Autoritaarne kapitalism ja riigimajanduslikud jõud

Üks politoloogia ammuseid väiteid kinnitab, et kui diktatuur võib eksisteerida koos turuga, siis demokraatia puhul on turg hädavajalik tingimus. See väide ei võta vaatluse alla aga nähtuste loomust ega omadusi ehk seda, mida me mõistame autoritaarsuse all ja kuidas turutegurid määravad meie ühiskondliku ja poliitilise elu iseloomu. Üleilmastumine kujutab endast siinkohal katalüsaatorit, sest riigiülesed turujõud võivad mõjutada demokraatlikku poliitikat põhimõtteliselt igas riigis – ning just seda hargmaised (ingl: multinational) ettevõtted teevadki. Oma mõju avaldab ka konsensusliku, traditsioonilisest diktatuurist tugevama õiguspärasusega autoritaarsuse teke, samuti süsteemide teke, mis matkivad demokraatiat ja turgu. Sellele võib lisada otseselt üleilmastumisest tuleneva ressursineeduse, mis väljendub kapitali peaaegu täiesti vabas liikumises ning tooraine, eriti energiakandjate järele valitseva nõudluse järsus tõusus eelkõige Hiinas ja Indias toimuvate muudatuste tõttu.

Ressursineeduse üks otsene tagajärg on see, et riikides, mida see on puudutanud, on võimalik ühiskonda ära osta nii, et ta jääb poliitikast eemale, samal ajal kui suur tulu toorainemüügist võib minna riiklikesse fondidesse ehk suveräänfondidesse (ingl: sovereign wealth funds), mida kontrollib ainult valitsev eliit. Fonde saab kasutada erinevatel eesmärkidel, näiteks turumajandusliku demokraatia korral poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Sellise keeruka mehhanismiga on poliitikast taas saanud ülemaailmsete turusuhete osa, kuid moel, mis kujutab demokraatiale tõsist ohtu. Otse meie silme all tärkavad riigimajanduslikud jõud (ingl: sovereign economic actors), mis matkivad mõningaid hargmaiste ettevõtete omadusi, kuid naudivad samal ajal riiklikku poliitilist ja õiguslikku kaitset.

Probleemi süvendavad veelgi üleilmastumise ideoloogid, kes ei soovi või ei taha näha probleeme, mis tekivad mittedemokraatlike jõudude astumisel ülemaailmsesse süsteemi. Nad eeldavad, et kõik ülemaailmsel turul tegutsevad jõud on majanduslikud ja juhinduvad üksnes majanduslikest sihtidest. Tõendeid, et autoritaarsed riigid, millel jagub selleks piisavalt ressursse, tegutsevad ka poliitiliste eesmärkide huvides, ei taheta mõista, ei usuta, eiratakse või need heidetakse hoopis kõrvale. See annab autoritaarsetele riikidele vabad käed ja lubab neil etendada topeltrolli, esindades ühtaegu autoritaarsust ning kasutades selleks turvaliselt ära demokraatiale omaseid institutsioone. Viimastest tähtsaimaks on õigusriik, sest see võimaldab mainitud jõududel leida turvalise piiritaguse asupaiga oma fondidele ning tugevdada sihikule võetud demokraatlikes riikides oma poliitilist mõju.

Vähemalt praegu paistab, et demokraatlikud riigid lähtuvad põhimõttest «raha ei haise» ja peavad investeeringut investeeringuks, kust see ka poleks pärit. Kõigile demokraatliku riigi jõududele võidakse kehtestada eetilised ärireeglid, näiteks trahvid korruptiivse käitumise eest välismaal, kuid autoritaarsete jõudude tegevus ei allu samasugusele kontrollile. Samuti saab Lääne majanduslike jõudude suhtes, kes tunduvad loovat monopoli ja püüavad turgu moonutada, kasutada juriidilisi sanktsioone. Sama ei saa öelda autoritaarsete majanduspoliitiliste jõudude kohta. Heaks näiteks on ELi aastakümnepikkune võitlus Microsofti ja selle kitsendusi seadva käitumise vastu. Gazpromi suhtes ei ole midagi samasugust ette võetud.

Otse meie silme ees tärkavad riigimajanduslikud jõud, mis matkivad mõningaid hargmaiste ettevõtete omadusi, kuid naudivad samal ajal riiklikku poliitilist ja õiguslikku kaitset.

