Iraani ideoloogiast, aja- ja kultuuriloost

Iraani ühiskonna arengud, kultuur, poliitika ja ideoloogia on avaldanud suurt mõju ümbritsevatele riikidele ning rahvastele, kuna Iraan on olnud ja on ka hetkel Lähis-Ida piirkonnas üks mõjukamaid riike.

Käesoleva aasta alguses möödus 33 aastat monarhia kukutamisest Iraanis. Šahhi võimult kukutamisega 1979. a kaotati ligi 2600 aastat edukalt eksisteerinud iraanlaste kuningavõim. Kuningavõimu ideoloogia on Iraanis väga arhailine nähtus, mis on mänginud tohutut rolli Iraani riikluse arengus, kuna see ulatub juurtega aega, mil Lähis-Idas hakkasid alles tekkima esimesed tsivilisatsioonid ja hakkas arenema riiklus. Juba IV eelkristlikul aastatuhandel tekkis Loode-Iraani aladele hiilgav Eelami tsivilisatsioon, mis konkureeris Sumeri tsivilisatsiooniga. II ja I eelkristliku aastatuhande vahetusel ilmusid Iraani aladele iraani hõimud – sh meedlased ja pärslased, kes õppisid valitsemismeetodeid Eelamist ja ka Assüüriast ning Babülooniast. Nii hakkas kujunema iraanlaste ideoloogia ja mõttemaailm. Esimene iraanlaste loodud riik oli Meedia kuningriik (9/8.–6. saj eKr). Meedlased olid pärslaste sugulushõim. Meedia polnud veel suurriik traditsioonilises tähenduses, kuigi territoriaalselt oli see üpris suur riik ning mõnes mõttes võiks seda pidada „protoimpeeriumiks“. Meedia oli alguses Assüüria impeeriumi vasall, siis aga iseseisvus ja oli hiljem Babüloonia suurriigi konkurent 7.-6. saj eKr, kuni Pärsia kuningas Kyros II (558–530 eKr) vallutas Lähis-Ida.

Kuid kui rääkida tõsisest imperiaalsest mõtlemisest ning kuningavõimu ja despotismi tekkest Iraanis, tuleks pöörata pilk 6. eelkristliku sajandi poole, mil Kyros II rajas esimese pärslaste suurriigi – Ahhemeniidide impeeriumi (538–330 eKr). Sellest ajast üritavad iraanlased üllatava järjepidevusega taas luua suurriiki. Nad on loonud järgmised suurriigid: Ahhemeniidide impeerium, Partia impeerium (250 eKr – 224 pKr), Sassaniidide impeerium (224–651 pKr), Saffariidide impeerium (9.–10/11. saj), Samaniidide riik (9.–10. saj), Safaviidide impeerium (16.–18. saj), Kadžaaride riik (18. saj lõpp–1925), ka Pahlavī dünastia riiki (1925–1979) võib pidada suurriigiks. Ajalugu teab vähe rahvaid, kes oleks loonud nii palju impeeriume ja nii palju kordi üritanud teha oma riigist suurriiki. Lisaks ülalmainitud suurriikidele tegutsesid Iraani aladel veel võõrvallutajate imperiaalsed moodustised – Aleksander Suure impeerium, Seleukiidide impeerium, Araabia kalifaat jne. Iraani on valitsenud ka mongolid. Kõik need võõrvallutajad avaldasid tohutut mõju Iraani riikluse ja ideoloogia arengule.

Iraan ja Rooma – geopoliitika ja vallutused

Pärast seda, kui Ahhemeniidide impeerium oli kreeklaste poolt vallutatud ning kui kreeka päritolu Seleukiidide dünastia (312–64 eKr) võim nõrgenes, tekkis iraanlastel võimalus luua uus suuriik. See oli Partia impeerium – tulevane roomlaste rivaal Idamaades, mille asemele kerkis Iraanis uus, Sassaniidide impeerium. Nii suutsidki iraanlased korduvalt rajada veel impeeriume Ahhemeniidide eeskujul, kuid kõik need jäid Ahhemeniidide suurriigile territooriumi ja võimsuse poolest alla.

Kui rääkida tõsisest imperiaalsest mõtlemisest Iraanis, tuleks pöörata pilk 6. eelkristliku sajandi poole, mil Kyros II rajas esimese pärslaste suurriigi – Ahhemeniidide impeeriumi (538–330 eKr).

Ainult mõned Sassaniidide (224–651 pKr) suurkuningad suutsid peaaegu allutada oma kontrolli alla ka Ahhemeniidide läänealad ehk tänapäeva Türgi, Süüria, Liibanoni, Palestiina, Egiptuse ja Lääne-Iraagi. Sassaniidide kuningate nagu ka nende eelkäijate Partia kuningate üheks peamiseks geopoliitiliseks suunitluseks oli saada oma kontrolli alla terve Lähis-Ida ehk kõik, mis kunagi kuulus Ahhemeniididele nende võimu tipul. Samas ei tahtnud roomlased saavutatud positsioone ära anda, üritades end veel tugevamini Idamaades sisse seada ja ideaalis vallutada Aleksander Suure moel ka terve Pärsia. Sellest näiteks unistas Rooma keiser Traianus (98–117), kes pani põlvili Partia impeeriumi ja jõudis isegi Pärsia laheni 116. a pKr, aga ei jõudnud siiski Indiani. See oli roomlaste kõrghetk Idamaade vallutamisel. Aleksandri vallutused Idamaades jäid roomlaste jaoks siiski ainult unistuseks nagu ka Ahhemeniidide impeeriumi taastamine täies mahus Sassaniidide jaoks.

Edukaks vallutajaks osutus kuningas Šapur I (241–272) Sassaniidide suguvõsast, kes oli edukas eriti sõdades Rooma impeeriumiga, mis 3. saj pKr oli sügavas kriisis. Šapur I võttis roomlastelt ära nende Ida provintsid – Süüria, Anatoolia jm alad. Rooma keiser Valerianus otsustas alustada vasturünnakut pärslaste vastu, et saada vallutatud alad tagasi. Mõneks ajaks suutis keiser isegi Sassaniidide sõjaväe tagasi tõrjuda, kuid 260. a langes ta vangi Edessas (Loode-Mesopotaamia). Samas see oli Šapur I suurim triumf ja roomlaste idapoliitika täielik läbikukkumine. Seda kasutati ka iraani ametlikus propagandas – Naqš-e-Rustamis asub bareljeef, kus on kujutatud kuningas Šapur I vangistamas ja alandamas keiser Valerianust.

Hiljem levisid kuuldused, et pärslased olevat Rooma keisrit mõnitanud. Kui Šapur istus hobusele, siis sundis ta Valerianust olema käpuli ning kasutas teda pingina. See legend kõlab küll külakolka kuulujutuna, aga mine tea. Terve Ida läks Pärsia võimu alla. Kuid Iraani edu jäi lühiajaliseks. Rooma võttis hiljem initsiatiivi enda kätte ja tegi vasturünnaku. Sassaniidid kaotasid oma vallutused.

Veel üks silmapaistev tegelane Sassaniidide suguvõsas oli jõhker „abaluude isand“ ehk „õlgade omanik“ – araablaste kroonikates tuntud kui Zu’l aktáf (ehk Dhul-aktāf), kes armastas torgata vangidel abaluud läbi ja riputada nad siis nööri abil puu otsa. Ka tema kandis valitsejanime Šapur ehk siis Šapur II. Šapur II sai kuningaks 309. aastal (ilmselt väikese lapsena) ja suri 379. Kui ta sai täiskasvanuks, oli temast saanud väga kahtlane, vägivaldne valitseja, samas oli ta nutikas, salakaval ja edukas poliitik ning väejuht. Ta oli esimene Iraani šahh, kes alustas kristlaste massilist tagakiustamist. Šapur II valitses 70 aastat ja liitis Sassaniidide impeeriumiga terve rea territooriume, sh Armeenia, Mesopotaamia ja mõned Kesk-Aasia alad.

Pärsia kuningas Husrav II Parviz (590–628), kes läks ajalukku hüüdnime Võitmatu all, surus võimsa Bütsantsi impeeriumi põlvili. Oli hetk, mil tundus, et ta taastabki Ahhemeniidide impeeriumi täies mahus ja Bütsantsi impeerium hävitatakse. Kuid kaval saatus pööras otsustaval hetkel Pärsia keisrile selja ja Bütsantsi keiser Herakleios I suutis teha vastulöögi, mis oli Iraani jaoks laastav ja ka Husrav II enda prestiiž oli langenud ning suuraadel kõrvaldas ta võimult.

Ka hiljem põrkasid kaks hilisantiikaja ja varakeskaja superpower’it – Iraan ja Rooma – kokku nii mitmeski sõjalises konfliktis. Üheks suuremaks tüliõunaks Rooma (hiljem Bütsants) ja Iraani vahel 1. saj eKr kuni 7. saj. pKr oli Armeenia. Kui võtta väga üldiselt kokku Rooma ja Iraani suhted, siis olid need enamasti keerulised ja tihti üpris vaenulikud. Vahelduva eduga võitlesid roomlased Partia kuningatega ning hiljem bütsantslased ja Sassaniidid omavahel, kord oli ülekaal ühel suurriigil, kord teisel, kuigi ükski neist ei saanud teisest kunagi lõplikult jagu. Rooma, ehk pigem juba Bütsantsi ja Sassaniidide impeeriumi rivaalitsemisele tegid lõpu araablased, kes 651. a pKr hävitasid Sassaniidide impeeriumi ning 630- ja 640ndatel vallutasid suurema osa Bütsantsist – Ida-Rooma impeerium kaotas Süüria, Palestiina, Egiptuse alad.

Religiooni mõju Iraani ühiskonnale ja poliitikale

Iraanis on ühiskonnale, riiklikele arenguprotsessidele ja ideoloogiale avaldanud alati suurt mõju religioon. Olgu see muistne eelamlaste või iraanlaste polüteism, monoteistlik zoroastrism või siis islam. 

Šiiitliku ideoloogia mõju on Iraanis kõige tugevam, kuna rohkem kui 1000 aastat on Iraanis valitsenud islam, mis on seal väga tugevalt mõjutanud kõiki elusfääre. Pole kahtlustki, et tänapäeva Iraani kultuur, ideoloogia ja ühiskond arenes välja šiiitliku usu mõjul.

Esimene iraanlaste loodud riik oli Meedia kuningriik (9/8.-6. saj eKr).

Mis puudutab aga zoroastrismi, siis on tegemist maailma ilmselt kõige vanema monoteistliku usundiga, mis tekkis tuhandeid aastaid tagasi Iraani aladel. Zoroastrism kui usund on ääretult huvitav fenomen – arvatakse isegi, et see on kõige rohkem inimkonda mõjutanud religioon.

Zoroastrism on avaldanud mõju muistse Kreeka ja Rooma filosoofia arengule, kuid selle mõju võib näha ka judaismis, kristluses, islamis ja India budismis. Zoroastrismi rajaja on prohvet Zoroaster (ehk Zarathustra) ning erinevate allikate põhjal dateeritakse ta eluaastad lausa II eelkristlikusse aastatuhandesse, kõige hiljem aga 6. sajandisse eKr. Zoroastristide kohaselt on peajumal ja maailmalooja Ahuramazda. Ahura on algses indoiraani kontekstis olnud teatava jumaluse või jumalategrupi nimeks, mazda võib aga tõlkida algsete indoeuroopa keelte põhjal kui „tark” või „teadja”.

Zoroastrism on dualistlik usund –  toimub võitlus kurjuse ja headuse vahel. Heale jumalale Ahuramazdale, kes on maailmalooja, seisab vastu kurjust kehastav jõud ehk Kuri Vaim, tuntud nime all Ahriman. Iga inimese saatus sõltub sellest, millise otsuse ta langetab ehk millise poole ta valib – kas hakkab toetama headust või langeb kurjusse. Kui inimene mingil põhjusel valib kurjuse ja muutub patuseks, siis ta hing hukkub, kuna lõpuks jumal Ahuramazda võidab ning Ahriman kaotab sõja. Zoroastristlikku religiooni kasutasid oma võimu kindlustamises nii Ahhemeniidid kui ka Sassaniidid. Mõned Sassaniidide kuningad olid lausa usufanaatikud ning kiusasid taga teiste uskude pooldajaid – kristlasi, budiste jne. Hiljem, kui araablased Sassaniidide impeeriumi 7. sajandil  vallutasid, tõrjuti zoroastrism kui usund aja jooksul Iraanist välja ning valitsevaks sai islam. Kuid ka praegu võib Iraanis leida mõningaid zoroastristide kogukondi.

Rahvuseepos kui iraanlaste rahvusidentiteedi üks põhikujundajaid

Tänapäeva iraanlased poleks kindlasti selliseid, nagu me neid teame, kui poleks „Kuningate raamatut“ (Šāh-nāme), sest rahvuseepos „Šahname“ on iraanlaste üks tähtsamaid rahvusidentiteedi kujundajaid. See on avaldanud tohutut mõju tervele Iraani rahvaste kultuuriruumile, mis on tunda kõikides valdkondades ning elusfäärides. „Šahname“ rolli iraanlastele võib mõneti võrrelda „Kalevipoja“ tähendusega eestlastele, kuid see on isegi suurem. „Šahname“  on teos, mis ühendab endas nii muistse Iraani religioosset, kultuurilist, ideoloogilist pärandit kui ka ajaloolist pärimust. See on olnud üks peamisi iraanlaste, aga ka teiste rahvaste maailmapildi kujundajaid. Kahjuks on see siiani eesti keelde tõlkimata.

„Šahname“  ületab mahult kordades kõik Homerose eeposed. „Šahname“ koostas ilmselt erinevate rahvapärimuste, legendide ja kroonikate põhjal Abū’l-Qāsem Firdausi (940–1020), kes oli oma ajastu suurimaid haritlasi. Kuigi „Šahname“ oli kirja pandud juba islami ajal, kajastab see muistse islamieelse Iraani ajalugu ja mütoloogilisi ning ajaloolisi tegelasi ning seal on näha tugevat zoroastrismi mõju. „Šahname“  on vorminud Iraani ja ka naabermaade kultuuri ning jätnud sügava jälje iraanlaste kirjandusse ja mõttemaailma. Selle kaudsed ja otsesed mõjud on näha ka tänapäeva Iraani ühiskonnas, ideoloogias ja kultuuris. Ei tohi unustada ka „Šahname“ mõju Pärsia kirjandusele. „Šahname“  süžeede baasil loodi laule ja luuletusi, seda tehakse senini. Eepose mõjutusi on tunda ka modernses Pärsia ja üldse Lähis-Ida ning Kesk-Aasia kirjanduses. Näiteks Iraanis oli levinud komme, et paljud tavalised olmeesemed, aga ka mõnede ehitiste seinad, olid kaunistatud tsitaatidega „Šahnamest“.

Pärslaste ja araablaste vastasseis

Pärslastel on pikk ajalooline mälu. Iraanlased „mäletavad“, kuidas nende võimas Sassaniidide suurriik hävitati araabia armee poolt 7. saj pKr. Seega otsitakse araablaste ja iraanlaste konfliktide ajaloolisi põhjuseid ja juuri tihtipeale just Sassaniidide ajastu lõpust ehk 7. sajandist, mil islam muutus Lähis-Idas valdavaks. Tähtsateks võtmesündmusteks peetakse aastaid 636 ja 651. 

Ajalugu teab vähe rahvaid, kes oleks loonud nii palju impeeriume ja nii palju kordi üritanud teha oma riigist suurriiki.

636. a toimus al-Qādisiyyah’i lahing, kus araablased võitsid otsustavalt pärslaste armee. 651. a leidis aset teine tähtis võtmesündmus – araablased vallutatasid lõplikult Iraani ja Sassaniidide impeerium kadus ajaloo areenilt. Kuid ei kadunud selle vaim. Iraanlaste ajaloolisse mällu jäi mälestus heades kuningatest, võimsusest ja uhkusest ning see, et Sassaniidide impeerium oli maailma üks võimsamaid ja teatud hetkedel isegi kõige võimsam riik.

636. ja 651. a lüüasaamised on jätnud iraanlastesse sügava jälje ning Iraanil oli soov araablastele kätte maksta. Araablaste ja iraanlaste rivaalitsemine jätkus ka hiljem. See toimub ka sunniitide ja šiia muslimite vahel. Enamik iraanlasi on šiiidid ja see määrab paljuski Iraani välis- ja sisepoliitilisi otsuseid ka tänapäeval. Näiteks Safaviidide impeeriumi rajaja šahh Ismail I (16. saj algus), kes oli fanaatiline šiiit ja seetõttu kiusas taga sunnimuslimeid oma riigis, lähtus sise- ja välispoliitikas paljuski oma riigi usust. Kuid Iraanil oli tollal tõsine vaenlane – tõusev Osmani impeerium. Toimus mitu sõda Türgi ja Iraani vahel, millel oli nii poliitiline kui ka tugev usuline tagapõhi. Türklane Selim I oli iraanlaste õnnetuseks edukas väejuht. Samas oli ta truu sunniit ning 1512. a võimule tulnuna  alustas ta valitsemist sellega, et käskis tappa 40 000 šiia moslemit, kes elasid tema impeeriumi aladel. See ei parandanud kahe riigi niigi üpris teravaid suhteid. 1514. a tegi võidukas Selim I sõjaretke Iraani aladele. Ta suutis otsustavalt purustada pärslaste armee. Türklaste armee oli modernsem, üles ehitatud Euroopa armeede järgi, ja neil olid kahurid.

Kättemaksust türklastele unistas näiteks Iraani šahh Abbas I (1587–1629), kes otsustas Osmani impeeriumile „ära teha“ ning türklasi alandada. Tema mõttes oli strateegiliselt tähtis vallutada tagasi varem kaotatud Iraani impeeriumi alad, sh eriti Iraagi territoorium. Abbas oli auahne kuningas, väga andekas riigijuht ning hea väejuht. Ta unistus viidi täide: 1603–1607 vallutasid pärslased kõik alad, mille türklased olid varem Iraanilt ära võtnud. Sõja tulemusena sõlmiti 1612. a Istanbulis rahuleping, mille põhjal sai Pärsia tagasi kõik, mis ta oli varem kaotanud. Kuid tüli jätkus ja juba neli aastat hiljem puhkes Türgi ja Iraani vahel uus sõda. Taas purustas Iraan Osmani armee ja 1618. aastal sõlmiti uus leping, jälle Iraani kasuks. Kuid ka siis polnud suhted lõplikult klaaritud, sest vaid viie aasta pärast algas jälle sõda. Iraani vallutaja Abbas I kasutas ära olukorda, mil Bagdadis algas Türgi ülemvõimu vastu ülestõus. Abbas saatis oma võidukad väed taas türklaste vastu. Jälle läks türklastel kehvasti. Iraan vallutas Bagdadi linna. Lõpuks oli terve Iraak taas Iraani šahhi võimu all nagu kunagi Sassaniidide ajal. See oli küll pigem türklaste ja pärslaste konflikt, kus Iraagi araablased olid sunnitud kannatama suurte impeeriumite omavahelise tüli tõttu. Iraak oli kord türklaste, kord pärslaste käes. Hiljem aga, 20. sajandi alguses, mil Osmani impeerium lakkas pärast Esimest  maailmasõda olemast ja  Iraak sai 1932. a iseseisvaks, tekkis araablastel ja pärslastel taas võimalus sattuda omavahel konflikti. 20. sajandi esimene pool oli aga enamasti rahulik. Olukord hakkas muutuma pingelisemaks 1960ndate lõpus.

1970ndate alguseks tekkisid Iraani ja Iraagi vahel juba tõsised hõõrumised. 1971. a novembris hõivas Iraani armee Pärsia lahes asuvad saared. See tekitas pahameelt Iraagi juhtkonnas. Iraanile ei meeldinud ka Iraagi ja NSV Liidu kiire lähenemine. Näiteks veebruaris 1972 käis Moskvas Iraagi delegatsioon eesotsas Saddam Husseiniga. Moskvas võeti Saddami ja teisi Iraagi delegaate vastu kui vanu ja lausa parimaid sõpru. Hussein oli tol hetkel Moskva üks suurimaid sõpru Idamaades. See oli selge sõnum Iraanile, et Iraak ja NSV Liit on sõbraliku koostöö teel ja Iraanilt pole sellest sõprusest midagi head loota. Iraani šahh Mohammad Reza Pahlavī (1941–1979) nägi selles oma riigi huvidele ohtu. See võis kõigutada Iraani positsioone ja tekitada probleeme ka Iraani julgeolekule. Seetõttu otsis šahh toetust USAst ja Lääne-Euroopast. Ta kritiseeris teravalt Iraagi valitsuse poliitikat. Iraagi juhtkond vastas ajalehtedes, raadios ning TVs mitte vähem terava kriitikaga Iraani tegevuse ja poliitika kohta. Propagandameetmeid kasutati teineteise vastu ohtralt.

Kuid probleem oli ka selles, et Iraagi valitsus teadis, et nende riik on liiga nõrk alustamaks sõjategevust Iraani vastu ning seetõttu Ba’athi partei liidrid ei soovinud veel sõda ning taotlesid esialgu rahumeelset küsimuste lahendamist. Probleeme oli mitmeid – piiriküsimused, aga ka rahvusvähemuste küsimus oli üsna terav. Tülitsemine jätkus ja 1973–1974  puhkes lühiajaline sõda. Ka 1970ndate teine pool oli pingeline ja ilmselge konflikt Iraani ja Iraagi vahel jätkus 1970ndate lõpus. Lõpuks, 1980. aastal algas kahe riigi vahel uus sõda. Vahepeal vahetus Iraanis võim – monarhia kukutati ja šahh põgenes riigist. 1979. aastal toimus nn islamirevolutsioon ja Iraan kuulutati Iraani Islamivabariigiks. Revolutsiooni juhiks oli usuliider, šiiamuslim Khomeini, kes 1979. a alguses, kui Iraani monarhia oli praktiliselt omadega läbi, naasis pärast pikaajalist pagendust Teherani ja asus seal islamivabariiki rajama.

Zoroastrism on avaldanud mõju muistse Kreeka ja Rooma filosoofia arengule, kuid selle mõju võib näha ka judaismis, kristluses, islamis ja India budismis.

Radikaalsete vaadetega revolutsioonilise usuliidri Khoimeini valitsemise ajal (1979–1989) suhted Iraani ja Iraagi vahel halvenesid. Lõpuks puhkeski sõda. Iraak oli sõja algataja ja Iraagi armee tungis Iraani aladele. Kaheksa aastat kestnud sõda oli laastav mõlema riigi majandusele. Sõja tulemused polnud ühegi riigi jaoks head – sadu tuhandeid tapetuid, haavatuid ning lisaks ei saavutanud kumbki riik sisuliselt mitte midagi. Eriti kannatas Iraak, kuna see on Iraanist tunduvalt väiksem, väiksema rahvastiku ja nõrgema majanduspotentsiaaliga. Iraagi-Iraani sõda võib vaadelda ühe viimase pärslaste ning araablaste vahelise konfliktina, kuid samas nähakse seda ka usukonfliktina šiiitide ja sunniitide vahel – mis on vaid osaliselt tõsi. 

Muistsete Pärsia impeeriumite hiilguse mõjud

Iraani ideoloogiat ja riiklust on vorminud kuningavõimu väga rikas ajalugu. Kuningavõimu juured Iraanis on tunduvalt vanemad kui pärslaste kultuur ise, kuna see sai alguse veel Eelami tsivilisatsioonis aastatuhandeid enne, kui muistsed iraani hõimud tulid Iraani aladele. Eelamlaste ja teise rahvaste poolt loodud riiklik süsteem ja valitsemisviisid olid iraanlaste poolt üle võetud ja neile kohandatud I eelkristliku aastatuhande keskpaigaks. Kuningavõim ja riiklik ideoloogia nägi Iraanis pika ajaloolise arengu jooksul mitmeid transformatsioone. Vaatamata võõrvallutustele, kriisidele, kodusõdadele jne, mida Iraan koges viimase 2500 aasta jooksul, osutus kuningavõim üpris vastupidavaks. Kuigi 20. sajand tõi kaasa mitmete monarhiate kadumise juba sajandi esimesel poolel, tundus Iraani kuningavõim stabiilne veel 1960ndatel. Siiski sai 20. sajandi teine pool Iraani monarhiale – nagu ka paljudele teistele monarhiatele – saatuslikuks.

Seega, kui rääkida tänapäeva Iraani ametlikust ideoloogiast ja riigikorrast, mis muidugi erineb šahhide monarhiast, tuleb pöörata tähelepanu ka asjaolule, et isegi modernse Iraani Islamivabariigi ametlikus ideoloogias võib leida nähtusi, mis pole seotud ainult islamiga ja 1979. aasta järgse islamiseerimise uue lainega, vaid mis kajastavad, ehkki küll kaudselt, muistsete iraanlaste ideoloogilisi ja poliitilisi ideid ning põhimõtteid.

Juba muistses Lähis-Idas, III eelkristlikul aastatuhandel, nimetati valitsejat nagu keskajal  araabia maades kaliifi „jumalate asehalduriks“. „Aššuri jumala asehalduriks“ nimetas end näiteks Assüüria impeeriumi võimas valitseja Sanherib 8.-7. saj eKr. Kyros II, esimese pärslaste impeeriumi rajaja, võttis üle muistsete Assüüria ja Babüloonia kuningate propagandavõtted ning ka nende tiitlid kuulutades, et ta on „maailma kuningas”, „kuningate kuningas“ jne. Eelami, Assüüria, Babüloonia ja muude rahvaste mõjutused kajastusid Iraani ametlikus ideoloogias, mis oli nagu käsn, mis imes enda sisse muistsete rahvaste leiutatud nähtusi, samas muutes ja kohandades neid ning leiutades ka uusi.

Soovides olla nii ilmaliku kui vaimuliku võimu kõrgeim kandja tegi Iraani kuningas kõik selleks, et saavutada täielikku kontrolli kõikide riigi, ühiskonna ja usu valdkondade üle. Eriti osavad olid muistsed pärslased propaganda arendamises. Pärsia usurpaatorist suurkuningas Darius I (522–486 eKr) laskis  selleks, et legitimeerida oma võimu, koostada Behistuni raidkirja, mida turistid võivad ka tänapäeval näha muistse Lääne-Iraani Kermānšāhist Hamādani viiva tee läheduses asuval mäel, kohas nimega Behistun. Bareljeefi keskse isikuna on kujutatud Darius I, keda näidatakse jumal Ahuramazda asehaldurina. Darius on kujutatud loomulikus suuruses koos krooniga, tema parem käsi on palves pööratud jumal Ahuramazda poole, mis näitab kuninga jumalakartlikkust, vasaku käega toetub ta aga vibule. Kuninga ees seisab üheksa kuningat ja klannide juhti, kelle käed on kinni seotud, kaelas on neil nöör. Kümnendana seisab Darius I. Lisaks bareljeefile on olemas ka üpris propagandistlik tekst kolmes keeles – vanapärsia, babüloonia ja eelami. Sarnaseid bareljeefe lasid hiljem koostada Sassaniidide kuningad, kes kopeerisid Ahhemeniidide ja Partia kuningate tiitleid, aga ka visuaalseid propagandavõtteid – suured raidkirjad koos võimsate bareljeefidega jne.

Muuhulgas nimetas Darius I ennast „kuningate kuningaks” nagu ta Assüüria ja Babüloonia despootlikud eelkäijad-kolleegid. Tiitel „kuningate kuningas” nagu mõned teisedki muistsed Iraani riikliku ideoloogia elemendid ja sümbolid osutus üllatavalt elujõuliseks. Näiteks Ardašir I (224–241), Sassaniidide impeeriumi rajaja, nimetas ennast järgnevalt: šāhān šāh Ērān ud-Anēran – „Kõikide Iraani ja mitte-Iraani kuningate kuningas”. Zoroastristide peajumal Ahurmazda mängis suurt rolli Sassaniidide võimu legitimeerimises.

Viimane Iraani šahh Mohammad Reza Pahlavī nimetas ennast ka „kõikide kuningate kuningaks” ja „aarjalaste päikeseks/valguseks“ (aryamehr) nagu muistsed Lähis-Ida valitsejad, kes pretendeerisid mõnikord päikesekuninga staatusele. Ja nagu Prantsuse kuningas Louis XIV (1643–1715) või endine Põhja-Korea valitseja Kim Jong-Il (1994–2011), oli Mohammad Reza Pahlavī oma rahva „päike”. Lisaks oli šahh mõnes mõttes ka „jumala asehaldur maa peal”, Allahi esindaja, sest kuningas on ju alati „jumala nimel salvitud“. Viimane Iraani šahh unistas teha Iraanist suurriigi, et Iraan läheks üle n-ö keskajast tuumaajastusse ja Iraanist saaks tuumasuurriik. Mohammad Reza Pahlavī ajal oli majanduskasv hiilgav ja riik puhkes õitsele. Paljuski olid selle aluseks Iraani tohutud naftavarud. Šahh edendas ja toetas tööstuse teket ning arengut, Iraan muutus agraarsest riigist tööstusriigiks. Välismaalt telliti modernset relvastust, millele kulutati riigieelarvest väga palju raha.

Iraanlased „mäletavad”, kuidas nende võimas Sassaniidide suurriik hävitati araabia armee poolt 7. saj pKr.

Tundub, et iraanlaste poolt loodud Ahhemeniidide ja Sassaniidide impeeriumite hiilgus ning võimsus on jäänud pärslaste ajaloolisse mällu väga kauaks ning püsib ka täna. See paistab painavat mingil määral ka tänapäeva Iraani juhtkonda, kuigi tegemist on hoopis teistmoodi valitsemissüsteemiga ning zoroastrismi asemel valitseb Iraanis juba rohkem kui tuhat aastat islam.

Nagu muistsed pärlaste kuningad ja keskaegsed araabia kaliifid nii olid ka hilisemad Iraani šahhid, kes valitsesid kuni 1979. aastani ja said juba õnnistuse Allahilt, “jumala asehaldurid maa peal”. Tänapäeva Iraanis pole enam suurkuningat ega monarhiat ja kõrgeim juht on hoopis usuliider, aga temagi käes on lisaks religioossele võimule ka ilmalik võim.

Iraan pärast 1979. aastat

Kas 33 aastaga on Iraanis palju muutunud? Ühelt poolt jah, teiselt poolt ei. Kindlasti muutus Iraan suletumaks ja islami mõju ühiskonnale tugevnes taas.

Samas ei toimunud valitsemises väga kardinaalseid muudatusi. Jah, Iraan, mis oli muutunud Pahlavī šahhide ajal ilmalikumaks, muutus taas islamiseeritumaks, aga geopoliitiline suund jäi põhiliselt samaks – Iraan, nagu Sassaniidide ajal ja ka viimase šahhi ajal, soovib ikka olla domineeriv jõud Lähis-Idas. Selles mõttes suuri muutusi nagu poleks. Ja kuigi 1979. a tulid võimule islamistlikud jõud ja kuigi de jure on tegemist vabariigiga, pole see võim demokraatliku iseloomuga. Tänapäeva Iraan on pigem teokraatliku iseloomuga riik ja selle usuliider ajatolla on pigem sarnane keskaegsetele kaliifidele või Euroopa vürstiriike valitsenud peapiiskoppidele, ehk siis tegemist on tsentraliseeritud, teokraatliku alatooniga võimuga. Selle kõrval eksisteerivad ka ilmalik valitsus ja president.

20. sajandi teisel poolel püüdis radikaalne usuliider ajatolla Ruhollah Khomeini (võimul 1979–1989) aktiivselt Iraani riiki islamiseerida. Tänapäeva Iraani kõrgeim juht ajatolla A. H. Khamenei on võimul alates juunist 1989 ja traditsiooni jätkates on temagi nii usuliider kui ka kõrgeim sõjaväe juhataja – ja just tema määrab ka Iraani riigi poliitilist suunda.

Milline on ideoloogia, mis valitseb tänapäeva Iraanis? Kui 1979. a kuulutati välja Iraani Islamivabariik, siis selle asutajad ehk vaimulikud šiia liidrid eesotsas Khomeneiga olid kindlal arvamusel, et Iraan  ei pea minema „Lääne demokraatia“ suunas, vaid hoopis oma teed. Teisisõnu, Iraanist pidi saama teokraatlik riik. Samas arvasid paljud õpetlased, et riik ja usk peavad olema lahutatud. Kuid ajatolla Khomeini leidis, et Iraani peavad valitsema islami juristid ja valitsemine peab lähtuma šariaadist.

Oma unistuste ja ideede täideviimist viimane Iraani šahh enam ei näinud – olles kaotanud 1979. a võimu, suri ta 1980. aastal Kairos vähki. Tuumaenergia olemasolust unistas ka Iraani Islamivabariigi rajaja Khomeini. Hetkel näib, et Iraan on unistust teoks tegemas. Viimasel aja sündmused Iraanis ja selle ümber on toonud Iraani taas rahvusvahelise tähelepanu keskmesse.