Venemaa-USA suhted pärast taaskäivitust

Barack Obama tagasivalimine USA presidendiks, mis oli Kremli seisukohalt soovitud tulemus, ei pruugi tingimata tähendada Venemaa ja USA suhete märkimisväärset paranemist lähemal ajal. Nagu nimetuski ütleb, oli Obama reset ehk “taaskäivitamine” kiire, hädavajalik ja üldiselt edukas väga rabedaks muutunud kahepoolsete suhete parandus, kusjuures suhted olid George W. Bushi administratsiooni viimastel aastatel jõudnud külma sõja järgsesse madalpunkti erimeelsuste tõttu raketikaitse, NATO laienemise ja Gruusia sõja asjus.

Venemaa suhtes rakendatav taaskäivituspoliitika tõi kaasa mõlema poole retoorika tunduva paranemise ning konkreetse koostöö Afganistani, Iraani, massihävitusrelvade, terrorismisvastase võitluse, viisade ja orbude lapsendamise küsimuses ning olulise strateegilise relvastuse kontrolli lepingu sõlmimise. Venemaa-Ameerika suhete taaskäivitus oli ühtlasi Obama esimese ametiaja algatustest kahtlemata kõige edukam. Suhted Kuuba, Iraani, Põhja-Korea ja Venezuelaga on endiselt kesised, ehkki võib väita, et just nende riikide valitsused vastutavad kõige enam suhete mitteparanemise eest. Seevastu Venemaa ja USA suhted on soojenenud nii ametlikul kui ka inimeste tasandil.

See hõlpsasti kättesaadav viinamarjakobar on aga nüüdseks ära söödud ning Obama teisel ametiajal kerkib Venemaa-USA julgeolekukoostöö ette mitmeid suuri raskusi. Juba praegu on märke, et toimima on hakanud tavapärane kahepoolsete suhete tsükkel, milles algne paranemine toob kaasa liialdatud ootusi ning seejärel jahtumise, kui selgub, et loodetud edusammud jäid ikkagi tulemata. Kui Obama administratsioon keskendus esimesel ametiajal suhete parandamisele Venemaaga, mille tulemuseks oligi mainitud taaskäivitus, siis nüüd on Valge Maja tähelepanu koondunud Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnale, eelkõige Hiinale, Jaapanile, mõlemale Koreale, Indiale, Austraaliale ja ASEANi riikidele. Moskva on nördinud, et teda koheldakse partnerina, kellega suheldakse vastavalt vajadusele ja et Washington jätab arvestamata Venemaa arvamuse küsimustes, mida Moskva peab oluliseks.

Algne taaskäivitus on suurelt jaolt oma potentsiaali ammendanud ning on vaja laiemat ja püsivamat alust Venemaa ja Lääne kestliku partnerluse väljakujunemiseks. Venemaa-USA suhete põhjalikum restruktureerimine ei teostu aga nii kaua, kui Venemaa poliitikakujundajad ei ole omaks võtnud Ameerikaga sarnasemaid väärtusi ning hakanud pidama oma huve Ühendriikide omadega kattuvaks, mitte vastuseisvaks. Venemaa ja USA poliitikud väljendavad oma eesmärke vastaspoole suhtes sageli endiselt negatiivses võtmes, soovides teise poole loobumist millestki, mis takistab nende enda välispoliitikat. Mõlemal riigil jagub võimet – mida nad on ka tihti demonstreerinud – loopida kaikaid kodaratesse vastaspoole poliitikale, seades nii ohtu partneri riikliku julgeoleku strateegia elluviimise. Lisaks pole piiratud majanduskoostöö ja minevikust pärit vastasseisu järelmite tõttu kummalgi maal kuigi palju neid, kes oleksid isiklikult huvitatud parematest suhetest.

Alahinnata ei tohiks teisigi Venemaa ja USA suhete püsivaid pingeallikaid. Neist võib ära mainida Venemaa vastuseisu USA domineerimisele ja allianssidele Euroopas ja Aasias; Venemaa mure USA sõjalise aktiivsuse pärast Kesk-Aasias; erinevad ohuhinnangud Iraani, Põhja-Korea ja teiste muret tekitavate riikide suhtes; Venemaa valitsuse puudujäägid inimõiguste ja demokraatia vallas; mõlemas riigis valitseva rahva vaenulikkuse ja kahjurõõmu teise poole välispoliitika suhtes; teravad vastuolud USA raketitõrjeplaanide suhtes Euroopas ja mujalgi. Ometi tuleb öelda, et vastastikuste erimeelsuste tunnistamise ning vajaduse korral vastastikuste huvide järgimise vahel pole ületamatut konflikti.

Ummikseisus relvastuskontroll

Ehkki kumbki riik ei suhtu entusiasmiga püsivasse vastastikku tagatud hävitamise paradigmasse, mis endiselt kujundab mõlema riigi strateegilise tuumarelvastuse poliitikat ja doktriini, on Venemaa ja USA juhid selgelt eri meelt, kuidas peaksid arenema kahepoolsed suhted relvastuskontrolli küsimuses. Moskva peamiseks mureks on soov piirata USA raketitõrjesüsteemi, Ühendriikide võimast ülekaalu tavavägede osas ning Ameerika julgeolekualliansse, näiteks NATOt. Samuti mainivad Venemaa ametiisikud muret nii USA kosmose- ja küberrelvastuse pärast kui ka Ameerika plaani pärast saavutada võime tegutseda tavavägedega kogu maailmas. Nende väitel takistavad kõik mainitud asjaolud, ohustades Venemaa heidutus- ja kaitsevõimet, Venemaad vastastikuse relvastuse vähendamise teel edasi minemast.

Obama administratsioon soovib jätkuvalt vähendada Venemaa ja USA tuumaarsenali ning laiendada kärpimist ka mittestrateegilistele tuumarelvadele ja varus või ladustatud lõhkepeadele. Nad annavad endale aru, et esimest korda ajaloos taktikalise tuumarelvastuse ja ladustatud lõhkepeade piiramise üle läbirääkimine tuleb keeruline, sest kokku on vaja leppida erakordselt põhjalik kontrolli- ja inspekteerimisrežiim. Samal ajal ei saa administratsioon nõustuda Venemaa nõuetega juriidiliselt siduvalt piirata raketitõrjesüsteemide paigutamist, millele Kongress oleks selgelt vastu. Valge Maja on valmis pakkuma Moskvale suuremat läbipaistvust ja rahustavaid kinnitusi USA raketitõrjesüsteemi osas, ent Kreml ei pea selliseid mittesiduvaid garantiisid piisavaks.

Nii Venemaa kui ka USA on mures Hiina kasvava tuumapotentsiaali pärast, kuid Obama administratsioon usub, et järgmine strateegilise relvastuse piiramise leping peab siiski sündima ainult Venemaa ja Ühendriikide vahel, sest neil on palju rohkem lõhkepäid kui kõigil teistel. Venemaa on aga korduvalt nõudnud, et järgmises kärpimisvoorus osaleksid ka teised ametlikud tuumariigid (Suurbritannia, Prantsusmaa ja Hiina). Viimased, eriti Hiina, on jäigalt keeldunud ametlikult arutamast tuumarelvastuse piiramist enne, kui Venemaa ja USA tuumaarsenal pole jõudnud lõhkepeade arvult tunduvalt lähemale kõigi kolme riigi tasemele. India, Iisrael ja Pakistan peavad oma tuumarelvastust piirkondliku heidutuse vahendiks, millel pole mingit seost globaalse strateegilise tasakaaluga.

Venemaa ja USA strateegilise tuumarelvastuse kiire ja märkimisväärne kahandamine on väheusutav ka kodumaise poliitilise vastuseisu tõttu kärpimisele mõlemal maal ning sellise taristu puudumise tõttu, mis võimaldaks kiiret taasrelvastumist ja annaks mõlemale poolele kindlustunde relvastuse vähendamisel. Venemaal kulub veel aastaid taaselustamaks sõjatööstuskompleksi, mille nõrkus on selgelt ilmnenud aina veninud katsetes töötada välja hädavajalikuks peetav allveelaevadele paigutatav ballistiline rakett Bulava. Aastaid nõuab ka võimekuse arendamine USAs tuumalõhkepäid demonteerida ja vajaduse korral uuesti töökõlblikuks muuta.

Ettepanekud rajada Venemaa ja USA ühine raketitõrjesüsteem on põrkunud arvukatele takistustele. Mitmeriigisüsteem tekitaks tõsiseid juhtimisprobleeme, sest rakettide püüdmine nõuab viivitamata tegutsemist. Juriidilised, teabekaitsega seotud ja muud tõkked raskendavad salajase raketitõrjetehnoloogia jagamist Venemaa ettevõtetega või raketiohuandmete jagamist Venemaa sõjaväega. Kõigele sellele lisandub Venemaa ja USA raketitõrjesüsteemide tehniliste standardite ja tegevusprotseduuride erinevus. Kui need ja muudki takistused tõid kaasa Venemaa-USA läbirääkimiste nurjumise ühise raketitõrjesüsteemi rajamise osas, kippusid mõlemad pooled teist süüdistama pahatahtlikkuses ja kurjades kavatsustes, mis süvendas veelgi vastastikust strateegilist umbusaldust. Obama administratsioon oli pettunud, et Bushi kavandatud USA raketitõrjesüsteemi komponentide ümberpaigutamine Poolast ja Tšehhist Türgisse ja Vahemere idaossa leevendas ainult hetkeks Venemaa nurinat, seda enam, et nüüd, kui raketitõrjesüsteem ilmub nii Venemaa lõuna- ja idapiiridele kui ka Euroopasse, on Venemaa veel kahtlustavam.

Venemaa otsus lõpetada või vähemalt põhjalikult üle vaadata osalemine ohtude vähendamise koostööprogrammis annab samuti märku probleemidest, millega Obama administratsioon seisab silmitsi, püüdes Venemaa suunal relvastuskontrolli ja desarmeerimisega edasi liikuda. Ohtude vähendamise koostööprogramm on seni olnud üks edukamaid näiteid kahe võimsa sõjalise jõu, pealegi veel endiste globaalsete vastaste edukast rahuaegsest julgeolekukoostööst. Praegu pole veel selge, kas Venemaa valitsus kavatseb lõpetada kõik senised programmid, kui üldine kokkulepe nende teostamiseks suvel lõpeb, või üritavad Venemaa ametiisikud lihtsalt jäikade seisukohtadega välja kaubelda olulisi, endale kasulikke muudatusi. Seni leidus koostööprogrammi kokkuleppes, mida uuendati 1999. ja 2006. aastal, mitmeid sätteid seoses vastutamise, viisade ja maksudega, mis tekitasid Venemaal pahameelt. Nii näiteks langes vastutus kõigis programmi projektides toimunud vahejuhtumite eest Venemaale, isegi kui tegelikult olid süüdi välismaalased. Pealegi on Venemaal kogu aeg kardetud, et koostööprogramm annab Washingtonile ligipääsu Venemaa saladustele. Nunni-Lugari programmi hääbumine on seda murettekitavam, et kuigi viimasel kahekümnel aastal on Venemaa suhted Läänega mitmel korral halvenenud, on Venemaa-USA koostöö ühiste ohtude vähendamisel, mille üks osa oli ka Nunni-Lugari programm, kulgenud vähimategi katkestusteta. Isegi muudetud koostööprogrammi kokkulepe võiks tekitada probleeme, sest pole selge, kas Venemaa on valmis ja võimeline sooritama kõiki programmist rahastatavaid julgeoleku-uuendusi. Püsiva rahastamise tagamine kujuneb lähiaastatel oluliseks eesmärgiks.

Piirkondliku julgeoleku küsimused

Venemaa ametiisikud kurdavad, et NATO valitsev osa Euroopa julgeoleku küsimustes kahjustab nende riiklikku julgeolekut, sest neil ei ole õieti mingit mõju alliansi otsustele. USA ametiisikud on keeldunud võtmast tõsiselt Venemaa ettepanekuid sõlmida uus Euroopa julgeolekuleping. Samuti ei ole Ühendriigid nõus ratifitseerima muudetud Euroopa tavarelvastuse piiramise lepingut, mis Moskva meelest aitaks kärpida NATO tavavägede sõjalist üleolekut Euroopas, enne kui Venemaa ei ole viinud vägesid välja Moldovast ja Gruusia okupeeritud aladelt. Venelased omakorda ei huvitu USA mitmesuguste “suure tehingu” ettepanekutest, mis üritavad korraga hõlmata nii Euroopa tavarelvastuse kui ka mittestrateegilise tuumarelvastuse probleemi.

Kuigi USA sõjavägi lahkus Iraagist, taaselustas araabia kevad Venemaa-USA pinged Ühendriikide sõjalise tegevuse ümber Lähis-Idas. Venemaa võimud on jõuliselt kritiseerinud NATO sõjalist sekkumist Liibüas ja hoiatanud USAd ründamast Iraani või Süüriat. Venemaa diplomaadid on blokeerinud USA püüded kehtestada Iraani ja Süüria suhtes tugevamaid ÜRO sanktsioone. USA ametiisikud on nähtavasti kõige karmimate sõnadega, mida nad üldse saavad välja öelda, mõistnud hukka Venemaa kaasosaluse Assadi režiimi jõhkras sõjalises tegevuses Süüria mässuliste vastu. Veel üheks pingeallikaks võib saada Venemaa ja USA konkureerimine relvade müümisel Iraagile. Lootused, et Moskva ja Washington suudavad vahendada Iisraeli-Palestiina rahulepingut või kokku kutsuda konverentsi, mis kehtestaks Lähis-Idas massihävitusrelvavaba tsooni, on hääbunud sedamööda, kuidas järjest enam on jooksnud ummikusse Iisraeli ja araablaste rahukõnelused ning vähenenud Moskva mõju Lähis-Idas, mida näitas ilmekalt Venemaa tähtsusetu roll Gaza sõja peatamisel. Moskva liitlaste nappus Lähis-Idas selgitab päris hästi, miks Kreml klammerdub nii meeleheitlikult Assadi režiimi külge.

Ei Venemaa ega Ühendriigid soovi, et Iraan või üldse mõni uus riik saaks enda valdusse tuumarelva, kuid nad on eri meelt, kuidas seda eesmärki saavutada. Näiteks on Venemaa võimud palju vähem veendunud kui enamik NATO juhte, et Iraani valitsus on otsustanud välja töötada tuumarelva või et see suudab luua järgmise kümnendiga tõhusa tuumaarsenali. USA esindajad peavad üldiselt Iraani suurenevaks ohuks, paljud venelased aga hindavad Teherani halvimal juhul ohuks massihävitusrelvade levikul, millega on parem tegelda muude vahenditega kui raketitõrjesüsteem, näiteks diplomaatia ja piiratud rahvusvaheliste sanktsioonide kaudu.

Põhja-Korea puhul seisab Venemaa vastu USA eelistatud tugevatele sanktsioonidele, mis võiksid kaasa tuua Põhja-Korea režiimi kokkuvarisemise. Nad soovivad muuta P’yŏngyang käitumist, mitte režiimi. Moskva pooldab Põhja-Korea režiimi “pehmet maandumist” ehk sise- ja välispoliitika järkjärgulist pehmenemist ning lõpuks ametlikku loobumist tuumarelvastusest. Venelased usuvad, et selline leebe suhtumine ja positiivsed tulemused aitavad vältida järsu režiimimuutusega kergesti kaasneda võivaid tagajärgi nagu humanitaarkatastroof, majanduse ülesehitamise vajadus, võidurelvastumine ja sõjaline konflikt. P’yŏngyangi režiimi provokatsioonide ja kuritegude kujutamisel vähetähtsana astub Moskva sageli üht jalga Pekingiga.

Inimõigused ja majandus

Venemaa on mahu poolest alles USA 20. kaubanduspartner, 2011. aastal ulatus kaubavahetus 43 miljardi dollarini. Ühendriigid ei vaja Venemaa naftat, maagaasi ega relvi ning Venemaa ennustamatu ja korrumpeerunud ärikeskkond pärsib USA otseinvesteeringuid. Ühendriikide sanktsioonid, ekspordikontroll ja muud kaubandustõkked piiravad Venemaa ligipääsu USA tehnoloogiale ja muudele kaupadele. Tõik, et Kongress pole kinnitanud Venemaale püsivate normaalsete kaubandussuhetega riigi staatust, ehkki Moskva liitus hiljaaegu Maailma Kaubandusorganisatsiooniga, on seadnud USA ettevõtted Venemaa teiste võimalike välispartneritega võrreldes ebasoodsatesse tingimustesse.

Venemaa valitsuse sammud, millega on piiratud kodumaise opositsiooni ja isegi apoliitiliste vabaühenduste tegevust, on andnud Kongressis indu neile jõududele, kes ei ole nõus Jacksoni-Vaniku paranduse ja teiste Venemaa-Ameerika majandussidemete piirangute kaotamisega. USA kriitilisus Venemaa inimõigustepoliitika suhtes on aina kasvanud pärast seda, kui mais sai taas Venemaa presidendiks oma eelkäijast Dmitri Medvedevist märksa vähem populaarne Vladimir Putin. Venemaa uued eeskirjad takistavad sealsetel vabaühendustel endisest tõsisemalt koostööd välismaiste partneritega paljude väärt projektide teostamisel. Kremli otsus pagendada maalt USA rahvusvahelise arengu agentuur (USAID) pärast seda, kui USAID on aastaid vastastikku kasulikult Venemaal tegutsenud, süvendas Ühendriikides kartust Putini neoautoritaarsete kalduvuste osas. NATO-Venemaa relvamüügi võimalused võivad hiljutise puhastuse tõttu Venemaa kaitseministeeriumis kahaneda. USA viimased valimised ei muutnud märkimisväärselt senist olukorda, nii et vabariiklased saavad oma ülekaalu esindajatekojas kasutada Obama välispoliitiliste algatuste, sealhulgas väga selgelt esilekerkiva ja vaidlusi tekitanud taaskäivituspoliitika pidurdamiseks. On usutav, et Kongress kehtestab teatavad karistused Venemaa inimõiguste rikkujate vastu, näiteks niinimetatud Magnitski seadusega¹, mis võib kaasa tuua Venemaa negatiivse vastureaktsiooni.

Mõlemapoolsed pinged inimõiguste küsimuses tunduvad vältimatuna, sest USAl ei ole lühiajalises plaanis erilist mõju Venemaa sisepoliitikale, kuid Ameerika väärtused ja sisepoliitika nõuavad, et USA toetaks Venemaal demokraatiat ja inimõigusi. Pikema aja peale vaadates on Ühendriikidel siiski kaudne mõju, kuivõrd nad võivad tagant tõugata Venemaa lõimimist ülemaailmsetesse ja piirkondlikesse organisatsioonidesse, milles annavad tooni Lääne liberaaldemokraatlikud ja vabaturuväärtused.

Ühised huvid ja mured

Pingeallikatest – millest osa on püsivad, osa aga mööduvad – hoolimata  on Venemaal ja Ühendriikidel olulisi kattuvaid huve, mis nõuavad mõningat koostööd või vähemalt koordineerimist. Valdkonnad, milles koostöö oleks Venemaale ja Ühendriikidele vastastikku tulus, on näiteks islamifundamentalism, Hiina tugevnemine, tuumarelvastuse levik, isegi energeetika (lõppeks vajavad ostjad ju müüjaid). Mitmed teemad on võimalik eristada ja peakski eristama Venemaa-USA erimeelsustest teistes valdkondades. Halvimal juhul suudavad sellised ühised huvid tagada, et suhted ei kujune liiga antagonistlikuks. Parimal juhul võivad need aga panna aluse mõningate eespool käsitletud takistuste kõrvaldamisele ja ehk isegi viia kahe riigi sügavamale või laiemale koostööle.

Viimasel neljal aastal on tunduvalt suurenenud Venemaa ja USA koostöö Afganistani osas. Ühendriigid ja teised NATO riigid saadavad praegu juba üle poole mittesõjalisest varustusest Afganistanis viibivatele vägedele põhjapoolse jaotusvõrgu kaudu, mis osaliselt läbib ka Venemaa territooriumit. Samuti on Moskva osutanud Kabuli valitsusele sõjalist abi, näiteks koptereid, ja andnud väljaõpet narkootikumidega võitlemise alal, mille on osaliselt kinni maksnud NATO riigid. Venemaa juhitav Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsioon on valmis koostööks NATOga Afganistanis, eriti narkootikumidega võitlemise osas. Moskva paranevad suhted Pakistaniga võivad anda uusi võimalusi mõjutada kolmepoolselt (Venemaa-USA-Hiina) Pakistani toetama tugevamalt rahu saavutamist Afganistanis. Ukraina ja nüüd ka Gruusia valitsuse vahetumine on peaaegu kõrvaldanud tõenäosuse, et need riigid ühinevad peagi NATOga, mis tekitas varem tõsiseid pingeid Venemaa-USA suhetes. Venemaa kahtlused USA sõjaväe viibimise asjus Kesk-Aasias peaksid vähenema sedamööda, kuidas USA viib oma sõjaväge piirkonnast välja.

Ehkki Venemaa põikleb kõrvale igasugusest ametlikust koostööst Ühendriikidega, mille eesmärk oleks vaos hoida Hiinat, on ometi mõlemad riigid huvitatud sellest, et Hiina tugevnemine ei hakkaks ohustama piirkondlikku julgeolekut ja ülemaailmset stabiilsust. Nii Moskva kui ka Washington soovivad, et India, millest on saanud mõlema riigi strateegiline partner, ajaks Aasias aktiivsemat diplomaatiat. Ühendriikidele tuleks kasuks, kui Moskva suudaks teostada kava laiendada kaubavahetust Aasia riikidega Korea poolsaare kaudu, kuhu Venemaa ettevõtjad soovivad rajada kogu poolsaart läbivaid raudteid ja torujuhtmeid. Obama teine administratsioon võib senisest enam vaeva näha Venemaa-Jaapani pingete vähendamiseks, üritades panna pooli mõistma, et nende mõlema huvides on pöörata tähelepanu Hiina probleemile.

Moskva nördimuseks on Venemaa ja Ühendriigid maailma ainsad riigid, kel on vastavalt kesk- ja lähimaarakettide likvideerimise lepingule keelatud omada ballistilisi rakette lennukaugusega 500–5500 kilomeetrit. Nad võivad tugevdada oma seni mõõdukaid pingutusi teiste riikide õhutamiseks lepinguga ühinema, mis kärbiks vajadust raketitõrjesüsteemide järele. Ehkki Venemaal on vastuväiteid ohtude vähendamise koostööprogrammile, ollakse siiski valmis koos Ühendriikidega kindlustama ohtlike tuumamaterjalide julgeolekut teistes riikides, mis on üks Obama administratsiooni olulisi eesmärke. Venemaa-USA tihedam koostöö on võimalik ka Pakistani potentsiaalset julgeolekuohtu kujutava tuumarelvastuse osas. Terroristide kätte sattudes ohustaks see mõlemat riiki. Samuti pooldavad Venemaa ja Ühendriigid tuumaenergia kasutamise suurendamist maailmas, mille puhul tuleb küll tagada, et uued tuumaenergiaprogrammid on kindlalt rahumeelse iseloomuga. Nad teevad koostööd uute, paremate levimisvastaste meetmetega tuumareaktorite ning tuumakütuse tsükli väljatöötamisel; viimase näiteks oleksid tuumakütusepangad, millest riigid saavad ise tootmise asemel (mis võimaldaks arendada ka tuumarelva) uraanikütust “laenata”. Venemaa ja USA koostöö laienemine selles valdkonnas võib mõlemas riigis suurendada isikute arvu, kes on huvitatud julgeolekusidemete tugevdamisest. Kaks riiki võivad edukat koostööd laiendada ka ülemaailmsete tervishoiuküsimuste lahendamisel, mis ühtlasi sisaldaks võitlust biorelvade ohuga.

Mõlema riigi valitsused tunnevad samuti huvi julgeolekuväliste sidemete tugevdamise vastu. Venemaa-Ameerika presidendikomisjonil, mille korrapärased kokkusaamised aitavad parandada sidemeid kahe riigi ametnikkonna vahel, on praegu 21 mitmesugustele teemadele pühendatud töörühma. Ühendriikidele meeldiks eriti näha kahe riigi majandussidemete tugevdamise kindlat plaani, mille eeskujuks võiks olla Venemaa Maailma Kaubandusorganisatsiooni astumise hõlbustamiseks välja töötatud kavad. Venemaa valitsus on teinud ettepaneku koostada mõlemas riigis nimekiri probleemidest, millega põrkavad kokku investorid vastavalt Venemaal ja Ühendriikides. Seni on Venemaa ja USA ajanud valdavalt koostööle suunatud poliitikat Arktika suhtes, üritades vältida piirkonna militariseerimist ja luua keskkond, mis soosiks Arktika majandusarengut. Arktika Nõukogu on suutnud tõhusalt kanaliseerida nii nende kui ka teiste riikide koostööalgatusi piirkonnas. Venemaa vajab Arktika rikkuste täielikuks hõlvamiseks Lääne tehnoloogiat ja kapitali. Ehkki väljavaated julgeolekuväliste sidemete tunduvaks paranemiseks lähiajal on kesised, on kasulik igasugune dialoog, mis keskendub millelegi muule kui traditsioonilistele, juba külma sõja ajast pärit teemadele.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane