Keemiarelvaoht hiilib tagasi

Möödas on ligemale sajand ajast, mil maailm esimest korda mõistis, et tema ees seisab tõsine keemiarelvaoht. Alates Esimesest maailmasõjast on välja töötatud ja mõnikord ka sõjapidamises kasutatud rohkelt ohtlikke kemikaale, olgu vedelal, gaasilisel või tahkel kujul. Sõltuvalt konkreetse aine omadustest võivad nad inimorganismile mõjuda erinevalt: tappa või muuta teovõimetuks, põhjustada valulisi ville või muid kahjustusi. Keemiarelvade levinumad rühmad on närvimürgid, sööbemürgid (näiteks ipriit), veremürgid (näiteks sinihape), ärritava toimega mürgid (näiteks pisargaas), psühhotroopsed mürgid, toksiinid, aga ka arsiinipõhised ja muud potentsiaalselt keemiarelva valmistamiseks sobivad ained.

Üleüldine õõvastus keemiarelva mõju üle sütitas keemiarelva keelamist taotleva liikumise. 1925. aasta Genfi lämmatavate, mürk- või muude gaaside ja bakterioloogiliste relvade sõja ajal kasutamise keelustamise protokoll ei hakanud tegelikult väga hästi toimima. Kuigi vastastikune heidutus tõkestas keemiarelva kasutamise Euroopas Teise maailmasõja ajal, kasutasid Itaalia ja Jaapan seda agaralt niisuguste riikide (vastavalt Etioopia ja Hiina)  vastu, kes ei suutnud samaga vastata. Külma sõja ajal töötasid keemiarelva välja paljud NATO ja Nõukogude bloki riigid, kuid võimalike vastaste kaitsevõime tugevnemine ning märksa hukatuslikuma tuumarelva kasutuselevõtt tõi kaasa keemiarelva tähtsuse langemise suurriikide silmis.

Keemiarelva tähtsuse kahanemine maailma võimsamate riikide sõjaväes ning samal ajal süvenenud kartus ohtlike keemiarelva valmistamiseks kõlblike ainete ja meetodite levimise pärast paariariikide või terrorirühmituste kätte ajendas rahvusvahelist üldsust pärast külma sõja lõppu ja Iraagis peetud operatsiooni Kõrbetorm taotlema keemiarelva täielikku kaotamist. Genfis desarmeerimiskonverentsil aastakümneid peetud läbirääkimiste järel võeti 30. novembril 1992 ÜRO Peaassambleel vastu keemiarelvade väljatöötamise, tootmise, varumise ja kasutamise keelustamise ning nende hävitamise konventsioon (A/RES/47/39, eestikeelne tekst https://www.riigiteataja.ee/akt/79198).

Seda, et mässuliste käsutuses oleks keemiarelv ja et nad oleksid seda kasutanud, ei ole seni tõestatud.

29. aprillil 1997 ametlikult jõustunud ulatuslik keemiarelvakonventsioon laiendas kohustusi, mis riikidel olid seni olnud vastavalt Genfi protokollile, mis näiteks ei piiranud otseselt keemiarelva tootmist, varumist ega edastamist. Lisaks ei võimalda keemiarelvakonventsioon liitumisel seada mingeid tingimusi. Paljud Genfi protokolliga liitunud riigid olid näiteks jätnud endale õiguse loobuda protokolli kohustuste täitmisest, kui vastane kasutab nende vastu keemiarelva. Kui aga keemiarelvakonventsiooniga liitunud riiki rünnatakse isegi keemiarelvaga, on vastamine keemiarelvaga ometi keelatud. Selle asemel peab liikmesriik pöörduma abipalvega teiste liikmesriikide ja ÜRO Julgeolekunõukogu poole.

Korduvalt kerkinud süüdistused keemiarelva kasutamise kohta Süüria kodusõjas on tõstatanud rahvusvahelise üldsuse ette eriti tõsise probleemi. Juba üle aasta on nii Süüria valitsus kui ka mässulised mitmel korral süüdistanud teineteist keemiarelva kasutamises. Seda, et mässuliste käsutuses oleks keemiarelv ja et nad oleksid seda kasutanud, ei ole seni tõestatud. Samal ajal on Süüria valitsust kahtlustatud maailma võib-olla suurima keemiarelvaarsenali omamises, mille hulka võib kuuluda arvukalt keemiarelva tüüpe (alates lihtsakoelistest ärritava toimega ainetest kuni keerukate närvimürkideni), mitmesuguseid kandeseadeldisi (näiteks raketid, pommid, mürsud) ja hulk ladusid, kus hoitavatest keemilistest ainetest saab kiiresti valmistada kasutamisvalmis relva. Et Süüria taotlused omandada tuumarelva on nurjunud, on riigi keemiarelva peetud osaliselt heidutusmeetmeks, millega tasakaalustada Iisraeli arvatavat tuumarelva.

Enne hiljutist Venemaa ja USA Genfi demilitariseerimiskokkulepet olid Süüria valitsuse esindajad väljendanud arvamust, et keemiarelv kujutab endast heidutusvahendit, mis takistab välismaist sõjalist sekkumist Süüria kodusõtta. Assadi sõjavägi võinuks seda sel juhul kasutada Türgi või Iisraeli vastu. Kuigi Iisraeli elanikud on keemiarelva eest paremini kaitstud kui Türgi tsiviilisikud, oleks Süüria valitsus võinud just Iisraeli rünnata samal põhjusel, nagu tegi seda Saddam Hussein 1991. aastal – üritamaks tõmmata Iisrael sõtta, mis võiks muuta konflikti piirkondlikku olemust ja heal juhul panna mõned araabia riigid loobuma Assadi vastaste toetamisest. Ühendriikide ja tema liitlaste suurim mure seisnes selles, et Süüria valitsus võib kaotada kontrolli keemiarelva üle kas sõjategevuse käigus või pärast Assadi valitsuse langemist. Sel juhul oleks võimalik, et Al-Qaedaga seotud sõdalased Süürias või Assadi Hizbollahist liitlane Liibanonis hõivab ise või antakse neile üle vähemalt osa Süüria suurest keemiarelvavarust.

Kui keemiarelva hävitamise plaan teostub, täidab see kavandatud USA sõjalise rünnaku eesmärgi, milleks oli režiimi keemiarelva kasutamise võime halvamine ja selle kasutamise takistamine olgu Süüria või mõne teise riigi poolt. Samuti väldiks see keemiarelva sattumise terroristide kätte ning kahandaks keskkonnaohtu, mis sõjaliselt oluliste objektide ründamise või režiimi üldise kontrolli nõrgenemisega paratamatult kaasneb. Ülima tõenäosusega oleks Assadi režiim rünnakule vastu pidanud ja seejärel nimetanud seda oma võiduks, samal ajal kui keemiarelvade kasutamise osas „punased jooned“ paika pannud Obama administratsioon oleks saanud  näida usaldusväärsemana. Aga see on puhas spekulatsioon. Palju olulisem on see, et Süüria keemiarelva likvideerimine käib ilma 75 000 sõjaväelaseta, keda Pentagoni kinnitusel oleks vaja relvade ja objektide hõivamiseks ning enda valve all hoidmiseks. Muidugi, ka siin võib arvata, et nii suur arv käidi välja rohkem Ühendriikide eemalehoidmiseks rünnakust.

Siiski on likvideerimiskava täitmine keerukas. Süüria valitsus esitas vajalikud deklaratsioonid enda keemiarelvavarude ja tootmisrajatiste kohta hämmastava kärmusega. Septembris Genfis saavutatud Venemaa ja USA kokkuleppe kohaselt hävitatakse Süüria relvad 2014. aasta jooksul.

Alates Esimesest maailmasõjast on välja töötatud ja mõnikord ka sõjapidamises kasutatud rohkelt ohtlikke kemikaale.

Süüria keemiarelva likvideerimise tempo on täiesti enneolematu: muidu mitme aasta peale mõeldud töö on kavas ära teha mõne kuuga. Hinnangute kohaselt on Süüria käsutuses 1000 tonni jagu mürkkemikaale ja nende lähteaineid. Süüria valitsusel puuduvad oskused ja arvatavasti ka raha nii pingelise ajakava täitmiseks, seda enam, et riigis käib edasi kodusõda. Keemiarelva likvideerimine on ohtlik protsess, mida peavad tegema väljaõppinud isikud spetsiaalsetes rajatistes. Süürial pole ei selliseid inimesi ega rajatisi.

Välismaiste inspektorite ja keemiarelvitustamise nõunike julgeolek on ka edaspidi küsitav, sest pole mingeid märke, et Süüria kodusõda võiks vaibuda, ning nii mõnigi rühmitus võib tunda kiusatust neid ohustada või vähemalt likvideerimisprotsessi takistada. Kestva lahingutegevuse tõttu püsib oht, et keemiarelva võidakse kogemata või ka teadlikult kasutada. Inspektorite julgeoleku eest vastutab Süüria valitsus, kelle vastav võime on aga küsitav. Mõõdukamad mässuliste rühmitused, sealhulgas Vaba Süüria Armee, on teatanud, et ei takista kuidagi keemiarelva hävitamist, aga on ilmne, et nad on rängalt pettunud USA otsuse pärast jätta ära kavandatud Süüria valitsuse sõjaline ründamine, mistõttu nad on keeldunud relvarahu sõlmimast.

Radikaalsem, Al-Qaedaga seotud opositsioon pelgab, et USA ründab nii Süüria valitsust kui ka neid (mis ei pruugi olla sugugi halb mõte), ja on seepärast jätnud välja ütlemata oma suhtumise kõigisse ÜRO egiidi all sõlmitud kokkulepetesse. Pole üldse mõeldamatu, et äärmuslased võivad üritada hankida endale keemiarelva Assadi varudest, Liibüast või mõnest muust allikast ning kasutada seda siis mõõdukama opositsiooni vastu.

Osaliselt võib mõningaid Süüria probleeme leevendada läbimõeldud taktikaga. Paljud keemiarelvad on võimalik maalt välja viia, võib-olla Venemaale, kus on loodud põhjalik keemiarelvade likvideerimise taristu, mida algselt rahastati miljardite dollaritega Läänest,  mis aga nüüd toetub peamiselt Venemaa valitsuse eraldistele. Suur osa relvadest on Nõukogude päritolu, mistõttu Venemaal on nii asjatundlikkust nende likvideerimisel kui ka vajalikud võimalused. Keemiarelvade keelustamise organisatsioon (ingl k: Organisation for the Prohibition of Chemical Weapons, OPCW) on ajutiselt tühistanud teatavad piirangud (näiteks keemiarelva rahvusvahelise transpordi keelu), mis muidu takistanuks nende viimist enne hävitamist kindlasse kohta Venemaal.

Süüria keemiarelva hävitamine on tähtis, aga sama tähtis ja palju kiiremini saavutatav on nende võtmine rahvusvahelise kontrolli ja järelevalve alla. OPCW tehniliste nõunike abiga peaks Süüria valitsus suutma kiiresti likvideerida tootmisrajatised ja anda varud rahvusvahelise järelevalve alla. Seni on paraku pädevuse jagunemine OPCW, ÜRO Julgeolekunõukogu ja teiste demilitariseerimisse kaasatud osapoolte vahel veel segane. Relvade tegelik hävitamine on mõistagi märksa nõudlikum tegevus, ehkki juhul kui enamiku relvade komponendid on eraldi (binaarsel või mitmekomponendilisel kujul), on see tunduvalt lihtsam. Isegi kui relvad jäävad Süüriasse, tuleb binaarse või mitmekomponendilise relva erinevaid koostisosi lahus hoida.

Keemiarelvaohu eest pole kaitstud ka eurooplased.

Rahvusvaheline üldsus peaks Süüria ja teisi keemiarelvakriise käsitlema kui häirekella, mis ajendab kaitsemeetmeid keemiarelva vastu tugevdama. Viimase aja uudised on keskendunud sellisele ohule Lähis-Idas, kuid samal ajal arvatakse, et üks maailma võimsamaid kasutamisvalmis keemiarelva arsenale on hoopis Põhja-Koreal. Mõne aasta tagune teadaanne, et Lõuna-Korea on keemiarelva likvideerinud, ning juba varem aset leidnud USA tuumarelva väljaviimine Lõuna-Koreast ei ole õieti kuidagi mõjutanud Põhja-Korea keemiarelvapoliitikat, osaliselt ka seepärast, et Soul on seniajani tõrkunud avalikustamast andmeid oma kunagiste keemiarelvavarude või nende likvideerimise üksikasjade kohta. Märksa suuremat muret põhjustab kartus, et Põhja-Korea võib pakkuda oma keemiarelva või nende komponente ja valmistamismeetodeid teistele jõududele, sest on jäänud mulje, et sobiva summa eest on Põhja-Korea valmis müüma mida tahes kellele iganes. Lisaks vajadusele kaitsta Lõuna-Korea ja USA sõjaväelasi ja tsiviilelanikke Põhja-Korea keemiarelvarünnaku eest võib isegi tekkida vajadus tungida Põhja-Koreasse, kui sealne režiim peaks kokku varisema, sest sellisel juhul tekiks sarnaselt Süüria ja Liibüaga oht, et mitteriiklikud jõud üritavad keemiarelva enda kätte saada või et režiimi jäänused püüavad neid maha müüa.

Keemiarelvaohu eest pole kaitstud ka eurooplased. Ajaloo suurima keemiarelvaprogrammi käivitas omal ajal Nõukogude Liit. Venemaa valitsus on Lääne abiga suure osa toonasest keemiarelvast hävitanud, aga osa on endiselt kasutuskõlblik ning sellegi puhul pole täielikult välistatud sattumine terroristide kätte või müümine mõnele rahvusvahelisele kuritegelikule organisatsioonile.

NATO riikide sõjavägedel on parem keemiakaitse kui enamikul teiste riikide sõjavägedel, aga nendelgi on selles valla arenguruumi. Suur osa varustusest ja muust, mida NATO ja ELi liikmesriigid on kohustunud pakkuma riigile, mis satub keemiarünnaku alla, on jõudnud oma ettenähtud kasutusaja lõppu ja vajab väljavahetamist. Pealegi pole paljudel riikidel, kes on kohustunud osutama abi keemiarünnaku alla sattunud liitlasriigile, vahendeid oma abipakettide toimetamiseks kaugematesse paikadesse. Lisaks on olemas võimalus, et deklareeritud abipaketid on osaliselt kattuvad – see tähendab üks ja sama abipakett mõeldud mitmele organisatsioonile, näiteks Euroopa riigi korral nii NATO kui ka ELi liitlastele. Sellisel juhul võib eriti halbade juhuste kokku langedes tekkida neil vajadus otsustada, mida ja kui palju kuhugi ja kellelegi saata. OPCW käsutuses on kaitsevarustust ligikaudu 1000 inimesele, aga on ilmne, et suurem keemiarünnak nõuab märksa suuremat abi.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.