Mõnikord väidetakse, et riigimajanduslikud jõud ei erinegi põhimõtteliselt Lääne hargmaistest ettevõtetest ja nad kasutavad oma majanduslikku võimu üsna sarnaselt hargmaiste ettevõtetega, kuid mitte kasumit taotlevate aktsionäride, vaid vastava riigi kodanike huvides. Aga isegi kui mõningate riigimajanduslike jõudude ja hargmaiste ettevõtete vahel on teatud kattumisi – tegelikult ongi –, erinevad nad ometi teineteisest kvalitatiivselt kas või juba sellepärast, et nende eesmärgid on erinevad (ühel juhul majanduslikud, teisel poliitilised), samuti seepärast, et riigimajanduslikud jõud ei riski õigupoolest millegagi. Tõsi, ka hargmaised ettevõtted lähevad harva pankrotti, kuid nende varad on ostetavad ja müüdavad, samal ajal kui riigimajanduslikud jõud tegutsevad juba olemuselt riskivabalt ning nende varasid kaitseb nende päritoluriik. Seetõttu võib Rosneftil ja Gazpromil olla väga kõrge laenude ja tulu suhe, vastavalt 106 ja 70 protsenti, aga keegi ei oota tõsiselt, et nad läheksid pankrotti. Kui tõesti peaks vajadus tekkima, ostab Venemaa nad lihtsalt välja.

1980. aastatel võeti üldiselt omaks, et erasektor on palju tõhusam kui riik, mistõttu alustati ka denatsionaliseerimise ehk riigivarade erastamisega. See arvamus oli üldiselt õige, kuigi mitte alati ja kõikjal, sest oma osa etendavad ka kultuuritegurid ning mõned riigid suudavad tõhusamalt majandada kui teised. Erastamisega kaasnes ülemaailmne turgude avamine, eriti kapitali rahvusvahelise liikumise võimaldamine. See avas algul võimalused Lääne majanduslikele jõududele, kuid 2000. aasta paiku astusid areenile ka Lääne-välised jõud, millest paljud olid tihedalt seotud autoritaarsete riikidega. Teine riigimajanduslikke jõude soosiv tegur on olnud teatud strateegilise tooraine väga kõrge hind, mis, nagu mainitud, on põhjustatud ka üleilmastumisest. Üleilmastumise tibudest on sirgunud röövellikud raisakotkad.

Eriti anglosaksi kapitalismis, aga vähemal või suuremal määral kogu demokraatlikus Läänes valitsevate veendumuste kohaselt on erasektor tõhusam nappide ressursside kasutaja kui riik. Üldiselt ollakse seisukohal, et 1945. aasta järel ettevõetud eksperimendid riigi ulatusliku sekkumisega on toonud kaasa suurel määral ebatõhusust, mida suudavad parandada ainult erasektori oskused ja turumajanduslik distsipliin. Selles on tubli annus tõtt, ehkki loomulike monopolide erastamine on alati tekitanud probleeme, aga kui 1980. aastatel algas erastamisrevolutsioon, ei osanud keegi isegi unistada, et Lääne-välised riigimajanduslikud jõud, eriti riikidest, mis said rikkalikult raha tooraine müügist, tulevad veel kunagi tagasi investoritena. Seepärast ei suvatsenud keegi mõelda käitumiseeskirjade viimistlemisele või õiguskorralduse loomisele, mis tagaks vähemalt teatud kaitse riigimajanduslike jõudude ja nende suutlikkuse eest oma majanduslikku võimu ära kasutada.

Üleilmastumise tibudest on sirgunud röövellikud raisakotkad.

Kõige tuumaks on seos võimuga. Demokraatliku riigi, näiteks Norra riigimajanduslikud jõud tegutsevad üsna läbipaistvalt ning on usutavasti valmis aktsepteerima nii poliitilisi kui ka majanduslikke piiranguid kõikjal, kus nad tegutsevad, mis peegeldab nende päritoluriigis levinud demokraatlikku mõtteviisi. Autoritaarse riigi – sealhulgas konsensusliku autoritaarse riigi, mille puhul autoritaarne valitsus võib tegutseda veel agressiivsemalt kui traditsioonilised autoritaarsed süsteemid – majanduslike jõudude puhul on väga usutav, et päritoluriigis levinud autoritaarne mõtteviis kandub üle ka välismaiste demokraatlike riikide majandusruumi, kus need jõud püüavad tegutseda.

