oktoober 8, 2008

2008. aasta finantskriis: veel üks sündmus, mille järel pole maailm enam endine

Selle asemel, et keskpankade rahasüstide mõjul vaibuda, on finantskriisi mastaap viimase aastaga hoopis paisunud.

Selle asemel, et keskpankade rahasüstide mõjul vaibuda, on finantskriisi mastaap viimase aastaga hoopis paisunud.


Villu Zirnask

2008. aasta finantskriis: veel üks sündmus, mille järel pole maailm enam endine

Selle asemel, et keskpankade rahasüstide mõjul vaibuda, on finantskriisi mastaap viimase aastaga hoopis paisunud.

Selle artikli kirjutamise ajal vaidlesid USA valitsus ja Kongress, kas eraldada USA pankade päästmiseks – neilt halbade varade kokku ostmiseks – 700 miljardit dollarit või mitte. 2007. aasta kevadel arenema hakanud finantskriisi lõpp oli aina edasi nihkunud ja kahjud, millest pangad teada andsid, olid aina suuremaks kasvanud.
Kui 2007. aastal ja 2008. aasta alguses veel leidus investoreid, kes nõustusid hätta sattunud pankade kapitali suurendama, siis 2008. aasta sügisel enam mitte – viimanegi usaldus on kadunud, pole teada, kui suured “luukered” kellelgi kapis on. Näiteks veel 2008. aasta keskel räägiti, et Skandinaavia pankasid puudutab USA sub-prime hüpoteek-laenude kriis vähe, ent septembris teatas Swedbank, et tal on pankrotti läinud USA investeerimispanga Lehman Brothersiga seotud tagatud väärtpabereid 1,35 miljardi dollari eest ja tagamata väärtpabereid 30,15 miljoni dollari eest.
USA kinnisvaralaenudest alguse saanud ülemaailmse finantskriisi toimemehhanism on lihtsustatult selgitades järgmine. Kommertspangad kasutavad oma tegevuses ca 12-kordset finantsvõimendust. See tähendab, et iga 1000 dollari omakapitali kohta võivad nad välja anda ligikaudu 12 000 dollarit laenusid. Sellest 1000 dollarit, nagu öeldud, on omanike poolt ettevõttesse pandud kapital, 11 000 saadud hoiustajatelt või laenatud teistelt finantsasutustelt. Kui pank saab 200 dollarit kahjumit, peab ta selle omakapitalist maha arvama, misjärel omakapitaliks jääb 800 dollarit, mis omakorda tähendab, et tema laenu- ja investeerimisportfelli suurus võib olla vaid 9600 dollarit – vastasel korral ei täida pank rahvusvahelisi usaldusnormatiive. Võimalikke lahendusi on kaks: 1) leida investorid, kes on nõus panga omakapitali 200 dollari võrra suurendama, tagasi 1000 dollarile, 2) vähendada panga laenu- ja investeerimisportfelli 2400 dollari võrra.
Reaalses elus on need numbrid tuhandeid kordi suuremad. Hinnatakse, et pangad on kandnud maha rohkem kui 500 miljardi dollari eest varasid ning veel umbes 500 miljardit dollarit võib oodata järjekorras. Omakapitali suurendamise võimalused on praeguse seisuga suuresti ammendatud – rahakaid investoreid ju veel leiduks, aga lisaks sellele, et osa neist on n-ö kahtlase taustaga (naftat tootvate maade riiklikud fondid), on nad äraootaval seisukohal, sest edaspidi saab sama raha eest pankades võib-olla veelgi suuremaid osalusi.
Niisiis, järele jääb laenu- ja investeerimisportfelli vähendamise variant ehk väärtpaberite müümine. Massiline müük, teadagi, surub varade hinnad alla. Kuna pangad peavad kajastama oma varasid turuväärtuses, suurendab see veelgi nende kahjumeid, nad peavad veelgi rohkem oma laenu- ja investeerimisportfelle vähendama, mis surub väärtpaberite hindasid veelgi allapoole jne. Kuna keegi ei tea, kus on allakäiguspiraali lõpp, ei leia paljud väärtpaberid ka uute madalamate hindade juures ostjaid. Hetketi oli paanika septembri keskel nii suur, et kõige riskivabamat väärtpaberit – USA riigikassa lühiajalisi võlatähti – olid mõned investorid nõus ostma garanteeritud negatiivse tootlusega. Pigem kindel üks protsent kahju kui riskida raha jäämisega pankrotistuvasse panka või muude väärtpaberite veelgi suurema langusega, mõtlesid nad.
700 miljardi dollari suuruse päästeprogrammi pooldajad väidavad sellisele olukorrale viidates, et lisaks maailma finantssüsteemi päästmisele võib USA valitsus sellest operatsioonist kokkuvõttes ka kasumit saada. Sunnitud ja paanikamüügi käigus on paljude väärtpaberite hinnad tõenäoliselt põhjendamatult madalale kukkunud. Näiteks osade hüpoteeklaenudel põhinevate võlakirjade hind on kukkunud tasemele, mille puhul võlakirja lõpptähtajani hoidev investor ei saaks kahju isegi siis, kui 40 protsendil võlakirja aluseks olevatest laenudest tekiksid tagasimakseraskused ning 50% probleemlaenudest jääkski tagasi maksmata.
USA finantskriis ja Venemaa
USA finantskriis on nüüdseks raputanud kogu maailma väärtpaberiturgusid. Sealhulgas sai just Venemaast riik, mille aktsiaturg on tänavu kõige metsikumalt kukkunud – olgugi, et Vene majandus on praegu makronäitajate järgi paremas seisus kui suuremal osal maailma riikidest.
Kõik teavad, et finantsturgudel on kalduvus vahel sündmustele üle reageerida. Samuti pole haruldane, et finantsturgude langustest saavad osa ka need turud (või ettevõtted), kus tegelikult on kõik enam-vähem korras. Vene aktsiaturgude langus ja likviidsuskriis olid siiski nii järsud, et vallandasid Venemaal vandenõuteooria USA finantsrünnakust, mille ajendiks oli Venemaa sissetung Gruusiasse.
Kõik suured börsilangused on selgitatavad ilma vandenõuteooriateta ning ka Vene börsilanguse puhul on küllalt palju “tavalisi” põhjusi, mis võisid kukkumise esile kutsuda – ülemaailmne finantskriis, mis vähendab investorite riskihuvi ja -võimalusi, naftahinna langus viimastel kuudel (langus hinnani 100 USD/barrel ei aja Venemaad kitsikusse, kuid ikkagi piirab, võrreldes hinnaga 140 USD/barrel), Venemaale investeerimise poliitilisi riske suurendavad uue “külma sõja” meeleolud, Vene riigi suutmatus vähendada korruptsiooni ja kalduvus sekkuda aeg-ajalt jõhkralt erafirmade tegevusse… Täiesti piisav, et välisinvestoritel saaks ühel raskel hetkel Vene riskidest mõõt täis.
Kuna Venemaa makronäitajad on tugevad, on analüütikute seas valdav arvamus, et finantskriis me naaberriigile rängalt ei mõju. Vene finantssektori väiksus, mis normaalsetes oludes pidurdab arengut, võib praeguses olukorras osutuda eeliseks. Vene ettevõtted finantseerivad oma tegevust pisut enam kui 50% ulatuses sisemistest ressurssidest, pangalaenude osa on 30-35 protsenti. Börs on kapitali hankimise kohana vähetähtis.
Eraisikud on aktsiatesse investeerinud vähe, mis tähendab, et börsilangus nende finantsolukorda eriti ei mõjuta. Ka pankasid kasutavad eraisikud suhteliselt vähe – hoiustamise poolel on endiselt päris palju umbusaldust, tarbimis- ja kodulaenud aga on alles suhteliselt uus nähtus. Samas peab arvestama, et 50-protsendisel aktsiahindade langusel on ka psühholoogiline mõju – investeerimis- ja tarbimisjulgus saab seeläbi mõneks ajaks kannatada.
Mõned analüütikud arvavad koguni, et krahhi võib käsitleda isegi positiivse sündmusena. Nimelt oli Vene ettevõtete laenukoormus enne kriisi saabumist väga kiiresti kasvamas. Saanuks Vene finantssektor veel paar aastat toimetada hõlpsasti kättesaadava raha tingimustes, olnuks väga suurtesse liialdustesse sattumine – nagu Ameerika pankadega juhtus – sama hästi kui kindel.
Hoolimata viimastel aastatel näidatud tugevusest ja väljavaadetest, et nüüdsest finantskriisist pääsetakse suhteliselt kergelt, on mitu asja, mis Vene majanduse pikaajalise tugevnemise kahtluse alla seavad.
Suurte naftatulude mõjul näib Vene valitsejate hulgas küll olevat tekkinud tunne, et nad on kõikvõimsad, ent samas on Vene SKP umbes sama suur kui Hispaanial ja väiksem kui Itaalial või USA California osariigil ning nende omast palju ühekülgsem – endiselt väga suurel määral sõltuv nafta hinnast. Nafta hind on võrreldes 1998. aasta kriisiga hoopis teistes kõrgustes, ent arvestada tuleb sellega, et kiire inflatsiooni tõttu kahaneb kiiresti ka naftatulude ostujõud, eriti siseriiklikult. Samas oleks Venemaal majanduse edendamiseks kiiresti vaja teha suuri investeeringuid infrastruktuuri, naftasektorisse ja paljudesse teistessegi majandusharudesse. Kahtlane, et kõigeks selleks jätkub raha rahvusvahelistelt finantsturgudelt juurde laenamata.
Samas on naftaraha nii palju, et see pole sundinud Venemaad tõsiselt pingutama ärikeskkonna parandamise nimel. Näiteks Transparency Internationali värskes korruptsioonipingereas on Venemaa endiselt tagumises otsas, 147. kohal. Võrreldes teiste tõusvate suurriikidega on Venemaa positsioon ülivilets – näiteks India on 85., Brasiilia 80., Hiina 72. Teise ärikeskkonda iseloomustava uuringu järgi on Venemaa positsioon samuti kehv: Maailmapanga “Doing Business 2009” analüüs asetab Venemaa ärikeskkonna maailmas 120. kohale (Brasiilia ja India on selles arvestuses Venemaast pisut tagapool, Hiina aga eespool, 83. kohal).
Need näitajad võtavad põhjust Venemaa börsilangust irratsionaalseks nimetada veelgi vähemaks. Jõukamaks saades on Venemaal unustatud, kui kiirelt kaduv võib olla peamiselt tooraineekspordi abil saavutatud rikkus, ja pikaajalist majandusarengut soosivad tegurid unarusse jätnud.
Millal ja millega kriis lõpeb?
Tagasi ülemaailmse finantskriisi juurde. Selle asemel, et keskpankade rahasüstide mõjul vaibuda, on selle mastaap viimase aastaga hoopis paisunud. Selge on see, et ilma USA valitsuse 700-miljardilise päästeoperatsioonita lükkuks kriisi lõpp kaugemasse tulevikku ja tagajärjed oleksid rängemad.
Kindlasti toob finantskriis kaasa mitmeid muutusi globaalse rahanduse korralduses. Ilmselt toimub jõuvahekordade mõningane ümberkujunemine, kuid regioonidevahelises arvestuses mitte väga kapitaalne, sest ühegi regiooni pangad pole praegu väga tugevad – paljud on kannatanud USA kriisi tõttu (näiteks Euroopa pangad), paljudel on kaelas probleemid varasemast ajast (näiteks Jaapani pankadel).
Väheneb usk finantsturgude efektiivsusesse ning riskide hindamiseks ja kauplemiseks kasutatavatesse kvantitatiivsetesse mudelitesse. Väheneb selliste meetodite kasutamine, kus investor opereerib vaid tõenäosuse, turuaktiivsuse jmt numbritega ning sisuliselt pole tal aimugi, millega tegelevad ettevõtted, mille aktsiate või võlakirjadega ta kaupleb, või kes on inimesed, kellele tema raha laenatakse. Tekkima hakkab uudset tüüpi finantsasutusi, mis kasutavad ära fakti, et investorite usaldus seniste pankade ja investeerimisfondide vastu on murenenud -ikka ja jälle astuvad need ämbrisse sellega, et kasutavad väga suurt finantsvõimendust või lähevad liiale lühiajaliste laenude või hoiuste arvel pikaajaliste investeeringute tegemisega. Arvatavasti seisavad mõned muutused ees ka finantsasutuste juhtide ja töötajate tasustamissüsteemis, sest liiga paljude viimase aja tegevusest kumab läbi, et nad on huvitatud eeskätt lühiajalistest tulemustest ega mõtle piisavalt oma tegevuse kaugematele tagajärgedele.
2007.-2008. aasta finantskriis läheb ajalukku sündmusena, mille kohta sobib igati kasutada väljendit “maailm pole pärast seda enam endine”.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar