Balti tähe sära jõuab Lääne silmi: Läti retsept, kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi

28. ja 29. novembril võõrustab Läti Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk NATO tippkohtumist, ilmutades sellega taas suutlikkust läänes silma paista. Läti on juba pikka aega olnud kõigist Balti riikidest kõige baltimaalikum. Eesti sarnaneb Soomega nii ühiskondlikult kui ka kultuuriliselt ning on ise ennast arvanud pigem Põhjamaade kui Baltimaade hulka (nii näiteks ütles kadunud president Lennart Meri 1999. aastal). Leedul on pikk ühine ajalugu Poolaga ja ta on Balti riikidest kõige keskeuroopalikum.

Suurel määral geograafilise asukoha tõttu ei saa Läti ennast kuigi hästi pidada ei Põhjala ega ka Kesk-Euroopa maaks. Nii on mõneti loogiline ja iroonilinegi, et just Läti on see Balti täht, mille sära paistab Lääne silmisse. Läti positsioon ei pruugi üllatada neid, kes on hoolikalt jälginud Läti välispoliitikat, mille püsivaks tunnusjooneks on olnud “sõprade võitmine ja inimeste mõjutamine” läänes. Tasub vaid meenutada USA presidendi visiiti 2005. aasta mais, Läti presidendi esinemist USA kongressi ees 2006. aasta juunis ja nüüdset NATO Riia tippkohtumist. On selge, et Läti väärib igati särava Balti tähe nime. Alljärgnevalt vaatamegi, kuidas, miks ja milleks on Läti kerkinud Baltikumi täheks.

Läti tegi juba 2004. aastal rahvusliku kuvandi (läti keeles Latvijas tēls) loomisest oma välispoliitilise tegevuse lahutamatu osa. Alguse sai see 2002. aasta oktoobris peetud seimi valimiste järel, mil murti peaaegu iseseisvuse taastamisest peale püsinud Läti Tee (Latvijas Ceļš) võim välisministeeriumis. Sandra Kalniete (toona sõltumatu, nüüd erakonna Uus Aeg Jaunais Laiks liige) ja hiljem Artis Pabriks (Rahvapartei Tautas Partija liige) hakkasid kujundama uut välispoliitikat, mille koosseisu kuulus ka rahvusliku kuvandi programm.

Kuvandiloome ajendid

Soovil muuta Läti retseptsiooni oli kolm põhjust. Esiteks, nagu lugejad kahtlemata hästi teavad, üritas Venemaa enne ELi 2004. aasta laienemist kasutada ELi ja Venemaa tippkohtumisi surveavaldamiseks Lätile ja Eestile, et need muudaksid kodakondsus- ja keelepoliitikat kahe riigi slaavikeelsele elanikkonnale soodsamas suunas. Juba 1992. aastast peale oli Venemaa valitsus võtnud oma retoorikas korduvalt tarvitusele valdavalt venekeelse vähemuse väidetavad probleemid – seda eriti siis, kui Venemaad ennast arvustati puuduste pärast inimõiguste tagamisel. Venemaa valitsus kasutas mõlema riigi mõjutamiseks tihtipeale ära ka Euroopa Koostöö- ja Julgeolekuorganisatsiooni (OSCE), Euroopa Nõukogu ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni. Eesti ja Läti õnneks ei jäänud ELi ametnikud Venemaa esitatud versiooni uskuma. Neil ei olnud selleks ka alust.

Nii Euroopa Komisjoni laienemiseelsed aruanded kui ka OSCE rahvusvähemuste volinik ja Euroopa Nõukogu olid arvamusel, et Läti ja Eesti on muutnud oma kodakondsus- ja keelepoliitikat piisavalt, et tagada rahu, stabiilsus ja demokraatia. Siiski näitab mainitud trend, et Venemaa üritas kasutada rahvusvahelisi ja piirkondlikke organisatsioone “halbade uudiste” levitamiseks Baltimaade kohta. Pärast ELi ja NATO ridadesse pääsemist otsustas Läti valitsus seada Moskvast levitatavale pildile vastu omaenda pildi.

Teiseks oli peaaegu iseseisvuse taastamise algusest peale seisnud Balti riikide esirinnas Eesti. Nii võeti Eesti koos Leeduga Euroopa Nõukogusse juba 1993. aastal, enne Lätit, kes pääses sinna alles 1995. aastal. 1997. aastal sai aga Eestist koos Poola, Ungari, Tšehhi ja Sloveeniaga ELi kandidaatmaa – taas enne Lätit ja Leedut. Majanduslikult on Eesti samuti edenenud kiiremas tempos kui lõunanaaber. Seletuseks on pakutud mitmeid põhjusi, alates kiirest ja edukast šokiteraapiast kuni niinimetatud Talsingi efektini. Aga just 1997. aasta, kui Eestist sai ELi kandidaatriik ja Lätist mitte, avaldas kõige olulisemat mõju Läti arusaamadele oma suhetest Läänega. Pingutuste suunamine Läti kui kujundi ümbermõtestamisele pakkus võimalust vähendada lõhet põhjanaabriga.

Suurel määral geograafilise asukoha tõttu ei saa Läti ennast õieti pidada ei Põhjala ega ka Kesk-Euroopa maaks

Lõpuks tasub mainida, et Läti arvele oli langenud põhjanaabrist märksa vähem välismaiseid otseinvesteeringuid (FDI). ÜRO arenguprogrammi UNDP andmeil oli 2003. aastal Eestis FDI osakaal sisemajanduse kogutoodangus 9,8%, Lätis aga ainult 2,7%. Kuid 2005. aastaks olid otseinvesteeringud Lätisse kasvanud tervelt 118%. Mõistagi suurenes FDI nii Balti riikides kui ka mujal Kesk- ja Ida-Euroopas pärast nende saamist ELi liikmeks. Kuid ka Läti püüd luua endast uus kuvand avaldas väliskaubandusele ja investeeringutele positiivset mõju. Ometi sõltub Läti seniajani märkimisväärselt Venemaast nii oma energiavajaduse kui asukoha tõttu transiidimarsruudil, mida mööda Venemaa oma energiakandjaid ekspordib (peamine väljaveosadam on Ventspils).

Sõltumata sellest, kas Läti rahvusliku kuvandi poliitika oli mõeldud võitluseks Venemaa levitatavate “halbade uudiste” vastu, konkureerimiseks Balti naabritega või väliskaubanduse ja investeeringute suurendamiseks, oli selle eesmärk muuta oluliselt Läti poliitilist retseptsiooni välismaal.

Läti sära tugevnemisele on kaasa aidanud kolm tähtsat poliitikut. Esimene neist on president Vaira Vīķe-Freiberga, keda tuntakse nii Euroopas kui ka Ühendriikides. Kui Euroopa riigipead seadsid ennast pärast ELi konstitutsiooni allakirjutamist ühisfotole, ei saanud jätta tähele panemata ülikonnas meeste seas selgesti eristuvat rohelises kostüümis naist. 1945. aastal pealetungiva Punaarmee eest põgenenud ja Kanada kodanikuks saanud Vīķe-Freiberga naasis Lätisse pärast iseseisvuse taastamist ning valiti 1999. aasta juunis presidendiks. Seejärel on just temast saanud Läti nägu ELis, eriti aga Bushi administratsiooni ajal USAs. Võimeka riigitegelasena on Vīķe-Freiberga toetanud NATOt ja USA poliitikat Iraagis ning Afganistanis, kiites muu hulgas Ühendriike Balti riikide toetamise eest ja mõistes hukka Venemaa nende okupeerimise eest kõnes USA kongressi kodadele 2006. aasta juunis.

Läti president on heades suhetes nii USA presidendi George W. Bushi kui ka riigisekretäri Condoleezza Rice’iga. Päris hiljuti toetasid Ühendriigid vaikimisi Vīķe-Freiberga kandidatuuri ÜRO peasekretäri kohale. Kuigi tal läks esialgu hästi, jõuti ÜRO julgeolekunõukogus lõpuks siiski arusaamale, et järgmine peasekretär peab tulema Aasiast. Läti kuvandile välismaal ei tule arvatavasti kasuks, et presidendi ametiaeg lõpeb juba 2007. aastal.

Naine, kes võiks teda sel ametikohal asendada, on samuti juba näidanud ennast välispoliitika teostajana. Sandra Kalniete, kelle nõukogude võim küüditas lapsena koos perega Siberisse, astus poliitikasse Läti Rahvarinde (Latvijas Tautas Fronte) juhtiva tegelasena.

Pärast Euroopa Liidu ja NATO ridadesse pääsemist otsustas Läti valitsus seada Moskvast levitatavale pildile vastu omaenda pildi.

Sellest perioodist kõneleb ta oma 2000. aastal ilmunud raamatus “Es lauzu, tu lauzi, mēs lauzām. Viņi lūza” (“Mina murdsin, sina murdsid, meie murdsime. Nemad murdusid”). Ta hakkas välispoliitikat mõjutama kohe pärast taasiseseisvumist, kui töötas aastail 1990 – 1993 asevälisministrina. Enne 2002. aasta novembris välisministriks saamist oli ta Läti suursaadik ÜRO juures Genfis, Prantsusmaal ja UNESCO juures. Et just tema pidas välisministri ametit 2004. aasta ELi laienemise eel, asuti ka tema juhtimisel kujundama laienemisjärgset välispoliitilist põhisuunda (pamatvirziens). Kuigi pärast seda on põhisuunda kolm korda muudetud, viimati veel 2006. aasta juunis, leidus rahvusliku kuvandi poliitika juba esimeses, Kalniete ajal kirja pandud versioonis. Pärast lahkumist välisministri ametist 2004. aasta märtsis sai Kalnietest Läti esimene Euroopa Komisjoni volinik, kellena ta sai küll tegutseda üsna vähe aega, enne kui ametisse astus uus, Barroso koosseis.

Artis Pabriks asendas Kalnietet välisministri ametis pärast Uue Aja juhitud valitsuse lagunemist 2004. aastal ja roheliste ning põllumeeste liidu vähemusvalitsuse võimuletulekut, mida esialgu toetas ka Läti Rahvapartei. Seimis Rahvaparteid esindanud ning Vidzeme ülikooli Valmiera kolledžis politoloogiaprofessori ametit pidanud Pabriks jätkas Kalniete võetud kurssi. Hea haridusega (doktorikraad 1996. aastal Taani Århusi ülikoolist) osav kõnemees Pabriks kasutas uut ametit ära Läti kahepoolsete suhete edendamiseks, ELi tähelepanu tõmbamiseks uutele idanaabritele ja heade suhete hoidmisele Ühendriikidega. Pole kahtlust, et teda on selle juures tugevasti abistanud president Vīķe-Freiberga.

Pabriksi eestvedamisel on rahvusliku kuvandi poliitikat edasi aetud eriti neis lõikudes, mis puudutavad koostööd USAga ja suhteid teiste Nõukogude Liidu lagunemisel tekkinud riikidega, näiteks Moldova, Ukraina ja Gruusiaga.

…ning milleks kuvandid rakendada

Mida hakkab Läti oma uue kuvandiga välismaal peale? Nagu Eesti ja Leedu, on ka Läti valitsus teinud oma välispoliitika üheks tähtsamaks sihiks teiste postsovetlike riikide abistamise. Kuid erinevalt Eestist, kes on toetanud arengut mitmes riigis, näiteks Gruusias ja Ukrainas, on Läti orienteerunud peaaegu täielikult Moldovale. 2005. ja 2006. aastal läks kogu Läti välisabi Chişinăule. Miks on nii Läti kui ka Eesti ja Leedu huvitatud postsovetlike riikide arengust ja nende abistamisest? Balti riigid on läbinud desovetiseerimise, demokratiseerimise ja turumajandusele ülemineku perioodi. Moldova puhul on Lätil võimalus toetada riiki, kus tuleb üle elada samasugused muudatustega kaasnevad raskused, millele lisandub veel vastasseis Transnistrias. See viib meid teise põhjuse juurde, milleks on piirkondlikud jõumängud.

Läti ja Leedu välisministeeriumi ametnikud on intervjuudes sageli väljendanud mõtet, et neil on teatud eelised Venemaa “lähivälismaa” muutmisel Euroopa “naabruskonnaks”. See eeldab kaht asja. Esiteks tuleb Lätil koos Eesti ja Leeduga mõjutada ELi Euroopa naabruspoliitikat, et keskendutaks idasuunale, kuigi paljud ELi liikmesmaad eelistaksid keskenduda Vahemere piirkonnale. Teiseks peab “naabruskonnas” olema režiime, kes sooviksid tõmmata endale Lääne tähelepanu. Läti antav arenguabi, mis on osaliselt pärit ka teistest riikidest, näiteks Kanadast, peab abistatavaid riike häälestama toetama “Lääne” taotlusi piirkonnas. Mida väiksem on Moskva mõju endise Nõukogude Liidu aladel, seda parem Riia seisukohast.

Läti on juba pikka aega olnud kõigist Balti riikidest kõige baltimaalikum.

Lõpuks tuleb öelda, et Läti soovib maailmas, kus riik on riigile hunt, igati alal hoida oma suveräniteeti, mille võitis kätte pärast pikki nõukogude okupatsiooni aastaid. Ennast ise Balti riigina esitav Läti teab hästi, kus ta asub ja milliseid tagajärgi tõi 1941. ning 1944. aastal kaasa suutmatus köita Lääne tähelepanu. Balti riigid on teadlikult võtnud välispoliitilisteks eesmärkideks sellised sihid, mis aitavad vältida okupatsiooni taastumist. Pärast NATO ridadesse jõudmist on Läti koondanud jõu Lääne tähelepanu köitmiseks ja säilitamiseks. Lätlaste arusaama mööda on selle juures abiks iga pisiasi.

Ei tohi muidugi unustada, et põhimõtteliselt sama teevad ka Eesti ja Leedu. Nagu Läti, on nad ühinenud USA juhitud “terrorismivastase sõjaga”, saatnud vägesid nii Afganistani kui ka Iraaki, andnud oma panuse NATO tugevdamisse piirkonna peamise kollektiivse julgeoleku organisatsioonina ning aidanud edendada Moldova, Ukraina ja Gruusia üleminekuprotsesse. Mis siis ikkagi paiskas Läti rambivalgusse? Kahtlemata oli oluline Venemaa sõjakus, piirkondlik konkurents ja vajadus meelitada ligi välisinvesteeringuid. Aga sedasama võib öelda Eesti ja Leedu kohta. Üks põhjus on tõik, et Läti valitsus on alates 2004. aastast viinud ellu kindlat poliitikat, mille eesmärk on parandada oma mainet välismaal, paisates muu hulgas isegi riiki tutvustava reklaami USA päritolu televõrku CNN. Kuid mitte mingi poliitiline strateegia poleks suutnud muuta Läti kuvandit nii põhjalikult, seda enam, et Eesti ja Leedu on Lätiga vähemalt sama agaralt üritanud parandada oma kuvandit läänes. Kokkuvõttes võib öelda, et lisaks poliitilistele võimalustele, mis avanesid ELi ja NATO liikmestaatusega, on just võimekad poliitilised liidrid suutnud kokku panna Läti meetodi, “kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”.

Läti välismaise maine viimaseks tõendiks on novembrikuine NATO tippkohtumine. Riia tippkohtumine on võib-olla selle kollektiivse julgeoleku organisatsiooni üks tähtsamaid, võisteldes 1990. aasta Londoni ja 1999. aasta Istanbuli kohtumisega. See toimub NATO Afganistani missiooni kriitilisel hetkel, kohe pärast seda, kui NATO on võtnud üle kõik sealsed sõjalised operatsioonid, ehkki mõningate teadete kohaselt jääb liikmesmaade panusest väheseks (teiste teadete kohaselt siiski mitte). Mõne kommentaatori arvates on NATO kui külma sõja jäänuki päevad loetud ja Afganistani missioon toob lõpu ainult lähemale. Sel juhul võib Riia tippkohtumine minna ajalukku kui lõpu algus. See oleks Lätile ja Balti riikidele tervikuna päris kurb.

Teised kommentaatorid näevad NATOt pidevas muutumises ja usuvad, et organisatsioon mitte ainult ei suuda toime tulla Afganistanis, vaid kujuneb tõsiseltvõetavaks julgeolekuorganisatsiooniks, mis “terrorismivastase sõja” raames spetsialiseerub nii-öelda piirkonnavälistele operatsioonidele. Selleks on omakorda vaja, et NATO liikmesriigid ilmutaksid märkimisväärset poliitilist tahet. Olgu uus algus või lõpu algus, kindlasti läheb NATO Riia tippkohtumine ajalukku.

Inglise keelest eesti keeldetõlkinud Marek Laane