Hiina ja Venemaa vastuoluline partnerlus

Laialt levinud arvamuse järgi on Vene-Ukraina sõja võitnud Hiina. Seda mitmel põhjusel. Venemaa agressioon on tõmmanud Ameerika Ühendriikide tähelepanu ja ressursid tagasi Euroopasse, kahandades seeläbi Barack Obama administratsiooni võimekust pühenduda väljakuulutatud Aasia-suunalisele pöördele. Viimast tõlgendab Peking kui Washingtoni katset ohjata Hiina kasvavat mõjuvõimu. Lääne kehtestatud sanktsioonid on toiminud Hiina ja Venemaa suhete katalüsaatorina, suurendades hüppeliselt Pekingi ligipääsu Vene gaasi- ja naftasektorile ning siseturule. Kindlasti mõjutab Venemaa ja Hiina partnerlus oluliselt nii neid riike kui ka laiemalt rahvusvahelist korda. Seetõttu on õige küsida, mis tingimustel see toimus ja milline võiks olla selle pikem perspektiiv.

20. sajandit ilmestavad Nõukogude Liidu katsed suhelda Pekingiga vanema venna positsioonilt. Kuid Hiina majanduslik esiletõus viimase kolmekümne aasta jooksul on olukorda kardinaalselt muutnud ja Venemaa välispoliitilised sammud alates Vladimir Putini võimuletulekust annavad tunnistust olukorraga kohanemisest. 2001. aastal kirjutati alla strateegiline sõprus- ja koostöökokkuleppe.

2004. aasta lepinguga lahendati lõplikult tundlikud piiriküsimused, mis 1969. aastal viisid riigid sõjalise kokkupõrkeni. Sellega tõmmati joon alla pikka aega suhteid komplitseerinud territoriaalsetele vaidlustele. Tihenes üksteisemõistmine ja koostöö rahvusvahelistes formaatides, nagu ÜRO Julgeolekunõukogu ja Shanghai Koostööorganisatsioon. Samas ajas Moskva majandussuhetes ettevaatlikku ja kahtlustavat joont. Piirati Hiina ettevõtete tegutsemist Kaug-Idas ja Siberis. Bürokraatlikud barjäärid takistasid teatud valdkondades ühisettevõtete loomist, sest kardeti, et hiinlased võivad dumpingu abil tungida Vene turule ja kohalikud tootjad kõrvale tõrjuda. Hiina pankadel, erinevalt Lääne finantsasutustest, ei lubatud tegutseda Vene jaeturul. Sel ajal oli Moskva tõsiselt mures Hiina tegelike kavatsuste pärast Kaug-Idas, eriti kui silmas pidada piiriäärsete regioonide demograafilise potentsiaali tohutut erinevust¹. Ühtlasi soojendas Moskva suhteid teiste Aasia riikidega eesmärgiga tasakaalustada suurt naabrit ja tõestada, et on regioonis arvestatav mängija. Võib öelda, et enne Ukraina sõda arendas Kreml kahepoolseid suhteid Hiinaga ennekõike venelastele sobivas poliitilises ja majanduslikus raamistikus.

Hiinal ei ole pakkuda arenenud tehnoloogiaid, mida Venemaa vajab gaasi- ja naftamaardlate arendamiseks Arktika ja Ida-Siberi rasketes tingimustes. Praktiline koostöö ei ole sujunud päriselt nii, nagu Kreml eeldas.

See lähenemine muutus 2014. aasta mais, kui toimus Putini visiit Shanghaisse. 30-aastase gaasilepingu kõnelused kahe riigi vahel olid pikalt vindunud. Kuid nüüd, väidetavalt veidi enne Vene presidendi linnast lahkumist, jõuti 400 miljardi dollari suuruses lepingus kokkuleppele. Selleks ajaks olid Euroopa Liit ja USA kehtestanud Venemaale Krimmi annekteerimise eest sanktsioonid, mille tulemusel sattusid kõrged ametiisikud ja Putinile lähedalseisvad ärimehed musta nimekirja. Nende varad külmutati. Putin vajas hädasti Hiina poliitilist toetust, et näidata – Venemaa ei ole isolatsioonis. Palju on arutletud selle üle, millise hinnaga nõustusid venelased gaasi müüma ja kuivõrd on tehing Gazpromile majanduslikult tulutoov. Ehkki on erinevaid seisukohti, näib arvamus liikuvat pigem väravasse, et venelastel oli praeguses poliitilises olukorras rohkem vaja gaasi müüa kui hiinlastel seda osta, ja see ei saanud jätta mõjutamata gaasi hinda. Lisaks gaasilepingule lepiti Shanghais kokku terves reas ühistes suuremahulistes infrastruktuuri- ja väliskaubandusprojektides. Jätkuna sõlmiti oktoobris Hiina peaministri visiidi ajal Moskvasse ligi 40 koostöölepingut erinevates valdkondades.

Tõusvas joones arenevad suhted on otseselt mõjutatud Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonidest. 1.augustil 2014 jõustusid majandussanktsioonid, piirates Vene suurpankade ja riigifirmade ligipääsu Lääne kapitaliturgudele ning sensitiivse tehnoloogia müüki, sealhulgas energiasektoris. Koosmõjus madala naftahinnaga on sanktsioonidel tuntav mõju ning finantsprobleemidega silmitsi seisev Venemaa asus otsima odavat laenuraha Aasiast. Olukorras, kus Jaapan ühines sanktsioonidega ning Lõuna-Korea võttis äraootava hoiaku, langes põhiraskus Pekingile, kellelt Moskva ootas abistavat kätt. Tähelepanuväärne on Putini lähedase sõbra miljardär Gennadi Timtšenko määramine Vene-Hiina ärinõukogu juhiks. See on selge signaal Vene ärieliidile, millist tähtsust omistab Kreml majandussuhetele Pekingiga.

Ent maailmamajanduse realiteedid ja riigijuhtide tahe ei lange tingimata kokku. Senini ei ole Hiina mahtudelt ega tingimustelt asendanud Euroopa ja Ameerika pankade laenuraha, rääkimata võimalusest noteerida väärtpabereid Londoni või New Yorgi börsidel. Hiinal ei ole pakkuda arenenud tehnoloogiaid, mida Venemaa vajab gaasi- ja naftamaardlate arendamiseks Arktika ja Ida-Siberi rasketes tingimustes. Praktiline koostöö ei ole sujunud päriselt nii, nagu Kreml eeldas. Krediidiläbirääkimistel on Hiina pangad näidanud venelaste meelest üles jäikust, hinnates kainelt äririske ja Venemaa investeerimiskliimat, eriti kui tegemist on pika tasuvusajaga ja suuremahuliste projektidega. Hiinlased seovad tihtipeale laenude andmise tingimustega, mis nõuavad ühisprojektis nende tehnoloogia kasutamist või tehaste rajamist Venemaa territooriumile. Kannapööre Hiinasse ei suju kergelt – Vene ettevõtetel napib ekspertiisi ja keeleoskust, samuti tekitab probleeme erinev kultuuriruum. Riskid on suured, sest torujuhtmete ehitamine Hiinasse annab küll pikemas perspektiivis alternatiivse turu, kuid samas seob venelased Pekingiga juhul, kui Euroopa tarned peaksid vähenema. Venemaa võib sattuda olukorda, kus suur ostja dikteerib tingimusi. 2011. aastal lahvatanud vaidluses tarnelepingu tõlgendamise üle, kus vastakuti seisid ühelt poolt Vene naftafirmad Trasneft ja Rosneft ning teisalt Hiina riigile kuuluv energiaettevõte CNPC, pidid venelased hinda langetama.

Kuhugi ei ole kadunud demograafilisest ebavõrdsusest tulenevad ohud. Hõredalt asustatud Vene Kaug-Ida ringkonnas elab kokku 6,3 miljonit elanikku, 75 protsenti neist on koondunud linnadesse. Teisel pool piiri küündib kolme Hiina provintsi – Heilongjiangi, Liaoningi ja Jilini – elanikkond peaaegu 110 miljonini. Vene migratsiooniteenistus hoiatab, et lähema paarikümne aasta jooksul muutuvad hiinlased suurimaks etniliseks grupiks Vene Kaug-Idas. Tõsine on Hiinast lähtuv illegaalne immigratsioon. Vene migratsiooniteenistuse andmetel on 2013. aasta jaanuarist kuni 2014. aasta juunini sisenenud Kaug-Itta 1,5 miljonit hiinlast². Seega kasvab tõenäosus, et võimalike probleemide korral astub Peking oma ettevõtete ja kodanike huvide kaitseks jõuliselt välja.

Hiina on suhtunud Kremli valikute nappusesse väga pragmaatiliselt. Majandushuvidele ei ole tehtud allahindlust. Lääne ettevõtete tagasitõmbumise ja projektide külmutamise tagajärjel on tekkinud Vene turul vaakum, mida hiinlased tõttavad täitma. Kahepoolsete suhete raamistik on kaldunud Pekingi kasuks. Ehkki mõlema riigi ametlik meedia rõhutab koostöösuhte positiivset aspekti, ei ole venelased toimuva suhtes kaugeltki ükskõiksed. Ent Vene eksperdid kipuvad hindama Pekingi ja Moskva suhteid ennekõike läbi Venemaa ja Lääne suhete prisma. Siit tehakse järeldus, et Lääs kujutab endast reaalset ohtu, mis ei ole võrreldav Hiina enesekehtestamisest tuleneva hüpoteetilise ohuga³. Arvatakse, et põrkuvate huvide korral suudab majanduslikult nõrgem Venemaa selle puudujäägi kompenseerida suurema diplomaatilise ja poliitilise osavusega⁴. Inimesed tänavalt on märksa pessimistlikumad. Üks vene internetikommentaator nentis hiljaaegu: „Hiina istub praegu Jangtse jõe ääres ja ootab, kuni Venemaa laip mööda ujub. Ja ta ootab selle ära.“

Kuigi võib eeldada, et venelased lootsid majandussfääris hiinlastelt suuremat vastutulelikkust, ei tohiks samas alahinnata Pekingi ja Moskva ühiseid huve. Seda nii sise- kui ka välispoliitilises plaanis. Mõlemad on autokraatiad, ehk liidrite jaoks ei kao kunagi laualt küsimus: kuidas tagada oma legitiimsus? Laias laastus on Kreml ja Hiina kommunistlik juhtkond panustanud samadele kaartidele – majandusliku heaolu kasv, riigi staatuse tõus, suurem rahvustunne. Nii Vladimir Putin kui ka Xi Jinping konsolideerivad oma võimu ja tegelevad kuvandiloomega. Aktsendid arvestavad kultuurikonteksti. Kui Putin rahustab tiigreid ja kihutab mootorrattal, siis president Xi jaoks on tähtsad perekondlikud väärtused. Osaliselt jagatakse sama tööriistakasti. Mõlema agendas on kõrgel kohal korruptsioonivastane võitlus ning kontroll sotsiaalmeedia üle. Värvilised revolutsioonid on täiesti out. Ajalooliselt loob tugeva ühisnimetaja Teine maailmasõda ning kommunistlik ideoloogia. Viimane kehtib ametlikult Hiinas tänaseni, president Putin aga väärtustab üha jõulisemalt Nõukogude Liidu pärandit. Sisepoliitiliselt leiavad mõlemas riigis kõlapinda kinnitused, et Lääs ei ole kunagi muutnud oma imperialistlikku külma sõja aegset hoiakut, nagu näitab toetus Maidanile ja Hongkongi protestidele⁵. Seda arusaama toidab Vene poliitilises kultuuris sügavalt juurdunud ettekujutus Venemaast kui vaenlastest ümberpiiratud kindlusest, kusjuures põhiline oht ei lähtu mitte Idast, vaid Läänest. Täna on see Vene riikliku propaganda lemmiknarratiiv. Hiina välispoliitika eksperdid osutavad nii eliidi kui rahva hulgas valitsevale veendumusele, et USA ei loobu vabatahtlikult oma globaalsest hegemooniast ega luba seetõttu Hiinal saada suurvõimuks, mida viimane väärib⁶. Mõlemas riigis on terava kriitika objektiks Lääne liberaalsed ja demokraatlikud väärtused. Hiina Kommunistliku Partei väljaanne nimetas neid hiljutises juhtkirjas „piletiks põrgusse“⁷.

Säärane retoorika osutab vajadusele vastu seista Lääne (eelkõige USA) mõjule ning ühtlasi luua uus rahvusvaheline mitmel jõukeskusel põhinev kord. Paralleelsete rahvusvaheliste institutsioonide ülesehitamine ja reeglite loomine on tegelikult juba alanud. Nii on sündinud BRICSi riikide ühine arengupank kui alternatiiv IMFile ja Maailmapangale. Kindlasti sobitub siia pilti Putini visioon rahvusvahelisest korrast, mille ta visandas eelmise aasta aprillis toimunud traditsioonilisel telemaratonil. Vene presidendi visiooni järgi oleks peamiseks rahvusvahelisi suhteid kujundavaks faktoriks sõjaline jõud. Rahvusvahelise korra ja stabiilsuse määravad sõjalist potentsiaali omavate suurriikide kokkulepped. Sõjaliselt nõrgad (väike)riigid peaksid aprioorselt omaks võtma käitumisreeglid, mis ei riiva suurriikide huve ega anna neile põhjust jõu kasutamiseks.

Siiski paistab Hiina ja Venemaa partnerlus üldjoontes toimivat. Seda vähemalt senikaua, kuni Venemaad valitseb Vladimir Putin.

Hoolimata ühishuvist globaalsel areenil konkureerivad Peking ja Moskva regionaalsel tasandil. Hiina Siiditee projekt võistleb Putini algatatud Euraasia Liiduga. Miljarditesse ulatuvad investeeringud läbi Kesk-Aasia riikide kulgeva gaasijuhtme on teinud Hiina riiklikust energiaettevõttest CNPC Gazpromi konkurendi, sest traditsiooniliselt on venelased ostnud ära suure osa Kesk-Aasia gaasist. Venemaa püüab jätkuvalt käsitleda suhteid Hiinaga ühe elemendina laiemast Aasia-poliitikast, mida illustreerib Putini eelmise aasta lõpul toimunud visiit Indiasse ja strateegilise leppe sõlmimine Pakistaniga. Teisalt väidavad eksperdid, et Venemaa tahab rohkem, kui jaksab ära seedida. Vene majandus lihtsalt ei kannata välja püsivat kohalolekut Aasias⁸.

Siiski paistab Hiina ja Venemaa partnerlus üldjoontes toimivat. Seda vähemalt senikaua, kuni Venemaad valitseb Vladimir Putin. Ukraina näitab, et Putin ei põrka tagasi isegi sõja ees, kui on vaja kaitsta väikese seltskonna, kelle käes on täna Venemaa võimuhoovad, huve. Vene presidendil oli Ukraina ründamiseks sügavalt isiklik põhjus. Paljud venelased suhtuvad Ukraina riiki kui mudelisse, mille võib hõlpsasti üle kanda Venemaale. Ehk kui Ukraina suudab end põhjalikult reformida, siis peaks seda suutma ka Venemaa. Ukraina läbikukkumise nimel on Putin valmis suheteks Hiinaga, kus Moskval on nõrgem positsioon. Asjaolu, et Putin on valmis riskeerima Venemaa pikaajaliste huvidega, näitab üheselt Ukraina sõja olemust. See ei ole mitte Venemaa, vaid Putini sõda. Ja see, mis juhtub Venemaaga kahekümne-kolmekümne aasta pärast ehk pärast Putini aega, ei ole tegelikult Kremlile tähtis.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti.