Ben Hodges: Võidu sepistamine

Kremli sõda Ukraina vastu jätkub. Käimas on kümnes aasta pärast Venemaa esmast sissetungi Ukrainasse ja nüüdseks on juba üle kahe aasta möödas ulatusliku sissetungi algusest.

Venemaa pole üksi. Tema lähedane liitlane Iraan tarnib Shaheedi droone ning juhib abivalmilt Lääne ressursse ja tähelepanu Ukrainalt eemale, kasutades selleks ära oma käsilasi Hamasist, Hezbollahist ja Houthi liikumisest. Hamas peab Gazas aktiivselt lahingutegevust Iisraeli kaitsejõudude vastu (IDF) pärast Hamasi šokeerivaid julmusi 7. oktoobril.

IDFi liigne jõukasutus peaminister Benyamin Netanyahu käsu „Hamas hävitada“ täitmisel on aga muutnud määratult palju raskemaks ülesande leida lahendus, mis tooks pantvangid koju, peataks süütute palestiinlaste tapmise ja pakuks jätkusuutlikku kahe riigi lahendust. Teised Iraani käsilased, Houthid Jeemenis ja Hezbollah Liibanonis, tulistavad rakette Iisraeli ja USA regioonis paiknevate vägede ning rahvusvaheliste kaubalaevade pihta Punasel merel.

Põhja-Korea varustab Venemaad laskemoonaga, tarnides sealhulgas suuri ballistilisi rakette, mida on kasutatud Ukraina linnade vastu.

Hiina, Iraan ja Venemaa põlgavad pärast Teist maailmasõda loodud reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda, mis on nii paljudele meist toonud kasu ja õitsengu.

Samal ajal trotsib Hiina jultunult president Joe Bideni ettekirjutusi Venemaa sõjategevuse materiaalse toetamise kohta. Nad tarnivad avalikult olulisi komponente, mida on vaja süütute Ukraina tsiviilisikute tapmiseks kasutatavate rakettide ja droonide tootmiseks. Pikemas perspektiivis jälgib Peking, kas Lääs on valmis aitama Ukrainal Venemaad sõjas lüüa, piirata Gaza sõja eskaleerumist üle Iisraeli piiride, viia ellu Iisraeli ja Palestiina jaoks kahe riigi lahendust, ära hoida Iraani edasised rünnakud USA vägede vastu Süürias ning kas pärast kõike seda on meil veel piisavalt jaksu, et heidutada Hiinat loobuma oma ebaseaduslikest nõuetest Lõuna-Hiina merel või agressioonist Filipiinide ja potentsiaalselt ka Taiwani vastu.

Hiina, Iraan ja Venemaa põlgavad pärast Teist maailmasõda loodud reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda, mis on nii paljudele meist toonud kasu ja õitsengu ning mida me näime pidavat iseenesestmõistetavaks. Nad näevad meie otsusekindluse nõrkust ja meie ühiskondade haavatavust ning kasutavad usalduse ja sidususe puudumist mitmel viisil ära. Nad näevad 20 aastat kestnud Afganistani sõja hukatuslikku lõppu kui tõendit, et tegelikult ei saa ükski riik lääneriike usaldusväärsete partneritena usaldada.

Strateegiline tervik

Need probleemid on omavahel seotud ja seega tuleks neid vaadelda kui strateegilise terviku osi. See aitab meil välja töötada selgelt määratletud strateegilised eesmärgid ja prioriteedid ning viia meie tööstusvõimsus ja sõjaline võimekus tõhusaks heidutuseks ja kaitseks vajalikule tasemele.

Kuidas siis võitu sepistada? Kuidas me Läänes koondame poliitilise tahte, päästame valla tohutu tööstusvõimsuse, kasutame kõiki meie käsutuses olevaid majanduslikke vahendeid ja rakendame oma ületamatut sõjalist võimekust, et tulla toime ohtudega, mis ähvardavad meie strateegilisi huve?

Lääs peab kõigepealt alistama Venemaa. Nii hoiame ära sõja levimise Euroopas ja Lähis-Idas ning sõja puhkemise Hiinaga.

Teine maailmasõda pakub näite, kuidas.

1942. aasta jaanuaris, pärast peaaegu kolm aastat kestnud katastroofi Suurbritannias Natsi-Saksamaa ja keiserliku Jaapani käe läbi ning vahetult pärast seda, kui Jaapan oli hävitanud suurema osa USA Vaikse ookeani laevastikust Pearl Harboris, otsustasid USA president Franklin D. Roosevelt ja Briti peaminister Winston Churchill kohtuda Washingtonis Arcadia konverentsil, et arutada sõja võitmise strateegiat. Ilma suurema põhjuseta optimismiks ja teades, et enamik ameeriklasi oli maasõja vastu Euroopas, leppisid Roosevelt ja Churchill siiski kokku strateegilises prioriteedis võita kõigepealt Natsi-Saksamaad.

Aasta hiljem, jaanuaris 1943, kohtusid Roosevelt ja Churchill uuesti Casablanca konverentsil, kus leppisid kokku strateegilises eesmärgis: Natsi-Saksamaa ja Jaapani tingimusteta alistumine.

Olles seega kindlaks määranud sõja strateegilise eesmärgi ja prioriteedi, korraldasid liitlaste juhid oma kaitsetööstuse ümber ja rajasid sõja võitmiseks vajalikud tohutud maa-, mere- ja õhuväed.

Me peame naasma Churchilli ja Roosevelti selguse juurde. Lääs peab kõigepealt alistama Venemaa. Nii hoiame ära sõja levimise Euroopas ja Lähis-Idas ning sõja puhkemise Hiinaga.

Ukraina võib veel võita…

Ilmselgelt on olukord Ukrainas praegu väga raske, kuid kõik pole veel kadunud. Tegelikult olen endiselt kindel, et Ukraina võidab lõpuks Venemaad ja tõrjub okupandid tagasi 1991. aasta piiridele.

Kümne sõja-aasta järel, kusjuures Kremli käes on olnud kõik eelised, kontrollib Venemaa endiselt vaid viiendikku Ukrainast. Venemaa mere- ja õhuvägi pole oma põhiülesandeid täitnud ja kannavad suuri kaotusi. Ukraina on muutnud meresõja iseloomu, võites Musta mere lahingu, omamata traditsioonilist mereväge. Üle 500 000 Vene sõduri on saanud surma või haavata. Venelased ei ole seni näidanud üles operatiivset suutlikkust saavutada oma kohatiste taktikaliste edusammude märkimisväärset ärakasutamist Ukraina kõige kaugemas idaosas. Veel enam, neil pole olnud tugevust Ukrainat võitlusvõimetuks muuta.

Ukraina relvajõud peavad kasutama käesolevat aastat olukorra stabiliseerimiseks, probleemide lahendamiseks ja tulevaste ründeoperatsioonide jaoks lahingujõu suurendamiseks. See hõlmab ka sõjaväe kasvatamist, et taastada kurnatud üksused. Samuti tuleb moodustada ja välja õpetada uusi üksuseid ning arendada võimekust võidelda Venemaa ülekaalu vastu drooni- ja elektroonilises sõjas. See nõuab Ukraina valitsuselt personalisüsteemi parandamist, et tekitada uute brigaadide rajamiseks vajalik inimjõud.

… Aga Lääs peab rohkem ära tegema

President Bidenil ja tema administratsioonil on vaja selgelt välja öelda, et nende strateegiline eesmärk on Ukraina võit selles sõjas. Administratsiooni suutmatus selgitada ameeriklastele, et Ukraina võit Venemaa üle on meie strateegilistes huvides, on viinud järeleandmispoliitika ja otsuste jupikaupa langetamiseni. See möödalaskmine jättis ukse avali väärinformatsioonile ja võimaldas vabariiklastel MAGA (Make America Great Again) tiiva juhtimisel Ukrainale mõeldud abipaketti ligemale kaheksa kuud edasi lükata, kuigi abipaketti toetas enamik ameeriklasi, sealhulgas Kongressi demokraadid ja suur osa vabariiklasi.

Ukraina vajab kauglöögivõimet, mis hävitab Venemaa staabid, Vene suurtükiväe ja Venemaa logistika,

Ukraina vajab suutlikkust muuta Krimm, mis on otsustav piirkond selles sõjas, Venemaa mere- ja õhuväe ja logistika jaoks talumatuks. Ukraina on seda kontseptsiooni juba tõestanud vaid kolme Ühendkuningriigi tarnitud Storm Shadow’ raketiga, hävitades nii Musta mere laevastiku peakorteri Sevastopolis kui ka nende laevade hooldusvõime, mis sundis Venemaa Musta mere laevastikku alustama taandumist Novorossiiskisse.

Samuti vajab Ukraina võimet neutraliseerida Venemaa jalaväemassid ja soomusjõud. See tähendab kauglöögivõimet, mis hävitab Venemaa staabid, Vene suurtükiväe ja Venemaa logistika, ilma milleta muutuvad Vene jalaväemassid ebaefektiivseks. USA ja Saksamaa võivad mõlemad pakkuda seda võimekust lisaks sellele, mida Ühendkuningriik ja Prantsusmaa juba annavad.

Majanduskonkurentsi aasta

2024. aasta on ka tööstusliku konkurentsi aasta ja selle võistluse peab võitma Lääs. Nii nagu Teise maailmasõja alguses, on Lääne kombineeritud kaitsetööstusel tohutu potentsiaal. Kuid see peab saama tungivaks prioriteediks, et Venemaa ja selle toetajate tööstust mäekõrguselt ületada. Tööstusvõimsuse laiendamine Ukrainas ja Läänes, usaldusväärsed laskemoonatarned ja hooldusvõimekuse viimine Ukrainasse on kõik tänavu aastal saavutatavad, kui Läänel vaid jätkub poliitilist tahet.

Laskemoona tootmine Euroopas ja USAs kogub hoogu. USA on viimase aasta jooksul juba neljakordistanud 155 mm laskemoona tootmist. 70 protsenti Euroopa Liidu riikide praegusest toodangust läheb aga klientidele väljaspool Euroopat, näiteks Araabia Ühendemiraatidesse ja Ugandasse. Euroopa riigid peaksid esmatähtsaks seadma, et see laskemoon läheks Ukrainale. Maailmas on juba palju laskemoona. Tšehhi president Petr Pavel leidis hiljuti pakkujad enam kui miljoni padruni jaoks ja riigid seisavad järjekorras, et Ukraina eest seda kinni maksta.

Venemaa ohjeldamise strateegia 2.0

Võidu sepistamine eeldab ka edu ettenägemist – see tähendab, et mõtleme, mis peaks juhtuma pärast seda, kui Ukraina on Venemaa alistanud. Me vajame nüüd Venemaa ohjeldamise strateegiat 2.0. Meie parim partner Venemaa mõistmiseks ja selle vastu võitlemiseks on Ukraina. Ukrainast saab kaitsevall Putini selgelt sõnastatud plaanide vastu Euroopa edasiseks vallutamiseks. Ukraina ellujäämine ja vajadus seda NATOsse kaasata on uue Euroopa ja ülemaailmse heidutus- ja ohjeldusstrateegia jaoks ülimalt tähtis.

Ajaloost teame, et sõda on tahte ja logistika proovikivi. Meil on tööstuslik võimekus pakkuda vajalikku logistikat, et kõigepealt Venemaa võita, Iraan ja Põhja-Korea isoleerida ning Hiinat heidutada. Kas meil on poliitilist tahet asuda võitu sepistama?

Üks Soome sõber ütles mulle kord, et soomlased ei karda kunagi, sest nad on alati valmis.

Meil on vaja tagasi pöörduda selgesõnalisuse juurde, millega Churchill ja Roosevelt edastasid avalikkusele, tööstusele ja sõjaväele selged strateegilised prioriteedid. Meie valitud juhid peavad rääkima meiega kui täiskasvanutega ja selgitama ohte, kulusid ja ohvreid, mida meil kõigil oma strateegiliste huvide kaitsmiseks tuleb kanda. Me ei pea kartma … me peame olema valmis.