Vihkamise ülesannetest hästi toimivas maailmas

Peab vist paika, et ühiskond on keeleline nähtus ja seisab koos tänu ideedele, mida jagatakse. Richard Rorty koguni ütleb, et kui küsime tõe järele, siis ei taotle me mitte oma vaadete vastavust reaalsusele, vaid otsime ühe või teise väite asjus võimalikult laiapinnalist kokkulepet teiste isikutega. Asju nagu polekski olemas enne, kui neid ei nimeta. Mõned pidasid näiteks absurdseks väidet, et vaarao Ramses II olevat surnud tuberkuloosi aastal 1213 eKr, mis polevat mõeldav seetõttu, et Robert Koch avastas tuberkuloosi-batsilli alles 1882. aastal.

Kochi kepike oli tõesti olemas ja tegus ka enne tema avastamist. Samas viitab selles kahtlemine ühele fundamentaalse iseloomuga asjaolule: ühiskonna toimimiseks pole nõnda tähtis, kas miski eksisteerib “objektiivselt” või mitte. Kuni TBC-batsilli pole olemas meie peas, pole meil temaga veel asja. Aga ka vastupidi: kui asi hakkab eksisteerima meie peas, pole meil enam asja sellega, kas ta ka “objektiivselt” olemas on.

Kõik tõed on võrdsed

Kui asi on reaalne küllalt suure hulga inimeste meelest, pole ka tõesti vahet, mis tunnuse alusel see miski olevaks tunnistatakse. Pole vahet, kas asja reaalsus on mõõdetud preisi bürokraatia toodetud dokumentidega – nagu seda on natside surmalaagrid ja Euroopa juutide roimamine– või on see tõde prohveti kaudu antud kuulutuses. Igatahes: holokaust on ühele inimesele sama reaalne kui seda on teistele pärimus, et peaingel Gabriel ilmus Muhamedile ning kutsus ta prohvetiks. Mõlemad loodavad ühtmoodi respekti ja kaitset oma tegelikkuse suhtes. Pahandus on suur, kui ühe tõde kaitseb kriminaalõigus, teise tõe üle aga on võimalik naerda sõnavabaduse ettekäändel.

Ja jällegi: kui tõde sõltub üksnes selle ühiskondlikust otstarbekusest ja pooldajate arvust, kas on siis võrdselt alust aupaklikuks suhtumiseks, kui ühel juhul on tegu süstemaatiliselt hukatud miljonite juutidega, teisel juhul aga eurooplastele laiemalt tundmatu tähendusega uskumusega? Paistab, et me Euroopas tahaksime siiski anda mõlema väärikusele võimaluse – tõed on ju võrdsed. Või siiski mitte?

Kes toodab tegelikkust?

Paul Berman kirjeldab inimeste käitumist Pariisi 2005. aasta novembri tänavarahutustes järgmise mõistukõnega: kahetsusväärsele tõigale, et Medeia tappis oma lapsed ning põletas linna, peab olema laiem seletus. Ilmselt peab paika, et Medeia läks endast nõnda välja, sellepärast, et arvatavasti polnud abikaasa tema vastu piisavalt tähelepanelik – küllap Medeia tundis end mahajäetuna. Tõepoolest: kuigi on ilmne, et paljusid pätte ajendab üksnes sihitu kuritegelik kihu, millele pole võimalik külge pookida lennukaid teooriaid, ei jäta paljusid tunne, et Pariisi vandaalitsemine oli eeskavaline: selle taga seisab araabia frustratsioon, milles on süüdi Euroopa – nagu Medea raevus oli süüdi ta mees.

Siinkohal on veel huvitav tähele panna, et sotsiaalset frustratsiooni loeme kuritegu õigustavaks asjaoluks vaid juhul, kui see puudutab vähemusi. Kui autosid süüdanuks prantslane, poleks ilmselt loetud süüd kergendavaks asjaoluks, et nähtavasti silitati tal lapsepõlves liiga vähe pead.

Edasi olgu see teile näiteks, kuidas leiutatud tõed võivad muutuda tegelikkuseks: noorukid, kuuldes üllaid põhjendusi oma labastele tegudele, hakkavadki uskuma, et nad ei põletavad autosid mitte oma lõbuks, vaid protesti märgiks, neid valdab tunne, et nad on sekkunud tsivilisatsioonide võitlusse ja nad on selle sõja sangarid, kuna neist raporteerib televisioon.

Paljusid ei jäta tunne, et Pariisi vandaalitsemiste taga seisis araabia frustratsioon, milles on süüdi Euroopa – nagu Medeia raevus oli süüdi ta mees.

Arvamuste jõud seisabki selles, et need on võimelised sünnitama tegelikkust. Seda eriti ideede puhul, mille abil on võimalik enesele osta rahulikumat südametunnistust: kõrgemat hinnet oma edule ja iseendale, usutavamaid seletusi läbikukkumistele. Kel on jõudu, vajab põhjendusi selle kasutamiseks ka nende vastu, kes teda otseselt ei ähvarda. Kes aga nõder, peab luuletama kokku tõdesid, mis aitaksid hääbumise ja surma talutavaks teha: tunnistada saab vaid neid väärtusi, mis parasjagu kujutlusvõimele jõukohased.

See vist seletab, miks n-ö avalikud intellektuaalid on tegelikkuse ja tõe seisukohast olulisem jõud kui tõsised ajaloolased või filosoofid. Tegelikkust kujundavad publitsistid, TV-väitluste juhid, raamatupoodide standardiseeritud valikuga ketid ja Google. Nende sõna maksab tänu tundlikkusele publiku soovide osas: nende ülesanne on genereerida ideid, mis teeksid kunde õnnelikuks, väldiksid norgu. Mida paremad nad selles belletristika kummalises žanris on, seda suurem on nende müügiedu, mõju tegelikkusele. Kindlasti pole nende asi taga ajada tõde, mis on “objektiivne”, kuid ühiskonna seisukohast sama irrelevantne kui avastamata bakter.

Viha lugemata raamatu vastu

Tõsisemad vaated tegelikkusele sumbuvad avalikult kasulike tõdede vahus. “Objektiivse tõe” taotlejate nägu ei tea suurt keegi. Publik hakkab muude, põhiliselt veidrikeks peetud arvajate kohta tõsisemalt küsima vaid juhul, kui asjaolude sunnil üks või teine neist evib vaateid, mis võivad saada avalikeks seisukohtadeks. Aga ka siis pole sageli huvi seotud mitte tõejanuga, vaid ohtudega senistele enam-vähem mugavatele müütidele ja valedele, mis võimaldasid mõnusat elu. Vihkamine nende vastu, kes seda rikkuda võivad, on suguluses alalhoiuinstinktiga.

Üks vastuoluline figuur ses suhtes on David Irving, briti ajaloolane, kelle isiku vastu kasvas hetkeks taas huvi 2006. aasta detsembris, kui ta vabanes Austria vanglast. Irving kandis karistust seal keelatud natsionaal-sotsialismi käsitlemise eest. Tema puhul on iseloomulik asjaolu, et suurem osa kriitikuist pole lugenud tema raamatuid – ega kavatsegi seda teha.

Umbes samasugune lugu on teise vaidlusaluse ajaloolase Ernst Noltega, kelle puhul kriitikud on lugenud peamiselt pealkirju. See on võimaldanud Noltet ühe ja sama raamatu eest sõimata kord pahempoolseks (kui see veel oli sõimusõna), sest ta kasutas oma “Der Faschismus in seiner Epoche” pealkirjas natsionaalsotsialismi asemel sõna “fašism” – nagu seda tegid sotsialistid, et vältida sõna “natsionaalsotsialism” (mis polnud Nolte kaalutlus). Edasi aga, kui sõimusõnaks sai “paremäärmuslane”, andis sama raamat aluse ka seda diagnoosida, kuna publitsistidele sai teatavaks, et Nolte kahtlustab põhjuslikku sidet vene kommunismi ja natsionaalsotsialismi vahel – selles nähti katset õigustada viimast.

Tegelikkust kujundavad publitsistid, TV-väitluste juhid, raamatupoodide standardiseeritud valikuga ketid ja Google.

Ma küll ei saa täpselt aru, miks viha objektiks on valitud Irving ja Nolte, sest on ajaloolasi, kes tõstavad teravamaid küsimusi kui Nolte või on Irvingust maitsetumad. Ei ole ju tõesti suurt vahet, millise autori lugemata raamatut kritiseerida.

Tõsi paistab olevat üks: kirjaniku ja ajaloolasena pole kumbki neist ohtlik – vastasel korral poleks Irving leidnud oma raamatuid selle vangla, kuhu Austria ta mõistis raamatukogust. Ülemaailmselt Irvingu vastu orkestreeritud kampaanial on teine motiiv: ta on ohtlik kui avalik tegelane. Kaotanud odavate skandaalidega tõsise ajaloolase reputatsiooni, pole Irvingul toituda muust kui avalikkuse tähelepanust – vaba ajaloolane või filosoof aga ei vaja avalikkust. Ta tuntus toetub vaid asjaolule, et ühed lehed teda kiidavad, teised esitavad aga sõnavabaduse märtrina, sest valitsused keelavad talle sissesõidu ning heidavad ta vanglasse.

Vihkamise anatoomiat

Jääb järeldada, et Nolte või Irving on olulised vaid avaliku vihkamise objektidena. Kui vihatakse, on see viha ühiskondlikult otstarbekas ja seotud rohkem vihkajate kui vihatavatega. André Glucksmann kirjeldab oma palju tõlgitud raamatus “Le discours de la haine” nimelt seda fenomeni. Autor võrdleb antisemitismi, viha Ameerika vastu ja misogüüniat kui eurooplastele iseloomulikemaid vihkamise liike (mida peaks lugema atraktiivseks ideeks veel sel põhjusel, et need kolm viha on ka islamismi sammasteks). Glucksmann leiab, et kui ameeriklased jätaksid hetkeks oma naba imetlemise, märkaksid nad, et eurooplaste viha põhjuseks pole mitte ameeriklased ise, vaid mingi teatavat liiki lünk vihkajate juures. Vihkamise põhjuseks olevat suutmatus leppida oma läbikukkumisega, vihates olevat aga võimalik jälle tugevaks saada. Vihkamine olevat erutav, inimesel on seeläbi jälle “suured tunded”. Norg iseenda suhtes saab ületatud, jõuetuse asemele astub jõud.

Holokaust on mõnele inimesele sama reaalne kui seda on teistele pärimus, et peaingel Gabriel ilmus Muhamedile ning kutsus ta prohvetiks.

Niisiis ei aita vihkamise vastu just palju, kui juut vahetab nime ja salgab ära vanemad, ameeriklane püüab olla kultuurne või eestlane teha Moskva tahtmist. Kes vihkab, ei suuda nagunii kuulda muud kui iseenda monoloogi. Nii jääbki suur osa Euroopa arvajatest kirjeldama 28 surnut Kaanas kui Iisraeli õhujõudude sooritatud sõjakuritegu, kuidas ka juudid ei vabandaks. (2006. aasta juulis-augustis toimus Lõuna-Liibanonis nn Teine Liibanoni sõda Iisraeli ja Hezbollah’ vahel. 30. juulil 2006. aastal ründasid Iisraeli õhujõud eksikombel tsiviilelanikke Kaana asulas, rünnakus hukkus 28 inimest – toim). Huvitav on siia juurde märkida, et ohvrid Liibanonis andsid tegevust ÜRO julgeolekunõukogule ja islamiorganisatsioonidele, kuna 200 000 surnud moslemit Darfuris ja 400 000 elanikuga Groznõi hävitamine jäi “avastamata bakteriks”: kuna mõrtsukaks ei olnud juut või ameeriklane ja sündmused ei toimunud Lähis-Idas. Jääme kuulma ka sõimu USA aadressil, mida selle president ka ei teeks, jääme nägema Iraagi sõja vastaseid manifestatsioone, kuna Tšetšeenias toimunu suhtes nagu valitses vaikus, nii valitseb see ka edaspidi. Samuti peame ka meie Eestis jätkuvalt harjuma sellega, et kummalistest fantaasiatest ajendatud süüdistused ei lakka.