Avalikkuse suhtumine Leedu relvajõudude muutumisse

Massiarmee järkjärguline vähenemine ning vajadus minna üle elukutselisele sõjaväele, mida lükkavad tagant radikaalsed muutused rahvusvahelises julgeolekukeskkonnas ja Leedu kuulumine NATO ridadesse, on kujunenud riigikaitsejuhtidele märkimisväärseks väljakutseks. Kogu maailmas aset leidev strukturaalne muudatus rahvusvahelistes suhetes tõi äkitselt ilmsiks, et vaenlane on kadunud, mis õhutas lootusi uue rahumeelse maailmakorra kujunemisele. Aga mitte Leedus.

1992. aastal taastama asutud Leedu relvajõud on pidanud tasapisi ümber orienteeruma täielikult oma jõududega teostatava territoriaalkaitse ideelt kollektiivse kaitse ideele, üritades kohandada NATO liikmesriigile esitatavaid nõudeid Leedu vajaduste ja oludega. Vastavalt Leedu riikliku julgeoleku aluste seadusele (1997) on kaitsekontseptsiooni aluseks totaalse ja tingimusteta kaitse põhimõte.¹

Tol ajal oli ka relvajõudude struktuur üsna selgelt territoriaalkaitseks mõeldud. Relvajõud koosnesid regulaarsõjaväest, vabatahtlikust kaitseliidust (SKAT) ja aktiivsest reservist. Riikliku julgeoleku strateegia (2002) säilitas küll peamised riikliku julgeoleku aluste põhimõtted, kuid ilmutas juba selgemalt transatlantilisi suundumusi. Ka uues dokumendis on julgeoleku objektiks “riigi suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus”, kuid kogu julgeolekukorralduse peamine eesmärk on ohtude vältimine, mille saavutamiseks tuleb ühineda “Euroopa ühiste julgeoleku- ja transatlantiliste kaitsesüsteemidega”.²

Enne Leedu liitumist NATOga ja sellele järgnenud reforme kuulus Leedu relvajõududesse 22 796 sõjaväelast, neist 4497 ajateenijad. 2008. aastaks oli riigikaitsesüsteemi sõjaväelaste arv langenud 13 534 inimeseni, kellest vaid 1874 olid ajateenijad.³ 2008. aasta sügisel peatati ajateenistusse kutsumine. Plaanide kohaselt pidi üleminek elukutselisele sõjaväele lõppema 2009. aastal.

2007. aasta avaliku arvamuse küsitlus näitas, et ligemale pooltel leedulastel puudus selge arusaam nii sõjaväe uutest ülesannetest kui ka sellest, milline on üldse Leedu sõjaväelane.

2004. aastal tugines Leedu sõjaline strateegia juba kindlalt kollektiivse kaitse ideele.⁴ Toimus üleminek ohte arvestavalt kaitsepoliitikalt võimekusepõhisele kaitsepoliitikale. Vastavalt sellele on Leedu relvajõud täna orienteeritud ka tegevustele, mis ei ole seotud NATO aluslepingu 5. artikliga, seda nii Euro-Atlandi piirkonnas kui ka mujal. See on toonud kaasa radikaalseid muudatusi relvajõudude struktuuris. Prioriteediks on kerkinud kiirreageerimisbrigaadi arendamine ning väikese, moodsa, hea varustuse ja väljaõppega kiiresti siirdatava ja võitlusvõimet säilitada suutva jõu loomine, mis suudaks osaleda liitlaste mis tahes operatsioonis.

Ehkki erakonnad sõlmisid kaitsepoliitika osas kokkuleppe nii 2005. kui ka 2008. aastal, on poliitikute seas valitsenud eriarvamusi, milline täpselt peaks Leedu sõjavägi välja nägema. Sotsiaaldemokraadid ja liberaalid on alati toetanud kiiremat üleminekut täielikult vabatahtlikule sõjaväele. Konservatiivid seevastu on pooldanud tasakaalukat liikumist elukutselise sõjaväe poole ning rahva ulatuslikku sõjalist väljaõpet. Seepärast on ka sõjaväe ülesanded ja vorm aeg-ajalt kerkinud vähemal või rohkemal määral ühiskondlikuks aruteluteemaks.

Leedu elanike arvamus on peegeldanud relvajõudude pikaleveninud muutumist modernseks ja ühtlasi postmodernseks väeks. Kolme aastail 20072009 korraldatud uuringu andmed näitavad selgelt kolme elanikerühma suhtumist mitmesse meid huvitavasse probleemi.⁵

Andmeid Leedu elanike relvajõududesse suhtumise dünaamika kohta tutvustati mõne kuu eest rahvusvahelisel sõjalisel konverentsil. 2007. aasta avaliku arvamuse küsitlus näitas, et ligemale pooltel leedulastel puudus selge arusaam nii sõjaväe uutest ülesannetest kui ka sellest, milline on üldse Leedu sõjaväelane.

Leedu elanikel pole kindlat seisukohta sõjaväelaste paljude isiklike, erialaste ja kõlbeliste omaduste kohta, nagu näeb selgelt 1. jooniselt. Nende protsent, kel puudub arvamus mõne omaduse kohta, kõigub 40 ja 60 vahel. Suuremal osal elanikest ei olnud kindlat arvamust sõjaväelaste niisuguste omaduste suhtes, nagu kõlblus, pühendumus, karjäärihimu, ausus, abivalmidus, rahahimu, elukutselisus, isamaalisus.

Inimesed, kel oli arvamus peaaegu kõigi omaduste kohta, kaldusid valdavalt hindama nende esinemist sõjaväelastel positiivses võtmes. Selliste omaduste hulka kuuluvad näiteks vaprus, uuendusmeelsus, valmisolek ennast proovile panna, viisakus, sihikindlus, suhtlemisvalmidus, sitkus ja vastupidavus, distsiplineeritus, tahtejõud, kõlbelisus, elukutselisus, väärikus. Kõigi nende omaduste suhtes on elanikel pigem positiivne kui negatiivne arvamus. Kõige sagedamini arvati, et sõjaväelased on vaprad, uuendusmeelsed ja soovivad ennast proovile panna. Neile järgnesid väikese vahega nutikus, viisakus, sihikindlus, suhtlemisvalmidus, vastupidavus ja distsiplineeritus. Võrdsel määral positiivselt ja negatiivselt hinnati sõjaväelaste selliseid omadusi, nagu ükskõiksus, isamaalisus, karjäärihimu.

Sotsiaaldemokraadid ja liberaalid on alati toetanud kiiremat üleminekut täielikult vabatahtlikule sõjaväele.

Neid tulemusi mõne kuu eest rahvusvahelisel konverentsil tutvustades jagunesid kuulajad kahte leeri. Mõned Lääne-Euroopast pärit osavõtjad imestasid, miks inimesed kahtlevad sõjaväelastes, kui ometi enamik meestest on teeninud Nõukogude armees. Ida- ja Kesk-Euroopast pärit osavõtjad kinnitasid ühel keelel, et Nõukogude armee kujutab endast postsotsialistlike riikide jaoks okupatsiooniväge. Selle kohalviibimine on aidanud kallutada inimeste suhtumist relvajõududesse negatiivses suunas. Aastail 1990-2009 kogutud andmete põhjal on usaldus Leedu sõjaväe vastu kasvanud 22 protsendilt 1990. aastal 67 protsendini 2001. aastal ning olnud aastail 2005-2009 üsna stabiilselt keskmiselt 56 protsenti.

Kui Nõukogude armee 1993. aasta augustis Leedust lahkus, usaldas sõjaväge vaid vähemus elanikest (22%). Nõukogude ajast pärit umbusk sõjaväe vastu mõjutas negatiivselt ka Leedu sõjaväe mainet. Samas on suhtumine oma sõjaväkke järsult erinev omaaegsest suhtumisest Nõukogude armeesse.

Alles päris viimastel aastatel on seoses Leedu sõjaväe professionaliseerumise ja teatava eraldatusega avalikkusest hakanud kasvama sellest teadmatuses olevate inimeste hulk: 2003. aastal oli neid 10 protsenti, 2007. aastal juba 24 protsenti.

Leedus on päris pikka aega arvatud, et sõjaväelase kutse on üsna eriline, mis nõuab täielikku pühendumist kodumaale, vastuvaidlematut allumist, valmisolekut ennast ohverdada,   kinnipidamist   niinimetatud mundriaust. Sõjaväelased ise on oma elukutse eripära hinnates lausunud, kui kasutada sõnu intervjuust ühe kõrgema sõjaväelasega, et “äratagu sind signaal keset ööd või kutsutagu sind teenistusse vabal päeval või veel enam, otse puhkuselt ja kohe metsa – igal juhul pead alluma. See on meie elukutse tuum.”⁶

Selline arusaam sõjaväelase elukutsest on muutunud stereotüübiks, mida võeti pikka aega tõe pähe nii osa ohvitseride ja allohvitseride seas kui ka märkimisväärse osa elanikkonna hulgas, ehkki juba pikemat aega on elatud rahutingimustes.

Esiteks oli absoluutne enamus vastanutest nõus sõjaväe normipõhiste traditsiooniliste funktsioonidega. Grupiti esinesid teatavad erinevused suhtumises sõjaväe peamistesse ülesannetesse ja selle vajalikkusesse tänapäeva ühiskonnas. Peaaegu kõik küsitletud sõjaväelased (99%) uskusid kaljukindlalt, et sõjaväe peamine ülesanne on kaitsta kodumaad, samas kui tsiviilelanikud ja nooremad arvasid sagedamini, et sõjaväe esmane ülesanne on looduskatastroofide tagajärgede likvideerimine.

Rahuaegne elu, mil inimesed teavad, et neid ei ähvarda sissetung naaberriikidest, mõjutab nii ühiskonda kui ka sõjaväge. Suurem osa elanikest, kes pooldas sõjaväe rolli vähendamist, toetas samas kõigi sõjaväe normatiivsete funktsioonide täitmist, mis annab tunnistust, et inimeste suhtumises puudub sageli järjekindlus ja see on täis vastuolusid. Ainult kümnendikul oli järjekindel ja igati loogiline suhtumine sõjaväe normatiivsetesse ja mittenormatiivsetesse funktsioonidesse ehk teisisõnu, nad pooldasid sõjaväe rolli vähendamist ning samal ajal arvasid, et sõjavägi ei peaks täitma kõiki funktsioone, mida näevad ette ametlikud dokumendid.

Teiseks arvas 24 protsenti elanikest ja 32 protsenti noormeestest, et sõjavägi on Leedule ebaoluline. Samas oli neid, kes sellega ei nõustunud, vastavalt 60 ja 24 protsenti. Nad omistasid sõjaväele vähese tähtsusega ülesandeid, näiteks riigipiiri valvamine või esindusülesanded. Ainult kaks protsenti küsitletud sõjaväelastest oli arvamusel, et sõjavägi on tarbetu.

2008. aasta sügisel peatati ajateenistusse kutsumine. Plaanide kohaselt pidi üleminek elukutselisele sõjaväele lõppema 2009. aastal.

Relvajõudude kuvand on sõjaväelase elukutse hindamisel tähtis tegur. Andmed tõendavad statistiliselt märkimisväärset seose olemasolu noorte seas positiivse suhtumise vahel relvajõududesse ja soovi vahel teenida sõjaväes.

Sõjaväelased hindasid sõjaväge kõige paremini – tervelt 66 protsenti, samas elanikkond tervikuna vaid 40 protsenti. Samuti on elanike seas tervikuna kõige enam ebakindla seisukohaga vastajaid, tervelt 52 protsenti, ning ainult kuni kümnendik kodanikest hindab Leedu sõjaväge viletsalt. Tuleb märkida ka seda, et äärmiselt hästi hindajaid oli kõigis rühmades 4 protsenti ning ka äärmiselt halvasti hindajaid igas rühmas 4-5 protsenti.

Sõjaväelaste seas ilmneb selge samastumine sõjaväega ning nad hindavad Leedu sõjaväe tegutsemist ja saavutusi märksa kõrgemalt. Ka noormehed hindavad sõjaväe tegutsemist kõrgemalt kui elanikkond tervikuna. Andmed näitavad tugevat seost sõjaväele antava hinnangu ja informeerituse vahel noormeeste hulgas ning osaliselt ka elanikkonna seas tervikuna. Noormehed, kes olid teeninud sõjaväes ning hindasid positiivselt sõjaväe tegutsemist, korraldust ja üldist kuvandit, olid sagedamini valmis ise sõjaväelaseks hakkama. Relvajõudude ülesehituse suhtes avaldusid elanike seas mõningad traditsioonilised seisukohad. 38 protsenti elanikest toetas relvajõudude segastruktuuri, 40 protsenti elukutselist sõjaväge ning 20 protsendil puudus arvamus.

NATO riikide sõjavägede uurimine võimaldab siiski väita, et neis riikides suhtub ühiskond väga tundlikult ohtudesse, mida tekitab sõjaline tegevus välismaal. Kui kerkib mõni selline oht, nõuab ühiskond enamasti sõjaväelaste tagasikutsumist ja täielikku loobumist nende saatmisest rahvusvahelistele operatsioonidele, mis seavad sõjaväelaste elu ohtu.⁷

Seda probleemi kogevad elukutselised sõjaväelased vastuolulise olukorra tõttu, kui nende kodumaa elab rahu tingimustes, kuid osalemine rahvusvahelistel operatsioonidel tähendab pidevat riskimist eluga. Rahuaja tingimustes elav ühiskond reageerib tavaliselt väga tundlikult nii kodumaa sõjaväelaste hukkumisele kui ka haavatasaamisele. Seepärast pole elanike toetus Leedu sõjaväe kasutamisele rahvusvahelistes operatsioonides just väga kõrge.

Enamus elanikkonnast on üksmeelel, et sõjaväe ülesanded peavad olema seotud tsiviilisikute abistamise, riigi kaitsmise, julgeoleku tagamise ja isamaalise vaimu alalhoidmisega.

Üldiselt positiivne suhtumine Leedu relvajõududesse ei ole kuigi palju vastuolus sõjaväe muutuvate ülesannetega. Märksa väiksem toetus Leedu sõjaväelaste osalemisele välismaistes sõjalistes operatsioonides näitab, et kuvand, mille kohaselt sõdur kaitseb kodumaad kus tahes maailma nurgas, on Leedu ühiskonnale veel päris võõras.

Nii võib öelda, et absoluutne enamus elanikkonnast on üksmeelel, et sõjaväe ülesanded peavad olema seotud tsiviilisikute abistamise, riigi kaitsmise, julgeoleku tagamise ja isamaalise vaimu alalhoidmisega.

Ometi on Leedu sõjavägi avaliku suhtumise ebakindlusest hoolimata kindlalt arenemas modernsest sõjalisest organisatsioonist, mille ülesanne oli heidutus, postmodernseks, mille ülesandeks on rahuvalve ja rahvusvahelised operatsioonid.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane