Baltimaade ja Lõuna-Kaukaasia koostööstrateegiad ja reformimustrid

Üks Euroopa tähtsamaid, ent kuni hiljutiste sündmusteni vähe arutletud teemasid on Euroopa sõltuvus Venemaa energiast ning sellest tulenev soovimatus astuda Venemaale vastu viimase “lähivälismaal”, eriti Lõuna-Kaukaasias.

Lääne- ja Kesk-Euroopa riigid sõltuvad Venemaa gaasimonopolist Gazpromist, mis on nende ainuke või peamine maagaasi tarnija. Seepärast nõuavad Euroopa energeetikaettevõtete ärihuvid südamlike suhete alalhoidmist Gazpromiga. Nii on näiteks Saksamaa Ruhrgas üks Gazpromi suurinvestoreid. Sellised sidemed võtavad Euroopa riikidelt tahtmise asuda Venemaa suhtes kindlale positsioonile ka siis, kui Venemaa poliitika õõnestab kodumaist demokraatiat ning naaberriikide suveräänsust ja iseseisvust.

Gazprom on viimastel aastatel süstemaatiliselt kasvatanud oma mõju Euroopa energiaturul, tugevdades monopolistlikku kontrolli regionaalsete torujuhtmete üle. Kui Gazpromi saadab sel teel edu, on tema eurooplastest tarbijad veelgi vähem altid Venemaale mõju avaldama isegi siis, kui seda oleks tõesti vaja. 2004. aasta detsembris väljendas Rahvusvaheline Energiaagentuur muret, et EL tervikuna sõltub liigselt Gazpromist, mis võib oma seisundit monopoolse tarnijana kasutada ära gaasihinna tõstmiseks. Venemaa on peatanud nafta- ja gaasitarneid Baltimaadesse, samuti Lõuna-Kaukaasiasse. Alles äsja, 1. jaanuaril, mil Venemaa asus G8 juhtriigi ametisse, katkestas ta gaasitarned Ukrainale.

Lääne ees seisab ülesanne vältida Gazpromi edasist tugevnemist Euroopa turul, selleks tuleb kahandada selle monopoolset võimu ning luua turumajanduslikuma õhustiku tekkimiseks tingimused.

Baltimaad ja Lõuna-Kaukaasia riigid võivad selle eluliselt tähtsa ülesande täitmisel koostööd teha. Baltimaad, mis kuuluvad küll NATOsse ja ELi, on ometi Venemaa poolt haavatavad oma sõltuvuse tõttu Venemaa energiast. Lõuna-Kaukaasia riikidel on poliitilise ja majandusliku manööverdamise ruumi veelgi vähem, vähemalt senikaua, kuni püsib Venemaa surve ning gaasitarnete katkemise võimalus.

Negatiivsetest kogemustest, mis on Baltimaadel ning Poolal, Ungaril ja teistelgi riikidel olnud Venemaa energiaettevõtetega, tuleb aktiivselt teavitada teisi ELi liikmesriike, et ka niinimetatud vana Euroopa taipaks, millist taktikat on Venemaa võimeline kasutama. Seni ei ole paljud vanemad liikmesmaad soovinud midagi ette võtta, ehkki annavad endale aru, et üha süvenev sõltuvus Venemaa energiast ei ole just kõige soodsam trend. Samas pole neil gaasitarnete katkestamise kogemust. Kui Venemaa saab Euroopa energeetikainfrastruktuuri täielikult oma kontrolli alla, võib ta vabalt kasutada Lääne-Euroopa riikide puhul sama taktikat, mida on kasutanud Leedu, Gruusia ja Ukraina puhul.

Peagi kontrollib Putin maailma suurimat integreeritud nafta- ja gaasiettevõtet.

Ühendriigid omalt poolt sõlmisid 2002. aastal Venemaaga strateegilise energiapartnerluse lepingu. Pole päris selge, millist kasu saavad partnerlusest Ameerika ettevõtted, aga vähemalt venelastele on see päris tulus. Sisuliselt Ühendriikide vaikival nõusolekul on Venemaa rajanud monopolistliku nafta- ja gaasivõrgu, mis ähvardab nüüd terve regiooni energiajulgeolekut. Lääs otsustas silma kinni pigistada Venemaa riikliku aktsiaseltsi Ühtsed Energiasüsteemid juhi Anatoli Tšubaisi selgete kavatsuste ees, mida ta väljendas 2003. aasta septembris: “Venemaa äritegevusel peab olema lubatud laieneda… sihiga luua liberaalne impeerium” endises Nõukogude Liidu mõjusfääris. See arvamus leidis vastukaja ka valitsuse tasandil. Nii teatas 2004. aastal energeetika eest vastutav asepeaminister Viktor Hristenko, et Venemaa peab tegutsema “märksa enesekindlamalt oma huvide tagamisel, tuginedes [endiste liiduvabariikide] ühistele ressurssidele”.

Me oleme paaril viimasel aastal näinud, kuidas Putin lammutas kunagise Venemaa suurima naftafirma Jukose ning koondas riigiettevõtte Rosneft kaudu selle varad Kremli kontrolli alla. Jukose peamine tootmisüksus Juganskneftegaz sisuliselt natsionaliseeriti 2004. aasta detsembris ning muude varade omandamisega üritab Rosneft 2008. aastaks võtta üle Lukoili koha Venemaa juhtiva kütusefirmana. Ka Gazprom on astunud naftasektorisse, võttes üle Venemaa suuruselt viienda naftatootja, eraomanduses olnud Sibnefti. Peagi kontrollib Putin otseselt maailma suurimat integreeritud nafta- ja gaasiettevõtet.

Gazprom punub monopoli

Kui Gazpromil õnnestub veel üle võtta Gruusia gaasivõrk ning Ukraina gaasitransiidisüsteem, võib Venemaa Euroopas täiesti omatahtsi tõsta ja langetada energiahinda. See, et Venemaa on varem olnud Lääne-Euroopa silmis usaldusväärne tarnija, ei ole siis enam oluline: Venemaal pole lihtsalt kunagi varem olnud sellist jõudu, nagu ta on praegu omandanud, ning meil lihtsalt puuduvad kogemused, mis lubaksid arvata, kuidas ta seda jõudu kasutab.

Hea uudis kõige selle juures on see, et Gazprom on samuti haavatav. Teda vaevab kohustus tarnida Venemaa tarbijatele gaasi turuhinnast märksa odavamalt. Selle nõudmise täitmiseks ilma oluliste ümberkorraldusteta tuleb Gazpromil tugineda oma monopoolsele kontrollile regionaalse torutranspordi üle, mis lubab sundida Türkmenistani, Usbekistani ja Kasahstani müüma oma gaasi samuti allpool hinda odavamalt. Kesk-Aasia riigid peavad seepärast sõlmima bartertehinguid vähese maksejõuga Venemaa tarbijatega, samal ajal kui Gazprom jätab endale märksa tulusamad tehingud Lääne-Euroopa tarbijatega.

Gazpromi diplomaatia püüab sundida Musta ja Kaspia mere äärseid riike sõlmima gaasi tarnimise ja transiidi kokkuleppeid, mis rahuldaksid ettevõtte eesmärke: hoida Kesk-Aasia gaasi hind maailmaturu hinnast madalamal, suunata Kesk-Aasia gaas vähese maksejõuga Venemaa tarbijatele, kaitsta oma tulusat Lääne-Euroopa turgu, lõigates Kesk-Aasia tarnijatel tee sinna ära. Lühidalt öeldes üritab Gazprom tugevdada oma monopoli, mis omakorda tugevdab ettevõtte (ja seeläbi Venemaa valitsuse) kontrolli Euroopa gaasitarbijate üle.

Gazprom on aastaid üritanud sõlmida Türkmenistaniga pikaajalisi gaasi tarnimise kokkuleppeid. 1990. aastate lõpus kasutas Gazprom vahendajana Iterat, kuid nüüdseks on võtnud Itera lepingud Türkmenistani ja Usbekistaniga otseselt enda hoolde. Samuti on Gazprom ainuke Kasahstani maagaasi ostja.

Gazpromi diplomaatilised sammud näitavad meile strateegilist konteksti, nii saab mõistetavamaks Venemaa ettevõtete püüd omandada Gruusia gaasijuhtmed. Väliselt on sellised ettepanekud Gruusia valitsusele üsna meeltmööda, sest tagavad Gruusiale märkimisväärse sissetuleku varade eest, mida Gruusia kasutab ainult gaasi sisemaiseks jagamiseks. Gazpromi kaugem siht on aga luua omaenda gaasiekspordi marsruut üle Gruusia Türgisse konkureerimaks Aserbaidžaani-Gruusia-Türgi territooriumil kulgeva Lõuna-Kaukaasia gaasijuhtmega.

Gazprom on huvitatud ka Iraani-Armeenia gaasijuhtmest. Armeeniale tähendab alternatiiv Venemaa tarnetele energiaalase julgeoleku tagamist eriti pärast seda, kui Venemaa on alles hiljuti näidanud, et kui soov katkestada tarned Gruusiale on piisavalt suur, ei hooli keegi negatiivsetest tagajärgedest, mida see toob kaasa Armeeniale. Venemaale pakub võimalus saata gaasi Iraani Lõuna-Farsi gaasimaardlast Euroopa turule veel ühe kanali, mille abil hoida Euroopa gaasiturg oma kontrolli all. Kui see teoks saab, on meil sisuliselt tegemist Gazpromi omanduses eksportmarsruudiga Iraanist üle Kaukaasia Euroopasse. Selle strateegilisi tagajärgi on praegu raske isegi oletada.

Oma suure strateegia elluviimiseks vajab Gazprom kontrolli Gruusia, Türgi ja Ukraina gaasituru üle. Kui Gazpromi saadab edu, moodustub strateegiline rõngas ümber Musta mere, mis jääb seeläbi energia mõttes Venemaa püsiva kontrolli alla.

Lääne ees seisab ülesanne vältida Gazpromi edasist tugevnemist Euroopa turul, selleks tuleb kahandada selle monopoolset võimu.

Gruusia on värav, mille kaudu pääseb Kaspia gaas Türgisse ja sealt edasi Euroopa turule. Kuid samas on Gruusia ka selle Musta mere ahela nõrgim lüli. Gruusias valitsevad rasked majandustingimused on andnud Gazpromile suurepärase ettekäände taotleda Gruusia gaasijuhtmete omandust, mis aitaks tugevdada ettevõtte monopoolset võimu. Kui Thbilisi pahaaimamatult Gazpromi selles aitab, aitab ta ühtlasi põlistada Gazpromi pikaajalise kontrolli Euroopa gaasitarbijate üle, mis samas surub Euroopas maha tungi asuda Venemaa suhtes teravamale positsioonile energiavälistes küsimustes (näiteks vinduvad konfliktid Abhaasias, Lõuna-Osseetias ja Transnistrias).

Teine Musta mere gaasirõnga võtmeriik on Türgi. Kui Aserbaidžaani või Iraani gaas hakkab suuremal hulgal saabuma Türgisse ja sealt üle Balkani Euroopa turule liikuma, kaotab Gazprom oma monopoli. Selle vältimiseks pakub Venemaa Türgile nafta- ja gaasitehinguid “energiapartnerluse” sõlmimiseks. Juba praegu on Gazpromi kontrolli all üle kolme neljandiku Türgi gaasiturust ja kui Türgi Venemaale ka edaspidi vastu tuleb, ei pruugi ta enam olla võimeline eksportima Euroopasse Kaspia või Lähis-Ida gaasi ja nii saab sellest lihtsalt veel üks Gazpromi Euroopa-strateegia väljundkanal.

Kolmas oluline riik Musta mere ääres on Ukraina, mis tuleb kaasata samasugustesse NATO ja ELi liitumiseelsetesse programmidesse nagu Lõuna-Kaukaasia riigid. On selge, et demokraatlike revolutsioonidega valisid Gruusia ja Ukraina endale ühise eesmärgi saada lõpuks ELi liikmeks – eesmärgi, mis nõuab ELilt vältimatult uut suhtumist uude olukorda Mustal merel.

Kõik see, mis toimus Ukrainas presidendivalimiste ajal, samuti äsja lõppenud gaasisõda, kujutas endast tõsist äratussignaali Läänele. Venemaa on astunud väljakutsuvaid samme, et mitte kaotada oma kontrolli Ukraina üle, mis lisaks strateegilisele väärtusele on ka tähtsaim Venemaa Euroopasse suunduva gaasi transiitmaa.

Ukraina varasemate valitsejate ajal oli energeetika majanduse kõige hämaram sektor, mis võimaldas Venemaal avaldada Ukrainale üha suuremat survet. Kutšma režiim sõlmis pikaajalised lepingud, mis tugevdasid Transnefti ja Gazpromi positsioone Ukrainas, vastutasuks saadi Venemaa toetus Janukovitši kampaaniale. Niinimetatud Sotši lepped, mis sarnanevad samas linnas Gruusia endise presidendi Ševardnadze sõlmitud lepetega, jätsid Ukraina energia osas paljudeks aastateks Venemaast sõltuvaks.

Samasugune olukord valitseb naftasektoris. Hea näide selle kohta, et Venemaa energiapoliitika ei tulene sugugi ainult kommertskaalutlustest, on Odessa – Brodõ naftajuhe. Selle loomisel lähtuti eeldusest, et nii jõuab Kaspia nafta Euroopa turule, kuid 2004. aastal pöörati sõna otseses mõttes ots ümber ning seda mööda voolab hoopis Venemaa nafta Musta mere äärde. Usaldusväärsete andmete kohaselt ei suuda venelased siiski suunata torujuhtmesse piisavalt naftat, et see ennast ära tasuks. Samal ajal teavad USA ja EL hästi, et Kaspia toornafta saatmine Tšehhi ja Lõuna-Saksamaa rafineerimistehastesse tõotab omajagu tulu. Niisiis on Venemaa valmis käigus hoidma tulutut torujuhet lihtsalt selleks, et blokeerida konkurents ning kaitsta oma monopoli.

Lisaks võib öelda, et kui venelased tõesti siiralt sooviksid oma naftale uusi väljundkanaleid leida, nagu nad väidavad, siis poleks olnud sugugi vaja Odessa – Brodõ vahel naftat teistpidi voolama panna, sest senine Pridniprovski naftajuhe on alakoormatud. See tõendab taas, et ümberpööramise eesmärk oli takistada Ukraina valitsusel loomast täiendavat sidet Läänega ning kaitsta Venemaa firmade monopoli Euroopas.

Poliitilised valikud

Lühidalt öeldes teab Kreml hästi, et kontroll Euraasia energiainfrastruktuuri, eriti aga gaasijuhtmete üle on tänapäeval kõige tõhusam välispoliitiline tööriist. Arvestades seda, et Gazprom on vähemalt lähitulevikus ELi juhtiv gaasitarnija, tuleb nii Euroopa gaasitarbijatel kui ka idapoolsetel transiitmaadel, näiteks Gruusial, luua Gazpromiga turupõhised ärisuhted. See nõuab, et kõik mainitud riigid tugevdaksid konkurentsi gaasi tarnimise ja transiidi valdkonnas ning väldiksid Gazpromi monopoli süvenemist.

Lõuna-Kaukaasia riigid peavad tagama, et kõik kokkulepped Gazpromiga oleksid läbipaistvad, tugineksid selgelt turupõhimõtetele ja tooksid vastastikust kasu. Konkreetselt Gruusia puhul aga peavad sellised lepped kindlasti säilitama riigi kontrolli ja omandi torujuhtmete üle, mis aitab tagada ka Kaspia gaasi tõrgeteta jõudmise Gruusia enda tarbijateni.

Kui Gazpromil õnnestub üle võtta Gruusia gaasivõrk ning Ukraina gaasitransiidisüsteem, võib Venemaa Euroopas täiesti omatahtsi tõsta ja langetada energiahinda

Gruusia ja teised maad peavad otseselt tasuma gaasi eest, mida nad Venemaalt ostavad, ning nõudma Venemaalt sisse raha transiiditeenuste eest. See tagab gaasisuhete täieliku läbipaistvuse. Samuti ei tohi nad lubada Venemaa firmadele võlgnevusi, mis võiks sundida neid sõlmima “laen vara vastu” tehinguid. Lõuna-Kaukaasia riigid võivad selleks ära kasutada ELi ja energiahartat, mis aitab neil sellistes suhetes omaks võtta Euroopa standardeid.

Venemaa gaasimonopoli probleemide lahendamiseks tuleb Lõuna-Kaukaasia riikidel koordineerida oma tegevust Ukraina ning teiste Ida-Euroopa ja Baltimaade transiitriikidega, et jõuda Põhja-Euroopa atraktiivsete transiidihindade tasemele.

Gaasitransiidi võimaluste ja hindade koordineerimist läheb Lõuna-Kaukaasia riikidel vaja ka Türgi, samuti Türkmenistani, Kasahstani ja Usbekistaniga.

Ning viimase, kuid mitte tähtsusetumana: Baltimaad ja Lääne-Euroopa liitlased ning NATO esindajad peavad mõtlema ka energiaalasele julgeolekule, kui abistavad Lõuna-Kaukaasia riike poliitiliste ja majandusreformide läbiviimisel. Vale energiastrateegia korral ei pruugi Armeenia, Aserbaidžaan ja Gruusia suuta astuda samme, mis tooksid nad lähemale Euroopa ja Euro-Atlandi institutsioonidele.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane