Aafrika vabakaubanduse leping – kas see on võimalik?

21. märtsil 2018 allkirjastasid 44 Aafrika Liidu liikmesriiki 55st Aafrika vabakaubanduse lepingu (African Continental Free Trade Agreement). Pärast lepingu ratifitseerimist oleks Aafrika vabakaubanduse piirkond riikide arvult maailma suurim vabakaubanduse ala. Piirkonnas elaks 1,2 miljardit inimest ja aastas kulutaksid tarbijad ja ettevõtted üle nelja triljoni USD. Lepingu jõustumiseks on vaja lepingu ratifitseerimist 22 liikmesriigi parlamentides. Tänaseks on lepingu ratifitseerinud kuus riiki: Tšaad, Svaasimaa, Ghana, Keenia, Rwanda ja Niger.

Aafrika vabakaubanduse lepingu eesmärgiks on sarnaselt teistele omasugustele rajada kontinendi kaupade ja teenuste ühine turg ning lubada tööjõu ja inimeste vaba liikumist üle Aafrika. Sihiks on võetud tariifide kõrvaldamine 90 protsendi ulatuses, mille lõpptulemuseks oleks tolliliit. Aafrika-sisese kaubanduse barjääride kaotamine suurendaks Aafrika riikidevahelist kaubandust, kasvatades investeeringuid, mastaabisäästu ning juurdepääsu Lääne turgudele.

Kõik tundub väljastpoolt väga ilus, kuigi segajaid, mis võivad Aafrika pidupäeva rikkuda, on palju. Kaks peamist väljakutset on suuremate Aafrika riikide omahuvide rahuldamine ja regionaalsed majandusühendused (Regional Economic Communities – REC), kus on juba vabakaubanduse piirkond jõustunud.

Juba vabakaubanduslepingu sõlmimise ajal ei allkirjastanud seda kaks Aafrika suurema majandusega riiki – Nigeeria ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Pärast lepingu detailset kontrollimist otsustas viimane siiski lepingule alla kirjutada. Teiseks suureks probleemiks on vaba liikumise protokolli allkirjastamine, millele andsid oma allkirja ainult 27 riiki.  Suurem osa suurtest majandustest seda ei teinud.

Aafrika juhtriigid on ajalooliselt olnud tugevate majandustega riigid, nagu Lõuna-Aafrika, Nigeeria ja Keenia ning Egiptus ja Alžeeria Põhja-Aafrikas. Lõuna-Aafrika ja Nigeeria ei ole ühegi sellise regionaalse majandusühenduse liikmed, kus vabakaubanduse lepped on paigas, Keenia seevastu  näeb oma edu saladust osalemises Ida-Aafrika vabakaubanduse piirkonnas ja Ida- ja Lõuna-Aafrika ühtsel turul ning on juba Aafrika vabakaubanduslepingu ratifitseerinud.

Viimasel ajal on ebastabiilsus ja poliitilised kriisid suuremate majandustega riikides vähendanud nende mõjukust, aga suurendanud tahtmist teistest eristuda.

Viimasel ajal on ebastabiilsus ja poliitilised kriisid suuremate majandustega riikides vähendanud nende mõjukust, aga suurendanud tahtmist teistest eristuda. Suured riigid on olulised vabakaubandusprotsesside käivitajad ja arendajad. Suurtele lisaks on tekkinud keskmised majanduslikud või poliitilised jõud, nagu Ghana, Tansaania, Mauritius, Rwanda, Uganda, Namiibia, Senegal, Elevandiluurannik, Botswana ja Sambia, kes toetavad regionaalset integratsiooni ja näevad seda kui olulist osa oma arengustrateegias.

Suured riigid Aafrikas proovivad tihti lähtuda oma isiklikest huvidest. Vähesed riigid on aru saanud, et kui naabril läheb hästi ja saad nendega vabalt kaubelda, siis  on see sinu huvides. Hea näide on Nigeeria, kes ei liitunud vabakaubanduslepinguga, sest arvab, et  vabakaubanduse piirkonnaga mitte liitudes on lihtsam paremaid lepingutingimusi saada.¹ Keskmised riigid teavad, et nende areng sõltub suurematest turgudest ja koostööst, ning sellest on tingitud nende suurem huvi vabakaubanduslepingutes osaleda.

Kui räägitakse Aafrika mõjuvõimsatest riikidest, siis tavaliselt juhivad nimekirja Nigeeria ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Nigeeria (SKT 376 miljardit USD) ja Lõuna-Aafrika (SKT 349 miljardit USD) on Aafrika suurimad majandused.² Nigeeria on Aafrika kõige enam asustatud riik, kus elab peaaegu 200 miljonit inimest. Nigeerial on suured naftavarud ning 90 protsenti majandusest koosneb süsivesinike ekspluateerimisest. Majanduskasvu on pidurdanud madalad naftahinnad, korruptsioon ja halb majanduskeskkond, mida kinnitab 145. koht Maailmapanga Doing Business indeksis. Nigeeria on 2009. aastast olnud võitluses džihadistide rühmitusega Boko Haram, mis on nõudnud kümneid tuhandeid elusid ning sundinud üle kahe miljoni kodaniku ümber asuma. Nigeeria on näidanud oma mõjuvõimu ka Euroopa Liidule, kui president Buhari taaskord kinnitas, et Nigeeria ei allkirjasta Euroopa Liidu ja Lääne-Aafrika  majanduspartnerluslepingut (Economic Partnership Agreement – EPA), väites, et Nigeeria turg on liiga tundlik ja pole vabakonkurentsiks valmis. Sellise otsusega ei pidurdatud mitte ainult Nigeeria, vaid ka 16 Lääne-Aafrika riigi kaubandussuhteid ELiga.³ Nigeeria on Lääne-Aafrika majandusühenduse (ECOWAS) liige, võõrustab ECOWASi peakontorit ning äsja valiti Nigeeria president Buhari ühenduse eesistujaks.

Lõuna-Aafrika on kontinendi tugevuselt teine majandusriik, aga endise presidendi Jacob Zuma käe all oli majandus stagneerumas ja Lõuna-Aafrika krediidireiting prügiks muutumas. Rahvusvahelisel areenil on Lõuna-Aafrika ainus Aafrika riik, kes on G20 liige. LAV liitus BRIC-grupiga (Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina) 2010. aastal ning on ainus ELi strateegiline partner Aafrikas. Lõuna-Aafrika on üks ÜRO asutajaliikmetest ning osaleb erinevates rahuvalvemissioonides. Lõuna-Aafrika Vabariik mängis suurt rolli kuue Lõuna-Aafrika arenguühenduse riigi (South African Development Community – SADC) ja ELi EPA sõlmimises. EPA leping annab piirkonnale tariifivabu kvoote põllumajandustoodete eksportimiseks ELi. EPAst kasusaamise takistuseks on olnud fütosanitaarnõuetele mittevastamine. Lõuna-Aafrika on üks juhtivatest riikidest Aafrika Liidus, kus Nkosazana Dlamini-Zuma oli neli aastat komisjoni esinaine.

Need kaks riiki on esile toodud, sest sellised suured riigid võivad olla Aafrika vabakaubanduslepingu mootoriks või piduriks. Nii suurte turgude avamine oleks Aafrika-sisese kaubavahetuse arendamisel suureks plussiks. Ühtlasi on Nigeeria näitel näha, kuidas tugev majandusriik saab protsesse peatada.

Aafrikas on ilmnemas uus fenomen, kus riigi või tema majanduse suurus ei ole ainus mõjukuse mõõdik. Kui uurida väiksemaid riike, kes suudavad oma mõju mitmekordistada, siis esirinnas on kindlasti Rwanda. Rwandas elab 26 000 km² pindalal 12 miljonit inimest ning SKT inimese kohta on 700 USD. Rwanda arengut on juhtinud president Paul Kagame, kes on riigi toonud genotsiidijärgsest kaosest üheks mõjuvõimsamaks Aafrikas.⁴

Aafrikas on ilmnemas uus fenomen, kus riigi või tema majanduse suurus ei ole ainus mõjukuse mõõdik. Kui uurida väiksemaid riike, kes suudavad oma mõju mitmekordistada, siis esirinnas on kindlasti Rwanda.

Rwanda on kasutanud oma mõju suurendamiseks huvitavat strateegiat, lähetades oma targemaid ja andekamaid juhtima erinevaid rahvusvahelisi ja regionaalseid organisatsioone. Olles Ida-Aafrika ühenduse (East African Community – EAC) liige, panustas Rwanda ühenduse juhtimisse, lähetades asjaliku endise diplomaadi EACd juhtima. Samal ajal võttis president Kagame naabrid Keenia ja Uganda kampa, et kiirendada EACi integratsiooni energia, transpordi ja turismi valdkonnas. Rwanda on Aafrika Liidu eesistuja ja president Kagame juhib Aafrika Liidu reformiprotsessi. President Kagame juhtis ÜRO peasekretäri aastatuhande arengueesmärkide (Millenium Development Goals – MDG)  nõunikegruppi ja ta on ITU lairibaühenduse komisjoni kaasesimees. Rwandast pärit arst oli Aafrika arengupanga juht. Rwanda on olnud ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaline liige ning on üks suurematest ÜRO rahuvalvesse panustajatest. Rwanda on esitanud oma välisministri Louise Mushikiwabo Frankofoonia Organisatsiooni peasekretäriks ning on saanud Prantsuse presidendi Macroni ja Aafrika Liidu toetuse.

Majanduse poolelt otsustati riiki moderniseerida (4G internet, e-lahendused ja e-riik) ja samal ajal aidata vaestel vaesusest välja saada. Rwandas areneb e-riik kiiresti ning üle 100 e-teenuse on juba saadaval. Rwanda asub Maailmapanga Doing Business indeksis 41. kohal, Nigeeriast (145.) ja Lõuna-Aafrikast (82.) palju kõrgemal. Viimased 2-3 aastat on Rwanda majandus kasvanud 7-8 protsenti aastas. Lisaks EACile on Rwanda ka Ida- ja Lõuna-Aafrika ühtse turu (Common Market for Eastern and Southern Africa – COMESA) ja Kesk-Aafrika riikide majandusühenduse (Economic Community of Central African States – ECCAS) liige. Aafrika vabakaubanduse lepingu protsess sai suure tõuke Rwandast ja president Kagamelt, sest ühine Aafrika vabaturg on väikeste dünaamiliste riikide huvides. President Kagame võttis Aafrika Liidu eesistujana Aafrika vabakaubandusleppe enda vastutusele ning lobistas oma kolleege. See on hea näide, kuidas väike riik saab suurt poliitikat positiivselt mõjutada. Jääb loota, et järgmine eesistuja tõukab leppe ratifitseerimist samasuguse innuga.

Milline on Aafrika regionaalse poliitika mõju Aafrika vabakaubandusleppele?

Räägime natuke regionaalsetest majandusühendustest (Regional Economic Communities – REC). Aafrika Liit, kontinendiülene riikide ühendus, tunnustab kaheksat regionaalset majandusühendust: Araabia Magribi liit (Arab Maghreb Union – UMA), Ida- ja Lõuna-Aafrika ühtne turg (Common Market for Eastern and Southern Africa – COMESA), Saheli ja Sahara riikide ühendus (Community of Sahel-Saharan States – CEN-SAD), Ida-Aafrika ühendus (East African Community – EAC),  Kesk-Aafrika riikide majandusühendus (Economic Community of Central African States – ECCAS), Lääne-Aafrika riikide majandusühendus (Economic Community of West African States – ECOWAS), valitsustevaheline arenguamet (Intergovernmental Authority on Development – IGAD) ja Lõuna-Aafrika arenguühendus (Southern African Development Community – SADC). Regionaalsed majandusühendused on tekkinud erinevatel aegadel ja erinevate agendadega. 1991. aasta Abudja lepinguga asutati Aafrika majandusühendus (African Economic Community – AEC), mille peamiseks ülesandeks on RECide tegevuste koordinatsioon.

Araabia Magribi liit asutati Marrakeshi lepingu sõlmimisega 1989. aastal. UMA liikmesriigid on Alžeeria, Liibüa, Mauritaania, Maroko ja Tuneesia. Riikide omavaheliste keeruliste suhete tõttu on Araabia Magribi liit soiku jäänud.

Ida- ja Lõuna-Aafrika ühtne turg loodi 1993. aastal ja selle peakontor asub Sambias. COMESA liikmesriigid on Burundi, Komoorid, Kongo DV, Djibouti, Egiptus, Eritrea, Etioopia, Keenia, Liibüa, Madagaskar, Malawi, Mauritius, Rwanda, Seišellid, Sudaan, Svaasimaa, Uganda, Sambia ja Zimbabwe. Somaalia ja Tuneesia liitusid 2018. aastal. Ida- ja Lõuna-Aafrika ühtse turu eesmärk on lihtsustada kaubandust liikmesriikide vahel. Juba 2000. aastal avasid üheksa liikmesriiki ühtse turu ja kaotasid tariifid. Juulis toimunud tippkohtumise teemaks oli „Digitaalse majanduse integratsioon“, kus esitati ettepanekuid ühtse turu digitaliseerimiseks, arendades e-kaubandust, e-logistikat ja e-seaduseid/e-riiki. COMESA on üks vähestest toimivatest vabamajandusühendustest Aafrikas ning toetab Aafrika vabakaubanduse lepet isegi juhul, kui kõik liikmesriigid ei ole leppega liitunud.

Saheli ja Sahara riikide ühenduse lõid 1998. aastal kuus riiki: Burkina Faso, Tšaad, Liibüa, Mali, Niger ja Sudaan. CEN-SADi eesmärgiks oli suurendada kaubandust riikide vahel, aga ka soodustada integratsiooni kultuuri-, poliitika- ja sotsiaalvaldkonnas. Kümne aastaga kasvas ühenduse liikmete arv 29 riigini ja selleks ajaks oli selge, et vabakaubanduspiirkonna rakendamine oleks peaaegu võimatu. Suurem osa liikmesriikidest olid juba teiste majandusühenduste ja vabakaubanduspiirkondade liikmed. Veel raskendas olukorda araabia kevad ja kriis ühenduse võõrustajariigis Liibüas. Saheli ja Sahara riikide ühendus ei ole viimasel ajal tegutsenud.

COMESA on üks vähestest toimivatest vabamajandusühendustest Aafrikas ning toetab Aafrika vabakaubanduse lepet isegi juhul, kui kõik liikmesriigid ei ole leppega liitunud.

Ida-Aafrika ühenduse taasasutasid 1999. aastal kolm asutajaliiget Keenia, Uganda ja Tansaania asukohaga Arushas Tansaanias. EACi riikide vaheline tolliliit loodi 2005. aastal ja 2010. aastal moodustati ühtne turg. Rwanda ja Burundi liitusid 2007. aastal ning Lõuna-Sudaan 2016. aastal.

Viimastel aastatel on tehtud kõvasti tööd mittetariifsete kaubandusbarjääride likvideerimiseks. Näiteks veok, mis sõitis Kigalist Dar es Salaami sadamasse, pidi läbima 12 kontrollpunkti, kus tihti tekkisid firmale lisakulutused. Nüüd on seesama maa läbitav ainult kahes-kolmes kontrollpunktis peatumisega. EACi liikmesriigid on heaks kiitnud deklaratsioone ja strateegiaid rahaliidu ning poliitilise föderatsiooni rajamiseks, aga Burundi põhiseaduslik poliitiline kriis, Tansaania mure  tugevama naabri Keenia mõju suurenemise pärast ning Keenia enda ebastabiilne poliitiline olukord on pannud edasise integratsiooni seisma. EAC jõudis 2014. aastal EPA läbirääkimistel ELiga kokkuleppele, aga ainult Keenia ja Rwanda on lepingu allkirjastanud. Lepingu allkirjastamist mõjutab ühenduse liikmesriikide staatus, kus kõik riigid peale Keenia on vähimarenenud riigi staatusega ja juba saavad kasu EPAst tulenevatest eksporditariifide soodustustest. Seega ainult Keenial on huvi EPAt kiiresti sõlmida.

Kesk-Aafrika riikide majandusühendus loodi 1983. aastal ning taasasutati pärast pikemat pausi 1998. aastal. ECCASi peakontor asub Gabonis ning ühenduse liikmed on Angola, Burundi, Kamerun, Kesk-Aafrika Vabariik, Tšaad, Kongo Vabariik, Kongo Demokraatlik Vabariik, Ekvatoriaal-Guinea, Gabon, Rwanda ja São Tomé ja Príncipe. Kesk-Aafrika riikide majandusühendus on olnud rohkem liikmesriikide tegevust koordineerivas rollis ning edendanud majanduskoostööd. Alles 2015. aastal võeti vastu strateegiline integratsiooniplaan Horisont 2025 eesmärgiga suurendada rahu, solidaarsust ja võrdset arengut piirkonnas ning arendada inimeste, kauba ja teenuste vabaliikumist ECCASis. Integratsiooni raskendavad kriisid mitmes liikmesriigis: Burundis, Kamerunis, Kesk-Aafrika Vabariigis, Kongo DVs.

Juulis toimus ühine tippkohtumine Lääne-Aafrika riikide majandusühendusega, kus arutati rahu, julgeoleku ja stabiilsuse edendamist ning võitlust terrorismi ja vägivaldse ekstremismi vastu piirkonnas. Osa ECCASi liikmesriike on ka Kesk-Aafrika majandus- ja rahaühenduse (Central African Economic and Monetary Community – CEMAC) liikmed. Kuus riiki on loonud rahaliidu, kus peamine saavutus on ühtne raha  – CFA Franc. Mitu aastat on proovitud integratsiooniga edasi liikuda, aga siiani tulemusteta.

Lääne-Aafrika riikide majandusühendus sai alguse juba 1975. aastal eesmärgiga arendada piirkonna igakülgset majandusintegratsiooni. Ühenduse peakorter asub Nigeerias ja ECOWASi liikmed on Benin, Burkina Faso, Cabo Verde, Elevandiluurannik, Gambia, Ghana, Guinea, Guinea Bissau, Libeeria, Mali, Niger, Nigeeria, Senegal, Sierra Leone ja Togo. ECOWASi töösuund on saada majandusliiduks. ECOWASi liikmed on kokku leppinud ühtses poliitikas sellistes valdkondades nagu IKT, energia, poliitiline koostöö, taristu, vesi ja põllumajandus. Lääne-Aafrika riikide majandusühendus korraldab piirkonnas rahuvalvemissioone ning on saatnud rahuvalvejõude Gambiasse, Sierra Leonesse ja Libeeriasse. EPA läbirääkimised ELiga lõppesid 2014. aastal ja ainult Nigeeria ja Gambia ei ole lepingut allkirjastanud.  Gambia on lubanud EPAga liituda, aga Nigeeria ei ole teiste riikide meelehärmiks endiselt valmis lepingut allkirjastama.

Seoses turgude avamisega Aafrikas on nüüd õige aeg otsida ärivõimalusi ja mitmed Eesti ettevõtted seda ka juba teevad.

Valitsustevaheline arenguamet rajati 1996. aastal. IGADi eesmärgid on lisaks majanduskoostööle  poliitilised, näiteks regionaalne toidujulgeolek, loodusvarade haldamine ning rahu ja kaitse. IGADi liikmed on Djibouti (peakorter), Eritrea, Etioopia, Keenia, Somaalia, Sudaan ja Uganda. Viimasel ajal on IGAD mänginud olulist rolli konfliktide ennetamises ja kriiside vahendamisel. Pikaajaline strateegia on saada regiooni peamiseks majandusühenduseks.

Lõuna-Aafrika arenguühendus moodustati majandusühendusena koos tugeva poliitilise integratsiooni osaga. SADC on kindlasti Lõuna-Aafrika mõjuvõimsaim poliitiline ühendus, aga sel ühendusel ei ole olnud eriti tahtmist majandust integreerida. SADC asutati 1992. aastal ning ta peakontor asub Botswanas. Liikmesriigid on Angola, Botswana, Kongo DV, Lesotho, Madagaskar, Malawi, Mauritius, Mosambiik, Namiibia, Seišellid, Lõuna-Aafrika Vabariik, Svaasimaa, Tansaania, Sambia ja Zimbabwe. Lõuna Aafrika Vabariik on ühenduse juht ning suurendab oma mõjuvõimu läbi SADCi. SADC on sõlminud ELiga EPA lepingu, aga vabakaubandusleppest suurema kasu saamiseks tuleb teha rohkem tööd.

Aafrika vabakaubanduse olukorra teeb veelgi segasemaks jaanuaris 2018 sõlmitud COMESA, EACi ja SADCi vabakaubanduslepe. Juba 2008. aastal lepiti kokku läbirääkimiste alustamises. Lepingu on allkirjastanud 26st riigist 22. Lepingu jõustumiseks peab selle ratifitseerima 14 riiki. COMESA, EACi ja SADCi vabakaubanduseleppel on potentsiaali, sest kahel regionaalsel majandusühendusel, COMESAl ja EACil, on reaalselt toimivad vabakaubandusturud. Toimiv leping rajaks vabakaubandustsooni Egiptusest LAVini ja Kongo DVst Etioopiani.

Lugeja on kindlasti märganud, et regionaalsete majandusühenduste ja nende liikmesriikide kattuvus on meeletu. RECidel on erinevad eesmärgid ning need on erinevates arengufaasides. Suureks integratsiooni takistuseks regionaalsel tasandil on kriisiriigid, mis on kas sõjakoldes, kodusõjas, sisepoliitilises heitluses või lihtsalt halvas majandusseisus. Mida on ühist edukatel vabamajanduse piirkondadel? Tugev tuumik väikestest või keskmise suurusega riikidest, kelle mõju on laiem, kui riigi majandus või suurus eeldaks. Puuduvad suured riigid, kes on rohkem oma huvi eest väljas. Piirkonnad koosnevadki riikidest, kes tunnustavad regionaalse majanduse integratsiooni olulisust oma arenguks.

Neid kriteeriume arvestades on Aafrika vabakaubanduse lepingul potentsiaali kontinendi majandusarengu kiirendamiseks. Hetkel juhib protsessi mõjukas riigipea ning isegi suured liikmesriigid on meelt muutnud ja lepinguga liitunud. Lahtine on  küsimus, kas Nigeeria tuleb protsessiga kaasa või proovib edasiminekut takistada.

Miks see Eestile oluline on? Eesti on läbinud sellesama arengufaasi, kus paljud Aafrika riigid ennast leiavad. Eesti tegi otsuse majandus vabaks lasta juba enne vabakaubanduse piirkonnaga liitumist ning teab väga hästi, kuidas vabakaubandus riigi arengut aitas. Seoses turgude avamisega Aafrikas on nüüd õige aeg otsida ärivõimalusi ja mitmed Eesti ettevõtted seda ka juba teevad.

Eestil on mitu võimalust:

• jagada kogemusi vabakaubanduse ja majanduse reformide läbiviimiseks
• müüa e-riiki ja e-valitsuse lahendusi
• aidata riikidel Doing Businessi indeksis kohta parandada
• jagada rahandus- ja maksusüsteemide arendusvõimalusi