa ise on aga praegu Põhja-Euroopas halvemas sõjalis-strateegilises positsioonis kui enne 2022. aasta veebruari. Kõik teised Läänemere riigid on NATO liikmed. Esialgu tegi Moskva vapra näo pähe, väites, et kaks Põhjamaa liitlast on nagunii alati olnud osa „kollektiivsest Läänest“. Venemaa sõjaplaneerijate jaoks tähendab NATO laienemine aga seda, et Soome ja Rootsi integreeritakse alliansi alalisse juhtimisstruktuuri koos neile määratud ressursside, vastutuse ja ülesannetega. See teeb võimalikuks praktilised ettevalmistused NATO raames, nagu on juba olnud näha sellistel ühiõppustel, nagu näiteks tänavu märtsis Põhja-Skandinaavias peetud Nordic Response 2024.

Soome ja Rootsi integreeritakse alliansi alalisse juhtimisstruktuuri koos neile määratud ressursside, vastutuse ja ülesannetega.

Venemaa on 2022. aastast saati korrutanud, et tal on vaja vastata „sõjatehniliste meetmetega“. See on tahtlikult ebamäärane termin, mida Moskva kasutab mitte ainult rõhutamaks oma pahameelt, vaid ka selleks, et mõjutada otsuste langetamist Läänes. Peale sõjaväeringkondade ümberkorraldamise kavatseb Moskva muuta diviisideks kokku seitse motoriseeritud jalaväebrigaadi (s.t mitte ainult Leningradi sõjaväeringkonnas) ja luua Karjalas uus armeekorpus. Plaan on kasvatada Venemaa relvajõudude isikkoosseisu poolteise miljonini.

Siiski on need vaid plaanid ja ilmselt ajendatud pigem tungivast vajadusest anda rohkem inimjõudu Ukraina sõja jätkamiseks, mitte aga olukorrast Läänemere piirkonnas. Selleks et formeerida üksused, mis suudavad suures sõjalises operatsioonis ühiselt tegutseda, kulub aastaid sõdurite väljaõppe ja varustamise peale. Seni näitavad satelliidipildid ja muud teated, et Ukrainasse paigutatakse üksusi kõigist viiest Venemaa sõjaväeringkonnast, sealhulgas Läänemere regioonist, selle asemel et tugevdada uut Leningradi väekoondist ja suurendada selle jõudu.

Moskva julgeolekupoliitilised kaalutlused

Juba enne 2022. aasta veebruari pidas Moskva end mässituks vastasseisu Läänega – see arusaam on nüüdseks Vene julgeolekumõtlemises sügavalt juurdunud. Raske on eristada, mis on Venemaa otsene vastus Rootsi liitumisele NATOga ja mitte vaid osa sellest üldisest võitlusest „kollektiivse Läänega“, nagu Venemaa seda nimetab. Putini esimesed kommentaarid pärast Soome ja hiljem Rootsi NATOsse astumise taotlusi olid ettevaatlikud. 16. mail 2022 väitis ta, et tegu pole otsese ohuga, kuid lisas, et „NATO sõjalise taristu“ edasi nihutamine kutsuks esile Venemaa vastuse. Jällegi oli tema ebamäärasus ilmselt tahtlik.

Moskva ei hinnanud valesti mitte ainult Ukraina võimet end Venemaa täiemahulise sissetungi eest kaitsta ja nende otsustavust seda teha, vaid ka Lääne reaktsiooni. Mais 2022 oli Venemaa Ukraina üle poliitilise kontrolli kehtestamisest ja NATO Euroopas tagasisurumise ambitsioonika püüdluse saavutamisest kaugemal kui enne invasiooni. NATO edasise laienemise ärahoidmine on olnud Venemaa järjekindel julgeolekupoliitiline eesmärk. Ometi on kolmteist liitlast – pärast külma sõda liitunud kuueteistkümnest riigist – teinud seda Putini valitsemise ajal. See on julgeolekupoliitiline lüüasaamine, millega Putin pigem ei sooviks seostatud olla.

Vene retoorika ja sõjaline jõud

Ukraina-vastane agressioon nõuab praegu suuremat osa sõjaressurssidest, mida Venemaa on võimeline koondama. Seda nii kaua, kuni võitlus jätkub praeguse intensiivsusega. Moskva geopoliitilised eesmärgid on pikaajalised ning nii üldine vastasseis Läänega kui ka sõda Ukraina vastu jäävad Moskva sõjaplaneerimises kesksele kohale.

Moskva eesmärk on mõjutada otsuste tegemist nii Stockholmis kui ka Helsingis ja Brüsselis.

Karm retoorika ja ähvardused on aga peamised vahendid, mis on Venemaa arsenalis Põhja-Euroopa jaoks, et heidutada Rootsit sõjajõude üles ehitamast ja NATOt relvi ja varustust lähemale paigutamast. Samamoodi nagu Iskander-rakettide paigutamise puhul Kaliningradi aastatel 2016–2018, hakkab Moskva korduvalt mõõka täristama oma Leningradi sõjaväeringkonna plaanidest rääkides, püüdes seega takistada Rootsi sõjalisi ettevalmistusi.

Eesmärk on mõjutada otsuste tegemist nii Stockholmis kui ka Helsingis ja Brüsselis. Siiski ei osuta miski, et isegi kui Lääs loobub veenva sõjalise heidutuse ülesehitamisest Põhja-Euroopas, paneks see ka Venemaad omaenda plaane koomale tõmbama ja loobuma oma julgeolupoliitika eesmärkidest.