August, viis aastat hiljem
Täna viis aastat tagasi möllasid lahingud Gruusia ja Vene vägede vahel juba täie jõuga.
Ööl vastu 8. augustit oli Gruusia president Mihheil Saakašvili andnud oma üksustele käsu alustada sõjalist operatsiooni Lõuna-Osseetias. Sellele oli eelnenud mitu nädalat väldanud eskalatsiooniperiood, mille vältel grusiinide külasid Lõuna-Osseetias hoiti pideva tule all. Tsiviilohvreid loeti kümnetes. Tulistajateks olid ametlikult „kontrolli alt väljunud“ osseetide üksused. Kuid noidsamu osseetide üksuseid juhtisid ja relvastasid juba mitme aasta vältel venelased, kes ametlikult ja juriidiliselt pidid piirkonnas täitma sootuks erapooletu rahuvalvaja rolli.
Kui 7. augustil hakkas Thbilisisse saabuma informatsioon uute Vene regulaarvägede sisenemisest Lõuna-Osseetia territooriumile, arvas Saakašvili administratsioon end olevat valiku ees – kas teha mitte midagi ning vaadata rahulikult pealt de jure Gruusia suveräänse territooriumi okupeerimist (sest just nõnda noil päevadel Lõuna-Osseetiast laekuvat informatsiooni tõlgendati) või üritada kaitsta oma kodanikke ja suveräänsust. Thbilisi valis tegutsemise. Venemaa vastas täiemõõdulise sõjaga oma naaberriigi vastu.
Augustisõda oli tähelepanuväärne mitmes mõttes. Kuni 8. augustini 2008 püsis maailmas kindel veendumus, et Venemaa teostab oma poliitikat „pehmete” või „poolpehmete” vahenditega. Täielikku konventsionaalset sõjalist rünnakut iseseisva naaberriigi vastu ei pidanud võimalikuks keegi, oma õnnetuseks ka mitte Gruusia. Vene tankid Gruusia territooriumil purustasid selle kujutelma.
Sõjalises plaanis demonstreeris Venemaa, et tema relvajõud on suutelised läbi viima suhteliselt keerukat konventsionaalset sõjalist operatsiooni, milles osalevad kõik väeliigid. Poliitilisel tasandil oli Moskva sõnumiks, et Venemaa on tõepoolest valmis kasutama kõiki vahendeid – ka sõjalisi – peatamaks NATO edasist laienemist. Just see viimane, aga mitte Venemaa poolt toona väljakäidud „genotsiid“ osseetide kallal oli Moskva sõjalise operatsiooni tegelikuks ajendiks. Venemaa algsed väited justkui ööl vastu 8. augustit Tšinvalis Gruusia vägede poolt tapetud 2000 tsiviilisikust on praeguseks osutunud lihtlabaseks propagandavaleks. Aga just selle „massimõrva“ väidetava toimumisega õigustas Moskva toona oma sekkumist.
Leidub veel mitmeid teiseseid seiku, mis muudavad augustisõja tähelepanuväärivaks. Esimest korda kaasnes toona tavasõjaga ka kübersõda. Konfliktile diplomaatilise lahenduse leidmisel haaras juhtohjad mitte USA, vaid toonane Euroopa Liidu eesistuja Prantsusmaa.
Tõsi küll, president Nicolas Sarkozy kuuepunktiline vaherahukava on siiani täielikult ellu viimata. Vene väed okupeerivad praeguseni Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat, mõlemat tunnustas Moskva peatselt pärast sõjategevuse lõppemist iseseisva riigina.
Ning grusiinide külasid Lõuna-Osseetias enam ei eksisteeri. Nende elanikud kihutati osseetide ja Vene vägede poolt oma kodudest välja, külad põletati maha ning hiljem tehti ka tuhaasemed maatasa. Rahvusvaheline kogukond vaikis.