Ann Dailey: Ukraina õppetund – oskamatus riske hallata viib paratamatult nurjumiseni
Kui olen üldse sõjast Ukrainas midagi õppinud, siis seda, kui palju meeldib julgeolekupoliitika asjatundjaile sõna „risk”. Nad kõnelevad riskihaldusest, eskalatsiooniriskist ja väärarvestuste riskist. Ent kui neid küsitleda, kuuleb kümneid erinevaid riski definitsioone. Kuna Ukraina sõja eel kuulus suur roll poliitikate kujundamisel riskitajule, tuleb riski mõistesse süveneda.
Mõttekoja RAND teadur
Essees põhjendan, et riskikäsituste lahknemine viis Ukrainas kesiste tagajärgedeni. Paremate tulemuste saavutamiseks peavad liitlas- ja partnerriigid jõudma ühise arusaamani riskitajust ja tegelema teadliku riskihaldusega.
Mis on risk?
Riski definitsioonid varieeruvad sõnaraamatust sõnaraamatusse või tegevusalalt tegevusalale, aga keskenduvad alati tõenäosusele, et millelegi väärtuslikule avaldatakse ebasoodsat mõju. Järgnevas lõigus seletan hokimängu varal, kuidas olulised toimijad võisid Ukraina osas sedavõrd eksida. Riskil on kolm tahku: tõenäosus, mõju ja väärtus.
Riski mõiste aluseks on tõenäosus. Tõenäosuse valemis peab olema kaks poolt: „kui A, siis kui tõenäoline on B?” ja „kui mitte A, siis kui tõenäoline on C?” Näiteks võib hokikuulsus Wayne Gretzky arutleda: „Kui ma annan litri (A) edasi, on 50% võimalust, et vastasmängija püüab selle kinni (B).” Aga vastasel juhul: „Kui ma ei sööda (mitte A), siis on 30% võimalust, et keegi tõkestab mind (C).”
Tõenäosusest saab risk alles siis, kui see siduda mõjuga millelegi väärtuslikule. Kui üksnes tõenäosusi vaadata, siis Gretzky ei peaks söötma, kuna tõenäosus on suur, et keegi vastasvõistkonnast püüab litri kinni, ja väike, et keegi liugleb talle ette. Kuidas tegutseda juhul, kui tema meeskond juhib 5:0, praeguse mängu lõpuni on veel 30 sekundit ja ees on valikmängud? Siin tulevadki arvestusse mõju ja väärtus. Meeskonnakaaslastel on Gretzkyt valikmängudes vaja, aga kui ta saab vigastada, ei saa ta järgmistest mängudest osa võtta. Ehkki söödul on suure tõenäosusega negatiivne tulemus, avaldab see antud juhul millelegi väärtuslikule nõrka mõju. Kui tõenäosus, mõju ja väärtus kokku panna, jõuame järeldusele, et Gretzky peaks litri meeskonnakaaslasele söötma.
Rängad väärarusaamad
Erinevalt hokimängust ei määrata välispoliitikas võitjat selgete reeglite põhjal. Ühe riigi sihid tulenevad tema väärtustest. Seepärast kuulub riigi riskitajus keskne koht sellele, kuidas ta midagi väärtustab. Käesoleva konflikti vältel on tegutsejad üksteise väärtusi mõistnud täiesti valesti, nii et igaühe oletused tõenäosuse ja riski kohta on suures vastuolus. Tingituna USA julgeolekuasjatundjate kalduvusest omistada teistelegi Ameerika väärtusi, hindasid Ameerika Ühendriigid teiste osapoolte riskitaluvust valesti. Roberta Wohlstetter märkis oma teedrajavas teoses „Pearl Harbor: Warning and Decision”:
“Hindasime valesti jaapanlaste valmisolekut ja suutelisust sääraseid riske võtta […] On täheldatud, et jaapanlaste kavatsused ja väärtused polnud Ameerika otsustajatele hõlpsasti mõistetavad.”[1]
Ameeriklastel puudub endiselt teiste rahvaste kavatsuste ja väärtuste kujutlemises vilumus. Nõukogude Liidu lagunemise järel on Venemaa korduvalt tõendanud oma valmisolekut relvajõude käiku lasta.[2] Ehkki see riik oli teinud endale vastuvõetava riskitaseme päevselgeks, ei nõudnud USA välispoliitika tipud tõsiselt ettevalmistusi selle puhuks, et Venemaa korraldab Ukrainale täiemõõdulise kallaletungi, sest USA mõõdupuuga võttes tundus see liiga riskantsena. Alates Teisest maailmasõjast on Ameerika Ühendriigid relvajõude mitu korda rakendanud, ent iga kord rõhuva sõjalise ülekaalu tingimustes. Pärast Teist maailmasõda pole Ühendriikide kestmajäämist kunagi ohustanud tavavägede rünnak. Ehkki USA valmisolek jõudu kasutada on kõrge, püsib tema riskitaluvus sõjategevuses madalal.
Venemaa, Ukraina ja NATO valestimõistmine
Isegi pärast seda, kui Venemaa algatas väga riskantse kallaletungi, jätkasid Ühendriigid Venemaa valutundlikkuse alahindamist, pidades samas tegelikust kõrgemaks tema valmisolekut tuumarelvi kasutada. Kuna USA välispoliitika praktikutel on tavaks rahvusvahelist arvamust kuulata ning USA valijad reageerivad negatiivselt nii majandusraskustele kui ka inimohvritele sõjategevuses, püsisid USA poliitikakujundajad valearvamusel, et diplomaatilist survet avaldades, majanduslikke või sõjalisi raskusi tekitades saab Venemaad sundida tagasi astuma.
Selle tegevusviisi juures ei võetud arvesse, kuidas venelased ise väärtustavad leplikkust katsumuste suhtes. Lisaks väärtustab Venemaa juhtkond omaenda eluspüsimist, mille tagamiseks tuginetakse kokkuvõttes tuumarelvale. Et USA ei mõistnud neid Vene väärtusi – katsumustega leppimist ja režiimi säilitamist –, jõudsid USA otsustajad valearvamuseni, et Venemaad saaks sundida Ukrainas alla andma pelgalt raskuste tekitamisega, ühtlasi oletades, et Venemaa laseks oma trumpkaardi, tuumarelva käiku lahingulisel otstarbel (selle asemel, et hoida neid relvi režiimi kestmise kindlustamiseks).
Isegi pärast seda, kui Venemaa algatas väga riskantse kallaletungi, jätkasid Ühendriigid Venemaa valutundlikkuse alahindamist, pidades samas tegelikust kõrgemaks tema valmisolekut tuumarelvi kasutada.
Nii nagu Ameerika Ühendriigid said valesti aru Venemaa valmisolekust sissetung korraldada, ei osatud aimata Ukraina võitlustahet. Ühest küljest lähtusid ameeriklased Venemaa ja Ukraina sõjalise võimsuse võrdlusest, teisest küljest ei suudetud Ukraina väärtusi mõista. Väike hulk Ühendriikide eksperte, kes külma sõja järel pühendus endistele nõukogude vabariikidele, pidas Venemaad Nõukogude pärandi edasikandjaks. Sel põhjusel käsitles USA välispoliitika Venemaa naabermaid eeskätt läbi nende maade suhete Venemaaga. Üleliigse lihtsustamise tõttu jõuti vigaste narratiivideni, nagu vene keelt kõnelevad ukrainlased ei hakkaks Ukraina eest võitlema.
Lõpuks tõi sõjategevus Ukrainas ilmsiks erinevused NATO riikide väärtuste vahel. Piirid kahe leeri vahel pole täiesti järsud: üks leer väärtustab NATO-t tänu USA tuumavihmavarjule eeskätt rahutagajana, aga teine peab NATO-sse kuulumist demokraatia ja vabaduse garantiiks. Nõukogude-järgsel ajastul teravnesid eriarvamused veelgi. Selleks, et pärast 2001. aasta 11. septembri rünnakuid hankida toetust oma võitlusele terrorismi vastu, lükkasid Ühendriigid NATO ukse pärani lahti. Ehkki uued riigid ühinesid NATO-ga sügavast umbusust Moskva suhtes, ei pidanud Lääne-Euroopa riigid ja USA külma sõja järgsest ajastust enamiku vältel neid hirme oluliseks, vaid taotlesid Venemaaga sidemete parandamist. Kui Venemaa tungis Ukrainale kallale, tõi agressori jultumus NATO-s rahu- ja vabadusleerid kokku. Sõja jätkudes tekkis NATO ühtsusse mõrasid, kuna vabadust eelistav leer aitas suurt riskivalmidust ilmutades Ukrainat tema võitluses Venemaa vastu, aga rahu eelistajad talitasid ettevaatlikumalt.
See toobki meid tänapäeva. Ameeriklaste kalduvus omistada oma väärtusi teistele lasi neil alahinnata venelaste valmisolekut Ukrainale kallale tungida, ukrainlaste tahet vastu hakata ning venelaste nõustumist leppida inimohvrite ja majandusliku kitsikusega. Samas ülehindasid ameeriklased venelaste soovi eskaleerida sõda tuumasõjaks. Kuivõrd NATO-s ei teadvustatud, kui erinevalt hindasid liikmesriigid rahu või vabadust, viibib allianss olukorras, kus tal võib olla raskusi kummagi säilitamisega.
Mida teha?
Mida tuleb lääneriikide julgeolekupoliitika asjatundjail teha ajal, kui kõnelused ootamatult algavad ja lõppevad ning vaenutegevus püsib ägedana?
Paremate tulemuste saavutamiseks peavad liitlas- ja partnerriigid jõudma ühise arusaamani riskitajust ja tegelema teadliku riskihaldusega.
Riskide tõeliseks mõistmiseks tuleb põhieelduste juurde naasta, et uurida, kas need endiselt kehtivad. Tuleb ausalt tunnistada, millised väärtused on ohus, ning nende kaitseks eesmärgid määrata. Selle prisma läbi peaksid riigid hindama, milline oleks neile eesmärkidele tegevuse või tegevusetuse arvatav toime. Teiseks, kui juba taibatakse tegevuse või tegevusetuse arvatavat toimet väärtustele (s.o riski), peaksid julgeolekupoliitika asjatundjad välja töötama strateegiaid riskide võimalikuks leevendamiseks.
Viimasena tuleb teha seda, mis enamasti jääb unarusse: leppida allesjääva riskiga, kuna seda esineb nii tegutsemisel kui ka mittemidagitegemisel. Hokimängija annab litri edasi, riskides, et selle püüab kinni keegi vastasmeeskonnast, või liugleb sellega vigastustega riskides edasi. Risk, millega te lepite, seisneb selles, millise tõenäosusega saab midagi väärtuslikku kannatada. Kui rahu- ja vabadusleerid isekeskis vaidlevad, võiksid julgeolekupoliitika asjatundjad meenutada Benjamin Franklini mõtteavaldust 1755. aastast: „Need, kes loovutaksid elulist vabadust selleks, et osta ajutiseks veidi turvalisust, pole ei vabadust ega turvalisust väärt.”
[1] Wohlstetter, Roberta. “Pearl Harbor: Warning and Decision”; lk 354.
[2] Ta pidas 1990. ja 2000. aastail Tšetšeenia vastu kaks sõda ning paiskas 1990. aastal Kosovosse Priština lennuväljale sõdureid, et astuda vastu NATO juhitud rahuvalveväele. Venemaa tungis 2008. aastal Gruusiasse, saatis 2015. aastal Süüriasse vägesid ning korraldas 2014. aastal esialgse, varjatud laadi sissetungi Ukrainasse.
Seotud artiklid
Kas saame koos edasi minna? Tehingutest ja punastest joontest
Nii meil Euroopas kui ka paljudel inimestel Ameerikas on palju kaalul. Meie, eurooplased, vajame üksteist ning lühiperspektiivis kindlasti ka Ameerikat. Eesmärk on mõistagi see, et jõutakse paremini tasakaalus, võrdsema suhte poole, milles Euroopa vastutab täielikult enda eest, kõneles Constanze Stelzenmüller Lennart Meri konverentsi kõnes.
Oleksandr V. Danõljuk: Kuidas seista vastu Venemaa varjatud sõjale lääne vastu
Paralleelselt sõjalise sekkumisega Ukrainas on Venemaa hoogustanud mittesõjalist agressiooni lääneriikide vastu. See hõlmab tervet salatoimingute spektrit: alates poliitiliste variisikute toetamisest ja propagandast kuni paramilitaarsete organisatsioonide moodustamise ja sabotaažiaktideni elutähtsa infrastruktuuri vastu. Mittesõjaliste operatsioonide ulatus ja kasvav vägivaldsus osutavad sellele, et Kreml tõepoolest peab lääne vastu salajast sõda.
Ants Kiviselg: Mõrad lääne ühtsuses on Vene võit
Mida ühtsemad läänes oma sõnade ja tegudega oleme, seda lühemaks jääb Venemaa agressioon Ukraina või lääneriikide vastu. Kui Moskvale jääb mulje, et ta suudab sõjaliste vahendite kaudu oma poliitilisi eesmärke saavutada, siis vaenutegevus Ukrainas paraku ei lõppe, hoiatab Kaitseväe luurekeskuse ülem kolonel Ants Kiviselg.
Arkady Moshes: Kas Putini välispoliitika on edukas?
Küsimusele, kas Putini välispoliitika on alates 2000. aastast olnud tõhus, saab anda lühikese vastuse: ei. Ilma täiemahuliste sõjata naaberriigi Ukraina vastu ei oleks Venemaa piirkondlikke ja strateegilisi eesmärke võimalik saavutada. Hoolimata kõigest väest pingutamisele – diplomaatia ja majanduse vallas, salaja ja nähtavalt, laia haardega ja täpse sihiga jne – tuli Moskval lõpuks ikkagi võtta kasutusele relvad, ultima ratio regum („kuningate viimane argument“), nagu kunagi oli kirjas Prantsusmaa kahuritel.
Tarass Tšmut: Ukraina saab Euroopale rohkem pakkuda kui Euroopa Ukrainale
Läbirääkimised võimaliku relvarahu üle jätkuvad, samal ajal kui Ukraina rindejoonel käib äge võitlus ja probleemid – elavjõu puudusest sõjalise abi viibimiseni – kuhjuvad. Õnneks on ukrainlased olnud alati leidlikud. Ja praeguseks on nad loonud uuendusi ja saanud sõjakogemusi, mida tasub liitlaste ja partneritega jagada, et me kõik oleksime võimalikult hästi ette valmistatud selleks, mis meid ees võib oodata, ütleb fondi Naase Elusalt juht Tarass Tšmut.
Alar Karis: Koos edasi – põhjusmõttelised proovikivid!
Mitte kunagi üksi! Meie ajaloo õppetund, maksiim, mida oleme endale järjepanu sisendanud, millest oleme joondunud, et iseseisvana iseolemine säiliks – eesti keel kostuks, eesti meel kosuks, eesti rahvas kasvaks ja Eesti riik oleks vaba. Selles vaimus oleme viimased kolm aastakümmet omi samme seadnud ja kindlust ammutanud.