Venemaa luure tegudele tuleb avalikult vastu seista

Venemaa eriteenistuste tegevuse kohta tuleb viimasel ajal uudiseid iga kuu kui mitte isegi tihedamalt. Seetõttu kuulen nii sõpradelt, ajakirjanikelt kui ka oma tudengitelt järjest sagedamini küsimust, mida selle vastu teha. Probleem ei ole tegelikult päris uus, aja jooksul on proovitud mitmeid lähenemisi ning on tekkinud teatud kogemus sellest, mis töötab ja mis ei tööta.

13. veebruaril 2004 kärgatas muidu turvalises ja hästi turvatud Katari pealinnas Dohas plahvatus. Selle tulemusel känkraks tõmbunud autos sai koheselt surma kolm inimest, nende seas eksiilis elanud Tšetšeenia president Zelimhan Jandarbijev. Kaugelt vaadates see erilist furoori ei põhjustanud. Paljugi mis võib juhtuda: justkui kahtlane kant, islamistid, terroristid, võibolla ka emigrantide vaheline arveteõiendamine või mingid võlad.

Katari julgeolekujõududele, mis olid riigi seni terroriaktidest vabana hoidnud, oli juurdlus mõneti ka au küsimus. Pommipanijate auto leiti juba mõne tunniga, terroristidel pandi käed raudu kuus päeva hiljem. Nendeks olid hiljem Vene sõjaväeluure (GRU) ohvitserideks osutunud Venemaa kodanikud Anatoli Jablotškov ja Vassili Pugatšov, kes võeti kinni koos kuriteole viitavate asitõenditega ja Venemaa Föderatsiooni suursaatkonna esimese sekretäri Aleksandr Fetissoviga.

Ajalooline sündmus

Tagantjärele tarkusena võib öelda, et tegu oli ajaloolise sündmusega. Justkui selle rõhutamiseks teatas Venemaa välisuureteenistuse (SVR) avalike suhete juht kindral Boriss Labussov pressile, et alates 1959. aastast, kui Saksamaal „likvideeriti“ Stepan Bandera, ei ole KGB I peavalitsus (ehk NSVLi välisluure) ega selle järeltulija SVR selliseid operatsioone läbi viinud.

See ei pruukinud küll olla päris tõsi ja ta ei rääkinud GRU eest, kuid pärast külma sõja lõppu Venemaast kaugel selliseid juhtumeid varem teada ei olnud. Kas ja mis tehti 1990ndatel kunagise Nõukogude Liidu piirides, jäi selgusetuks juba toona, näiteks ainuüksi Gruusia riigimees Eduard Ševardnadze elas aastatel 1992, 1995 ja 1998 üle suisa kolm atentaadikatset. Kes iganes neid siis korraldas.

Oma ohvitseride aitamiseks ei olnud Venemaal 2004. aastal diplomaatilisi, majanduslikke ega isegi sõjalisi võimalusi. Aga leiti muud võimalused.

Väike, aga väga rikas Katar oli täis tahet näidata, et oma territooriumil terroriakte ei sallita ja kurjategijad saavad karistuse. Oma ohvitseride aitamiseks ei olnud Venemaal 2004. aastal diplomaatilisi, majanduslikke ega isegi sõjalisi võimalusi. Aga leiti muud võimalused. 28. veebruaril maandusid Valgevenest Serbiasse reisimiseks lennuki vahetamiseks Šeremetevo-2 lennuväljal kaks Katari sportlast. Nende arreteerimise ametlikuks põhjuseks nimetati deklareerimata valuuta vedu.

Diplomaatilise puutumatusega Fetissov saadeti märtsis Katarist välja, väidetavalt sportlaste vabastamise vastu. Jablotškov ja Pugatšov mõisteti juunis eluks ajaks vangi, pärast Katari emiiri ja Venemaa presidendi telefonivestlusega päädinud diplomaatilist tegevust pääsesid nad kodumaale karistust kandma detsembris. Seda nad loomulikult ära ei istunud ja ametlikult kinnitati nende vabastamist järgmise aasta veebruaris. Järgnenud aastad on toonud kümneid avalikustatud Venemaa luurajate vahelejäämisi eri riikides, lisaks info kogumisele on need olnud seotud ka diversiooniaktide ja mõrvadega. Tuntumad neist on muidugi Aleksandr Litvinenko tapmine Londonis 2006 ja Sergei Skripali mõrvakatse Salisburys 2018. Venemaa teenistustega on – vähemalt avalike allikate põhjal õigustatult – seostatud Emiljan Grebevi mürgitamist Bulgaarias 2015 ja Zelimhan Hangošvili mahalaskmist Berliinis 2019.

Halva mängu juures hea nägu

Kerkib loomulik küsimus: mida teha? Enamikul riikidel ei ole luksust olla nii rikkad (ehk sisuliselt äraostmatud), ühtlasi olla Venemaa eest sõjaliselt täiesti kaitstud ja omada nii laiade volitustega julgeolekujõudusid (mis ei pruugi demokraatiaga päris kokku käia).

Küllap on mõnelgi spionaaži puudutaval juhul tavaline lahendus halva mängu juures hea näo tegemine ja juhtumi maha vaikimine, kuid alati pole see võimalik. Isegi Venemaaga muidu väga heades suhetes oleva Serbia president Aleksandar Vučić pidi pärast vene spiooni tabamist oma riigis 2019. aastal pressikonverentsil retooriliselt küsima: „Mul on meie vene sõpradele ainult üks küsimus. Miks?“ Inimohvritega juhtumite puhul on maha vaikimine tihti võimatu.

Diplomaatiline noot on proovitud tee, aga pole tavaliselt tulemusi andnud. Hea lahendus oleks mõrvade või nende katsete eest kohtus süüdi mõistmine ja kohtuotsuste täideviimine. Paraku ei saada neid tavaliselt kätte ja isegi Katari erandi puhul jäi nende karistuseks kõigest kümme kuud, mis on terrorismi kohta vähevõitu.

Hea lahendus oleks mõrvade või nende katsete eest kohtus süüdi mõistmine ja kohtuotsuste täideviimine. Paraku ei saada neid tavaliselt kätte ja isegi Katari erandi puhul jäi nende karistuseks kõigest kümme kuud, mis on terrorismi kohta vähevõitu.

Nagu teadaolevad juhtumid näitavad, on mõrvarid või diversandid kas informatsiooniliselt või logistiliselt sõltuvad Venemaa saatkonna katte all töötavatest luureohvitseridest. Nende PNG-tamine ehk persona non grataks kuulutamine ehk maalt väljasaatmine on üsna kaua praktiseeritud võimalus. Külma sõja ekstreemseim näide oli 105 diplomaatilise katte all töötanud nõukogude luureohvitseri väljasaatmine Ühendkuningriigist 1971. aastal.

Kas see aitas? Nagu praegu teame, siis tegelikult mitte. Infokogumises tekkinud aukude täiteks kasutas NSVL teiste idabloki riikide saatkondi Londonis ning brittidele hakkasid lähenema nõukogude saatkondade katte all tegutsevad luureohvitserid kolmandates riikides. Järelikult ei piisanud juba toonases märksa vähem globaliseerunud maailmas tugevatest meetmetest ainult ühes riigis.

Õppetunnid

Kas sellest on õpitud? Mõnevõrra küll. Pärast Salisbury mõrvakatset 2018 saadeti pea 30 riigist ja mitmest rahvusvahelisest organisatsioonist koju (või ei pikendatud akrediteeringut) enam kui 150 diplomaatilise kattega Venemaa luureohvitseri.

Kas see töötas? Võibolla mingil määral, kuid kuna samal suvel toimusid Venemaal jalgpalli maailmameistrivõistlused ja oma kodanike võimalikku hukkumist terroriaktides ei tahtnud ükski lääneriik, olid isegi uued suhted Venemaa eriteenistustega kiired tekkima.

Kuigi äratuskell tiriseb justkui tihti, ei tohiks seda maha magada ka praegu teatavaks saanud Tšehhi 2014 juhtumi puhul, kus GRU käsi on nähtavasti mängus olnud laskemoonaladude plahvatustes, mis lisaks suurele majanduslikule kahjule tõi kaasa kahe inimese surma. Kuigi mitte meie lähedal, näitab ajalooline kogemus, et ka vastuluures ei saa katla ühes nurgas tummisemat suppi keeta – vajalik on rahvusvaheline koostöö. Ignoreerida vastuvõetamatuid tegusid mujal või neid maha vaikida oma kodus tähendab rohkem ohvreid tulevikus.