Aeg lendab kindla eesmärgi poole, kui seda õiges suunas kallutada

Need, kes usuvad vaba maailma põhiväärtustesse, demokraatiasse ja õigusriiki, liberalismi laiemas mõttes – enamik sellel konverentsil osalejatest –, arvavad enamasti, et ajaga käib kaasas areng. Tavaliselt eeldame, ilma sellele päriselt mõtlemata, et möödunud ajastute julmused ja verised kombed kaovad, kui inimesed tõusevad nii-öelda moraaliredelit pidi kõrgemale, parema oleviku poole – oma teel veel paremasse tulevikku. Üldiselt nõustume, et „moraalse universumi kaar on pikk, aga see paindub õigluse poole“, nagu kõlab Martin Luther King juuniori tuntud ütlus.

Praegu on halb aeg sellise oletuse tegemiseks. Oleme endale korrutanud, ikka ja jälle, ilma päriselt sellele mõtlemata, et 20. sajandi Euroopa õudused, Hitleri ja Stalini, sõja ja holokausti, Gulagi ja holodomori ajastu on minevik ja 21. sajandil pole sel kohta. 

Vladimir Putin arvas teisiti. Venemaa hävitussõja, tsiviilisikute massilise tapmise, massihaudade, massiliste vägistamiste, miljonite põgenike ning türann Putini ja tema ideoloogide ähvarduste näol on need ajad Ukrainasse ja Euroopasse tagasi tulnud. 

Putin toetub Venemaa ajaloo halvimatele traditsioonidele – türanniale; imperialistlikele pretensioonidele; vabaduse mahasurumisele kodus ja seal, kuhu ulatuvad tema armeed; paljude inimeste vaesusele ja väheste inimeste tohutule rikkusele, mida toetab korruptsioon kui riigi iseloomulik tunnusjoon –, mitte ainult näitamaks, et võim ja julmus on Vene riigi muutmatud omadused, vaid ka näitamaks, et aja jooksul toimuv liberaalne areng, meie eelistatud vaatenurk ajaloole on pettekujutelm või tühi sõnakõlks.

Putin ei ole üksi. Türannid ja piiramatu võimuga valitsejad Hiinast ja mujalt maailmast rõõmustavad, et meie hooletu eeldus ajapikku toimuvast arengust on pea peale pööratud. Nad usuvad, et kätte on jõudnud nende aeg, nende võimu aeg.

Kolmkümmend aastat tagasi, kui demokraatlikud liikumised kukutasid Euroopas kommunismi ja Nõukogude impeerium lagunes, me juubeldasime, et liberaalse demokraatia ajastu on saabunud ja see on tulnud, et jääda. Nüüd murrame pead, ega me eksinud.

Kas usk aja jooksul toimuvasse arengusse on vaid entusiasm või enesepettus? Või peegeldab see inimlike püüdluste ja inimajaloo sügavamaid tõdesid? Kas see loeb?

Mina arvan, et see loeb. Ma usun, et arvamus aja jooksul toimuvast arengust esindab liberalismi, valgustuse ja väärtuspõhise poliitilise korralduse uskumuste süsteemis midagi põhjapanevat.

Euroopat ja Ameerika Ühendriike kujundanud usutraditsioonid väidavad, et inimesed on algusest peale ajapikku edenenud piiritletud ja väljaspool aega eksisteeriva väärtuste kogumi tajumise poole. Vana ja uue testamendi järgi avastavad inimesed need väärtused siis, kui tõuseme kõrgemale omamoodi moraaliredelil. Aeg on sellest vaatenurgast tähtis, sest inimesed arenevad ajapikku. Selle nägemuse järgi ei ole me lõputus silmuses ega korduste tsüklis, vaid tõusuteel kõrgema hüve poole.

Valgustusajastu mõtlejad, kelle järeltulijad me oleme, muutsid selle arusaama ilmalikuks, kuid säilitasid ta olemuse: nimelt et inimesed arenevad ajapikku universaalsete väärtuste mõistmise suunas. Põhiidee aja jooksul kõrgemate eesmärkide poole arenemisest jääb valgustusajastu keskseks inimeesmärkide määratluseks. 

Vaevalt et valgustus on ainus inimlike eesmärkide määratlus. Seda vaidlustati peaaegu kohe nii paremalt kui vasakult. Vasakul pool muundas Marx inimkonna progressi mõiste ühiskonna korraldamise majanduslikuks ja sotsiaalseks teedekaardiks. Ja näete, kuidas see välja kukkus. Paremal pool rõhutas vastuvalgustus irratsionaalset ja üldisest eraldi seisvat ning rahvuslikkuse ülimuslikkust üldise ees.  Vene tsaar Nikolai I pages valgustusajastu eest ja vastandas sellele oma õigeusu, isevalitsuse ja rahvusluse ideoloogia ning saatis oma väed liberaalseid revolutsioone alla suruma kõikjale, kuhu vaid suutis.

Ameerika Ühendriigid seevastu võtsid valgustusajastu omaks, rajades uut riiki, mida ühendab mitte veri, vaid usk; mida ühendavad valgustusajastu aluspõhimõtted: et kõik on loodud võrdseks, et kõigil on indiviididena loomupärased õigused, mida ükski valitseja ei saa piirata. Sellest uuest riigist pidi aja jooksul saama „täiuslikum liit“, nagu põhiseadus ette nägi. Progressiusk tegi Ameerika riigi võimalikuks. 

Lincolni ja Frederick Douglassi ning väga paljude teiste meelest peab Ameerika arenema, viimaks ellu oma paremaid väärtusi, või ta lakkab olemast.

Kuid Ameerika rikkus aluspõhimõtteid isegi sellal, kui Thomas Jefferson neid iseseisvusdeklaratsiooni kirjutas. Jefferson pani need sõnad kirja, kuid ei elanud nende järgi. Ta oli orjapidaja.

Tõepoolest, minu kodumaa asutamise ajal eksisteeris teinegi seisukoht – teine arvamus Ameerikast: et see on valge mehe vabariik; vabariik, kus orjandus on lubatud; riik, mis Konföderatsiooni ideoloogide sõnutsi oli rajatud etnilise ülemvõimu, valgete ülemvõimu põhimõttel, mitte aga kõigi võrdsuse aluspõhimõtte järgi.

Üks seisukoht tunnistas täht-tähelt deklaratsiooni kuulsat väidet, et kõik inimesed on loodud võrdseks. Teine ettekujutus Ameerikast leidis, et Jeffersoni väide inimeste võrdsuse kohta ei olnud midagi enamat kui eksitav üldistus.

Sealtmaalt on minu kodumaa rabelnud nende kahe vaatenurga, Jeffersoni sõnade ja Jeffersoni tegude vahel. Võib väita, et Ameerika ajalugu on lugu võitlusest võrdsuse, võrdsete õiguste, õiguse ja õigluse nimel, mida kohaldatakse ja mis on kättesaadav kõigile ameeriklastele. See on katse, kas aja jooksul on võimalik edeneda universaalsetel väärtustel põhineva täiuslikuma liidu poole. 

Abraham Lincoln kujundas Ameerika Ühendriigid ümber Jeffersoni sõnade, mitte Jeffersoni tegude järgi. Lincoln uskus, et Ameerika Ühendriigid võivad tegelikult muutuda sarnasemaks Jeffersoni kavandatuga. Lincoln uskus universaalsete väärtuste poole arenemise võimalikkusse. „Kogu au Jeffersonile,“ kirjutas Lincoln 1859. aastal, „mehele, kellel, olles ühe rahva riikliku iseseisvuse eest peetavas võitluses tajutava surve all, jätkus külma närvi, ettenägelikkust ja suutlikkust pelgalt revolutsioonilisse dokumenti sisse tuua abstraktne tõde, mis on kohaldatav kõigile inimestele ja kõigil aegadel, ning seda seal niimoodi kinnistada, et nii täna kui kõigil tulevastel päevadel on see etteheiteks ja komistuskiviks kõigile türannia ja rõhumise taastulemise ettekuulutajatele.“

Kunagine ori, abolitsionistide juht Frederick Douglass asetas oma lootuse aja jooksul universaalsete väärtuste poole arenemisele. Oma 1851. aastal peetud kuulsaimas kõnes „Mis on 4. juuli orjale?“ tõstab Douglass ausse Ameerika aluspõhimõtteid, siis nahutab Ameerikat silmakirjaliku suhtumise eest orjusse, seejärel pöördub tagasi kuulutamaks, et usub ometigi, et Ameerika aluspõhimõtted on Ameerika tavade suhtes ülimuslikud. 

Ameerika sajandi alused

Seejärel läks Douglass kaugemale: oma kõne lõpus ta väidab, et liberaalne vaim maailmas – maailmas, mis auru ja elektri tuleku („kergendamise“, nagu ta seda nimetas) läbi on omavahel rohkem seotud – seaks pahelised institutsioonid, nagu orjuse, tugevama surve alla; nad ei jääks püsima. Frederick Douglass oli veendunud universaalsete liberaalsete standardite olemasolus ja uskus üleüldisse arengusse nende poole, arengusse, mis puudutab tema määritud mainega riiki ja lunastab selle.

Lincolni ja Douglassi ning väga paljude teiste meelest peab Ameerika arenema, viimaks ellu oma paremaid väärtusi, või ta lakkab olemast. Nende Ameerika alusväärtuste suunas edenemiseta osataks see omaenda rajamist. Ja Douglass rakendab seda üleüldiselt. Ta väidab, et liberaalsed väärtused, mis maailmas pead tõstavad, painutavad kõigi rahvaste ajaloo õigluse poole. Õiglus ja vabadus on selles arusaamas universaalset päritolu, kehtivad kõigile, mitte ainult juhtumisi ühele rahvale korraga.

Wilsoni 14 punkti kõne 1918. aastal oli Ameerika suure strateegia umbkaudne esimene mustand ajal, mis sai tuntuks Ameerika sajandina.

Üks põlvkond pärast kodusõda oli Ameerikast saanud kontinentaalne ja üüratult tugev riik. 1890. aastatel hakkas Ameerika oma väärtustepõhist vaadet maailmas ellu viima, hoolimata Ameerika enda ebakõladest ja silmakirjalikkusest.

Ameerika Ühendriigid ei näinud ennast samasuguse riigina nagu nood seal Euroopas – suurvõimuna, mis võistles teistega –, vaid erilise riigina, kes rakendas enda võrdõiguslikkuse reegleid läbikäimises muu maailmaga. John Hay, Lincolni erasekretär ja Teddy Roosevelti välisminister, lähtus sellest seisukohast oma kuulsas Hiina avatud uste poliitikas. Hay arvates ei tohtinuks Euroopa suurriigid Hiinat mõjusfääridesse suruda, vaid see pidanuks olema vaba ja avatud võrdsetel alustel kõigi maailma riikidega. 

Woodrow Wilson – ehkki rassiküsimustes veel suurem silmakirjatseja kui Thomas Jefferson – tugines sellele. Wilsoni 14 punkti kõne 1918. aastal üritas visandada reeglitel põhinevat korda vabadele riikidele. See oli Ameerika suure strateegia umbkaudne esimene mustand ajal, mis sai tuntuks Ameerika sajandina. Selle aluseks oli usk arenemisse universaalsete väärtuste poole, sealjuures oli Ameerikale määratud ajaloo taganttõukaja roll. 

Ameerika isolatsionismi rumalus

14 punktis visandatud strateegia sai tuntuks kui Wilsoni idealism. Kuid tegelikult ei olnud see idealism. See oli suurepärane tunnistus, et reeglitel põhinev ja vabadust austav maailm ei vasta mitte ainult Ameerika väärtustele, vaid ka Ameerika tugevatele külgedele, selle tohutule majanduslikule ja tehnoloogilisele jõule ning lubadusele rohkemaks. Wilsoni avatud maailm sobis Ameerika huvidega, laias laastus mõistetuna. USA ei alandaks end pelgalt mõjusfääri juhtima – me tahtsime, et liberaalne, reeglitel põhinev süsteem oleks üleilmne. See ambitsioon võtab hingetuks. Süsteemi geniaalsus seisneb aga selles, et USA edeneb kõige paremini ja saab kõige paremini edeneda ainult siis, kui seda teevad ka teised riigid. USA võib muuta maailma paremaks paigaks ja selle käigus rikastuda.

Wilsoni algatus läks luhta. Ameerika eemaldus Euroopa julgeolekust. Ja puhkes sõda, mida Ameerika parem poliitika oleks võinud ära hoida. Isolatsionismi rumalus – õigem on seda pidada ühepoolseks transaktsionismiks – sai selgeks, Franklin Roosevelt ja tema meeskond pöördusid tagasi Wilsoni juurde, pühendudes taas liberaalsele maailmakorrale, vabale maailmale, mille juured peituvad usus arengusse. 

Ameerika eemaldus Euroopa julgeolekust. Ja puhkes sõda, mida Ameerika parem poliitika oleks võinud ära hoida.

Üks varane märk sellest taaspühendumisest oli 1940. aasta Wellesi deklaratsioon, mille esitas Sumner Welles, tähtsuselt teine mees välisministeeriumis, ja mis tõotas mitte tunnustada Nõukogude okupatsiooni Eestis, Lätis ja Leedus ning esitas oma argumendid toetudes kindlatele põhimõtetele. Järgmisel aastal aitas Welles koostada Atlandi hartat, mis nii nagu 14 punkti deklareeris sõja eesmärke, esitades nägemuse vabast maailmast, reeglitel põhinevast maailmast, mille tagajateks on USA ja Ühendkuningriik. Selles väljendus ameeriklaste veendumus, et arenemist universaalsete väärtuste poole saab kohaldada kogu maailmale.

Euroopa idapoolsele kolmandikule tuli see liiga hilja. Ameerika eemalolek 1930. aastatel tähendas, et USA ja Ühendkuningriik ei suutnud Hitlerit ilma Stalini abita võita. Sellel olid tagajärjed ja seda ei pea ükski ameeriklane teile ütlema, mis need tagajärjed olid: Stalin sai uuesti okupeerida Baltimaad ning enda kätte haarata ja kommunistlikuks muuta nii suure osa Euroopast kui kaugele tema armeed ulatusid. Ja seda ta tegigi. Tundub, et Roosevelt sai sellest vahetult enne oma surma aru, kuid ta ei võtnud peaaegu midagi ette, ja võib-olla ei saanudki võtta. Harry Truman esitas Stalinile ja Molotovile väljakutse ning organiseeris Euroopas vastupanu Stalinile, kuid Kesk- ja Ida-Euroopale liiga hilja.

Külma sõja realism

Truman asus vaba maailma korraldama, rakendades 14 punkti ja Atlandi hartat Euroopa selles osas, kuhu ameeriklased ulatusid, kuid mitte kaugemale. Kui sovetid purustasid Ungari 1956. aastal, Ameerika piinles, kuid tundis, et saab väga vähe ära teha. Kui sovetid tungisid 1968. aastal Tšehhoslovakkiasse, me isegi ei piinelnud. 

Ameerika eemalolek 1930. aastatel tähendas, et USA ja Ühendkuningriik ei suutnud Hitlerit ilma Stalini abita võita. Sel olid tagajärjed: Stalin võis Baltimaad taas okupeerida ja muuta Euroopa kommunistlikuks sinnamaani, kuhu tema väed olid jõudnud.

See peegeldas külma sõja aegset realismi doktriini, mille all mina ja minu põlvkond omandasime hariduse, doktriini, mis valitses USA välispoliitilises mõtlemises aastakümneid ja oli välisministeeriumis vaidlustamatu. Selle teooria järgi võisime Nõukogude Liidu domineerimist Ida-Euroopas avalikult hukka mõista, kuid tunnistasime selle püsivaks ja rahuldusime Lääne kaitsmisega. See oli pingelõdvenduse alus, nii nagu Richard Nixon ja Henry Kissinger seda mõistsid. 

Nixoni pingelõdvendus saavutas üht-teist: hoidis ära raudse eesriide liigutamise kaugemale, stabiliseeris suhteid Moskvaga ja seisis mujal maailmas kommunismile vastu, kõike seda ilma üleüldise sõjata. Kuid see pidas Ida-Euroopat jäädavalt kadunuks ja Nõukogude Liitu püsivaks reaalsuseks. Wellesi doktriin, jutt demokraatiast Ida-Euroopas, see kõik oli retoorika, mida ei olnud vaja tõsiselt võtta.

Väärtused trumpavad jõupoliitika üle

Doktriinne realism ei adunud, et ajapikku toimuv areng oli võimalik ka Ida-Euroopas. Nad keskendusid vahetule võimutegelikkusele Euroopas ja järeldasid selle põhjal, et raudne eesriie püsib igavesti. 

Jimmy Carter ja Zbigniew Brzezinski ning eriti Ronald Reagan hakkasid seda muutma. Dissidentluse tõus Ida-Euroopas pärast 1968. aastat, Poola kaitsekomitee KSS KOR, Tšehhoslovakkia Harta 77, Baltimaade dissidendid, Venemaa dissidendid, nagu Andrei Sahharov ja ka Aleksandr Solženitsõn, ning eriti Poola liikumine Solidaarsus 1980. aastal tuletasid meile meelde meie sügavamaid põhimõtteid: et lõppkokkuvõttes on väärtused jagamatud ning et inimesed pöörduvad nende juurde ikka ja jälle tagasi.

Ameerika valitsus ei osanud 1989. aastat ette näha. (Ma tean selle kohta palju lugusid.) Euroopa vabastamise lõpuleviimine, poliitika, millele olime pühendunud alates 1945. aastast ja millesse olime ammu lakanud uskumast, oli kätte jõudnud. Väärtused trumpasid jõupoliitika üle. Nad tegid seda seetõttu, et kommunism oli ühtaegu türanlik ega suutnud selle all elavatele inimestele midagi pakkuda. Ja kuna, nagu välja tuleb, Frederick Douglassil oli õigus: ajastu liberaalne vaim juurdus inimeste seas, kes otsisid alternatiivi iga päev kogetavale türanniale ning leidsid selle patriotismi ja demokraatia suurepärases kombinatsioonis. Seekord ei olnud see Ameerika orjus, vaid pigemini kommunism, mis ei suutnud esilekerkinud liberaalsetele ideedele vastu seista.

Realistide koolkonnal, Nixoni ja Kissingeri järeltulijatel, oli õigus külma sõja aegse taktika suhtes, kuid strateegia osas nad eksisid. Ameerika sajandi Ameerika suure strateegia alusdokumendid – Atlandi harta ja Wilsoni 14 punkti – saavutasid lõppude lõpuks edu. Seda, et Ameerika ei tunnistanud Nõukogude okupatsiooni Balti riikides, peeti aastaid teeskluseks, tühjaks sümbolismiks. See osutus õigeks poliitikaks, realistlikumaks kui reaalpoliitikud.

Despootide agressiooni uuestisünd

Raske on meenutada, kui madalad olid ootused 1989. aastal ning kui palju Kesk- ja Ida-Euroopa on neid ületanud. Washingtonis ennustati, et Nõukogude impeeriumi lõpule Euroopas järgnevad natsionalistlikud sõjad, vaesus, kaos ja autoritaarsus. See osutus tõeks Jugoslaavias, mujal aga õilmitses liberaalne nägemus terve põlvkonna vältel ja ühiskonnad edenesid samuti. Demokraatlik poliitika ja vabaturu väljakujundamine, Baltimaades ja Poolas radikaalselt ning aeglasemalt mujal, muutsid uusi demokraatiaid. Tulemused järgnesid taas kõige märkimisväärsemalt Balti riikides ja Poolas, kus sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta kasvas pärast 1989. aastat ühe inimpõlve vältel üle kolme korra.

See sisemine progress võimaldas Kesk- ja Ida-Euroopal saavutada institutsionaalseid tulemusi – NATO ja Euroopa Liidu laienemist.

20. sajandi õudused lõppesid progressi võidukäiguga või, nagu Adam Michnik ütles, ebatõenäolise õnneliku lõpuga justkui Hollywoodi filmis. Kuid nii nagu Lev Tolstoi juba ammu kirjutas, ei jää õnnelikud lõpud püsima. 

Nüüd seisame silmitsi despootide agressiooni uuestisünniga – teravamalt Vladimir Putini Kremli ning laiemalt ja süsteemselt president Xi Jinpingi Hiina poolt.

Nüüd seisame silmitsi despootide agressiooni uuestisünniga – teravamalt Vladimir Putini Kremli ning laiemalt ja süsteemselt president Xi Jinpingi Hiina poolt. Me seisame silmitsi kahtlustega liberaalse demokraatia suhtes demokraatiate sees, peaaegu niisama sügavatega nagu 1930. aastatel, kui liberaalne demokraatia, millele esitasid väljakutse fašism ja stalinism, näis olevat teel ajaloo prügikasti. Ja me näeme Kesk-Euroopas, Lääne-Euroopas ning kahjuks ka Ameerika Ühendriikides autoritaarset tegutsemist ja natsionalistlikke ahvatlusi.

Ajapikku toimuv areng on üks inimlikke tõdesid. Nii on seda ka inimese ebatäiuslikkus. 

Aleksandr Solženitsõn kirjutas kunagi, et piir hea ja kurja vahel käib läbi iga rahva ja iga inimese südame. Ma eeldan, et tal oli õigus.

Minu kodumaa puhul on see halb rahvuslik traditsioon valgete nativism. See moodustas suure osa eelmise presidendi Donald Trumpi retoorikast ja oli mõne tema poliitika aluseks. See tähendas tagasipöördumist rassiretoorika ja rassistlike tegude juurde, mis hõlmasid, nagu mul on kurb teatada, katseid halvendada demokraatlikku valimissüsteemi, hirmutades valimisametnikke või võttes neilt volitused, eelistades erakondlikke organeid. 6. jaanuaril 2021 USA Kapitooliumi rünnanud rahvahulk tuletab meelde rahvajõugu vägivalda riigi lõunaosas pärast kodusõda, mil valgete ülemvõimu taastati. See ei õnnestu – lõpuks. Lincolni välisminister William Seward märkis: „Sel vabariigil piisas alati vaevu voorusi, et teda päästa. Vahel ei jäänud midagi varuks.“ Kuid pikapeale tekitab see kahju.

Teistel riikidel on sellest nähtusest oma variandid. Kuigi pole minu asi neid detailselt kirjeldada, järgivad need samu traditsioone.

Selle Ameerika halva tava otsene välispoliitiline tagajärg sisaldab tagasipöördumist Ameerika esimese välispoliitika juurde, mis, nii nagu 1930. aastatel, näib vahel käivat käsikäes kodumaise nativismiga ja mõnikord realistliku doktriini äärmusliku versiooniga, mille järgi väärtused ja edenemine nende poole on võimu silmis pelgalt tundlemine.

President Joe Biden on siiski seadnud demokraatia oma välispoliitilise strateegia keskmesse. Ta on seda teinud kodumaiste majanduslike ja ühiskondlike pingete ning Putini sõja tingimustes Ukrainas.

Kontekst meenutab 1930. aastaid ja Franklin Roosevelti presidendiaega. Nii nagu Roosevelt, näib ka Biden uskuvat, et demokraatia saatus kodumaal on seotud selle saatusega välismaal. Ta on kutsunud üles kodus ette võtma ulatuslikke reforme demokraatia tugevdamiseks; lahendama paljude jaoks pikaajalise majandusseisaku probleeme ja ülemäärase, peaaegu ropu rikkuse küsimust ladvikus. Näib, et ta soovib kasutada demokraatliku valitsemise jõudu tasakaalustamaks eravõimu, et edendada riiklikke huve. Biden tegutseb vastavalt Ameerika progressivismi – selle algses tähenduses – traditsioonile, nagu seda mõistsid Teddy Roosevelt, Franklin Roosevelt ja Harry Truman.

Areng ei ole pilvitu

Nii nagu George W. Bush, seab ka Biden vabaduse ja demokraatia esiplaanile ning kõige keskmesse. Nii nagu George H. W. Bush, pöördub Biden Euroopa kui oma esmase loomuliku partneri poole maailmas. Nii nagu mõlemad Rooseveltid, näeb ka Biden seost Ameerika väärtuste, Ameerika tugevuse ja rahvusvahelise süsteemi vahel, mis peegeldab mõlemaid. Selles mõttes on ta nagu Ronald Reagani vasaktsentristlik versioon, ehkki ma oletan, et parteid nii ühe kui teise poole pealt vaidleksid sellele mu juhtmõttele vastu. 

See on hea uudis.

Halb uudis on see, et isegi parim strateegiline raamistik ei kaitse vigade ega puuduste eest. Ja vastased saavad sellest kasu.

Washingtonis ennustati, et Nõukogude impeeriumi lõpule Euroopas järgnevad natsionalistlikud sõjad, vaesus, kaos ja autoritaarsus. See osutus tõeks Jugoslaavias, mujal aga õilmitses liberaalne nägemus terve põlvkonna vältel ja ühiskonnad edenesid samuti.

Putini sõda Ukrainas püsib tasakaalus. Nii püsib ka Ukraina ja Euroopa usk.  

Mida me peaksime järeldama? Võib-olla seda, et progress on võimalik, kuid mitte kunagi probleemitu. Nagu ütles Immanuel Kant, on inimene tehtud nii kõverast puust, et mitte midagi sirget ei ole temast tulnud. Kuid Kant püüdis sellegipoolest. Ja nii peame tegema me kõik.

Lennart Meril oli igatpidi põhjust näha juba ajapikku toimuva inimarengu mõistet kui sellist süngetes toonides. Ta oli tunnistajaks lubaduste ja lootuse luhtumisele ning kannatas ka ise selle all. Ometi tulenes tema pühendumus oma maale kindlast usust, et aja jooksul on progress võimalik, kindlustundest, et viimane sõna ei jää türannidele. See eneseusaldus, see usk oli õigustatud. Võtkem siis tema elu märgina. 

Suursaadik Daniel Friedi pidas kõne Lennart Meri konverentsil