Jäägem siiski realistideks: ka Lääs ei koosne ideaalriikidest ning kõik, sealhulgas anglosaksid, on valmis kasutama oma poliitilist kaalu, kui see annab mingeid eeliseid. Tasub mõelda kas või Dubai Ports Worldi investeeringupakkumistele mitmetele USA sadamarajatistele 2006. aastal, mis luhtusid poliitilise surve tõttu, või Briti relvakaubameeste tegevusele ja korruptiivsele käitumisele Saudi Araabias. Selles mõttes on riigimajanduslikud jõud samasugused, valmis kõigeks oma eesmärkide nimel, ainult et lääneriigid austavad lõppude lõpuks teatud piiranguid ning nende tegevuse üle on kehtestatud poliitiline kontroll, ehkki see on ajapikku nõrgenenud ja muutunud üha vahendatumaks. Aga autoritaarsetes riikides pole sedagi. 

Seniajani ei valitse üksmeelt küsimuses, kas kõik autoritaarsed kapitalistlikud süsteemid on ühesugused või mitte. Terve nähtus on alles arengu algfaasis ning selle piirjooned pole veel lõplikult selged, mistõttu uued riigimajanduslikud jõud võivad muuta suunda ja tegutseda erinevates poliitilis-majanduslikes keskkondades erinevalt. Selge on aga see, et riigimajanduslikud jõud peavad reeglitest kinni ainult sedavõrd, kuivõrd nad on selleks sunnitud, ning kasutavad ära kõiki võimalusi neist möödahiilimiseks, järgides selles osas teatud määral hargmaiste ettevõtete eeskuju. Kindlasti avaldavad nad ka sobimatut survet nõrkadele ja kaitsetutele valitsustele, et laiendada veelgi oma tegutsemisvõimalusi.

Oluline on eristada uusi riigimajanduslikke jõude autoritaarsete kapitalistide varasemast põlvkonnast, näiteks Taiwanist, Lõuna-Koreast ja Tšiilist, kes kõik surusid tarbimist maha ühiskonda üsna julmalt rõhudes, et käivitada kapitali akumuleerimine, saades sealjuures mõningat abi USAlt investeeringute kujul. Aga need riigid ei soovinud levitada oma süsteemi üle riigipiiri. Lisaks võtsid nad, küll mõnevõrra tõrksalt, omaks idee, et suhteliselt vaba majandustegevus lubab tekkida keskklassil, kes lõpuks nõudis endale poliitilise sõnaõiguse. Väidetavalt asus Hiina 1980. aastatel liikuma enam-vähem samas suunas, mille tulemuseks olid Taevase Rahu väljaku sündmused.

Uue põlvkonna autoritaarsete kapitalistide puhul hämmastab see, et nad ei soovi sugugi lasta esile kerkida poliitilisi sihte seadval autonoomsel keskklassil, on aktiivselt seotud ülemaailmsete protsessidega, mille tulemusel võib hooletusse jääda koduturg, ning püüavad igati tagada, et poliitilise võimu huvid oleks igal juhul majandushuvidest eespool. Tasub märkida, et see käib ka nende riikide siseolude kohta: jõukuse jaotamist korraldavad hämarad poliitilised reeglid ja kriteeriumid, mille puhul see ei kipu sugugi allapoole valguma ja sisemaine taasinvesteerimine on vähene, sealhulgas on vaeslapse osas isegi infrastruktuuri arendamine, mis ometi toetabki toorainebuumi.

Venemaa näide

Üksikasjalikumalt tasub vaadelda Venemaad, sest see riik on autoritaarse kapitalismi üks ilmekamaid näiteid. Lühidalt öeldes on Venemaa saanud kasu talle sülle kukkunud tohutust finantsõnnest seoses energiakandjate hinna järsu tõusuga ning otsustanud Putini ajal seda kasutada selgelt poliitiliste eesmärkide huvides, peamiselt oma võimupositsioonide taastamiseks, võimaluse korral ka laiendamiseks, ning revanši saavutamiseks alanduse eest, mida Venemaa pidi taluma pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Tasub märkida, et ehkki energiahinna tõus oli selle muudatuse hädavajalik eeltingimus, ei piisanud veel sellest üksi. Venemaa vajas ka Lääne tehnoloogia ja juhtimisoskuste importi, mis võimaldab tänapäeval naftaressursse ammutada palju tõhusamalt kui nõukogude ajal. Samuti läks selleks vaja poliitilist juhtkonda ja uut eliiti (niinimetatud siloviki ehk «jõumehed»), kes oli valmis uut strateegiat ellu rakendama.

Vajadus uusima tehnoloogia järele tekitas omalaadse tagurpidi võimaluste struktuuri. Lääne investorid said Venemaal kanda kinnitada, aga erinevalt Läänest on Venemaa rahanduslik ja majanduslik keskkond läbipaistvaks muutumise asemel muutunud hoopis hämaramaks – jah, Moskva arvates on Lääne investoritel isegi liiga suur võim Venemaa ressursside üle. See on mõnes mõttes loogiline järeldus, sest Moskva peab oma toorainevarusid võimuallikaks, mispärast nende kuulumist välismaistele aktsionäridele hinnatakse ohuks.

Praegu paistab, et demokraatlikud riigid lähtuvad põhimõttest „raha ei haise” ja peavad investeeringut investeeringuks, kust see ka poleks pärit.

Lääne investorid on kogenud, kuidas võim võtab oma tagasi õiguslikke vahendeid kuritarvitades (näiteks keskkonnareeglite abil) või mõnikord isegi otseste ähvardustega: müü või muidu… Me näeme siin autoritaarse kapitalismi üht põhiomadust, nimelt seda, et see ei salli vastastikkust: üks seadus, mille määrab kindlaks kõrgeim poliitiline võim, kehtib Venemaale investeerijatele, , teine aga Venemaa poliitilisele aktiivsusele Läänes, kus Läänelt nõutakse turu täielikku avamist Venemaa väljapoole suunatud investeeringutele. Venemaa esindajad on korduvalt kinnitanud, et nende investeeringud on täpselt samasugused nagu kõik teised, alludes samamoodi turuseadustele. See ei ole aga tegelikult tõsi.

Venemaa kui autoritaarse kapitalistliku jõu võimalused Lääne õiguslikkust austavates riikides on siiski märkimisväärsed eelkõige seepärast, et Lääne poliitilised jõud on väga aeglaselt taibanud või ära tundnud Venemaa majanduslik-poliitilise aktiivsuse poliitilisi eesmärke. Liiga paljud lääneriikide valitsused elavad ikka veel 1990. aastate maailmas, kus unistusel Venemaa lõimimisest Washingtoni konsensusse oli isegi mingi tõepõhi all. See aeg on aga möödas ning Putini-aegne Venemaa ei ole sellest ka saladust teinud, mistõttu ongi üllatav, kui paljud püsivad Läänes ikka veel selle illusiooni kütkes. Positiivne reaktsioon, mida on saanud Putini määratud järglane Medvedev, peegeldab illusioonide püsivust: miskipärast valitseb lausa normiks kujunenud veendumus, et Venemaa otsib tegelikult ikkagi võimalust muutuda läänelikuks demokraatiaks, ehkki kõik tõendid osutavad otse vastupidisele.

Käesoleva kümnendi teisel poolel oleme näinud Venemaa majandusliku võimu jõudsat laienemist, mida juhib energeetika, mis sisuliselt tähendab Gazpromi. Peamiselt on Venemaa sealjuures ära kasutanud Läänele omast saamahimu. Lenin mainis kunagi, et kapitalistid müüvad seda köit, millega neid puuakse, ning Lääne investorid, kes ei näe kuidagi Venemaa majandusliku aktiivsuse poliitilist mõõdet, on kirglikult valmis vastu võtma Moskva raha. Selle kõige räigemaks näiteks on Gerhard Schröder, kes sai üleöö Saksamaa liidukantslerist Gazpromi kõrgeks tegelaseks. Samamoodi on Saksamaa tööstus ahnelt hoidnud silma peal võimalusel ehitada Läänemere alla Nord Streami gaasijuhe, jättes üldse tähele panemata selle strateegilise mõju Baltimaadele ja Poolale, rääkimata juba keskkonnaohtudest.

Magusad tehingud matavad maha solidaarsuse ja isegi strateegilised huvid ehk antud juhul lojaalsuse Saksamaa ELi partneritele. Gazpromi ja Saksamaa energeetikasuhted seovad neid tihedalt teineteisega ning piiravad ilmselgelt Saksamaa valitsuse manööverdamisruumi, nagu ilmneb Angela Merkeli suutmatusest muuta Gazpromi kägistava haarde mõju. Saksamaa ei ole ainuke, ehkki tema suurus ja maine tähendab ühtlasi seda, et lähedased suhted Gazpromiga annavad teistele üsna halba eeskuju. Samal ajal julgustab see Venemaad, edastades sisuliselt sõnumi, et Lääne investorite ahnusel pole õieti mingeid piire.

Autoritaarse kapitalismi põhimõtteid järgivad riigid toimivad viisil, mida Lääs peab korruptsiooniks, sest poliitiline võim otsustab reeglite sisu – see tähendab, et õigus on allutatud võimule –, mistõttu reegleid muudetakse vastavalt sellele, kellele kuulub võim. Venemaa puhul on selgeks näiteks Hodorkovski vahistamine ja vangimõistmine. Millised on aga muud vahendid, millega autoritaarne kapitalism üritab enda võimu laiendada? Inimliku ahnuse ärakasutamine on enesestmõistetav, seda eriti kõigile avatud üleilmastumise ning viimase kümnendi buumi õhkkonnas. Aga see ei ole veel kõik. Kui õigusriik ja läbipaistvus on kindlalt juurdunud, ei ole altkäemaksudest tihtipeale kasu ning sellest tekkida võivad skandaalid võivad välistada isegi altkäemaksu pakkumise mõtte. Aga riikides, kus range õiguslike reeglite järgimine ei ole nii täielik, võivad kaudsed korruptsioonivormid siiski olla edukad. Kõige haavatavamad on selles mõttes endised kommunistlikud riigid, kus ei usaldata õigusriiki ning seniajani peetakse seadusi poliitilisteks vahenditeks. See annab Venemaale veel ühe eelise: kommunismiajast jäänud suhetevõrgustikud võisid küll Jeltsini ajal unarule jääda, aga nüüd aktiveeritakse neid innukalt.

Venemaa on ära kasutanud Läänele omast saamahimu.

Riigimajanduslike jõudude visiooni keskmes seisab idee majandusliku võimu muutmisest poliitiliseks, ning seda röövelliku investeerimise kaudu. Riigi poliitilised sihid seisavad selle puhul kõrgemal kõigist muist kaalutlusist, sealhulgas kasumitaotlusest, aktsionäride huvidest, selle riigi väärtustest, kuhu investeeritakse, ning põhimõtteliselt isegi aktsiakapitali mõttest endast. Poliitilise võimu rakendamine võib võtta mitmesuguseid vorme, näiteks riigimajandusliku jõu poliitilisele isandale vastumeelsete tarnijatega lepingute sõlmimise vältimine või ka tarnijate otsene eemalhoidmine sihtriigist (näiteks Venemaa puhul Ukraina, Leedu või Gruusia). Kui mõni teine majanduslik jõud püüab omandada varasid, mis lähevad vastuollu riigimajandusliku jõu sihtidega, järgneb sellele karistus. Ahela teises otsas võib näha röövellikku investorit, kes teadlikult üritab hävitada konkurentsi, mis lubab igati ette kujutada, et näiteks Gazprom sekkub taastuvate energiaallikate kasutuselevõtmisse, kui need tõotavad muutuda nii oluliseks, et hõivavad teatud osa turust. Tagaplaanil võib riigimajanduslik jõud omandada meediaväljaandeid, et kindlustada endale või oma huve väljendavale parteile meelepärane avalik hinnang. Mõjuvõrgustike loomine nii altkäemaksu kui ka äraostmise kujul käib üsna samamoodi nagu nõukogude ajal, kasutades juba KGB poolt kasutusele võetud meetodeid.

Põhimõtteliselt on autoritaarsed kapitalistid, eriti aga just Venemaa, ära tabanud poliitilise vaakumi, kus puudub peaaegu igasugune poliitiline kontroll majanduslike jõudude üle, ning üritavad igati hõivata selle tühja ruumi. Seda on soodustanud liberaalse ja marksistliku ideoloogia kattumine selles osas, kus ka üleilmastumise pooldajad väidavad, et poliitiline kontroll ei ole üldse vajalik, sest kõik võimalikud probleemid suudab lahendada ka turg üksi. Lääs peaks kiiresti looma vajalikud kontrollimehhanismid mõlemat laadi majanduslike jõudude, nii hargmaiste ettevõtete kui ka riigimajanduslike jõudude tarbeks, aga juba kontrolli taaskehtestamine hargmaiste ettevõtete üle oleks nii või teisiti tulus pretsedent, mis lubaks ette võtta õiguspäraseid samme ka autoritaarsete kapitalistide suhtes. Ligemale kaks aastakümmet on valitsenud peaaegu täielik majanduslik vabadus ning praeguseks on selge, et see tekitab sama palju probleeme, kui lahendab, eelkõige demokraatlikele normidele ja demokraatiale endale tekitatava kahju kujul. Kätte on jõudnud aeg vaadata üle eeldused, mis lubasid sel vabadusel kahjustada demokraatiat, ning võtta meetmed riigimajanduslike jõudude mõjuvõimu, mille parasiitlikku kasvu on soodustanud just üleilmastunud turg, kahandamiseks.

Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane