Ali Alavi: Lähis-Ida geostrateegilise maastiku ebapüsivusest ja liitlaste vahetamisest

USA partnerid Lähis-Idas – teiste seas Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid ja Türgi – pole lääneriikide üllatuseks mitte üksnes säilitanud Ukraina sõja suhtes neutraalset hoiakut, vaid ka asunud hoogsalt tugevdama majanduslikke ja poliitilisi sidemeid nii Hiina kui ka Venemaaga.

Uus vahendajariik

Äsja tuli see paljudele analüütikutele ootamatusena, kui Hiina vahendas 2023. aasta märtsikuus lepingu sõlmimist regiooni kahe põhirivaali – Saudi Araabia ja Iraani – vahel, millega nad nõustusid isekeskis sidemeid taastama. Sellest peale on Iraani ja Saudi Araabia ametnikud käinud Pekingis kohtumistel, et uhiuut entente cordiale’i edasi arendada.

Kui Hiina korraldas Teherani ja Rijadi lähenemist, tegi ta seda nii otseste vajaduste rahuldamiseks kui ka pilguga tulevikku.

29. märtsil ühines Saudi Araabia Hiina juhitava julgeolekublokiga, nimelt Shanghai Koostööorganisatsiooniga (SCO). Ametlikult sai Rijadist organisatsioonis dialoogipartner. Varem on organisatsioonis saanud vaatleja või dialoogipartneri staatuse sellised Lähis-Ida riigid, nagu Egiptus, Iraan ja Katar. Samuti otsib liitumisvõimalust Türgi, millele on blokiga ühinemine oluline, sest president Erdoğan kavatseb täiendada NATO-sse kuulumist uute partnerlustega.

Kui Hiina korraldas Teherani ja Rijadi lähenemist, tegi ta seda nii otseste vajaduste rahuldamiseks kui ka pilguga tulevikku. USA liitlasriigid Pärsia lahe ääres on Pekingile energiajulgeoleku tagamiseks möödapääsmatud. Regiooni diplomaatias osaledes on Hiina enesekindlus kasvanud ning pandeemiajärgsel ajastul on tema poliitilise ja majandusliku kaalukuse kasvu regioonis lahkesti vastu võetud.

Enam mitte esimene valik

USA liitlasriigid Lähis-Idas on hakanud Pekingit pidama mitte üksnes usaldusväärseks kaubanduspartneriks, vaid ka julgeolekugaranteerijaks, tänu kellele neil on võimalik Washingtoni vabamalt suhtuda. Saudi Araabia ja Iraani kokkuleppel on ülemaailmsele energiaturule tähtsaid tagajärgi, kuna nii hõlbustub energiakandjatega kauplemine.

Tõenäoliselt jääb USA oma liitlastele regioonis tähtsaimaks julgeolekupartneriks. Kui Lähis-Ida riigid ilmutavad initsiatiivi suhtlemiseks Hiina ja teiste suurriikidega, tähendab see siiski seda, et regiooni riikidele pole uute tehnoloogiate kasutuselevõtul ja majanduse edendamisel enam esimeseks valikuks Washington.

Siinsete USA liitlaste soov majanduslikke ja poliitilisi sidemeid mitmekesistada ei piirdu paraku Hiinaga. 6. aprillil 2023 sildus Jiddah’ sadamas fregatt „Admiral Gorškov”, külastades Saudi Araabia kuningriiki esimese Vene sõjalaevana ajaloos.

Türgi gambiit

Türgi, ainus NATO liikmesriik Lähis-Idas, näitab lääne sanktsioonide suhtes Venemaa vastu tõrksust üles. Sõja algusest peale on Türgi kaubandus Venemaaga õitsele puhkenud. Näiteks asutas Moskva 2022. aastal Türgis üle 1300 ettevõtte, mis tähendab eelmise aastaga võrreldes 670% kasvu. Venemaa riiklik korporatsioon Rosatom rajab Türgis Akkuyu tuumaelektrijaama.

Moskva üritab regioonis sammuda Pekingi jälgedes ning juba on temast saanud Lõuna-Kaukaasias Ankarale oluline partner. Väidetavasti toimusid 2023. aasta aprillikuus Kremlis tippdiplomaatide läbirääkimised eesmärgiga Türgi ja Süüria suhteid taastada.

Türgi oli ka tähtsaimaks vahendajaks Venemaa ja Ukraina vahel teraviljalepingu sõlmimisel, millega maailmaturule pääses rohkem toiduaineid. Lepingust on küll kasu nii Türgile kui ka Venemaale, ent ühtlasi paistab siit, et Ankara mõju Moskva üle on kasvuteel.

Mugavusabielu

Arvukad lääne kommentaatorid on ühte meelt selles, et Iraani ja Venemaad tuleb pidada kõigutamatuteks ideoloogilisteks liitlasteks. Tegelikult toimuv on siiski keerukam. Kahe riigi vahel on küll esinenud tiheda majandusliku ja sõjalise koostöö perioode, ent muidu on läbisaamine idüllist kaugel.

Venemaa ja Iraani läbisaamist sobib kirjeldada pigem mugavusabielu kui formaalse liiduna – rohkem kaine partnerluse kui ideoloogilise koalitsioonina. Teheran ja Moskva teevad küll koostööd teisteski küsimustes peale Assadi režiimi toetamise, ent ülemaailmsel energiaturul on nad potentsiaalsed võistlejad. Iraanil võiks jätkuda tahet luua suhteid teistegagi peale Moskva ning saada uuesti üheks juhtivatest energiatarnijatest. Ent lääneriigid kohtlevad teda jahedalt.

Venemaa ja Iraani vahel on küll esinenud tiheda majandusliku ja sõjalise koostöö perioode, ent muidu on läbisaamine idüllist kaugel.

Pärast USA lahkumist Iraani tuumaleppest (JCPOA) Trumpi administratsiooni ajal on Washington olnud pidevalt valmis veelgi sanktsioone kehtestama, kui mõelda president Bideni kõhklustele, kas lepinguga uuesti liituda. Iraan on Venemaale vastu tulnud näiteks sellega, et on teda varustanud kõrgtehnoloogiliste droonidega. See on elementaarne ellujäämisstrateegia, mida harrastavad isoleeritud riigid, kui nad ohtu satuvad.

Araabia Ühendemiraadid ja teised

Araabia Ühendemiraadid (AÜE) tahavad, et regioonis peetaks neid neutraalseks osapooleks. Igatahes on neid kahtlustatud sanktsioonide rikkumises ning lääs avaldab selleks loobumiseks survet. AÜE on osutunud jõukatele venelastele üheks lemmikriigiks, kuhu varasid üle viia. Nii AÜE kui ka Saudi Araabia ponnistavad selle nimel, et nende majanduslik baas oleks süsivesinike ammutamisest avaram. Niisiis taotlevad mõlemad koostööd riikidega, kellest oleks tuluallikate mitmekesistamisel abi.

Teised Ameerika liitlasriigid Lähis-Idas täiendavad oma taktikalisi sidemeid, et partnerlus USA-ga oleks võrdsem. Selle eesmärgi nimel on Saudi Araabia, AÜE ja Egiptus näiteks uurinud, kuidas saaks ühineda BRICS-i kui alternatiivse koostööfoorumiga. Idapoolsete riikidega tihedamate sidemete loomine aitab USA liitlastel regioonis defineerida oma riiklike huve laiemalt, mitte üksnes suhete kaudu Washingtoniga.

Uus suurte riikide võistlus?

Sõda Ukrainas on andnud tõuke suhete edendamisele ühelt poolt Saudi Araabia ja Hiina ning teiselt poolt Türgi ja Venemaa vahel – neid riike iseloomustab üha tihedam koostöö kaubanduse ja energeetika vallas. Seega on sõda suurendanud nende äritehingute osatähtsust, mida tehakse teistes valuutades peale USA dollarite. Alates Venemaa kallaletungist Ukrainale on Hiina autoriteet Lähis-Idas kasvanud enneolematult suureks. Moskva mõjukus kahaneb üha enam, kuna Peking suudab siinsetele riikidele pakkuda soodsamaid äritehinguid.

See, kas USA liitlased liiguvadki Washingtonist järjest kaugemale, on lahtine küsimus. Hiljutistest diplomaatilisest sammudest selles regioonis saab mõistagi järeldada, et klassikaliste alliansside jäikus on kadumas. „Liitlaste” ustavuse hindamiseks ei piisa enam 20. sajandi mõttemallidest. Liitlaste, vastaste ja sõprade mõisted on nüüd tunduvalt ähmasemad. Globaalse lõuna majanduslikest ja ühiskondlik-poliitilistest vajadustest lähtuvalt kujuneb uus maailmakorraldus.

Oleme tunnistajaks sellele, kuidas kogu regioonis on poliitiline, majanduslik ja julgeolekudünaamika teisenemises. Kuna USA tähelepanu pälvib üha enam India ja Vaikse ookeani regioonis toimuv, siis avanevad tema liitlastele Lähis-Idas uued võimalused. Paradoksaalselt ajavad nii sõbralikud kui ka ebasõbralikud Lähis-Ida riigid sarnast poliitikat. Nimelt sõlmivad nad uusi sidemeid globaalsete mängijatega, nagu Hiina, India, Brasiilia ja Venemaa.

Uus maailmakorraldus kujuneb lähtuvalt globaalse lõuna majanduslikest ja ühiskondlik-poliitilistest vajadustest.

Lähis-Ida sotsiaalmajandusliku ja poliitilise süsteemi ümberkujunemine on keerukas ja aeganõudev. Regionaalse maastiku teisenemine on sujuv ja aeglane, ent siiski märgatav. Teisisõnu defineerivad Lähis-Ida riigid oma huve ümber terve Euraasia foonil. Selleks tutvuvad nad hoolikalt majanduslike võimalustega ning liiguvad uude majanduslikku ja poliitilisse tasakaaluseisundisse.

Uude olekusse ei jõua hetkega, ent Euroopa lähim naaberregioon – Lähis-Ida – on juba liikvele läinud.