Birma – kaitstud maailma eest

Birma on rahvusvaheliste uudiste esilehel harva. Kõik teavad Aung San Suu Kyid ja tema koduaresti, kuid kui palju me teame Birmas toimuvast? Birma põgenike olukorda uuriv Saksa teadlane Alexander Horstmann Max Plancki Religiooniuuringute ja Etnilise Mitmekesisuse Uurimise Instituudist külastas Tallinnat oktoobri lõpus. 7. novembril olid Birmas valimised, mida on raske pidada demokraatlikeks, pärast valimisi aga üllatas režiim maailma Suu Kyi vabastamisega. Alexander Horstmann ja Karin Dean rääkisid Iivi Anna Massoga Birma olukorrast ja selle taustadest enne valimisi oktoobri lõpus.

IAM: Millised on Birma tänase olukorra tagamaad?

ALEXANDER HORSTMANN: Birma lugu on kurb lugu, sest kõik algas väga paljulubavalt. Pärast Teist maailmasõda rõõmustati brittide lahkumise ja iseseisvuse üle, loodi demokraatlik valitsus. Siis aga järgnes rida riigipöördeid. Sõjavägi kartis paranoiliselt imperialismi, leidis, et peab rahvast ja muidugi ka oma privileege kaitsma. 1962. aasta Ne Wini riigipöördega algas autoritaarse sõjaväerežiimi aeg, ja lootusrikkalt alanud moderniseerimisprotsessid – Birmal oli palju loodusvarasid ja piisavalt riisi, et kogu rahvast toita – peatusid eneseisolatsiooni tulemusena. Kui kindralitel tuli 1990. a mõte valimised korraldada ja oppositsioon Aung San Suu Kyi juhtimisel need ülekaalukalt võitis, ei loobunud sõjavägi võimust, vaid hakkas demokraatialiikumist karmilt alla suruma. Palju inimesi – haritlasi ja teisigi – said pikki vanglakaristusi ja vanglates on tõendatud inimõiguste rikkumisi, sealhulgas piinamist.

Teise rinde moodustasid piirialade rahvusvähemused. Karenid olid olnud brittidele lojaalsed ja moodustasid suure osa koloniaalvõimu sõjaväest ning ametnikkonnast, sest britid usaldasid kareneid, sealhulgas eriti kristlastest kareneid, rohkem kui budistidest birmalasi. Nad osalesid ka kolonialismivastaste protestide allasurumisel, kus vastas olid muuhulgas budistlikud mungad. Nii et pingetel birmalaste ja karenite, budistide ja kristlaste vahel, on sügavad ajaloolised juured. Teise maailmasõja ajal tapeti kareneid massiliselt.

Kui britid lahkusid, tundsid vähemused end reedetuna, sest nad lootsid saada oma iseseisva riigi või vähemalt territoriaalse autonoomia, ent ei saanud. Sõjavägi kohtles vähemusi rahvareeturitena, ja selle tulemusena käivitasid karenid 1949. aastal iseseisvusliikumise.

IAM: Kui suure osa rahvastikust vähemused moodustavad?

KARIN DEAN: Oleneb, kellelt küsida. Ametlikult on kaheksa suurt rühma, aga valitsus on kokku lugenud 135 erinevat rahvust ja keelt. Birma on väga suur ja mitmekesine maa, birmalased moodustavad umbes 60-protsendilise enamuse, 40% rahvastikust kuulub rahvusvähemustesse.

IAM: Kas usulised erinevused ühtivad rahvusega?

AH: Paljud vähemused on samuti budistid, näiteks tai keelt rääkivad šanid. Karenitel on oma keel, mille arendasid välja ameerika baptistidest misjonärid, kuid osa kareneistki on budistid, nagu ka näiteks monid, väga vana tsivilisatsioon, mis kunagi domineeris Kagu-Aasias. Paljud vähemused on aga pöördunud ristiusku, sest see lisas neile võimu ja andis budistidega võrreldes parema positsiooni.

IAM: Kas valitseval režiimil on ka oma ideoloogia, millele ta tugineb?

AH: Nende ideoloogia ongi see, et nad hoiavad rahvast koos, see on nende peamine argument demokraatialiikumise vastu, mida nad süüdistavad liigses läänestumises. Nad vaatasid kristlust alati kui võõrast välismaalaste usku. Tegelikult on paljud kareni haritlased jätkuvast sõdimisest väsinud ja tahavad rahu, nad on loobunud iseseisvustaotlustest ning lepiksid mingi föderalistliku lahendusega. Usalduse kriis on suur, aga inimesed, ka Burma keskmes ja suurtes linnades elavad karenid, tahaksid sõja lõpetada.

IAM: Mis on Birma või Myanmari nimevaidlustes tegelik sisu?

KD: Sõjaväerežiim muutis Birma nime ära. Kuna enamik inimesi ei tunnista hunta antud nime, on nime valik automaatselt ka poole valik.

Kui kindralitel tuli 1990. a mõte valimised korraldada ja opositsioon Aung San Suu Kyi juhtimisel need ülekaalukalt võitis, ei loobunud sõjavägi võimust, vaid hakkas demokraatialiikumist karmilt alla suruma.

Alexander Horstmann

AH: Kuna režiimi esindajad peavad ennast Birma kultuuripärandi hoidjaiks, tahavad nad ka algupärast nime ja Myanmar on seda. Nii eristavad nad end neist, kes maad Birmaks kutsuvad. Paljud kutsuvad maad Birmaks, aga ehk me peaksime ka Myanmari tunnistama?

KD: Neutraalne viis on kasutada mõlemaid nimesid kaldkriipsuga.

AH: Enam ei olegi võimalust neutraalseks jääda.

IAM: Tähendab, kogu militaarrežiimi ideoloogia ongi autentse Birma kultuuri kaitse?

AH: Täpselt nii. Me peame nende mõtteviisist aru saama.

IAM: Ja vähemustevastane vägivald on põgenike peamine vastupanu ja lahkumise põhjus?

AH: Nad haarasid relvad, sest nad tundsid end petetuna ja leidsid, et ainus viis oma huvisid kaitsta on relvastatud võitluse abil. Neid ka diskrimineeriti ja neid mõrvati massiliselt nende varasema koostöö tõttu brittidega.

KD: See kõik on väga keeruline. Mõned rahvusrühmade armeed kontrollivad Birma territooriumi, nad on alustanud oma võitlusi eri aegadel. Mitmetel põhjustel olid karenid esimeste hulgas, nad alustasid mässuga kohe1949. aastal, kui Birma loodi. Mõned teised rühmad alustasid võitlust hiljem, 1970ndatel ja 1980ndatel, ja on olnud perioode, kui nad on moodustanud ühise rinde hunta vastu. Siis on veel Birma kommunistlik partei, mis on samuti valitsuse vastu võidelnud, nii et seal on väga erinevaid vastupanurindeid.

IAM: Kas ka kommunistlik partei seostub mingi teatud rahvusrühmaga?

AH: Ei, see oli rahvusülene, aga neid toetasid hiinlased, kes hiljem tagasi tõmbusid. Birmas oli ka liit kommunistide, rahvusvähemuste, demokraatialiikumise vahel, ka tudengid läksid põranda alla, et vähemusi toetada. Manerplaw‘s, karenite tähtsaimas sõjalises keskuses, oli neil nagu oma puhverriik, oma lipu ja hümniga.

Kuid selline liit on väga habras. Põgenikud jagunesid kaheks, ühel pool demokraatialiikumine, kuhu kuulusid ka tudengid, haritlased ja poliitikud, ning teisel pool ääremaade vähemusrahvustest koosnev tsiviilelanikkond. Kui sõjavägi nende külad maha põletas, pidid nad põgenema, et ellu jääda. Hunta püüdis neid ümber asustades demokraatialiikumist nõrgendada, sest kareni vabastusarmee nõudis tsiviilelanikelt makse ja eeldas, et iga pere saadab armeesse ühe poja.

IAM: Tähendab, rahvusarmeed omavad oma territooriumil mingit võimu?

AH: Varem küll, aga kui Manerplaw aastal 1995. aastal langes, siis nad pidid alla andma.

KD: Manerplaw oli kareni rahvusliku vabastusrinde keskus. Üks põhjus selle langemises oli see, et selle üks osa, demokraatlik kareni budistlik armee, oli vabastusrindest lahku löönud. Suurem osa Põhja-Birmast oli vabadusvõitluse kõrgajal 1980ndate lõpus Birma sõjaväele kättesaamatu. Manerplaw langemisega birmalased võitsid maad juurde. See territoorium on ikka veel jagatud, suurem osa sellest on valitsuse käes, aga mõned piirkonnad kuuluvad endiselt rahvusrühmadele. Mõned neist on sõlminud Birma armeega vaherahu, teised ei ole. Karenid on üks rühmadest, kes ei ole vaherahu tingimustega leppinud. Nad jätkavad sissisõda, aga budistlikud karenid lõid sellest lahku. Hunta katsub neist rahvusarmeedest, kes on vaherahuga liitunud, teha Birma armee osa ja lasta neil piiri valvata, aga ainult Birma võimude valve all.

Praegu räägitakse ka sellest, et kareni budistid võivad teiste karenitega taasühineda. Pilt pole mustvalge ning poliitika muutub kogu aeg. Näiteks on kareni budistid andnud karenitele infot sellest, kui birmalased plaanivad neid rünnata, ehkki nad on ametlikult vastaspoolel. Mängus on ka palju muid asju, nagu sugulussuhted, rahvus ja ühine keel.

AH: Paljusid tudengeid kiusati pärast valimisi taga, sõjavägi ei tahtnud loobuda võimust demokraatliku opositsiooni kasuks, nii et tudengid pidid samuti põgenema, ka nemad läksid Manerplaw‘sse ja ühinesid relvastatud võitlusega. Tähendab, kaks täiesti erinevate motivatsioonidega rühma tuli sõjalises keskuses kokku ja tudengid, kes polnud kunagi varem relvi käsitlenud, tegid koos karenitega läbi sõjalised õppused.

IAM: Kas teil on oma nägemus sellest, kuidas rahvusvaheline üldsus võiks seal aidata?

AH: Tänu demokraatialiikumise allasurumisele otsustas USA Birma huntat sanktsioneerida ja rahvusvahelised organisatsioonid nagu IMF, Maailmapank ja mitmed humanitaarabi organisatsioonid lahkusid Birmast. Birmasse oli üha raskem kaupa sisse tuua, nii et piirikaubanduse tähtsus kasvas, tekkisid must turg ja narkoturg ning loodusvarasid ekspluateeriti. Paljud väidavad, et sanktsioonid ei aidanud demokraatialiikumist, vaid isegi lisasid paranoiat, kasvatasid viletsust ja tugevdasid seega hunta võimu. Enim kannatavad sanktsioonide all lapsed ja vanurid. Sanktsioonid peaksid karistama režiimi ja soodustama võimuvahetust, aga keegi ei kujutanud ette, et hunta võim kestab nii kaua ja et nüüd nad on tugevamad kui kunagi varem.

Sõjavägi kartis paranoiliselt imperialismi, leidis, et peab rahvast ja muidugi ka oma privileege kaitsma.

Alexander Horstmann

Minu meelest peaksime režiimiga dialoogi pidama. Kuid see on väga raske, sest olukord on nii keeruline, seal on ka seesmist võimuvõitlust.

IAM: Kas dialoogi abil on võimalik midagi muuta?

AH: Midagi on juba saavutatud, vaherahu näiteks. See on habras ja hunta on endiselt võimul ning nad nõuavad inimestelt igasuguseid tasuta teenuseid. Kuid vaherahu on ainus viis selles piirkonnas mingit arengut edendada.

KD: Vaherahu oli sisemiste läbirääkimiste tulemus, rahvusvahelisel üldsusel polnud sellega mingit tegemist. Selles leppisid kokku kohalikud kogukondade juhid. Sisemine võimuvõitlus soodustas vaherahu sõlmimist. Rahvusvähemustele tähendas relvarahu nende nõrgenemist, neil on vähem tingimisruumi, nad on tegelikult lasknud huntal oma territooriumi üle võtta ja kaubanduse monopoliseerida. Vaherahu on võit sedavõrd, kui see peatas sõdimise, kuid paiguti on sõda süttinud uuesti ja eriti enne valimisi haarasid mõned rühmad, mis on 20 aastat rahus elanud, uuesti relvad. Ainus, mida rahvusvaheline üldsus ehk teha saab, on avaldada Hiinale survet, et ta nõuaks Birmas positiivset muutust, sest Hiinal on Birmas väga suur mõjuvõim.

AH: Hiina on režiimi stabiliseerija. Suurem osa kaubast ja relvadest tuleb Hiinast.

KD: Dialoogi on katsutud alustada, aga selle on peatanud hunta täielik tahtmatus sentigi järele anda. Seegi tuleb mõtteviisist, mida rahvusvaheline üldsus peaks enam uurima. Sellest, et nad usuvad end olevat ainsad, kes Birmat koos suudavad hoida: kui nad ei valitseks autoritaarselt – või nüüd on moes rääkida “distsiplineeritud demokraatiast” –, siis laguneks riik laiali. See väga tugev usk on kogu Birma riigi aluseks.

AH: Isegi kui Birmat tabas looduskatastroof ja palju inimesi sai surma, ei lubanud hunta rahvusvahelisi organisatsioone, näiteks Punast Risti, appi.

IAM: Kas ka see tuli “imperialismi” hirmust?

AH: Jah, täpselt. Valitsejate sügavast usust, et nad peavad riiki Lääne imperialismi eest kaitsma. Aga muidugi kaitsevad nad samas oma võimu.

IAM: Kas oleks mingit võimalust jõuda kokkuleppele, et sanktsioone võidaks kergendada, kui birmalased inimõigusi enam austaksid?

AH: See on väga raske, sest režiim ise on salakaubaveoga ja loodusvarade ekspluateerimisega seotud. Sellega on seotud ka mõned rahvusvahelised firmad nagu Total, mis kasutas sunnitöölisi gaasijuhtme ehitamiseks. Tänu isolatsioonile on see juhe režiimi elulõngaks.

KD: Inimõigusi on raske määratleda. Birma valitsus väidab, et ühiskondliku töö tegemine kuulub nende traditsiooni, et alati on külaelanikud üheskoos küla ehitamiseks tööd teinud.

AH: See on väga küüniline – loomulikult oli tegu sunnitööga, inimesed said gaasitoru ehitusel surma ja Totali vastu on ka kohtuprotsess käimas.

Me võime näha otseajas satelliitfotosid sõjapiirkonnast, inimesi lastakse maha, lapsed saavad maamiinidest haavata, kõik see jätkub kogu aeg

Karin Dean

KD: UNHCR, ÜRO agentuur, mis raporteerib inimõiguste rikkumisi, kirjutab igal aastal inimõiguste olukorrast raporteid, aga Birma valitsusel on oma vastuargumendid.

Me võime näha otseajas satelliitfotosid sõjapiirkonnast, inimesi lastakse maha, lapsed saavad maamiinidest haavata, kõik see jätkub kogu aeg. Eriti šanide ja karenite piirkonnas, Ida-Birmas. Mõne määratluse järgi võiks öelda, et seal toimub genotsiid, ja selle kohta kogutakse tõestusmaterjali. Aga see kõik on jätkunud aastaid ega muutu.

IAM: Kas lähenevatest valimistest võib loota demokraatlikke valimisi?

KD: Absoluutselt mitte. Valitsus kutsus erakondi üles registreeruma, aga paljudel erakondadel ei lastud seda teha. Registreeruda said vaid neutraalsed või valitsusmeelsed erakonnad. Samuti teatas valitsus, et teatud rahvusrühmade vaherahualadel ei hääletata. Hääletada saab ainult valitsuse kontrollitud piirkondades. Nendest valimistest ei tule vabu ega ausaid valimisi, rahvusvaheline üldsus on need juba ette farsiks kuulutanud.

AH: Teisest küljest Rahvuslik Demokraatialiiga (National League for Democracy, NLD) on tunduvalt nõrgenenud, sest paljusid nende poliitikuid ähvardati ja löödi rivist välja.

IAM: Kas NLD koosneb peamiselt budistidest birmalastest?

KD: Kuna see on peavoolu oppositsioonipartei, siis koosneb ta peamiselt birmalastest ja budistidest, sest nad moodustavad riigis enamuse. Kuid ta on ka urbaanne erakond ja sinna kuuluvad ka paljud linnades elavad karenid, ka kristlased. Nemad kavatsevad valimisi boikoteerida.

Valitsus tegi reegli, et NLD saab osaleda ainult siis, kui Aung San Suu Kyi liidri kohalt lahkub, kuid temast peetakse väga lugu. Tema vastu kasutatakse muuhulgas seda, et ta on välismaalasega abielus olnud, valitsus tegi reegli, et ükski välismaalasega abielus olnud kodanik ei saa erakonda juhtida. NLDle anti valida, kas visata Aung San Suu Kyi erakonnast välja või mitte valimistel osaleda, ja nad otsustasid boikoteerida.

AH: Kuna Aung San Suu Kyi toetas sanktsioone, on tema üle ka vaieldud. Ta ei esinda kogu oppositsiooni. Ta on kangelane, keda kõik tunnevad, aga me peame ka teisi hääli märkama. Eksiilbirmalastest aktivistid boikoteerisid samuti valimisi, kuid mõned neist arvasid, et nad vajasid valimisi: „Me teame, et need on puudulikud, aga see on meie ainus võimalus – kui me boikoteerime valimisi, pole meil mingit võimalust asju parandada.”

Isegi kui Birmat tabas looduskatastroof ja palju inimesi sai surma, ei lubanud hunta rahvusvahelisi organisatsioone, näiteks Punast Risti, appi.

Alexander Horstmann

KD: Opposititsiooni jagamine ongi olnud hunta taktika, nad on tekitanud eriarvamusi ja opositsiooni niimoodi nõrgendanud. Ka vaherahutaktikaga on nad rahvuslike armeede vahel lõhesid tekitanud – mõned nõustuvad vaherahutingimustega, teised ei nõustu ja siis nad lähevad omavahel riidu. Rahvusliku opositsiooni hulgas on hunta mõnedele osapooltele eraldi lepinguid pakkunud, nad on alati jaganud ja valitsenud ja nüüd nad teevad seda taas. Mõned näevad valimistes võimalust ja teised pole sellega üldse nõus. Sellest võidab lõpuks just valitsus.

IAM: Oma Studia Generalia loengus Tallinna Ülikoolis rääkisite piirialade põgenike olukorrast ja kristlike abiorganisatsioonide suurest mõjust põgenike hulgas. Paljud põgenikest on jäänud Tai poolele. Kui palju neid umbes on?

AH: Kaks miljonit, neist 150 000 laagrites.

IAM: Ja nad on rahvuselt peamiselt karenid?

AH: Tegelikult on šanid põgenike hulgas enamuses, aga neid ei tunnistata Taimaal alati põgenikeks, sest nad räägivad tai keelt ja on raske vahet teha, kes on poliitiline põgenik, kes põgeneb sõja eest ja kes läheb lihtsalt tööle, et põgeneda majanduslikust kitsikusest.

IAM: Kust põgenike abiorganisatsioonid peamiselt pärit on?

AH: Tegutsevad näiteks Christian Aid UK, the World Service USA, International Rescue Committee USA, Caritas Switzerland, ZOA Hollandist, jesuiidid, mitmed Skandinaavia organisatsioonid. Nad on kõik kristlikud organisatsioonid, kes on ennast seal piirkonnas algusest peale tugevalt kanda kinnitanud ja koos kareni baptistidega põgenikelaagrid rajanud. Ja neil on seal piirkonnas väga tugev kultuuriline ja poliitiline mõjujõud.

KD: Seal töötab sadu organisatsioone: naiste toetuseks, keskkonna toetuseks, põlisrahvaste toetuseks jne. MTÜdele on see mõnus koht olla, on mugav olla Taimaal ja teha midagi birmalaste heaks. Kogu see abitööstus on samuti hea äri.

IAM: Kuidas Taimaal põgenikesse suhtutakse?

AH: Thaksini (Shinawatra, peaminister 2001-2006. Toim) ajast peale on Birmas palju tai investoreid. Nad teevad head äri, valitsus kaitseb investeerijaid, aga mitte tsiviilelanikke, ja ta ahistab põgenikke ja aktiviste. Mae Sotis Taimaal on palju põgenikke, vahel neid kiusatakse taga, vahel jäetakse rahule. Aktivistid peavad Lääne vabatahtlike abiga kodulehekülgi ja raporteerivad toimuvast väga professionaalselt. Aga seegi ei paranda olukorda nii kaua, kuni vägivald jätkub.

Alexander Horstmann on Saksamaal Göttingenis asuva Max Plancki Religiooniuuringute ja Etnilise Mitmekesisuse Uurimise Instituudi teadur.

Karin Dean on TLÜ Humanitaarinstituudi vanemteadur ja töötas 2002–2006 organisatsioonile The Henry Dunant Centre for Humanitarian Dialogue, vahendades Birma piiridel sõdivaid vähemusrahvuste rühmitusi ja relvarahugruppe konflikti lahendamise eesmärgil Yangoni, Genfi ja ÜRO Birma erisaadikule Kuala Lumpuris.