Rahvas sõjas. Väikeriigi võimalus olla suurem suurriigist

Ajaloos ei ole perioodi, mil maailmas poleks olnud suuremaid või väiksemaid sõdu. Sõda on selles mõttes normaalne seisund kogu oma ebanormaalses olemuses – vägivallas teiste liigikaaslaste vastu. Kuulus Saksa sõjandusteoreetik Clausewitz on defineerinud sõda kui poliitika jätkamist teiste vahenditega.¹ Sõda ei kao seega ka tulevikus, kuna see on, nii julmalt kui see ka ei kõla, normaalne interaktiivne sotsiaalne protsess. Ühendriikide merejalaväelaste doktriin kirjeldab sõda kui huvide kokkupõrget organiseeritud gruppide vahel, mida iseloomustab sõjalise jõu kasutamine. Oma olemuselt on sõda vägivaldne võitlus kahe vaenuliku, sõltumatu ja leppimatu inimtahte vahel, kus kumbki püüab oma tahet teisele peale suruda.² Selles mõttes ei ole vahet, kuidas me nimetame sellist kokkupõrget juriidiliselt või semiootiliselt – rahutagamiseks, mässutõrjeoperatsiooniks, vallutuseks või okupatsiooniks -, oma olemuselt on relvastatud konflikt sõda.

Sõda ei ole midagi meeldivat ja ideaalolukorras me tahaks seda vältida, eriti sellist sõda, mis toimub meie kodumaa pinnal. Siiski ei ole see kirjutis järjekordne idasuunal ohutrummide põristamine, vaid vaatleb pisut lähemalt hoopis nn Kolmandat Maailma, mille ühes riigis ka meie sõdurid hetkel sõjas on. Selle sõja lõppkuupäev ei ole paika pandud ja eelnevale tõdemusele tuginedes ei jää see ka tõenäoliselt viimaseks selliseks konfliktiks, kus osalema peame. Afganistanist on isegi suurriigid praeguseks väsinud ja aina rohkem räägitakse tõsimeeli sõdade ärahoidmisest. Kuidas seda teha? Kes seda peaks tegema ja kuidas? Mida väikeriigid selleks teha saaksid? Lisaks alatiseks jääv keskne küsimus: kui palju see maksma läheb?

Alljärgnevalt pakun ma ühe visiooni meie osalemise võimalustest tänapäevastes sõdades või pigem enne neid – nimetagem seda raamideeks, mis on küll suhteliselt toores ja tahaks süvaanalüüsi tunduvalt targemate ekspertide poolt, kuid algatuseks võiks sellestki olla mingit tulu. Olles patrioot, kes tõsimeeli oma riigi käekäigust hoolib, tahaksin ma jagada lugejatega mõtet, mis minu meelest on kaalumist väärt. Selle kontseptsiooni peamine eesmärk on tõsta Eesti positsioone rahvusvahelisel areenil ja seeläbi ka tugevdada oma riigi julgeolekut välisohtude vastu.

Alustuseks tuleb siiski vaadata, milliseks on tänapäevane sõda arenenud ja milliseid arenguid prognoositakse edaspidiseks, sest vaid ohte ja trende teades ning teadvustades on võimalik vastumeetmeid planeerida.

Sõja olemus ja sõjapidamise dünaamika

Sõdu on peetud inimkonna algusest peale ja kogu meie ajalookäsitlus on tähistatud sündmustega, kus maailm on muutunud sõdade tõttu. Sõttamineku põhjused on olnud üldiselt muutumatud: soov kujundada teisi ühiskondi, kultuure ja religioone omanäoliseks, ammutada nõrgema maavarasid või lihtsalt otsustajate vallutuslikud ambitsioonid. Siiski on neil tavaliselt ühine faktor – tõsta enda ja oma rahva elatustaset. Tihti on see rahva ellujäämise seisukohalt möödapääsmatu: mõnede teadlaste arvates oli ka Hitler riigi majandusolude tõttu sundseisus ja nägi ainsa väljapääsuna Teise maailmasõja vallapäästmist.³ Oma olemuselt on sõja alustamine tavaliselt oma rahva ellujäämisinstinkti rakendumine teiste, nõrgemate arvelt. Kui väga me seda ka moraalselt hukka ei mõistaks, on see paratamatus. Kuna ei ole ühiskonda, kes lepiks enda alistamisega, mis viiks selle ühiskonna väljasuremiseni, on paratamatu ka võitlus vallutajate vastu. Selles mõttes on sõda kui fenomen oma olemuselt muutumatu, kuid sõjapidamise viisid, muutuvad pidevalt, ja sellest tulebki juttu lähemalt.

Sõttamineku põhjused on olnud üldiselt muutumatud: soov kujundada teisi ühiskondi, kultuure ja religioone omanäoliseks, ammutada nõrgema maavarasid või lihtsalt otsustajate vallutuslikud ambitsioonid.

Kõige olulisem on teadvustada, et vaid inimtahe algatab ja peab sõdu, seega on erinevatest sõjas osalevatest elementidest see kõige olulisem. Lennukid ei lenda, tankid ei liigu ja laevad ei blokeeri meresid ilma inimeseta ja tema tahteta seda teha. Inimfaktor on sõjapidamises peamine, mitte relvasüsteemid või taktikad. Inimene, olles vastaval positsioonil, annab käsu sõja alustamiseks ja inimene lahinguväljal vajutab päästikule. Sõda ei ole matemaatika, vaid kunst. Nii on seda sõja alustamine, selle pidamine kui ka lõpetamine. Kuna inimleidlikkusel pole piire, siis tegelikult ei määra edukust ette sõjatehnika ja vägede arvukus, vaid tarkus ning leidlikkus oma vahendite kasutamises. Seda nimetataksegi sõjakunstiks, mis – nagu iga kunstiliik – on ka pidevas muutumises.

Hiina kolonelid Liang ja Xiangsui on kirjutanud, et pidevas muutumises oleval lahinguväljal peame mõistma intuitsiooni kasutamise prioriteetsust matemaatilise arvutuse ees.

Nad hoiatasid juba üle kümne aasta tagasi, et olulisem kui relvasüsteemide ja vägede arendamine on lahingureeglite areng, mis liigutab lahinguvälja tulevikus tegelikult militaarsfäärist väljapoole.⁴ See on areng, mida me näeme tänapäeval järjest rohkem: iga käimasolev sõda kuskil kaugel toimub samaaegselt ka meie kodumaal, puudutades igaühte meist vähemal või rohkemal määral isiklikult. Igas riigis saame me sellest osa meedia vahendusel, sõjas osalevad rahvad ka läbi isikliku puutumuse, saates sinna oma sõdureid ja kokku puutudes sõja vastu protestijate meeleavaldustega. Meid kõiki mõjutab iga sõda, kus meie sõdurid osalevad, ka meie väheneva materiaalse heaolu kaudu. Tõusevad kütusehinnad, maksuraha liitlaskohustuste täitmiseks jne. Selles mõttes oleme me kõik sõjas osalised.

Kuid midagi on muutunud veelgi enam. Sõda kaugel kontinendil on rohkem kui kunagi varem saanud meile isiklikuks ja kätkeb endas järjest tõsisemaid füüsilisi ohte meie endi kodudes. Tänapäeva ja ka tuleviku vastane on ületanud teatud piirid, nii moraalsed kui füüsilised. Ta leiab tee meie armeedest mööda ja tegelik, füüsiline lahinguväli ei piirdu enam geograafilise konfliktipiirkonnaga. Seda fenomeni nimetab osa teoreetikuid neljanda generatsiooni sõjapidamiseks.

William Lind ja mitmed tema mõttekaaslased lõid 11 aastat tagasi raamteooria sõjapidamise ajastutest⁵ eesmärgiga lihtsustada arusaama sõjapidamise muutustest läbi ajaloo ja vaadata ka tulevikku. Nad võtsid alguspunktiks Vestfaali rahu sõlmimise aastal 1648, sest sellega legaliseeriti sõda kui riikide monopol. Lihtsustatult seisneb generatsioonide kirjeldus järgmises.

Esimene sõjapidamise generatsioon tugines massarmeele, kus peamisteks märksõnadeks olid karm distsipliin, sileraudne musket ja liini- ning kolonnitaktika, kuid mis peamine – inimelu tühine väärtus ka oma juhtide jaoks. Massarmeed kohtusid avatud lahinguväljal, sõdurid rivistatud nagu paraadil, ja tuld anti otse teineteise pihta. Lahinguväli oli lineaarne ja kaotused mõlemal poolel tohutud. Suure Prantsuse revolutsiooniga tärganud rahvustunnetus ja inimese kui sotsiaalse olendi kasvav väärtustamine survestas poliitikuid ja kindraleid sellist taktikat muutma. Samas arenes ka tehnoloogia, mis omakorda andis võimaluse olulisteks muutusteks ja järgmise generatsiooni väljaarenguks.

Teist generatsiooni iseloomustab telegraafi, raudtee, vintpüssi, kuulipilduja ja eriti suurtükkide kasutuselevõtt. Ent veelgi olulisem on oma sõdurite elude mingigi säästmine. Võitlejad varjusid kaevikutesse, rünnakul kasutati nii suurtükkide kui ka otsetule katet, kuid taktikad jäid siiski suhteliselt lineaarseks ja ettearvatavaks. Inimressurssi küll säästeti tunduvalt enam, kuid rahalised ressursid viidi katkemise ääreni. Karm distsipliin ja iseseisva mõtlemise lubamatus olid endiselt märksõnad.

Suhteliselt samal ajal arendasid sakslased marssal Helmuth von Moltke vanema juhtimisel kolmanda generatsiooni põhimõtteid, mis muutsid arusaamist sõjapidamisest kardinaalselt. Selle edasiarenduse jõuks olid ideed. Saksamaa oli vaesumas ega suutnud enam lahingutehnikat piisavalt toota, seega oli tekkinud tõsine vajadus tõeliseks lahingukavaluseks. Kolmanda generatsiooni idee põhines manöövril, mitte vastase kurnamisel, nagu see siiani oli tavaks olnud. See muutis lahinguvälja tõeliselt mittelineaarseks, kus rünnak seisnes vaenlase tagalasse sisseimbumises, püüdes iga hinnaga vältida kohtumist kaitsel olevate jõududega. Idee oli vaenlast killustada tema sügavuses ja ta kotti haarata. See omakorda põhjustas vastases paanika ja moraali laostumise, muutes rindeüksused lahinguvõimetuks. Eesmärk oli purustada vaenlase süsteem, mitte tema rindeüksused füüsiliselt.

Kõige olulisem on teadvustada, et vaid inimtahe algatab ja peab sõdu, seega on erinevatest sõjas osalevatest elementidest see kõige olulisem.

Kuigi kolmanda generatsiooni taktika põhiprintsiibid olid paigas juba 1918. a lõpuks, tõi peamise muutuse operatsioonide kontseptsioonis tankide kui uue tehnoloogilise elemendi kasutuselevõtt Teises maailmasõjas. Selle muutuse tulemiks oli välksõja (Blitzkrieg) kontseptsioon.

Kuid kõige olulisem muutus toimus juhtimiskultuuris, mis oli tegelik manööversõja pidamise võimaldaja üldse. Kolmas generatsioon murdis ennast vabaks jäigast käsusüsteemist. Armee fokuseeris ennast olukorrast väljapoole – vaenlasele ja nõutud lõpptulemile. Iga tasandi ülemad pidid saavutama eesmärgi, sõltumata käsus etteantud meetoditest. Juhtimine muutus detsentraliseerituks, missiooni käskudel põhinevaks (Mission Command, Auftragstaktik). Sõjaväeline haridus kujundati arendama sõjalist hinnangut, mitte protsesse või meetodeid. Väärtusteks kujunesid initsiatiiv üle kuulekuse, vigade talumine, seni kuni need ei olnud põhjustatud argusest, ja tuginemine enesedistsipliinile enam kui ettekirjutustele, sest ainult enesedistsipliin on eelduseks initsiatiivile.⁶

Nii imelik kui see ka ei tundu, lubatakse ja lausa julgustatakse kolmanda generatsiooni ülemaid täpseid käske eirama, kui nad näevad eesmärgi saavutamiseks paremaid võimalusi. Kaose vältimise eelduseks on loomulikult kõrgema ülema juhise väga selge väljendus ja operatsiooni eesmärkide arusaamise tagamine alluvatele ülematele.

Kahjuks pole enamiku riikide armeed sellele tasemele veel jõudnud, vaid pigem ollakse kinni jäädud teise generatsiooni, mis omakorda muudab meie võitlusvõime uue ja areneva vastase suhtes tunduvalt ebaefektiivsemaks. Detailsete käskude, range distsipliini ja tehnoloogia eelistamine inimese usaldamisele ning talle initsiatiivi andmisele on meie tegelik nõrkus uue, neljanda põlvkonna vastase ees ning see maksab meile käimasolevates sõdades valusalt kätte.

Neljas põlvkond on midagi suhteliselt uut ja praegustele tavaarmeedele tegelikult püüdmatu. Neid võib kutsuda globaalseteks sissideks. Lind kirjutab, et nende erinevus seisneb selles, kes võitleb ja mille nimel. Peamiselt näeme me neljanda generatsiooni võitlejaid Iraagi ja Afganistani sõdade kontekstis, millest viimases oleme ise juba üheksandat aastat ja edukat lõppu ei paista veel tulevat. Kus me eksime, kus oleme vea teinud? Vastus ei pruugi peituda mässajates, vaid hoopis meis endis.

Enne kui vaatame, mis on meie vead, tuleb selgitada, kuidas neljas generatsioon võitleb, mis on tema tegelikud eesmärgid, kuid mis kõige olulisem, miks ta üldse eksisteerib. Sissivõitlus ja terror ei ole ajaloos midagi uut, kuid uus on selle ulatus tänapäeval. Võib lühidalt väita, et neljanda generatsiooni jaoks on vastase relvastatud jõud lihtsalt ebaolulised – tegelik võitlus ja eesmärgid on hoopis mujal. Nende jaoks on peamine lahinguväli siin, meie riikides ja meie rahvaste meeltes. Iga enesetapurünnaku või varitsusega Afganistanis meie vägede vastu rünnatakse tegelikult meie tavainimese toetust sõjale ja kalkulatsioon on lihtne – valijaskond vastandab ennast otsustajatele ja nõuab poliitikutelt meie vägede tagasikutsumist. See sõnum on võimendatud neljanda generatsiooni võitlejate terroriaktidega meie riikide pinnal, mis toob õuduse ja moraalse murdumise meile kätte ka füüsiliselt, mitte ei jää pelgalt meedia vahendatuks. Täpselt nii juhtus näiteks Hispaanias aastal 2004.⁷

Miks nad võitlevad?

See on tegelikult keskne küsimus ja sellest arusaamine võib anda meile võimaluse parandada oma positsioone nii olevikus kui ka tulevikus. Nagu algul mainitud, on konfliktid paratamatud ja iga rahva esindajad peavad tegema kõik, et tagada oma rahva püsimajäämine. Kiiresti kasvav elanikkond nõuab rohkem süüa ja energiat, samuti ka rohkem mugavusi. Kõik algab inimloomusest. Riigid kogu maailmas seisavad probleemi ees: kuidas tagada ressursid oma inimestele, et me saaks püsida või isegi ellu jääda? Võtmeks on – nii julm kui see ka pole – nõrgemate ühiskondade ärakasutamine. See on paratamatus ja ei ole vahet, kui ilusate ja humaansete nimedega me oma sissetunge nimetame. Olgu selleks inimõiguste kaitse või demokraatia juurutamine, nõrgema ühiskonna lihtliikme paneme me ikka samasuguse fakti ette: jaga oma piiratud ressursse või võitle nende eest. Ellujäämisinstinkt (ehk hirm oma eluks vajalikke ressursse kaotada) sunnib võitlema⁸ ja mida vaesem ühiskond, seda meeleheitlikumalt. Isegi kui me sekkume teise kultuuri meie arusaamise kohaselt humaanselt, ei pruugi nemad seda sellisena näha. Erinevatel kultuuridel, ühiskondadel on paraku erinevad arusaamad⁹ ja ületamatu konflikt on kerge tekkima. Üheks näiteks on korruptsioon. Tehes ka kõige ausamaid majandustehinguid (mis on haruldus), rikastame me pigem valitsejaid, mitte ei paranda lihtinimeste elujärge. Efekt on tihti vastupidine – korrumpeerunud eliidi ahnus ja hoolimatus, mida me ise soodustame, viib sageli lihtrahva elujõu veelgi madalamale tasemele. Soodne pinnas meeleheitlikuks olelusvõitluseks ja neljanda generatsiooni võitlejate tekkeks on loodud.

Sõda ei kao ka tulevikus, kuna see on, nii julmalt kui see ka ei kõla, normaalne interaktiivne sotsiaalne protsess.

Neljanda generatsiooni sõjapidamine on nõrkade võitlus tehniliselt ja ressursside poolest tugevama vastase vastu ning muudab tegelikult oluliselt tasakaalu meie, lääneriikide kahjuks. Lääne armeed on harjunud võitlema suure ja selgelt defineeritava vastase vastu, kuid neljas generatsioon ei paku midagi sellist. Vastupidi, nad on kolmanda generatsiooni kultuuri edasi arendanud täiusliku ideepõhise sõjapidamiseni. Neil puuduvad selged struktuurid, juhtimisahelad, tagalakeskused, lühidalt kõik sihtmärgid, mida meie armeed on treenitud leidma ja hävitama. Nad on oskuslikult ühendanud kurnamistaktika ja strateegilise manöövri, muutes riikide sõjavägede üleoleku ebaoluliseks ja mitteefektiivseks. Kuidas saakski sõjaliste vahenditega rünnata ideed?

Dr David Kilcullen, Ühendriikide välisministeeriumi nõunik mässu- ja terrorismivastases võitluses leiab, et paraku saab mässulisi füüsiliselt hävitades nende ideed vaid tugevdada ja seeläbi toodame me tegelikult mässajaid juurde.¹⁰ Sõjalise lähenemisega külvame seemne oma hävingule, ütleb ka ISAFi ülem kindral Stanley A. McCrystal oma eelmisel aastal välja antud juhises kõigile Afganistanis võitlevatele sõduritele. Me peame 95% oma energiast kasutama kohalike inimeste turvatunde ja lootustandvama tuleviku loomisele ja kõigest 5% mässajate vastu võitlemisele. Me peame kohalikud inimesed tegema oma partneriks ja looma ka hea ja vastutustundelise valitsemise võime.¹¹ Selliseid tehnikaid ei ole sõjaväelaste doktriinides, neid ei ole õpetatud sõjakoolides ega ka missioonieelses väljaõppes. Mis on sellel pistmist sõjaväelase elukutsega?

Sotsiaalsed sõjad?

Nagu eelpool mainitud, on sõda küll sotsiaalne protsess, kuid kui head on sõjaväelased sotsiaalsetes valdkondades? Kas need sõjad on üldse sõjaväelaste sõjad, vähemalt selliselt, nagu nad on treenitud sõdu pidama? Praktika näitab, et tappes ühe sissi, tekib tema suguvõsast ja hõimust kümme asemele, kes kõik ihkavad kättemaksu, ning me toome järjest rohkem oma sõdureid kirstudes koju. Vaja on midagi muud, midagi sellist, mis ei sunniks neid haarama relva või paigaldama isevalmistatud lõhkekeha tee äärde. Lihtne vastus oleks, et me ei peaks nende ellu üldse sekkuma. Kui oleme seda juba teinud, siis peame nende maalt lahkuma ja üldse nendega mitte tegemist tegema. Paraku ei ole see nii lihtne ja seda kahel põhjusel: esiteks on meie rahvastel vaja täiendavaid ressursse ja teiseks, ei ole tõenäoline, et need kolmandad riigid ning rahvad jääksid ise neutraalseks, mis võib luua soodsa pinnase rünnakuteks meie vastu samadel põhjustel. Tõenäoline on ka massmigratsioon paremaid elutingimusi otsima ja kus neid mujalt leida kui Läänest. Seega risk, et me ise satume ühel hetkel rünnaku – kas siis sõjalise või sotsiaalse – ohvriks, on suhteliselt arvestatav.¹² Selles mõttes on meie invasioon nende sfääri möödapääsmatu, kuid küsitav on praeguste vahendite sobilikkus.

Kõige olulisem on aru saada, et sellistes konfliktides ei ole armeed lahenduseks, pigem vastupidi – mida suurem on vägede kohalolek, seda rohkem see provotseerib mässulisi, kes lisaks kohapealsetele rünnakutele on osavad ka värbama kaasatundvaid rahvuskaaslasi meie endi kodumaadel korraldama terrorirünnakuid. Just sellise taktikaga korraldati Madridi rongiplahvatused 2004. aastal – korraldajateks olid Hispaanias sündinud ja kasvanud moslemid.¹³ Kuid mis on lahendus? Keerulises julgeolekuolukorras ei saa ega taha tsiviileksperdid tegutseda, samas armeed ei paranda olukorda. Lahendus võiks peituda potentsiaalsetes konfliktipiirkondades läbi viidavates ennetavates strateegilistes mõjutusoperatsioonides.

Enne kui vaadata lähemalt strateegiliste mõjutusoperatsioonide olemust, tuleb aru saada, kus on meie praegused suurimad vead konfliktide lahendamisel. See on vast kõige põletavam küsimus ja vastuseid sellele peame suure tõenäosusega otsima iseendist.

Meie oma vead ja ignorantsus

Kahjuks on oskus õppida minevikuvigadest meie, Lääne ühiskondade nõrk külg. See tõstatab ka tõsise probleemi: me ei saa või pigem ei taha ennast ja oma arvamusi ning uskumusi muuta. Kriitikuid, kes osutavad vigadele praeguses probleemile lähenemises, on palju, kuid me oleme visad neid uskuma.

Ühendriikide senaator John F. Kerry on kritiseerinud sõjaväe saatmist lahinguväljale ilma selge ja elluviidava strateegiata: arusaamata, mida sõjaväelt oodatakse, kui kaua see aega võtab ja kuidas selle juures säilitada oma inimeste nõusolek.¹⁴4052748704471504574438660617984826.html [/footnote] Samas on selge, et elujõuline strateegia saab põhineda vaid õigetel eeldustel olukorrast. Üks olulisemad faktoreid on siinjuures kohalik kultuur, millele toetudes tuleb strateegilisi eeldusi luua, kuna see on jõud, mis juhib inimesi ja nende ratsionaalseid otsuseid.

Neljanda generatsiooni sõjapidamine on nõrkade võitlus tehniliselt ja ressursside poolest tugevama vastase vastu ning muudab tegelikult oluliselt tasakaalu meie, lääneriikide kahjuks.

Dr Montgomery Mc-Fate, antropoloog ja Ühendriikide armee nõunik, väidab, et kultuurist mittearusaamine strateegilisel tasandil võib saada aluseks valedele eesmärkidele strateegia elluviimisel ja just seetõttu tekitada mässumeelsuse; operatiivtasandil omakorda viib see negatiivse avaliku arvamuse tekkimisele; ja kultuurierisuste ignoreerimine taktikalisel tasandil ohustab otseselt tsiviilisikuid ning ka sõdureid.¹⁵ Sellest, kui me lihtsalt õpime, kuidas tervitada ja mida mitte teha, ei ole olulist abi, kui me juba strateegiat kujundades ei saa aru, milline on teise poole maailmanägemus, ootused ja hirmud. Me ehitame oma strateegiad teiste suhtes lähtuvalt meie endi maailmamõistmisest, järjepidevalt ignoreerides, et nemad võivad näha maailma hoopis teises valguses. Nad ei pruugi väärtustada samu vabadusi või õigusi, kui teeme seda meie. Kui oskaksime vabaneda sellest iseenda seatud lõksust, suudaksime õppida, teadvustada ja ka tegelikult aktsepteerida teiste kultuuride väärtusi, siis oleks meil lootust luua tegelikult töötav strateegia. Järjepidevalt neid faktoreid ignoreerides oma nägemust peale surudes loome hõõrdumist ning vägivaldset vastupanu.

See viib meid järgmise probleemini: surudes teistele kultuuridele peale oma uskumusi, sildistame me kiirelt oma vastased. Selle asemel, et töötada soovitud eesmärgi suunas kannatlikult, osutame avalikult teisitimõtlejatele ja alustame nende vastu rünnakuid. Taas langeme omaenda seatud lõksu, eeldades, et ülejäänud inimesed sihtriigis hülgavad meie poolt määratud vaenlase, kuid see ei juhtu nii igas kultuuris. See ei ole just tingimata nende mõtteviis. Kilcullen kritiseerib harjumust kuulutada kõik teisitimõtlejad “globaalse terrorismi” lipu all võitlejaiks. Sellisel suhtumisel on tavaliselt vastupidine efekt – see sunnib ühendama ka selliste meeleheitel gruppide jõud, kes varem võitleid üksteise vastu.¹⁶ Võimendav faktor tänapäeval on loomulikult globaliseerumine – telekommunikatsiooni ja interneti levik -, mis laseb sellistel gruppidel üksteist leida ja tegevuskavasid kokku leppida ka füüsiliselt kohtumata.

Lisaks eeldame endiselt, et meie vastane on rumalam kui meie, kuid paraku ta ei ole seda. Arvamus, et teised kultuurid on vähemarenenud, et kirjaoskuse tase näitab midagi, on suur eksiarvamus. Möödunud aastate jooksul oleme näinud järjest kavalamaid isevalmistatud lõhkekehi ja üha paremat taktikat mässajate poolt. Al-Qaeda käsiraamat on lausa hirmuäratavalt nutikas ja vastab oma loogika ja detailsuse poolest meie parimatele standarditele.¹⁷ Nad on paremad infooperatsioonides¹⁸ ja on vähemalt korra juba häkkinud isegi Ühendriikide mehitamata lennukite sidesüsteemi.¹⁹ Järjepidevalt jääb meil mõistmata, et teised võivad olla võimelised õppima kiiremini kui meie.

Järgmine probleem on meie veendumus, et sõjaline ja jõuline lähenemine lahendab olukorrad. See võib olla tõene veendumus meie endi arusaamiste kohaselt, kuid ei pruugi olla universaalne. Rünnak ülekaaluka jõuga peaks murdma ka moraalse vastupanu ja juhtima võidule, nagu kirjeldas Clausewitz.²⁰ Siiski ei ole see reaalsus ei Iraagis ega ka Afganistanis. Järgides kuulsa saksa sõjandusteoreetiku printsiipe ei saavuta me edu igas keskkonnas, sest need põhimõtted olid kirjutatud lahingute tarvis Läänes, st hoopis teist maailma ja kultuuri silmas pidades.

McFate kirjutab, et võit mässajate üle lahinguväljal on tähtsusetu, sest võitlus võimu ja legitiimsuse üle poolte vahel ei oma sõjalist tähtsust. Pigem just ülekaalukat jõudu kasutades tekitame meile negatiivse, vastaseid ühendava efekti, mis liidab mässajaid meie vastu veelgi enam.²¹ Ja me teeme seda jätkuvalt. Kilcullen lisab, et terroristide tapmine või kinni võtmine on rangelt teisejärguline tegevus. Terroristide tapmine või vangistamine tundub ja ka on ründav taktikalisel tasandil, kuid strateegiliselt on see kaitsev, sest sellised operatsioonid küll piiravad probleemi, kuid ei lahenda seda.²² Ilmselgelt ei saavuta me oma eesmärke vaid kaitstes – edu võti on alati rünnakus, sest see kätkeb endas initsiatiivi. Kuid milliste meetoditega peetavas rünnakus see võti peitub?

Sissivõitlus ja terror ei ole ajaloos midagi uut, kuid uus on selle ulatus tänapäeval.

Viimaks, kuid pisut teisest vaatenurgast vaadatuna ei kasuta väikeriigid, nagu ka Eesti, sageli sellistes olukordades maksimaalselt ära oma tegelikke võimeid ja eeldusi. Teoreetiliselt on väikeriigid võimelised kiiremini ja jõulisemalt uusi ideid omaks võtma. Kuna nende struktuurid on väiksemad, siis peaks ka kohandumine olema parem kui suurriikidel. Olles uute teooriate tipul ja võimeline neid rakendama, annab see suurema võimaluse kaasa rääkida terves maailmapoliitikas. Praegust tendentsi järgides, panustades peamiselt konventsionaalsetele jalaväeoperatsioonidele, liitume me sama, strateegilise lüüa saava trendiga. Me rahuldume liitlaste viisaka ja kuiva aplausiga, kuid tegelikult ei panusta tõsiselt selle katkise kursi parandamisse. Miskipärast ei kasuta me ära oma unikaalseid rahvuslikke oskusi ja võimeid ning seetõttu ei paranda ka tegelikult oma positsiooni rahvusvahelisel areenil. Ent seda viimast oleks väikeriigil väga vaja.

Strateegiliste mõjutus-operatsioonide olemus

Nagu eelpool mainitud, leiab järjest rohkem teoreetikuid ja ka praktikuid, et sõjaline lähenemine käimasolevates ja ka tulevastes konfliktides on teisejärguline. Peamine eesmärk peaks olema igal võimalusel kohalike inimeste elujärje parandamine ja neile potentsiaalses konfliktipiirkonnas lootustandvama tuleviku pakkumine.

Mõjutustegevus (Influence Activity) on NATOs defineeritud kui iga tegevus, mille peamine eesmärk on mõjutada inimtahet. Sellised operatsioonid peavad olema täielikult koordineeritud NATO infostrateegiaga, et saavutada maksimaalne efektiivsus.²³ Seega näeb NATO sellist tegevust kui puhtalt infooperatsioonide pärusmaad, ent see ei ole enam piisav. Parim pikaajaline mõjutusstrateegia on tõenäoliselt ka kõigi muude valdkondade laiahaardelisem nõustamine ja toetamine, nagu näiteks riigivalitsemine, haridus, majandus, turvasektor jne. Seega strateegiliste mõjutusoperatsioonide tõeline olemus on tegeliku tähelepanu suunamine kohalikele inimestele, kultuurile ja majandusolukorrale ning ka reaalsele vahendite rakendamisele juba enne võimaliku konflikti puhkemist. Eesmärk on sotsiaalsete süsteemide kokkuvarisemise vältimine.

Professor Steven Metz Ühendriikide Sõjakolledžist leiab, et püsivate töökohtade loomine plahvatusohtlikes ühiskondades on peamine vahend mässumeelsuse ennetamiseks. Inimesed, kellel on stabiilne töö ja sissetulek, ei võta kergelt riske ning neid on raskem mässule kallutada.²⁴ Samuti ei ole nad koostöövalmis ekstremistidega, mis omakorda vähendab värbamis- ja toetusbaasi neljanda generatsiooni võitlejatele. Kuid selleks, et organiseerida lihtsat ja elujõulist tööd rahva enamikule, on vaja teha rida korraldusi terves ühiskonnas. Pikas perspektiivis saab stabiilse olukorra tagada vaid kohalik vastutustundlik valitsus, seega tuleb suurim tähelepanu koondada just selle sektori tugevdamisele või loomisele. Paraku ei paku usaldusväärsust just need valitsused, kes on meie endi toel võimule pandud, ja seda nende oma rahva silmis. Lisaks heale valitsemisele on vaja turvalisust ja seda ka ses mõttes, et koalitsiooni soomuk ei sõida kohaliku pere maja seina maha. Taas saab turvalisust luua ja hoida vaid kohalik politsei ja armee, mille loomisele, treenimisele, kuid mis kõige olulisem – eetikale peavad lääneriigid rõhku panema. Kokkuvõttes on vaja luua terve kohalikule kultuuriruumile vastav riigisüsteem, mis oleks võimalikult vaba korruptsioonist ja ka tegelikult panustaks oma elanikkonna elujärje parandamisse. Vaid see on võti olukorra stabiliseerimiseks.

Iga käimasolev sõda kuskil kaugel toimub samaaegselt ka meie kodumaal, puudutades igaühte meist vähemal või rohkemal määral isiklikult.

See kõik ei ole paraku vaid armeede võimekuste piires, vaid nõuab tunduvalt enam tsiviilekspertide ja -valdkondade kaasamist. Probleemiks jääb, et kuigi sellest kontseptsioonist saadakse aru ja tsiviilne ülesehitus, nõuandjad ja fondid on valmis tulema pärast seda, kui armeed on loonud piisavalt turvalise keskkonna, siis ei ole sellise turvalise olukorra loomine lihtsalt tavaarmeedele jõukohane. Iga sõjaline pingutus territooriumi turvalisemaks muuta toodab tegelikult järjest rohkem juurde neljanda generatsiooni sõdalasi ja seetõttu ka julgeolekukeskkond hoopis halveneb. Tekib suletud ring, mis võib lõppeda isegi meie endi moraalse kaotusega strateegilisel tasandil ja sellisel juhul ei oma taktikalised võidud enam mingit tähendust. Ainuke mõistlik lahendus oleks vajaliku tsiviiltoetuse toomine konfliktipiirkonda koos sõjavägedega ja nii, et sellel oleks lausa juhtiv roll. Olukorras, kus armeel ei ole enam omasugust, konventsionaalset vastast, võtaksid juhtimise üle tsiviilstaabid ja sõjavägi jääks täitma vaid toetavat rolli. Vaid nõnda saaks konfliktipiirkonnas luua tegelikku turvalisust ja ka positiivseid muudatusi.

Sellele võiks ju vastu vaielda, et riigi valitsemise ja majandamise parandamine läheb liiga palju maksma, kuid võib ka väita, et konflikti lahendamine ja pärast seda terve riigisüsteemi ülesehitus läheb kordades rohkem maksma. Ainuüksi Iraagis kulutavad Ühendriigid praegu ca 400 miljonit dollarit päevas²⁵ ja esimesed kaheksa aastat Afganistanis läksid maksma 243 miljardit dollarit Ühendriikide maksumaksja raha.²⁶ Kas tõesti poleks seda ressurssi saanud efektiivsemalt kasutada?

Kolm põhiprintsiipi

Efektiivsete mõjutusoperatsioonide teostamiseks on vaja silmas pidada kolme väga olulist aspekti. Esiteks tuleb iga plaan ja tegevus viia kohalikku kultuurikonteksti, täielikult aru saades nende maailmanägemusest ja seda aktsepteerides. Kui see on selline, mis ei ole ka tegelikult efektiivne, siis tuleb muudatusi teha nende ajatempos vastuvõetavate meetoditega, mitte kiirustades ja riskides vastasseisuga. Kannatlikkus ja täielik arusaamine on võtmesõnad. Sellega seondub ka realistlike eesmärkide püstitamine. Ei ole mõistlik eeldada, et me saame teised kultuurid muuta omanäoliseks kiirustades. Demokraatlike väärtuste ja kas või näiteks naiste õiguste pealesurumine islami-ühiskonnas annavad vastupidise, negatiivse efekti. Väärtuste muutmine on väga tundlik teema ja üks peamisi põhjuseid vastasseisu tekitajana. Eelmainitud korruptsioon on näiteks Afganistanis kultuuriliselt teatud piirini täiesti aktsepteeritav. See ei ole pahe, vaid kultuuri osa. Probleemi ei teki, kui valitseja siiski hoolitseb oma kogukonna eest ja tagab neile eluks vajaliku.²⁷

Teiseks ei ole vaja sundida peale muudatusi seal, kus kohalikud mudelid tegelikult töötavad. Ära paranda asja, mis ei ole katki, on läbiv põhimõte. See jällegi eeldab täielikku arusaamist ja kohaliku mõttelaadi tundmist. Süsteemid, mis meie lääneliku arusaamise kohaselt võivad olla täiesti ebaefektiivsed, ei pruugi seda olla nende jaoks. Peame ka aru saama, et me lihtsalt ei saa neid viia omaenda tasemele, nad ei ole selleks valmis ja meie ideaalmudelid ei hakka seal kunagi tööle. Vähemalt mitte meie loodetud ajaraamis.

Kolmandaks tuleb hüljata arusaam, et sõjaväed suudavad valmistada ette ideaalse julgeolekuolukorra, mis võimaldaks tsiviilekspertiisil järgneda.²⁸ Vastupidi, juhtroll peab olema tsiviilvõimetel ja sõjaväelased, hoides madalat profiili, saavad tagada vaid tsiviilekspertidele kohalikku julgestust. Sõjaväelaste sõjaline roll on pigem toetav ja varjus. Seda juba põhjusel, et liigne jõudemonstratsioon mõjub vastupanu eskaleerivalt. Lisagem siia tsiviilohvrid ja neljanda generatsiooni võitlejate read täienevad kiiresti. Me oleme võõrad võõras kultuuris ja seega luubi all. Iga vale liigutus halvendab meie võimalusi saavutada stabiilsust.

Organisatsioonid ja vahendid

Euroopa Liit on juba jõudmas arusaamale militaar- ja tsiviiljõu operatsioonideks ühendamise vajadusest, kuid siiski veel pisut poolikult.²⁹ Suund on sinnapoole, et see arusaamine ja tegelik integratsioon ka ühel hetkel kõrgemates struktuurides toimub. See omakorda tähendab, et peagi hakatakse liikmesriikidelt ka vastavalt integreeritud võimeid küsima, et kriisipiirkondades reaalselt planeeritut täide viia. Kas me oleme selleks valmis? Eesti veel kindlasti mitte, kuid sellele tuleks juba praegu hoolega mõelda. Sellist arengut tuleks vaadata kui suurepärast võimalust oma riiklikku positsiooni terve maailma silmis tõsta. Kui näiteks EL küsib sellist integreeritud võimet kriisipiirkonda, siis juhul, kui hästi valmistunud väikeriik reageerib kohe sobiva projekti ja võime pakkumisega, kasvataks see oluliselt tema poliitilist kapitali. Ja see ei pruugi üldsegi olla väga kulukas.

Me ehitame oma strateegiad teiste suhtes lähtuvalt meie endi maailmamõistmisest, järjepidevalt ignoreerides, et teised võivad näha maailma hoopis teises valguses.

Rahvuslikus pildis peaks mõjutusoperatsioonide planeerimine ja täideviimine olema täiuslik kombinatsioon tsiviil- ning militaarekspertiisist ehk kõigi vajalike ekspertide integreerimine üksteisega. Siin tuleb jätta omavaheline ebaterve võistlus või ühe teisest paremaks pidamine. Igal ametkonnal on roll selles meeskonnatöös ja kunagi ei tohi silmist lasta lõppeesmärki: riigi positsiooni tõstmine maailmaareenil ja ühtlasi oma riigi tulevikuriskide maandamine. Kõrvaleesmärgiks on ka oma riigi teadus- ja majandusvõimete eksponeerimine, mis omakorda võib tõsta majanduslikku konkurentsivõimet.

Eesti on infotehnoloogia vallas väga arenenud ja selle üle oleme uhked, kuid väikeriigina on väljavaated seda eksportida keerulised ja risk on jääda tagaplaanile.³⁰ Miks mitte rakendada oma oskusi kriisipiirkondades? Tervitatav on majandus- ja kommunikatsiooniministri hiljutine avaldus, et Eesti IT-valdkonna ettevõtted lähevad Iraaki infosüsteeme arendama,³¹ kuid sel kavatsusel on rida takistusi, mis ei ole lahendatavad tsiviilsektoril üksinda. Iraak on endiselt ebastabiilne ja mitmete ekspertide arvates ei ole konflikt seal lõppenud, vaid kõigest puhkefaasis. Tsiviileksperdid üksi oleksid seal liigses ohus ja tõenäoliselt ei ole sinna ka meie IT-spetsialistide tungi. Mis aitaks balansseerida oodatud tulu ja riske sellistes piirkondades? Kas riskid on väärt kasumit?

Ideaalolukorras saadaks me sinna inimesed, kes on arendatava valdkonna eksperdid ja samas ka võimelised ennast kaitsma füüsiliste rünnakute ja röövimiskatsete eest (need on igapäevased ohud Iraagis ja enamikus teistes ebastabiilsetes riikides). Ideaalis oleksid lähetatavad IT-spetsialistid vastavalt kultuuriliselt ja ka sõjaliselt treenitud ning kannaksid enesekaitseks relvi. Lisaks sellele peaksid nad valdama spetsiifilisi taktikaid, et meeskonnana tule all ennast vaenulikust kontaktist lahti murda. Kust leida selliseid eksperte? Ühe mõistliku võimalusena tundub turvameeskonna palkamine, millel on nii plussid kui ka miinused. Hea turvameeskond on suuteline enamikus situatsioonides tsiviileksperte kaitsma ja ohutusse alasse toimetama, kuid garantiisid ei saa neist ükski anda. Lisaks muudab see grupi märgatavamaks sihtmärgiks ja seeläbi juba iseenesest kutsub mässajaid ründama. Teisest või kolmandast riigist pärit turvameeste kvaliteet, motiveeritus ja kõik muud faktorid ei ole kunagi usaldusväärsed, seega suured riskid jäävad. Miks ei võiks me ise vastavat võimet luua ja juba kombineeritult? Selleks ei ole vaja massi nagu jalaväepataljon, kuid tasuvus rahvusvahelisel areenil oleks kordades suurem.

Eesti strateegiline mõjutusgrupp?

Lähenemiste ja meetodite muutmine on igas riigis raske ja vaevaline protsess. Tunduvalt lihtsam on seda läbi viia väiksemates riikides, kus konsensus tuleb saavutada vähemate ja paindlikumate otsustusgruppide vahel. Meil on siin selged eelised suurriikide ees ja kui me tahame olla rahvusvaheliselt arvestatavad, siis tuleb meil pisut tõsisemalt ja omavahel avatumalt tegutsema asuda. Alljärgnevalt pakuksingi lubatud raamidee, mis võiks olla väärt kaalumist.

Riiklikul tasandil tuleks luua algatusgrupp, kuhu kuuluvad kõigi ministeeriumide ja oluliste ametkondade ning muude organisatsioonide pädevad esindajad ja eksperdid – kõik, kes on strateegiliselt seotud riigi püsimajäämise ja arenguga. Ühiselt tuleb kokku leppida riiklikus pika perspektiivi ambitsioonis ja luua vastav strateegia, mis võtab arvesse kõiki meie ressursse, et edukalt ja realistlikult saavutada püstitatud eesmärgid. Eesmärgid järgivad alati riigi olukorra parandamist nii rahvusvahelisel majandus- kui ka julgeolekuareenil. Päevapoliitilistel ambitsioonidel ei ole selles arutelus kohta. Algatusgrupi loodud strateegia kinnitatakse kõrgeimal tasandil ja luuakse vastav täideviiv ametkond, nimetagem seda näiteks strateegiliseks mõjutusgrupiks, kellele antakse volitused, pädevus ja vahendid strateegia elluviimiseks ja kes on vastutav otse valitsuse ees. Grupp on selgelt struktureeritud ja koosneb kõigist oluliste valdkondade ekspertidest: majandus, luure, sisejulgeolek, riigikaitse, teadus, haridus jne. Kõige olulisem on tegelike ja pädevate ekspertide kaasamine, mitte positsiooni või parteipoliitilise ambitsiooni arvestamine.

Kahjuks on oskus õppida minevikuvigadest meie, Lääne ühiskondade nõrk külg.

Grupi pädevuste hulka kuulub kõigi teiste ametkondade, ekspertide, nõustajate, tsiviil-ettevõtete jne kaasamine projektidesse, mõjutusoperatsioonide planeerimine ja ka hilisem täideviimise suunamine, jälgimine ning toetus. Grupil on ligipääs otse valitsusele juhiste saamiseks ja ka nõustamiseks. Võtmesõnadeks on koostöö ja avatud mõtlemine ühise eesmärgi nimel.

Grupi peamised ülesanded on globaalsete trendide jälgimine ja analüüs, Eestile kasulike võimaluste leidmine ja kiire reageerimine tekkinud võimalustele kogu riigis kasutusel olevate ressursside raames. Selleks tehakse koostööd rahvusvaheliste organisatsioonide ning fondidega. Eesmärk on alati kõik võimalikud variandid ideede ja projektide rakendamisel targalt ära kasutada.

Lisaks uuringutele ja koostööle kombineerib grupp ekspeditsioonimeeskondi (sõjaväelised ja tsiviileksperdid) nii täiendavate andmete hankimiseks kui ka projektide elluviimiseks, pidevalt operatsioone juhendades ja jälgides. Selliste meeskondade järele on suur nõudlus juba praegu ja see vajadus ei kao ka tulevikus, vastupidi, see on võime, mida hakatakse järjest rohkem nõudma.

Käimasoleva operatsiooni ajal on olulisel kohal strateegiline kommunikatsioonisüsteem, mis võimaldab meeskonnal kiirelt kätte saada teised eksperdid kodumaal, kes on valmis ekspeditsioonigruppi nõuannete ja juhistega toetama. See omakorda garanteerib operatsiooni parima võimaliku täideviimise kohapeal.

Grupp tegeleb ka võimearendusega pikas perspektiivis, analüüsides tulevikus vajaminevaid tõenäolisi võimeid ja kaasatavaid eksperte ning organisatsioone. Grupp annab ka juhiseid teistele ametkondadele ja organisatsioonidele vajalike võimete loomiseks vastavate strateegiliste eesmärkide saavutamiseks.

Kõige võluvam projekti juures on, et see ei nõua eriliste uute ressursside eraldamist. Kogu idee põhineb sellel, et suures osas kasutatakse ära juba olemasolevaid võimeid, oskusi ja vahendeid, seega kombineeritakse olemasolevad võimed ja ressursid saavutamaks maksimaalset oodatavat efekti. Kõik muud vajalikud ressursid kaasatakse katus-organisatsioonidelt, olgu selleks NATO või EL, kelle organid või liikmed ei ole valmis oma inimesi ülesandele saatma, kuid on valmis toetama materiaalselt. Iraagi näite najal võiks raha infosüsteemide ehitamiseks suures osas tulla vastavatest arendusfondidest (ja neid maailmas jagub), kuid võimalus on iga kohapealse ametniku arvutile panna just Eesti ettevõtte logo. Täiendavalt saab ja peab grupp looma ka võimalusi kodumaistele ettevõtetele uute turgude leidmiseks, kus jällegi vastava ettevalmistusega spetsialistid saaksid palju ette valmistada ja organiseerida. Kuid mis täpselt ja kui palju, seda peab ütlema selge strateegia ning selle elluviimise detailne plaan.

Sellest, kui me lihtsalt õpime, kuidas võõras kultuuris tervitada, ei ole olulist abi, kui me juba strateegiat kujundades ei saa aru, milline on teise poole maailmanägemus, ootused ja hirmud.

Lühidalt seisneks grupi töömudel järgmises: olukorra ja trendide jälgimine – analüüs -esialgne projekt – kohapealne luure – täpsustatud tegevusplaan – partnerite, ressursside kaasamine – täideviimine kohapeal koos siinse jälgimise ja toega. On nendeks valdkondadeks IT, energeetika, majanduskonsultatsioonid või mõni muu, milles tugevad oleme, see saab määratud strateegias. Tähtis on innovaatiline mõtlemine ja julge teemaarendus. Paralleelselt toimub valdkonna enda arendamine, kontaktide loomine ja vajalike ekspertide otsimine, nende integreerimine ning treening.

On ütlus, et mõnikord on vähe hoopis rohkem kui palju. Strateegilised mõjutusoperatsioonid oleksid just meie võimalus midagi suurt teha suhteliselt väheste ressurssidega. Võtkem sellist lähenemist kui uue sõjapidamise generatsiooni ideed. Vahe on vaid selles, et see “sõda” ei ole enam niivõrd füüsiline sõda, vaid mõjutussõda mitmel rindel – nii tulevikuohtude vältimiseks kolmandatest riikidest kui ka oma riigi positsiooni tõstmiseks muu maailma silmis. Me oleme täpselt nii suured, kui suured me ise tahame olla.