Venemaa moraalne katastroof

Paljud ehmatasid, kui venelaste suur enamus tõstis Stalini koguni „suurimaks venelaseks“. 1988. aastal hindas Stalinit positiivselt kaheksa protsenti Nõukogude Liidu elanikest. 2016. aastal kiitis diktaatori heaks 54 protsenti venemaalastest, 2018. aastal on toetajate osakaal kasvanud üle 70 protsendi.

Moskva Carnegie instituudi uurija Andrei Kolesnikov selgitab, et Krimmi okupeerimine on õhutanud patriootlikke ja imperiaalseid meeleolusid ning tõstnud ühes sellega Stalini populaarsuse tippu. Stalini imetlemisest on saanud moraalselt õigustatud sotsiaalne norm massidele. See on ka seepärast lihtsam, et noorte silmis on Stalin ajaloos sama kaugel kui Ivan Julm. Stalini populaarsus on märk rahva suutmatusest orienteeruda segases nüüdisajas. See pakub rasketele probleemidele lihtsaid lahendusi. See on ka viltu läinud protest pettumuse valmistanud Putini valitsuse vastu. Stalin on oopium Vene rahvale: teostumatu unistus õiglusest ja heaolust.

Kolesnikov tõdebki, et kui helge tulevik rajatakse helgele minevikule ja ammutatakse sealt oma legitiimsus, ootab uksel generalissimus Stalin.

Ja kõige taga on hirm. 2018. aasta küsitlustes on tõdetud rahva tõsist frustratsiooni ja hirmude kasvu. Kardetakse maailmasõda, ametnike omavoli, politseid ja maffiat, isegi massirepressioone.

Praegune pingestunud ja ebaterve rahvustunne on raputanud Vene intelligentsi olemasolu aluseid. Alates 19. sajandist on intelligents rajanud oma intellektuaalse ja moraalse olemasolu visioonile euroopalikust, valgustatud Venemaast. Nüüd tundub, et põhi on alt ära kukkunud kogu „Vene intelligentsi“ ideelt.

Need ideed olid tihedas seoses kristliku moraali ja humanismiga. Omal ajal idealiseeris Lev Tolstoi lihtsat talupoega, maamatsi ja tema kristlikku loomust. Kogu rahva moraalile ja usule pani lootused ka Aleksandr Solženitsõn.

Suurima vapustuse on tekitanud rahvas ise. Nüüdne olukord on pannud intelligentsi tegema uut laadi teravaid analüüse Venemaa moraalist ja kristluse saatusest.

Tuntud luuletaja ja filoloog Olga Sedakova ütleb oma raamatus „Inimsuse aine“ (Veštšestvo tšelovetšnosti,  2019), et Krimmi hõivamine viis talt viimasedki illusioonid. Nüüd valitseb täielik pimedus. Veel nullindatel võis mõelda, et rahvas ja võim on vastamisi. Nüüd paljastub, et võim ja rahvas on üks, õhutades agressiivset poliitikat ja sõjalist hüsteeriat.

Sedakova otsib põhjust praegusele kriisile Vene tsivilisatsiooni süvastruktuuridest. Ta arvab, et venelastel on eriline suhe kurjaga, nimelt  suutmatus eristada kurja heast. Läänes on suhe kurjaga ühemõtteline, Venemaal ent ebamäärane: midagi ei tunnistata kurjaks lõplikult. Keeruline seletamine viib seltsimiseni kurjaga. Dostojevski „ülemaailmse vastukaja“ ehk kaastunde tagant paistab samuti ebasiirus eetilisuse suhtes. Andeksandmises peitub suutmatus kurja eristada.

Venelastel suruvad vandenõuteooriad ja paranoilised fantaasiad loogika maha. Moraalne väljendus on intuitiivne, mitte loogiline. Ühtlasi sobitub suutmatus kurja eristada sujuvalt sallimatusega teisitimõtlejate ja vähemuste suhtes.

Kalkuleeriva ebamäärasuse abil asutakse milleski peituva hea ja kurja osa vaagima. Usutakse, et head võib teha vaid kurja abil. Eesmärk pühitseb abinõu, sest „omletti ei saa teha ilma mune lõhkumata“. Nõnda selgitavad kurja vältimatust nii Stalini kui ka Putini toetajad.

Sedakova arvates tuleb see kõik Nõukogude Liidu järgsest traumeeritud ühiskonnast, mis on küllastunud vägivalla hüpnoosist ja kurja ees põlvitamisest. Laia publikut hurmavad nüüd sellised isikud nagu motojõugu pealik Kirurg või Ida-Ukrainat terroriseeriv püssimees Motorola (viimane tapeti 2016. aastal – toim).

Selliseid moraalseid autoriteete nagu Andrei Sahharov või Dmitri Lihhatšov Venemaal praegu ei leidu. Siiski on moraalne valik lihtsam kui ebamäärasuse aastail: korruptsioon on kuri ja võõraste alade anastamine on kuri. Taas ollakse otsekui Nõukogude süsteemi lõppjärgus, mil kõik oli selge. Ja jällegi peab keegi oma vabaduse eest eluga maksma.

Sedakova apelleerib lihtsale moralismile: hea on hea, kuri on kuri ning neid ei pea sofismidega segi ajama. Piisab, kui „tõde lihtsalt vastu kajab, muidu vajume üha sügavamale põrgulikku valesse“.

Mineviku valitsemine – kahetsus ehk pokajanije – unustati perestroika ajal. Sedakova ütleb, et Venemaa libiseb lähiminevikku käsitledes oma süü teemast üle. Nõukogude Liidu lagunemise põhjusi ei seletatud rahvale kunagi, mis on jätnud mänguruumi ebatervele populismile. Kui omal ajal oleks heaks kiidetud riiklik otsus ja hinnang riigi minevikule, oleks kollektiivne teadvus ehk värskenenud.

Moraali surma kaitstakse arusaamaga venelaste erisusest, teistsugususest. Sedakova küsib, mida see tähendab – kas Venemaal pole siis õigust, seaduslikkust, vaid üksnes meelevaldsus? „Mis saab Venemaast, kui see on lahti rebitud inimkonnast, kui selle sidemed Euroopaga on katkenud ja neid pole tekkinud ka Aasiaga?“

Venelane on antropoloogiliselt sama mis eurooplane, ütleb luuletaja. Rahvusliku agressiivsuse dušš on ajaloos tuttav nähtus, mida on kogetud palju kordi mujalgi.

Venemaal leviv vabatahtlike abi liikumine tähendab tema arvates inimese tõelist uuestisündi: vabadust teha head oma tahtest. Pole siis ime, et võimud seda vaenavad, sest nad vihkavad eraalgatust.

Andrei Zvjagintsevi äsja Soomeski nähtud film „Armastuseta“ näitab liigutavalt sama protsessi: kadunud inimesi otsivad vabatahtlikud esindavad selles filmis ainsatena tegusat, siirast isetust.

Sedakova kuulus 1970. aastail Moskva ülikoolis sündinud ortodokssesse renessanssi, milles sai terve põlvkonna teejuhiks filosoof ja Bütsantsi uurija Sergei Averintsev. Rühm toetas oikumeenilisust ja kaugenes 1980. aastate teisel poolel Vene kiriku hierarhiast tolle natsionalismi ja KGBst sõltuvuse tõttu, kuid on säilitanud mõjukuse. Sedakova on ise saanud Vatikani luulepreemia.

Sedakova kaebab, et Vene kirik on täna hüljanud selliste ida autoriteetide nagu püha isa Nil Sorski ja teoloog Alexander Schmemanni mõtted. Ta ütleb: „Irdumine läänest tähendab lõplikku irdumist kristlikust humanismist, lahtiütlemist üldiselt heaks kiidetud õiguse, igapäevaelu, ühiselu normidest. Ma ei suuda endale seletada seda soovi valida vägivald ja kuri.“

Sedakova apelleerib vene kultuuri ülemaailmsele tähendusele. See Venemaa, mida maailmas armastatakse, ei ole sõjaline üliriik. Venemaad armastatakse sellepärast, mida ta on andnud maailmale: Dostojevski, Tolstoi, Mandelštami, Ahmatova, Pasternaki, Solženitsõni pärast.

Parim venepärasus on tähtis osa meie üldinimlikust humanismist, meenutab luuletaja: „Need venelased on suured, sest nad on ülemaailmse, mitte kohaliku piiratud tähtsusega persoonid.“

Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski