Venemaa Venezuela haigus

Tugeva valuuta sissevoolul välismaalt on kahetine roll: see aitab luua ressursse majanduskasvu huvides, süvendab aga veelgi Hollandi haiguse sündroome. Tänapäeval kujutab see majandushaigus endast suurimat Venemaa majanduse, poliitilise süsteemi ja ühiskonna ees seisvat väljakutset. Hollandi haigusega on tegemist siis, kui maale voolab valuuta, inflatsioon püsib kõrge, reaalne vahetuskurss kasvab, majanduskasv aeglustub ning strukturaalne tasakaal läheb veelgi selgemalt paigast ära.

Hollandi haiguse ägenemisel süveneb korruptsioon, poliitika, kaasa arvatud majanduspoliitika kvaliteet käib alla ning langeb föderaalsete ja avalike institutsioonide moraal. Sissetulekud, mida pole teenitud valitsuse või majandusüksuste raske tööga, mõjuvad halvavalt, soodustades “rendile orienteeritud” valitsuse ja ühiskonna teket. Selle tulemusel asendub loovate ettevõtmistega aetava äri idee agressiivse ümberjagamisideoloogiaga.

Venemaal on Hollandi haigus tasapisi üle kasvanud Venezuela haiguseks, see tähendab poliitikaks, mille aluseks on üha rangem maksude sissenõudmine ja bürokraatlik kontroll rahavoogude üle (ennekõike nafta- ja gaasitööstuses), suuremate ja edukamate korporatsioonide natsionaliseerimine, valitsuse jätkuv monopol infrastruktuuri vallas, loodusvarade eraomandi keeld, tõkked välisinvestoritele kõige paljutõotavamate loodusvarade kasutuselevõtmisel ning protektsionism, millest on läbi imbunud majanduse kõik harud.

Valitseb väga suur tõenäosus, et ka Venemaad tabab Venezuela haigus ning kõik sellega kaasnevad majanduslikud ja poliitilised tüsistused.

See on just see tee, mille valis Venezuela 1957. aastal. Enne seda oli naftamaardlate kasutuselevõtmine kohalike oligarhide ja “imperialistlike haide” poolt toonud selles Lõuna-Ameerika riigis neljal aastakümnel kaasa väga suure majanduskasvu. Pretsedenditu majanduskasv suurendas SKTd inimese kohta tervelt kümme korda. 1950. aastate alguseks oli Venezuela üks maailma rikkamaid riike. Sissetulek inimese kohta ja elatustase jäid vaid pisut alla USA-le ja Šveitsile. Pealinnast Caracasest sai maailma üks moodsamaid, ilusamaid ja turvalisemaid linnu.

1957. aastal aga tehti kannapööre. Valitsus algatas ulatusliku natsionaliseerimiskampaania. 20 aastaga natsionaliseeriti kütusetööstus, torujuhtmed, sadamad, terasetehased ja muud ettevõtted. See tõi kaasa stagnatsiooni. Keskmine SKT kasv inimese kohta langes 13 korda (7,6%-lt 0,6%-ni).

1977. aasta tähistas riigikapitalismi triumfi Venezuelas. Sel hetkel kontrollis valitsus põhijoontes kogu majandust ning osales OPECi juhtiva liikmena aktiivselt üleilmse toornaftaturu kujundamisel. “Patriootiliselt motiveeritud” majanduspoliitika oli aga hukatuslik ja Venezuela langes maa ajaloo kõige rängemasse majanduskriisi. 2004. aastal oli SKT inimese kohta 37 protsenti väiksem kui poole sajandi eest. Riikliku käsumajanduse halvav mõju laienes valitsusest kaugemalegi: see põhjustas kogu ühiskonna allakäigu ning on mõjutanud tugevasti kaht riigikapitalismi tingimustes kasvanud põlvkonda. Täna ei ole Venezuelas poliitilist jõudu, mis suudaks juhtida maa ajaloolisest ummikseisust välja.

Osa Venemaa eliidist soovib ilmselgelt järgida Venezuela rada. Nad unistavad riigi kontrolli kehtestamisest kütusesektori rahavoogude üle, selle natsionaliseerimisest, infrastruktuuri kontrollimisest ja selle monopoli säilitamisest ning energiaressursside voogude juhtimisest nii sisemaal kui ka ekspordis. Kui Venemaa selles suunas edasi liigub, valitseb väga suur tõenäosus, et ka Venemaad tabab Venezuela haigus ning kõik sellega kaasnevad majanduslikud ja poliitilised tüsistused.

Inglise keelest tõlkinud Marek Laane