Argument ÜRO vastu

Järgnenud kõned aga kujutasid endast tüüpilist retoorikakeerist, mille poolest see “inimkonna kodu” on niigi tuntud. Saksamaa välisminister: “Ei saa olla rahu ilma arenguta ega õigupoolest ka arengut ilma rahuta.” Prantsusmaa välisminister: “Õigluseta pole rahu. Rahuta pole püsivat arengut.” Brasiilia president: “Teed püsivale rahule peab kindlustama uus rahvusvaheline poliitiline ja majanduslik kord.” Oma panuse andis ka Hispaania peaminister: “Rahu ja julgeolek saab maailmas levida… vaid hariduse ja kultuuri toel.” Ta täpsustas: “Kultuur – see ongi alati rahu.”

Tohutust sõnavahust koorus välja kaks vastandlikku seisukohta. Üks neist kuulus peasekretärile. Oma kõne ametlikuks teemaks valis Annan seaduslikkuse, eriti just rahvusvahelise õiguse kujul, nagu seda esindab ja esitab ÜRO. Tema sõnavõtu teravik oli üsna selgelt suunatud Ühendriikide vastu. “Need, kes püüavad taastada legitiimsust, peavad ka ise seda kehastama,” toonitas peasekretär. “Ja kes rõhutavad rahvusvahelist õigust, peavad seda ise järgima.” Ühendriigid pole selles mõttes sugugi puhtad poisid, tegi Annan selgeks juba nädal varem, kui ta nimetas Ameerika ja selle liitlaste sissetungi Iraaki 2003. aastal “illegaalseks”.

Teist seisukohta väljendas president Bush. Peaaegu kohe pärast Annani kõnelnud president keskendus demokraatia ja inimõiguste edendamisele, kuid tema sõnades leidus ka terav vastulöök Annani ja teiste kriitikale: “Julgeolekunõukogu lubas [Saddam Husseini] tõrkumisele vastata tõsiste tagajärgedega. Kui me anname lubaduse, peab sel olema ka sisu. Kui me räägime tõsistest tagajärgedest, siis – rahu nimel – peavad tagajärjed ka olema tõsised.”

Selle sõnaduelli objektiks oli Iraak. Kuid Iraak on vaid üks vaatus suuremas draamas, mille läbivaks teemaks on Ühendriikide keerdus suhted oma tõrksa lapsukese ÜROga ajal, mil ülemaailmne võim on nii erakorraliselt langenud vaid ühe riigi sülle. Annani asetäitja Shashi Tharoor on öelnud, et “Ameerika võimu teostamist võib pidada tänapäeva maailmapoliitika keskseks probleemiks”. Sama hästi võib öelda – ja seda näitas ka äsjane presidendivalimiste kampaania -, et Ameerika poliitika keskseks probleemiks on see, mil määral Washington üritab oma välispoliitilisi eesmärke saavutada ÜRO vahendusel.

1990. aastal vabanes kogu maailma koondav organisatsioon 45 aastat kestnud külma sõja halvatusest ning astus vastu Kuveidi allaneelamisele Iraagi poolt. Toonane president George H. W. Bush viis asja julgeolekunõukogu ette veel enne USA kongressi poole pöördumist väga tähelepanuväärsel põhjusel: kui ta oli jõudnud järeldusele, et Kuveidi vabastamiseks tuleb kasutada jõudu, oli talle ka selge, et lihtsam on võita enda poolele julgeolekunõukogu muud alalised liikmesmaad Nõukogude Liit, Hiina, Prantsusmaa ja Suurbritannia kui kongressi demokraadid. Ainult julgeolekunõukogu toetus tagas talle napi enamuse USA Senatis.

Selle kogemuse otsese tulemusena pani Bush vanema administratsioon suuri lootusi ÜRO-le, mis olevat “saanud uue elu, kerkinud kesksele kohale… rahu tagamisel”. Bushile järgnenud Bill Clinton oli veelgi lootusrikkam: president, kes kavatses “laseri teravuse ja täpsusega” koondada tähelepanu USA majandusele, kuulutas, et rahvusvaheliste probleemide puhul toetub ta võimalikult palju ÜRO-le. Madeleine Albright, tema esimene suursaadik ÜRO juures, rääkis “veenvast multilateralismist”, mis pidi saama nii USA poliitika kui ka maailma rahu nurgakiviks. Kofi Annani eelkäija, egiptlase Boutros Boutros-Ghali arvates peitus külma sõja järgse Ameerika suhtumises “erakordne võimalus laiendada, kohandada ja tugevdada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tegevust”.

Elu läks teisiti

Vaid kaks aastat hiljem olid Clintoni ja Boutros-Ghali lootused põrmu varisenud. Clinton oli soovinud tuua Somaaliast ära Ameerika väed, mida tema eelkäija oli sinna saatnud aitama vaos hoida peamiselt kohalike sõdivate väepealikute tegevusest põhjustatud näljahäda. Boutros-Ghali palvetele vastu tulles jättis Clinton Somaaliasse märkimisväärse sõjaväekontingendi, mis pidi kujutama endast ÜRO vägede tuumikut, et aidata sel jumalast hüljatud maal luua midagi riigisarnast. Heast kavatsusest kujunes teravate vaidluste objekt, kui oktoobris 1993 hukkus Muqdisho ägedas lahingus 18 USA maaväe reindžerit ja tuhatkond somaallast (ajalukku jäädvustas selle film “Black Hawk Down”).

Ameeriklaste kaotused, mille olid põhjustanud somaallased, keda me vaid püüdsime aidata, kujunesid viimaseks piisaks, mis tegi lõpu sellistele ja õigupoolest muudelegi ÜRO lipu all korraldatavatele missioonidele.

Kuid Somaalia oli vaid tibatilluke kübe USAd, ÜROd ja nendevahelisi suhteid tabanud hädades. Vahetult pärast Muqdishot hakkas arenema maailma esimene ilmselge genotsiidijuhtum pärast holokausti. 1994. aasta kevadel mõrvasid Rwanda hutud ka natsidega võrreldavaid tapatehnoloogiaid omamata tutsidest kaasmaalasi (ja isegi mõõdukamaid hutusid) tempoga, mida võis vabalt võrrelda juutide mõrvamisega Hitleri ajal.

ÜRO mitte ainult ei pööranud pilku ära kirjeldamatult tapatalgult, vaid isegi tõmbas välja varasema rahukokkuleppe jälgimiseks kohale saadetud väikese sinikiivrite väe – et ükski neist ei saaks kogemata kannatada. USA valitsus, soovides igati vältida kõike, mis võinuks kaasa tuua Muqdisho sündmuste kordumise, tegi julgeolekunõukogus kõik mis võimalik, ja natuke enamgi, et tõkestada ükspuha milline otsus, mis võiks Ameerika sõjaväelasi ohtu seada. Aastaid hiljem vabandas Bill Clinton selle pärast äärmise silmakirjalikkusega. “Rahvusvaheline kogukond,” sõnas ta, “peab selle tragöödia eest vastutuse enda peale võtma.” Ta ei suvatsenud aga tunnistada, et antud juhul oli selleks “rahvusvaheliseks kogukonnaks” ennekõike tema ise.

Kui ka USA-l lasub vastutus Rwanda katastroofi eest, on ometi ÜRO end märksa enam süüga koormanud. Sageli küll öeldakse, et ÜRO on vaid oma liikmesmaade summa, kuid see on kõigest osa tõest. Kollektiivsetel organisatsioonidel on tegelikult ka omaette elu. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär on maailma üks tähtsamaid isikuid, kelle käsutuses on kolme miljardi dollarini ulatuv eelarve ja ligikaudu 15 000 inimest. Tänaseks on selgunud, et selle võimsa aparaadi võtmeliikmeid hoiatati Rwanda genotsiidi eest juba mitu kuud varem.

ÜRO Rwanda väeüksuse kanadalasest komandör kindral Romeo Dallaire oli andnud teada, et hutu äärmuslased koguvad relvi ning valmistuvad “hävituskampaaniaks”. Dallaire tegi ettepaneku relvad konfiskeerida ja üritada kavandatut ära hoida. ÜRO rahuvalveoperatsioonide amet võttis Dallaire’i rapordid vastu ärevusega; mitte plaanitava genotsiidi, vaid selle pärast, et Dallaire võib selle vältimiseks midagi riskantset ette võtta. Kindralile anti otsesõnaline korraldus mitte sekkuda: “Ülekaaluka arvamuse kohaselt tuleb vältida selliseid aktsioone, mis võivad tuua kaasa jõu kasutamise ja ettenägematud tagajärjed.”

Isegi veel pärast tapatalgute algust oleks Dallaire “võinud selle hõlpsasti peatada”, väitis kindral, vaid juba tema käsutuses olevate ja veel mõnesaja käepärast sõjaväelasega. Kuid talle anti teistsugused korraldused. Iisraeli endine suursaadik ÜROs Dore Gold meenutab oma raamatus, et “ÜRO andis Dallaire’ile korralduse keskenduda ainult välismaalaste evakueerimisele Rwandast. Dallaire teatas oma ohvitseridele, et ÜRO New Yorgi peakorterist saadud juhiste kohaselt ei tule päästa ühtegi rwandalast: “Korraldused New Yorgist ütlevad: kohalikke mitte päästa.””¹

Kohatu käitumine Bosnias

Kuigi ÜRO roll Rwanda katastroofis on niigi taunimistväärt, oli see veel hullem Bosnia ja Hertsegoviina territooriumil aastail 1992 – 1995 aset leidnud jubedates sündmustes. Selle eest kannavad vastutust nii liikmesriigid kui sekretariaat. Julgeolekunõukogu reageeris esimestele rahutust tekitavatele sündmustele relvaembargo kehtestamisega. Kuigi see kehtis mõlemale poolele, olid selle tagajärjed hukatuslikud. Serbia agressoreid, kelle eesmärk oli “puhastada” Bosnia seal enamuses muslimitest, see vaevu puudutas, sest nende käsutuses oli Jugoslaavia sõjaväe võimas arsenal. Nende ohvritel aga nappis relvi ning embargo tõttu ei olnud neil võimalik relvastust ka hankida. Niigi valusale haavale raputas soola peasekretär Boutros-Ghali, kes nimetas muslimite võitlust “rikkurite sõjaks”.

Sõjategevuse arenedes ilmutasid ÜRO kohapealsed kõrgemad esindajad, peasekretäri tsiviilesindaja Yasushi Akashi ning ÜRO rahuvalvajaid juhtinud kindralid Michael Rose ja Bernard Javier, märksa suuremat sümpaatiat serblastest agressorite kui nende muslimitest ohvrite vastu. Nende parim idee oli teha konfliktile iga hinna eest lõpp ja kõige kiiremini oli see nende arvates saavutatav nõrgema poole allaandmisega. 1994. aasta aprillis taunisid Akashi ja Rose pressikonverentsil Ameerika moraalset toetust muslimitele, sest see “julgustab [neid] edasi võitlema”. Seejärel sõnas Rose viitega Gorazde, Srebrenica ja Zepa muslimitele (need alad oli julgeolekunõukogu ametlikult kuulutanud “turvatsooniks”), et “nende ainus võimalus on lahkuda või soostuda elama serblaste võimu all”.

ÜRO “jumalusena” kehastab Annan kogu organisatsiooni suhtumist, sealhulgas erapoolikust Iisraeli suhtes.

Rose’i kalgid sõnad kujutasid endast peaaegu üleskutset sellele, mis juhtus aasta hiljem, kui serblaste väed hõivasid Srebrenica ning võtsid vangi ja hävitasid 5000 – 10 000 muslimit. See oli pärast Teist maailmasõda kõige jubedam Euroopas toime pandud veretöö. Srebrenica muslimite kaitseks eraldatud ÜRO väed jalutasid lihtsalt minema, jättes muslimid mõrvarite meelevalda. Kuigi hukkunute arv oli kaugelt väiksem kui Rwandas, oli ÜRO süü tublisti suurem. Gold märgib, et paljud ohvriks langenud muslimid olid põgenenud just Srebrenicasse, üritades leida varjupaika just selles neist kuuest “turvatsoonist”, mille ÜRO oli kuulutanud enda kaitse all seisvaks. Nii oli ÜRO sisuliselt kutsunud nad tapaplatsile.

Somaaliast, Rwandast ja Bosniast on varemgi räägitud. Oma erakordselt väärtuslikus ja hästi ajastatud raamatus “In Tower of Babble” seob Gold need omavahel kokku. Srebrenicast kõnelev osa on eriti ilmekas, rääkides muu hulgas üksikasjalikult ÜRO rahuvalvajate ja serblastest massimõrvarite vennastumisjuhtudest pärast seda, kui rahuvalvajad ei olnud suutnud viimaseid tegutsemast takistada. Erilist huvi pakub siinkohal see, et Gold näeb nende ebaõnnestunud rahuvalvemissioonide taga märksa võimsamat ja lausa ÜRO algusaastatesse ulatuvat printsiipidest lahtiütlemist.

Algse idee kohaselt pidanuks Teise maailmasõja aegsest teljeriikide-vastasest koalitsioonist välja kasvanud organisatsioon astuma alati ohvrite poolele ja agressorite vastu. Kuid juba algusest peale pole ÜRO suutnud sellega toime tulla.

Läbikukkumine juba alguses

Esimene test tehti juba 1948. aastal. See kujutas endast Araabia Liiga riikide avalikku rünnakut äsja loodud Iisraeli vastu, mille sünnis oli ÜRO täitnud ämmaemanda rolli. Kuigi agressioon ja soov Iisrael hävitada oli absoluutselt selge ja varjamatu, ei mõistnud ÜRO seda hukka. Selle asemel kutsus see “kõiki Palestiina inimesi ja organisatsioone” üles “lõpetama igasugune sõjaline või poolsõjaline tegevus”. Samasugune erapoolikus avaldus julgeolekunõukogu teises, veel samal aastal ette tulnud testis ehk India kaebuses ÜRO-le muslimite rünnakute pärast Kashmiris, mida kaebuse kohaselt juhtisid sinna sisse imbunud Pakistani väed.

Selline äärmise neutraalsuse ilmutamine ründajate ja kaitsjate suhetes tühistas sisuliselt põhimõtted, mille alusel oli organisatsioon rajatud. Kuid nii on ÜRO ka edaspidi korduvalt käitunud; üks väheseid erandeid oligi 1991. aastal avaldatud vastuseis Kuveidi okupeerimisele, mida aitas kindlustada president Bushi ja Briti peaministri Margaret Thatcheri tugev ja vankumatu surve.

Gold selgitab, et suutmatus rahu tagada on õigupoolest vaid osa üldisemast võimetusest. Kuigi ÜRO ei suutnud luua piisavat sõjalist jõudu, et olla ülemaailmse rahu selline tagaja, nagu rajajad olid seda vaimusilmas näinud, võinuks ta olla inspiratsiooni allikas, õige ja vale lahutaja riikidevahelistes suhetes. Paraku ei saanud seegi teoks.

Esimene asitõend meie argumentatsioonis ÜRO vastu on, nagu nii mina kui teisedki on selgelt ja üksikasjalikult näidanud, ÜRO tegutsemine inimõiguste alal.² Selle peamine tunnus on see, et oma alamaid kõige võikamalt represseerivad ja kuritarvitavad valitsused püüavad enamasti ka kõige energilisemalt lasta end valida ÜRO inimõiguste komisjoni sel lihtsal põhjusel, et nii on neil märksa kergem kaitsta ennast kriitika eest. Aastast aastasse on vähemalt pool neist riikidest, mida Freedom House nimetab “hullematest hullemateks” inimõiguste rikkujateks, taganud endale koha komisjonis, mille ülesanne on jälgida inimõiguste rikkumisi. Sellisteks riikideks on muu hulgas Hiina, Kuuba, Sudaan, Süüria, Saudi Araabia ja Liibüa, kes just äsja oli lausa komisjoni eesistuja.

Komisjon võtab oma iga-aastasel üldkoosolekul vastu kaht laadi resolutsioone. Ühed on abstraktsed, mis kinnitavad enam-vähem iga inimrühma enamvähem igat vähegi kujutletavat õigust. Selliseid resolutsioone sajab üha enam ja nende väärtus on aina väiksem ja väiksem. Teist laadi resolutsioonid kritiseerivad konkreetseid riike või valitsusi. Peaaegu mitte kunagi ei kritiseeri need aga riike, mis oma brutaalsusele vaatamata on suutnud endale tagada koha komisjonis.

Siin ei ole tegemist isegi mitte vasak- või parempoolsete eelistustega: ei Hiina ega Saudi Araabia ole kordagi pidanud taluma ühtegi kriitikanoolt. Tavaliselt käib kriitika kümmekonna inimõiguste rikkuja kohta ning taunivad sõnad on suhteliselt leebed. Nii näiteks “kutsus” komisjon ühel neist haruharvadest kordadest, kus leiti vajalik olevat ära mainida Fidel Castro diktatuur, Kuuba valitsust, mille “pingutused tagada elanike sotsiaalsed õigused ebasoodsale rahvusvahelisele keskkonnale vaatamata väärivad hindamist, pingutama samasuguse progressi saavutamise nimel inim-, kodaniku- ja poliitiliste õiguste alal”.

Teine asitõend meie süüdistuses ÜRO alatuse kohta on Iisraeli äärmiselt erapoolik kohtlemine. ÜRO harta kohaselt tugineb organisatsioon “kõigi oma liikmesriikide võrdse suveräänsuse põhimõttele”. Kuid Orwelli parafraseerides on mõned riigid vähem võrdsed kui teised. Viimase ajani puudus Iisraelil võimalus osaleda mis tahes regionaalse fraktsiooni töös, mis ÜRO reeglite kohaselt tähendas ka täiesti unikaalset kõrvalejäämist julgeolekunõukogust või mis tahes muu komitee tööst. Kuigi Ühendriigid on nüüdseks saavutanud Iisraeli arvamise niinimetatud päragruppi, kuhu meiegi kuulume (Lääne-Euroopa ja muude riikide grupp), on see väike lohutus, sest tagab esinduse vaid New Yorgis, aga mitte Genfis tegutsevates allorganisatsioonides ning võimalus julgeolekunõukogu liikmeks saada seisab endiselt veel mitme aasta taga.

Iisraeli eristaatus

Inimõiguste komisjoni istungitel, kus maailma kõige hullemad diktaatorid võivad nautida parimal juhul hambutut hukkamõistu, koheldakse Iisraeli täiesti omaette nähtusena, millele on päevakorras eraldatud lausa eraldi punkt. Igal aastal võetakse Iisraeli teemal vastu viis kuni kaheksa resolutsiooni, mille sõnastus on muude resolutsioonidega võrreldes reeglina väga karm.

ÜRO silmakirjalikkus inimõiguste alal saavutas omamoodi täiuse 2001. aastal Lõuna-Aafrikas Durbani maailma rassismivastasel konverentsil. See toonase ÜRO inimõiguste ülemkomissari Mary Robinsoni vaimusünnitus muutus nii räigeks Iisraeli- ja juutidevastaseks vihkamisürituseks, et mitte ainult ameeriklased, vaid isegi selliste asjade suhtes üsna tundetud lääneeurooplased pidasid paremaks lahkuda. Gold annab teada, et aluse sai too vihapuhang mitu kuud varem ettevalmistaval kohtumisel, mida võõrustas Iraan ja millest ülemkomissar Robinsoni teadmisel oli keelatud osa võtta juutide, bahaide ja kurdide vabaühendustel.

ÜRO kui terrorismi legaliseerija

Tuleb öelda, et ülbe vaen Iisraeli suhtes on käinud käsikäes veel ühe üüratu moraalse nurjatusega: nimelt ÜRO kaasosalusega terrorismi legaliseerimises ja seda mitte ainult Iisraeli, vaid ka demokraatliku Lääne, eriti aga Ühendriikide vastu. Gold tsiteerib peaassamblee resolutsiooni 1970. aastast, milles ÜRO tunnustas “koloniaalrahvaste ja võõrvõimu all elavate rahvaste võitluse legitiimsust ning nende õigust enesemääramise ja iseseisvuse saavutamisele kõigi nende käsutuses olevate vahenditega”. Gold kommenteerib seda nii: “See oli ajalooline murrang… ajal, mil rahvusvaheline terrorism oli tõusuteel ja maailm seisis silmitsi lennukikaaperdamise lainega. Need, kes pidasid ennast “rahvusliku vabastusliikumise” liikmeteks, mõistsid ÜRO uut positsiooni loana panna toime mõrvu enesemääramise nimel.”

Peaassamblee kinnitas järgnevalt mitmel korral sama põhimõtet, viimastel aastatel on seda järjekindlalt teinud ka inimõiguste komisjon. Nii on palestiinlaste ja praeguseks ilmselt ka iraaklaste enesetaputerrorism muudetud lihtsalt inimõiguste teostamiseks. See õõvastav toetus on muutunud nii rutiinseks, et enamik komisjoni kuuluvaid Euroopa Liidu liikmesmaid hääletab pikemalt mõtlemata aastast aastasse mainitud doktriini poolt. Täiesti samas vaimus lükkas Islamikonverentsi Organisatsioon tagasi Kofi Annani 11. septembri järel välja käidud mõtte luua uus terrorismivastane konventsioon, kinnitades, et on valmis “terrorismi” hukka mõistma ainult siis, kui see määratletakse toimepanija eesmärgi, mitte aga teo enda järgi.

Just samasuguste äärmuslike mõistuse ja väärikuse räigete loksude tõttu külma sõja aastatel nimetas kadunud Daniel Patrick Moynihan ligemale kolmekümne aasta eest, peagi pärast lahkumist USA suursaadiku kohalt ÜROs organisatsioonid “armetuks tsirkuseks” ning päris, kui kaua veel suudame me selle liige olla. Nüüd aga seab Gold meid silmitsi tõsiasjaga, et kuigi Nõukogude Liit on ajalukku vajunud, ei ole ÜRO moraalne pale sugugi paranenud.

Aga on siis põhjust loota paranemist? Detsembris esitab ÜRO ohtude, väljakutsete ja muutuste tipp-paneel oma soovitused. Aasta eest paneeli luues andis Annan sellele ülesandeks töötada välja reformid – isegi “radikaalsed reformid”. Kuid vaadates selle koosseisu, kuhu kuuluvad muu hulgas Brent Scowcroft, Venemaa endine peaminister Jevgeni Primakov ja Araabia Liiga juht Amr Moussa, on vähe lootust, et sealt tõesti midagi asjalikku sünnib.

Õigupoolest on see juba viies suurem reformikatse pärast Annani saamist peasekretäriks 1996. aastal. Vähem kui aasta enne mainitud paneeli nimetas Annan ametisse prominentide paneeli ÜRO ja kodanikuühiskonna suhete alal. Sellele eelnes peasekretäri isiklik reformiprogramm 2002. aastal ning millenniumi tippkohtumine 2000. aasta septembris, mille raporti sisuks samuti suuresti reform. Kõigele sellele eelnes aga Annani 1997. aasta reformiprogramm, mille peaassamblee sama aasta detsembris ka heaks kiitis. Kui jätta kõrvale küsimus Annani isiklikust huvist asja vastu, on igal juhul reformide läbiviimine tema ajal olnud täiesti selgelt ja ennustatavaltki edutu.

Õigupoolest ei alanud see Annaniga. Juba tema eelkäija Boutros-Ghali asutas vähemalt kaks olulisemat reformipaneeli. Edward Luck on nentinud, et juba “enne seda, kui ÜRO korraldas oma esimese kokkusaamise, kutsus mitu riiki üles seda reformima”. Teadusmaailmas ÜRO autoriteediks peetav endine USA ÜRO Assotsiatsiooni esimees Luck lisab: “Kas ÜRO reformide dejavu iseloom lubab oletada, et midagi ei muutu või et reformid on mõistetud läbi kukkuma? Sugugi mitte. Võib lausa väita, et muutused on üks väheseid kindlaid asju ÜRO süsteemis. ÜRO peab lakkamatult kohanema nõuete, prioriteetide ja algatuste alatasa muutuva mosaiigiga… Vaid vähesed institutsioonid on nii meelsasti välja töötanud või omaks võtnud maailma probleemide lahendamise värskeid kontseptsioone ja doktriine.”

Sellise julgustava hinnangu taustal tuleks aga pärida, kus saab siis kogu seda ÜRO “värsketest kontseptsioonidest ja doktriinidest” tõusvat tulu päriselt näha? Mil moel on organisatsiooni edendatud? Kuigi Annani õlule sobib reformimantel väga ilusasti, võib teda täie õigusega pidada suurel määral kõige selle sümboliks, mis on maailmaorganisatsioonis valesti. Lõppeks on ta ju põhimõtteliselt ÜRO bürokraatia ilming, esimene peasekretär, kes on oma ametisse saanud pigem bürokraatiaredelil edenedes, mitte aga oma kodumaal tuntust ja poolehoidu kogudes.

ÜRO on üsna varju hoidev organisatsioon, mille toimemehhanismid pole kaugeltki avalikud. Selle töötajate taga ei seisa tihtipeale nii-öelda valijaskonda ja diplomaatilise puutumatuse tõttu ei allu nad peaaegu mingitele seadustele. Seepärast ei pruugi karjääri taga seista tingimata ametialane edu. Annan oli enne peasekretäriks saamist ÜRO rahuvalveoperatsioonide ameti juht sellele allasutusele nii viletsatel 1990. aastatel. Philip Gourevitch on selle kokku võtnud nii: “Paljud viimase aja missioonide sihtpunktiks on olnud maad, kus õigupoolest pole mingit rahu valvata: Kambodža, Somaalia, endine Jugoslaavia ja… Rwanda. Kui jätta välja Kambodža, kus ÜRO võis õigusega kuulutada enne lahkumist vähemalt mingit edu, tabas kõiki neid missioone Annani ametiajal katastroof, mis lõppes tema tõusmisega peasekretäri toolile.”

Annan kehastab ÜRO suhtumist

ÜRO “jumalusena” kehastab Annan kogu organisatsiooni suhtumist, sealhulgas erapoolikust Iisraeli suhtes. Mis puutub Ameerika Iraagi-sõja legaalsusse, võib selle üle mõistagi argumenteeritult vaielda, kuid Annani enda panus sõjani viinud sündmustes peaks vähemalt temalt võtma õiguse siin sõna sekka öelda. Kui Saddam Hussein 1998. aastal üritas lõppu teha tema massihävitusrelvi uurivatele ÜRO programmidele, oli just Annan see, kes sekkus ja saatis oma isiklikud esindajad Bagdadi päästma Iraagi diktaatorit sõjalise rünnaku eest, mida Clintoni administratsioon juba ette valmistas. “Ma võin temaga kokkuleppele jõuda,” sõnas Annan toona. Enamvähem samal ajal surus peasekretär läbi ÜRO “nafta toidu vastu” programmi märkimisväärse laiendamise, mis, nagu nüüd on selgunud, aitas Saddamil tasku pista ligikaudu kümme miljardit dollarit ja tõi kasu ka mitmele ÜRO ametnikule. Kui Saddami tõrksust ei oleks nii kõrgel tasemel soositud, oleks vähemalt teoreetiliselt olnud võimalik vältida praegust Iraagi sõda.

Annan valdab ka meisterlikult moraalset neutraalsust, mis Goldi arvates kujutabki endast ÜRO ebaõnnestumiste peamist põhjust. Annani stiil oli selgelt näha tema viimase peaassamblee avanud kõnes. Hoiatades, et “seaduslikkus on ohus kogu maailmas”, viitas ta esmalt Iraagile, kus ühelt poolt “me näeme tsiviilisikute külmaverelist mõrvamist” ja teiselt poolt “me oleme näinud iraaklastest vangide häbitut kohtlemist” – otsekui oleks need kaks asja kuidagi võrreldava kaaluga ja nagu polekski Ameerika õigussüsteem asunud juba Abu Ghraibi kuritarvituste süüdlastega tegelema.

Kui Annan on võimetu tervendama ÜROd, siis on tema tipp-paneel veelgi võimetum isegi hädade puhul kuidagi ette võtma. See koondab peaaegu kindlalt tähelepanu üheleainsale küsimusele, nimelt julgeolekunõukogu koosseisule, mida mitmed riigid soovivad laiendada, et ka nendel oleks hõlpsam selle töös osaleda. Saksamaa, Jaapan, India ja Brasiilia soovivad saada selle alaliseks liikmeks, kelle päralt oleks sarnaselt praeguse viisikuga vetoõigus. Kuidas me ka neid nõudmisi ei hindaks, on igatahes tegemist pelgalt nende maade enda prestiižiga. Ükski praegu välja pakutud lahendustest isegi ei ürita tegelda julgeolekunõukogu täieliku suutmatusega täita talle pandud ülesannet tagada maailmas rahu. Vastupidi: kui praegused ettepanekud peaksid ellu jõudma, muutub see probleem veel teravamaks, sest igasugune laienemine ja eriti veel vetoõigusega liikmete arvu kasvamine halvab niigi ohjamatu institutsiooni lõplikult.

Arvukad nõrgemad riigid, kelle julgeoleku on Ameerika sidunud enda julgeolekuga, maksaksid kallist hinda sellise ülemaailmse unelmparlamendi eest, unelma eest, mille ÜRO armetu tegelikkus on muutnud naeruväärseks.

ÜRO hädadele ravimit otsinud sõltumatud vaatlejad on struktuuri asemel keskendunud pigem poliitikale, nõudes ÜROs demokraatlike riikide fraktsiooni loomist. See idee on leidnud mõningaid toetajaid ka Ameerika juhtkonnas, sealhulgas kongressis. Selline fraktsioon võiks aidata jagu saada silmakirjalikkusest, mis valitseb ÜRO suhtumises inimõigustesse, ning kahandada märkimisväärselt võimu, mis kuulub tagurlikule “mitteühinemisliikumisele” peaassambleel ja muudes institutsioonides. Gold nimetab aga seda ettepanekut “vaid osaliseks lahenduseks”. Ta pakub välja märksa radikaalsema lahenduse: Demokraatlike Riikide Ühenduse loomise, mis ei kujutaks endast mitte fraktsiooni ÜRO raames, vaid hoopis asendaks selle.

Selline ühendus suudaks vahest vältida ÜRO ees seisnud ja seisvaid karisid, kuid selle loomine on ilmselgelt veel kauge tuleviku küsimus. Igatahes on muud maailma demokraatlikud riigid sellele vaatamata, et nad osalevad meelsasti demokraatlike riikide suurematel konverentsidel, ilmutanud seni väga vähest huvi liituda mis tahes ÜRO fraktsiooniga, mis asendaks praeguseid gruppe, milles nad osalevad vastavalt oma geograafilisele asukohale.

Nii peab maailm praegu valima kahe käesoleva aasta peaassamblee kõnetoolis seisnud isiku vahel, kes kehastavad lausa vastandlikku suhtumist. Üks neist pakub välja maailma, kus ÜRO toimib kõrgeima poliitilise vahekohtunikuna, teine aga maailma, mida kujundab Ameerika liidriroll.

Kui silmas pidada rahu, on valik päris ränk. Peaaegu 60 aasta kestel on ÜRO ilmutanud ilmselgelt suutmatust tagada “rahvusvaheline rahu ja julgeolek”, mida näeb ette harta. Esialgsed ambitsioonid on kahanenud pelgaks “rahuvalveks” ning see mõiste tähistab vaid sisekonfliktidega tegelemist. Kuid seegi hõlmab ainult selliseid konflikte, mis on juba lahenduse leidnud. Ehk nagu on öelnud Annan ise: “Rahuvalvajaid ei tohi kunagi saata keskkonda, kus ei valitse relvarahu või rahulepe.”

Rahu on taganud USA, mitte ÜRO

Maailm on siiski võinud nautida pärast 1945. aastat suhtelist rahu – seda küll mitte tänu ÜRO-le, vaid peamiselt Ameerika tegevusele. Tänu NATO-le on Euroopa elanud rahus. Tänu Ameerika alliansile Jaapaniga, Austraaliaga, Lõuna-Koreaga ja Taiwaniga on rahu valdavalt valitsenud ka Aasias. Kuigi Lähis-Ida on siinkohal selge erand, oleks see kahtlemata veelgi rahutum piirkond, kui Ameerika ei oleks heidutanud agressoreid ähvardamast Jordaaniat, Iisraeli, Saudi Araabiat ning nõrku, kuid rikkaid Pärsia lahe riike. Ladina-Ameerikas, mis on enamjaolt olnud rahulik just tänu USA varjus elamisele, on Ameerika surunud maha ja hoidnud vaos vett sogada üritanud radikaalseid elemente.

Kuuekümne aasta jooksul on ÜRO kõigest kahel korral katsunud seista rahu taastamise eest: 1950. aastal Koreas ja 1990. – 1991. aastal Kuveidis. Mõlemal korral ei tegutsenud julgeolekunõukogu mitte hartas ette nähtud rahutagamismehhanisme rakendades, vaid andes Ühendriikidele õiguse vajalik töö ära teha.

Selle tagajärjed on ilmselged. Maailm, kus ÜRO oleks kõrgeim kohtumõistja, ei oleks sugugi Kofi Annani kiidetud seaduslikkust järgiv maailm. Vastupidi – see oleks seadusetuse maailm. Selles ei asendaks mitte miski Ühendriike, mis allutaks end ÜRO kõrgeimale võimule, ja kindlasti ei suudaks ÜRO ise seda rolli kanda. Ainus kindel asi oleks see, et 1945. aastast kestnud rahu variseks kokku.

Tõsi, ükski ÜRO ülemvõim või režiim ei suudaks takistada Ameerikat kaitsmast oma territooriumi ja kodanikke. Kuid arvukad nõrgemad riigid, kelle julgeoleku on Ameerika sidunud enda julgeolekuga, maksaksid kallist hinda sellise ülemaailmse unelmparlamendi eest, unelma eest, mille ÜRO armetu tegelikkus on muutnud naeruväärseks. Ning lõppude lõpuks kannataksid selle all ka Ühendriigid ise.

Joshua Muravchik on American Enterprise Institute’i teadur. Tema uuringu ÜRO kohta avaldab AEI Press järgmise aasta algul.