Berliini deklaratsioonist kibeda tegelikkuseni

Berliin oli ideaalne koht, kus tähistada ühendatud Euroopa sünnitunnistuse ehk Rooma lepingute viiekümnendat aastapäeva. Põhjus pole ainult selles, et tegemist on praeguse Euroopa Liidu eesistujamaa Saksamaa pealinnaga, Euroopa elujõulise, alati erksa ja ärkvel kultuurikeskusega, mis tõmbab võimsalt ligi kogu Euroopa kunstnikke, intelligente ja “peoloomi”. Berliin oli ühtlasi külma sõja ajal Euroopa lõhestatuse sümbol. Müüri püstitamine 1961. aasta augustis määras kindlaks saksa rahva saatuse: see oli sealtpeale jagatud kaheks eraldi osaks, vabaks ja kapitalistlikuks ning neostalinistlikuks. 1989. aasta novembris selgus aga, et Erich Honeckeri Antifaschistischer Schutzwall (antifašistlik kaitsemüür) oli nõrkuse ilming, mis pidi varjama läbinisti mädanenud sürrealistliku kommunistliku süsteemi kõlbelist ja majanduslikku pankrotti.

Kolm kümnendit enne mainitud müüri langemist pidas Lääs kommunismi veel tõsiseks ohuks. Stalini kurjakuulutav Realpolitik ja Nikita Hruštšovi (Mahmoud Ahmadinejadi NSV Liidu versioon?) pealetükkiv pokkeridiplomaatia õhutas kuut Lääne-Euroopa riiki (Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Itaalia, Holland, Belgia ja Luksemburg) 25. märtsil 1957. aastal oma jõud ühendama ning andma allkirja Rooma lepingutele, millega loodi Euroopa Majandusühendus (EMÜ). Tihedast koostööst EMÜ ja NATO raames oli eriliselt huvitatud Lääne-Saksamaa kantsler Konrad Adenauer. Ta pidas oma riigi tugevat ja pöördumatut lõimumist lääneblokiga (Westbindung) ainsaks võimaluseks ületada Saksamaa ja terve Euroopa lõhestatus. Prantsusmaa oli aga teatud määral lõhestatusest isegi huvitatud. Prantsusmaa tundis rohkem huvi “blondi saksa metslase” (Friedrich Nietzsche) taltsutamise kui kommunismi ohjeldamise vastu. Ühtlasi kasutas Prantsusmaa EMÜd ära tänuväärse tööriistana, mis aitas tal säilitada suurriigi mainet. Polnud juhus, et leping kirjutati alla vaid viis kuud pärast Prantsusmaa alandavat lüüasaamist Egiptuses – prantslased tundsid, et USA on nad reetnud, sest USA president Dwight Eisenhower keeldus neid Suessi kriisi ajal toetamast.

Levinud klišee kohaselt on Euroopa rong sealtpeale lakkamatult edasi kihutanud. Euroopa lõimumine on tõepoolest süvenenud – praegune Euroopa Liit ehk EL (selle nime sai EMÜ 1993. aastal) ei ole enam lihtsalt majandusühendus, vaid tegutseb aktiivselt ka välispoliitika ja kaitseküsimuste vallas – ning laienenud, viimasteks lisandujateks Rumeenia ja Bulgaaria. Kõik EMÜ/ELi probleemid ja tagasilöögid on leidnud ühel või teisel moel lahenduse: Prantsusmaa presidendi de Gaulle’i äge vastuseis Euroopa komisjoni pädevuse laiendamisele 1960. aastate keskel (niinimetatud tühja tooli poliitika, mille ajal Prantsusmaa boikoteeris Euroopa ministrite kohtumisi), Briti peaministri Thatcheri nõuded vähendada Brüsseli kassasse minevaid makseid 1980. aastate algul, Taani “ei” Maastrichti lepingule 1992. aastal ning vaidlused Euroopa eelarve üle 2005. aastal.

Prantsusmaad huvitas rohkem “blondi saksa metslase” taltsutamine kui kommunismi ohjeldamine.

Kuid hegellik arusaam Euroopa lõimumise loo progressiiv-evolutsioonilisest mustrist ei ole enam asjakohane. Rongi liikumist on juba kaks aastat takistanud mehaanilised tõrked. Pärast seda, kui Prantsusmaa ja Hollandi hääletajad lükkasid 2005. aasta kevadel Euroopa põhiseaduse lepingu tagasi, on see toppama jäänud. Saksamaa kantsler Angela Merkel, Adenaueri poliitiline lapselaps, on tõotanud, et teeb kõik endast oleneva halvava seisaku kõrvaldamiseks. Juba eelmisel aastal, kui Austria ja Soome kogusid tasapisi kokku kõik 27 arvamust põhiseaduse lepingu tuleviku kohta, märkis Merkel, et kavatseb nii ettevaatlikust lähenemisest loobuda ning püüab jõuda kokkuleppele teise Rooma lepingu, nagu põhiseaduse lepingut ametlikult nimetatakse, jõustamise osas. “Mõtiskluste aeg on möödas,” sõnas ta 19. jaanuaril.

Esmapilgul tundub, et Merkel saavutas läbimurde pidulikul kohtumisel oma Euroopa kolleegidega 25. märtsil niinimetatud Berliini deklaratsiooni kujul, kus märgitakse, et “viiskümmend aastat pärast Rooma lepingute allakirjutamist oleme me ühel meelel eesmärgi suhtes luua Euroopa Liidu jaoks uus ühine alus enne 2009. aasta Euroopa parlamendi valimisi”. Kuid see on veel küsitav, kas Merkel suudab tõepoolest Euroopa rongi uuesti rööbastele lükata. Skepsis on tema imetlust väärivatest taotlustest hoolimata õigustatud. Adenaueri unistuse taaselustamine sõltub suurel määral välistest teguritest, mida Merkel ei saa mõjutada.

Kõigepealt peavad kaks mässajat, kes tõukasid ELi praegusse kriisi, põhiseaduse lepingu või ka täiesti uue lepingu veel omaks võtma. Millise positsiooni siis Prantsusmaa ja Holland valivad? Prantsusmaa puhul sõltub asi lähenevate presidendivalimiste tulemusest, mille teine ja viimane voor on 6. mail. Parempoolsete gaulle’istide kandidaadi Nicolas Sarkozy seisukoht on kõige selgem: ta on korduvalt avaldanud poolehoidu põhiseaduse lepingu piiratud lühiversioonile. Esimest korda esitas ta selle seisukoha oma kõnes 2006. aasta veebruaris Berliinis. Prantsusmaa parlament ratifitseeriks sellise “minilepingu” võimalikult kiiresti. Sotsialistide presidendikandidaat Ségolí¨ne Royal on põhiseaduse lepingu küsimuses tõmmanud enda ümber uduloori. Intervjuus ajalehele Le Monde (5. märts) on ta öelnud, et põhiseaduse leping peab olema “vastuvõetav valijatele”, kes peavad saama uue võimaluse oma arvamust rahvahääletusel avaldada, ning sisaldama “sotsiaalset mõõdet”. Tema Sotsialistlikus Parteis valitsevad põhiseaduse lepingu küsimuses tõsised lahkhelid. Liberaalide-tsentristide kandidaat Franí§ois Bayrou on oma arvamuse täpsemalt välja öelnud: ta pooldab ELi institutsionaalse tuleviku osas uue valitsustevahelise konverentsi kokkukutsumist. Kuid Bayrou erakond UDF on suhteliselt väike, mistõttu tal tuleks parlamendis enamuse saavutamiseks teha koostööd Sarko ja Ségoga.

Hollandi puhul on hiljuti ametisse astunud kristlike demokraatide, sotsiaaldemokraatide ja ortodokssete kalvinistide valitsus (peaminister Jan Peter Balkenende neljas valitsus viimasel viiel aastal) lubanud võtta “aktiivse ja konstruktiivse rolli Euroopas ja maailmas”. Uue rahvahääletuse korraldamise plaani on valitsus tagasi lükanud. Kuid häda peitub selles, et sotsiaaldemokraatide juht Wouter Bos (praegu asepeaminister ja rahandusminister) peab selleks loobuma valimiskampaania ajal antud lubadusest, mis tõotas otsesõnu: “Uue lepingu puhul on vajalik uus rahvahääletus”. See rõõmustab muidugi vasakpoolset, populistlikku ja postmaoistlikku Sotsialistlikku Parteid, mis on suutnud juba tõusta Hollandi parlamendis suuruselt kolmandaks jõuks. Just Sotsialistlik Partei seisis ka 2005. aastal “ei”-kampaania taga. Mis saab siis, kui see Euroopa-vastane partei võimule tõuseb?

Suurbritannias tähendaks põhiseaduse lepingu avalik pooldamine praeguses olukorras poliitilist harakirit.

Veel tähtsam on Suurbritannia positsioon. Tony Blairi valitud järeltulijat Gordon Browni pole kunagi peetud veendunud eurofiiliks. Brittidele on põhiseaduse leping seniajani väga vastuoluline küsimus. Nende suhtumise on Saksamaa mõttekoja Friedrich Eberti sihtasutuse Londoni büroo kokku võtnud nii: “Praeguses olukorras tähendaks avalik põhiseaduse pooldamine poliitilist harakirit.” Brown ei soovi ratifitseerimise alustamist. Seda ei soovi ka sellised euroskeptitsismi kantsid nagu Poola, Tšehhi, Rootsi (kus rahvas keeldus 2003. aastal üle minemast eurole) ja Taani. Nii laususki Tšehhi president Ví¡clav Klaus vahetult enne Berliini deklaratsiooni allakirjutamist, et ei ole rahul põhiseaduskriisi lahendamise ajakavaga. Tšehhi asepeaminister Alexandr Vondra süüdistas isegi Merkelit, et too tahab oma ELi partnerid seada silmitsi fait accompli’ga. Klausi Poola kolleeg Lech Kaczyński on nimetanud Merkeli seatud sihti, 2009. aastat, teostamatuks.

Kõneluste taasalustamine põhiseaduse lepingu üle solvaks aga tõsiselt neid 18 liikmesriiki, kes on jõudnud selle juba heaks kiita – viimased olid, muide, Eesti ja Soome. Riigikogu ratifitseeris lepingu ülekaaluka enamusega 2006. aasta mais. Eesti president Toomas Hendrik Ilves on väljendanud 23. märtsil ajalehes Frankfurter Allgemeine Zeitung ilmunud artiklis oma rahulolu selle saavutuse üle. Ta kordab, et tema riik toetab tingimusteta Merkeli tarmukaid püüdlusi. Eesti riigipea on veendunud, et Euroopa ühishuvide tugevdamine saab rahvuslikke huve ainult kaitsta.

Tahtmatult puudutas Ilves sellega ELi Achilleuse kanda. Tegelik probleem selles seisnebki, et ei ole olemas mitte mingisuguseid Euroopa ühishuve. Loomulikult mõjutavad terrorism ja kliima muutumine kõiki ELi liikmesriike. Aga selliste kriitiliste teemade osas nagu transatlantilised suhted, energiasuhted Venemaaga ja ELi edasine laienemine, on igal liikmesriigil üsna suurel määral oma arvamus. Ajaloost tingitud psühholoogiline lõhe, mida Ameerika endine kaitseminister on nimetanud vana ja uue Euroopa erinevuseks, on peaaegu ületamatu. Väga ilmekalt näitab seda äsjane arutelu Poola ja Tšehhi osalemise üle Bushi administratsiooni raketitõrjeprogrammis. Õieti pole kuigi palju muutunud pärast Euroopa valulikku lõhenemist Iraagi küsimuses 2002.–2003. aastal, nii et võib üsna kindlalt öelda: enamik uusi liikmesriike peab endiselt Washingtoni vapraks rüütliks, kes kaitseb neid Moskva neoimperialistlike kapriiside ees. Seda on märkinud ka poola intelligentsi juhtfiguure ja endine teisitimõtleja Adam Michnik: “Poolakad kipuvad olema Ameerika-meelsemad kui ameeriklased.”

Saksamaa endine välisminister Joschka Fischer on väljendanud oma rahulolematust Poola ja Tšehhi seisukohtadega Briti ajalehes The Guardian 28. märtsil ilmunud artiklis, mis kannab pealkirja “Europe Redivided” (“Taasjagatud Euroopa”): “See kaheldava väärtusega projekt [raketitõrjesüsteem] ei kaalu üles Euroopa tõsist lõhenemist. Kuid just sellega ähvardab antud küsimuse kahepoolne käsitlemine – nimelt Euroopa jagunemisega mööda samu jooni, nagu need ilmnesid Iraagi sõja puhul… See episood paljastab Euroopa nõrkuse dramaatilise süvenemise.” Kogenud riigimees puudutas ka vajadust luua ühine energiapoliitika ning suhelda Venemaaga ühel häälel. Paraku ei andnud ta selles osas ise eeskuju, kui töötas veel välisministrina – sõlmis ju just Schröderi valitsus 2005. aasta novembris Kremliga kokkuleppe Läänemere gaasijuhtme rajamiseks. Tollal ei tähendanud EL ka Fischerile ja Schröderile midagi, lugesid ainult Saksamaa rahvuslikud huvid.

Prantsusmaa on veendunud, et edasine nõukogude võimu all elanud riikide liitumine toob kaasa tema kui “liidu loomuliku liidri” rolli kadumise.

Putini-Schröderi pakt, nagu Balti ja Poola ajakirjandus selle on ristinud, tõestab selgelt, et vanemad liikmesriigid Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia ei kõhkle Venemaaga äri ajamast vastastikuse kasu alusel. Nende arvates tuleb vältida energiatarnija Venemaa asjatut provotseerimist. Pole juhus, et Schröderi SPD, mis praegu on kantsler Merkeli CDU väiksem koalitsioonipartner, astub kategooriliselt vastu raketitõrjeplaanidele. “Saksamaal on kombeks püüelda strateegilise partnerluse poole Venemaaga. Ameerika plaanid sellega kokku ei sobi. Ameerika poliitika Venemaa suhtes on üpris provokatiivne,” on märkinud SPD nimekas liige Egon Bahr, kes 1970. aastate algul oli kantsler Willy Brandti mõjukas nõunik ja keda Ameerika strateeg Henry Kissinger nimetas kunagi “ohtlikuks saksa natsionalistiks”.

Samuti ei tunne vana Euroopa sugugi vaimustust ELi laiendamise üle Ukraina, Gruusia ja Moldovaga, mida pooldavad Poola ja Balti riigid. Prantsusmaa on veendunud, et edasine (Ameerika-meelsete) endiste nõukogude võimu all elanud riikide liitumine toob kaasa tema kui ELi “loomuliku liidri” rolli kindla kadumise. Laienemisvastased meeleolud on haaranud ka immigratsiooni ja jätkuvalt suurte maksete pärast Brüsselile hirmu tundvat Hollandit. “Pärast endise Jugoslaavia vabariike ei saa olla enam mingit ELi laienemist. Sellega tuleb punkt panna,” sõnas Hollandi endine peaminister Ruud Lubbers 18. märtsil.

Vahest suudavad Merkel ja tema järglased Euroopa Liidu eesistuja kohal leida praegustele põhiseadusega seotud hädadele mingi lahenduse, olgu siis enne või pärast 2009. aastat. Kuid märksa kauem aega nõuab jagusaamine nende taga seisvast probleemist, nimelt üha tugevnevast 19. sajandi stiilis rahvuslike huvide esiplaanile seadmisest, ning tõelise Euroopa identiteedi kujundamine.

Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane