Venemaa infooperatsioonide mõju: tehnilised ja psühholoogilised taotlused

Sissejuhatus

Juba Preisi kindral ja sõjateoreetik Carl von Clausewitz kinnitas, et sõjapidamine areneb lakkamatult. 21. sajandit iseloomustab erakordne keerukus, mis ainult süveneb üleilmastumise, hargmaise äärmusluse, uusima tehnika kiire leviku ja esile kerkivate globaalsete jõudude tõttu. Tänapäeva elu keerukuse tõttu on ilmnenud, et peaaegu kunagi ei piisa pelgalt ühest sõjapidamise tahust – vastupidi, pigem on normiks kujunenud elementide ühendamine mitmetahuliseks tervikuks.¹ Käesolevas artiklis keskendutakse infooperatsioonide täiendamisele küberelementidega Venemaa poolt, nagu seda on võinud näha Eesti (2007), Gruusia (2008) ja Ukraina, täpsemalt Krimmi (2014) puhul. Eriti toonitatakse seda, et Venemaa käsitlus küberoperatsioonidest jaguneb kaheks: informatsioonilis-tehniline, mis kattub Lääne elektroonilise ja kübersõjapidamise definitsiooniga ning mille keskmes seisab tehniline võime, ja informatsioonilis-psühholoogiline, mis meenutab Lääne strateegilise kommunikatsiooni ja psühholoogiliste operatsioonide kontseptsiooni, mille keskmes seisavad mõjuoperatsioonid.² Seejärel väidetakse, et aegamisi on küberelemente arendades hakatud neid kasutama strateegiliste eesmärkide tõhusaks saavutamiseks. Esitatud juhtumiuuringutest nähtub nii selle elemendi tõhususe kasv kui ka see, et selle tarvitamine infooperatsioonide täiendusena on kindlustanud kestvama ja püsivama status quo. See tõestab, et küberruumis ei ole võitjad mitte parema tehnikaga riigid, vaid need riigid, kes suudavad tõhusalt ühendada eri elemente. Lõpetuseks rõhutatakse, et Venemaa usutavasti jätkab samasugust kombineerivat kasutust ka edasistes konfliktides, ning juhitakse tähelepanu sellele, et perioodilised rünnakud on üle kasvanud lakkamatuteks ja Venemaa ümbrusega piirnevad regionaalsed rünnakud globaalseteks.

Taust

Venemaa Föderatsioon on juba pikka aega globaalset infojulgeolekudoktriini välja arendades pööranud ka tähelepanu omaenda infojulgeoleku kontseptsioonidele.³ Strateegiadokumendid heidavad valgust Venemaa arusaamale ohtudest, näidates esitatud kontseptsioonide taga peituvat põhimuret: Läänest, esijoones Ameerika Ühendriikidest ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonist, lähtuvad infoohud, mis võivad sekkuda Venemaa siseasjadesse ning rünnata riigi elulisi huve.⁴ Venemaa strateegid tunnevad erilist muret USA ja selle liitlaste sõjalise ja tehnilise üleoleku pärast.⁵ Niisuguste murede lahendamiseks koostas Venemaa juba 1998. aastal infojulgeolekut puudutava resolutsiooni kavandi, mis seejärel esitati arutamiseks ÜROle. Venemaa põhimure keskendub „infojulgeoleku” mõistele ja eriti arusaamale, et sõnu saab kasutada relvana. Sellest johtuvalt soovivad nad kaitsta informatsiooni mitmes dimensioonis: inimlik, ühiskondlik, vaimne ja tehniline (kübermaailm), pidades oma elanike kaitsmist terrorismi eest ja tsensuuri „infojulgeoleku” esmaolulisteks aspektideks.⁶ Ent lääneriikide valitsused on sellise käsitluse tagasi lükanud, nentides, et Venemaa „infojulgeoleku” ettepaneku taga avaldub ebademokraatlik mõttelaad, mistõttu kavandatud piirangutega saaks õigustada valitsuse ulatuslikku kontrolli interneti üle ning sõna- ja internetivabaduse kärpimist.⁷ Venemaa 2008. aastal revideeritud „infojulgeoleku” resolutsioon kutsus üles looma ÜRO raames „valitsusekspertide gruppi”, mis uuriks küberohte ja „koostöömeetmeid nendega tegelemiseks”.⁸ Sellele on järgnenud hulk ettevõtmisi, millest erilist tähelepanu väärivad piirkondliku Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) propageeritavad usalduse tugevdamise meetmed, NATO küberkaitsekoostöö keskuse (CCD CoE) küberruumi juriidilise raamistiku ja normide uuringud, mis tipnesid Tallinna manuaali 1.0 ja 2.0 koostamisega, ning hiljaaegu asutatud rahvusvaheline küberstabiilsuse komisjon, mille eesmärk on välja töötada ettepanekud normide ja reeglite kohta, mis tugevdaksid rahvusvahelist julgeolekut ja stabiilsust küberruumis.

Ent nii „infojulgeoleku” ideest lähtuv küberleping kui ka rahvusvahelise õiguse rakendamine küberkonfliktis on jäänud äärmiselt vaieldavaks probleemiks. Kõigi sektorite eksperdid kogu maailmast on küll nõus, et pingete kasv ühes kübervõimete arenguga nõuab uut sõjalist paradigmat, kuid senised küberaktid on riike pigem segadusse ajanud, sest traditsioonilise kineetilise sõjapidamise põhimõtted uut laadi konfliktides ei päde.⁹ Põhimõtteliselt on praegu olemas ainult ebapiisav juriidiline raamistik selle kohta, mida riigid võivad kübervallas teha ja kuidas nad peaksid vahejuhtumitele reageerima. See muudab võimaluse, et Venemaa kasutab infooperatsioonide täienduseks küberelemente, veelgi usutavamaks ja muret tekitavamaks.

Juhtumid

Küberruum on võimaldanud sõjapidamises strateegilise eelise saavutamiseks kasutusele võtta käepärase, hõlpsama ja kiirema taktika. Mõistmaks, kuidas Venemaa kasutab infooperatsioonide täienduseks küberelemente, analüüsitakse järgnevalt kolme juhtumit. Venemaa üldised pingutused selles vallas ulatuvad nüüdseks juba strateegiliste destabiliseerivate operatsioonideni. Perioodilised ründed on üle kasvanud pidevaks, Venemaa ümbruskonna asemel tegutsetakse globaalselt. Käsitletavatest juhtumitest nähtub küberelementide kasutamise taseme ja tõhususe järjekindel kasv. Kui panna siia kõrvale 2013. aasta nõndanimetatud Gerassimovi doktriini kinnitus, et sõja ja rahu eraldusjoon muutub aina ähmasemaks, võib tõdeda, et elementide sünkroonimist kasutatakse ära strateegilise tõhususe kindlustamiseks. 2008. aasta rünnakulaine Gruusia sihtmärkide vastu sarnaneb kahjurvara kasutamise poolest operatsioonidega Ukraina vastu 2014. aastal. Niisugused rünnakud, mis põhjustavad internetiteenuste ajutist katkemist, võivad tekitada suurt rahalist kahju, nagu näitasid ilmekalt Eesti vastu suunatud ummistusründed (DoS) ja hajusad ummistusründed (DDoS) 2007. aastal. Järgnevalt vaadeldaksegi kolme mainitud juhtumit: Eesti 2007, Gruusia 2008 ja Krimm (Ukraina) 2014.

A. Eesti 2007

Eesti taastas iseseisvuse ning sai hakata jälle arendama majanduslikke ja poliitilisi sidemeid Läänega pärast NSV Liidu lagunemist 1991. aastal. Eesti liitus nii NATO kui ka Euroopa Liiduga 2004. aasta kevadel, sai Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) liikmeks 2010. aasta lõpul ning võttis 2011. aasta jaanuaris ametliku vääringuna kasutusele euro. Eesti on mitmerahvuseline riik, kus elab 24,8 protsenti rahvastikust moodustav vene vähemus.¹⁰ 2007. aasta aprillis algasid riigi vastu suunatud küberrünnakud kõrvuti tänavarahutustega, mis olid ajendatud Nõukogude sõjamälestusmärgi, nõndanimetatud Pronkssõduri viimisest pealinna Tallinna südamest äärelinna. Ründed toimusid kahes faasis. Esimene kestis 27.–29. aprillini ning seda peetakse emotsioonidest ajendatuks, kuna ründed olid suhteliselt lihtsakoelised ning neid koordineeriti ilmselt vastavalt oludele. Teine faas kestis 30. aprillist 18. maini. See oli pikem ja keerukam: selles kasutati juba ulatuslikke robotvõrke ja võis täheldada professionaalset koordineerimist.¹¹ Esimese faasi rünnakud kujutasid endast peamiselt ummistusründeid (DoS). Teist faasi iseloomustasid muu hulgas võrgus käinud arutlused, kuidas rahastada hajusate ummistusrünnakute (DDoS) tarbeks vajalike serveriparkide ja robotvõrkude üürimist. Tipphetkel oli rivist väljas 58 internetisaiti, peamiselt valitsuse veebilehed (sealhulgas valitsuse ametlik suhtlemiskanal) ja pankade veebiliidesed.¹² Rünnete omistamise muutis tunduvalt raskemaks asjaolu, et ründajad kasutasid globaalseid robotvõrke, suunates oma ründe läbi vaheserverite koguni 178 riigis, millest mõned olid NATO liikmesriigid. ¹³ Tervikuna hõlmasid ründed Eesti vastu ummistusründeid, hajusaid ummistusründeid, veebilehtede pahatahtlikku rikkumist, nimeserverite ründamist ning tohutul hulgal kommentaare ja rämpsposti, mis pidi õhutama ründeid jätkama.¹⁴ Selle vahejuhtumi tõttu kujunes küberkaitsest, mis oli olnud NATO poliitilises päevakavas juba alates 2002. aasta Praha tippkohtumisest, üks keskseid küsimusi, millega asuti põhjalikult tegelema.¹⁵ Rünnakul olid vahetud majanduslikud ja ühiskondlikud tagajärjed: see tõi Lääne teadvusse sedavõrd ulatusliku agressiooni võimalikkuse ja näitas, millist mõju võib saavutada küberruumi kasutades. Üldiselt oli tegu lühiajalise kaotusega, kuid operatiivse võiduga, kui pidada silmas, et Eesti kübervõimed ületavad nüüdseks paljusid riike ning NATO CCD CoE asutati hiljem just Tallinna.¹⁶ Ehkki seda vahejuhtumit ei saanud otse omistada Venemaa Föderatsioonile, innustab nende välispoliitika keskne komponent, mis toetub rahvusliku suuruse ja kunagise kuulsuse teemale, vene vähemusi ja Venemaa poolehoidjaid tegutsema agressiivselt iga katse puhul mustata Venemaa ajalugu või praegust kuvandit.

Lääs on tavaliselt käsitlenud küberohte tehnilise probleemina, mis nõuab tehnilist vastust, tõrjudes mõneti üldse kõrvale mõtte, et infosõjal võiks küberoperatsioonide kaudu olla laiem kandepind.

B. Gruusia 2008

Lõuna-Osseetias olid pinged püsinud 1991. aastast peale, mil see ala Gruusia-Osseetia konflikti käigus sisuliselt Gruusiast eraldus. 2008. aasta augustis aga suurenesid pinged järsult, kui Gruusia sõjavägi alustas üllatusrünnakut Venemaa toetatud separatistide vastu.¹⁷ See ajendas Venemaa sõjaväe kiire reageerimise ning järgnenud sissetungi Gruusia territooriumile, ettekäändeks rahvuslik kohustus „kaitsta Venemaa kodanikke välismaal”.¹⁸ Veel enne seda, kui algas Venemaa sissetung Gruusiasse, käivitusid küberründed hulga Gruusia valitsuse veebilehtede vastu. Ründed kestsid aga edasi ka pärast seda, kui sõjategevus relvarahu sõlmimisega 12. augustil 2008 lõppes.¹⁹ Küberründed hõlmasid peamiselt avalike veebilehtede pahatahtlikku rikkumist, hajusaid ummistusründeid arvukate avalike ja erasihtmärkide (viimastest põhiliselt rahandus- ja meediaettevõtted) vastu, mis sarnanesid nendega, mida oli kasutatud juba aasta varem Eesti vastu, kahjurvara levitamist ning e-posti aadresside kasutamist rämpsposti levitamiseks ja sihtrünneteks.²⁰ See on üks esimesi teadaolevaid kordi, mil tavapärasele relvastatud konfliktile lisandus küberelement.²¹ Samuti takistasid ründed Gruusia valitsusel suhelda rahva ja välismaaga, kuna informatsiooni jõudmine välismaale oli tuntavalt raskendatud. Venemaa plaanijad mõistsid sissetungi kavandades selgelt küberruumi ja sõjaväe ühistegevuse vajadust. Ehkki ei ole kindel, kas operatsiooni mõlema elemendi eest vastutas Venemaa sõjavägi või kust õigupoolest lähtusid hajusad ummistusründed või veebilehtede pahatahtlikud rikkumised, on igal juhul selge, et tõhusaks ei muutnud neid ainuüksi arvutispetsialistide kaasamine, vaid ühendamine kineetiliste sõjaliste võimetega. Selle juhtumi järel arendas Venemaa infooperatsioone edasi ning tundis end nende kasutamisel aina enesekindlamalt, nii et nüüdseks on neist saanud Venemaa sõjalise mõtte lahutamatu osa.²²  USA Kübertagajärgede Üksuse aruande kohaselt „küberkampaania esmane eesmärk oli toetada Venemaa sissetungi Gruusiasse ning küberründed sobitati kenasti sissetungiplaani”.²³ Pärast vähemalt osa Venemaa relvajõudude arvates läbi kukkunud „infosõda” Gruusias loodi Venemaal spetsiaalsed „infoväed”. Selle taga seisis kõige kõrgemal poliitilisel tasandil Venemaa president Vladimir Putin isiklikult, kes andis 2017. aasta veebruaris allkirja infooperatsioonide väeosade loomist sanktsioneerivale määrusele.²⁴ Venemaa seisukohalt kujutas viiepäevane sõda endast „täielikku lüüasaamist inforuumis”, väitis Venemaa erukindralmajor Pavel Zolotarjov, kes praegu töötab sõjateaduste akadeemias professorina. ²⁵ Ehkki Venemaa jäi sõjaliselt peale, jäi nende narratiiv Gruusia oma varju. Niisugused kommentaarid annavad küllalt selgelt mõista, et edaspidi on kavas võimeid tuntavalt täiustada.

C. Ukraina (Krimm) 2014

Kahjurvara kasutamise poolest sarnaneb 2008. aasta ründelaine Gruusia sihtmärkide vastu 2014. aasta operatsioonidega Krimmi vastu. See tõhus, aga siiski muret valmistanud sündmus kujutas endast tegelikkuses olulist evolutsioonilist astet Venemaa infosõja teoorias ja praktikas, näidates ilmeka selgusega juba Nõukogude ajast pärit lihvitud destabiliseerimise ja õõnestamise meetodeid, millega manipuleeriti informatsiooni ja kahandati usaldust teabeallikate suhtes.²⁶ Krimmis aset leidnud konflikt oli poliitiliselt väga keeruline ja suurte pingetega, ulatudes õigupoolest juba sajandite taha, ent selle tulemus oli Venemaale edukas, eriti inforuumis domineeriva seisundi saavutamise tõttu.²⁷ Tundmatud isikud rikkusid füüsiliselt valguskaableid, samal ajal käivitasid vene häkkerid ulatuslikud hajusad ummistusründed Ukraina ja NATO meediaväljaannete vastu. Krimmi liidendamise ajal ja vahetult pärast seda rikkusid Venemaa-meelsed häkkerid Ukraina parlamendiliikmete mobiilside. Ukraina valimiste ajal 2014. aasta oktoobris käivitasid Venemaa-meelsed häkkerid taas hajusad ummistusründed valimiskomisjoni veebilehekülgede vastu, õõnestades sel moel tõhusalt avalikkuse usaldust valimismehhanismi ja ametnike erapooletuse suhtes. Sellega kaasnes samuti juba mitme olemasoleva autoriteetse ühismeediakonto ülevõtmine desinformatsiooni levitamiseks.²⁸ Krimmi liidendamine Venemaa poolt oli vapustavalt tõhus – ja suuremalt jaolt veretu. See juhtum andis Venemaale eduka kogemuse infodomineerimise saavutamisest operatsioonide ajal, mis ei tähendanud kontrolli üksnes ringhäälingu ja trükiajakirjanduse, vaid ka telekommunikatsiooni ja interneti üle, millega sisuliselt lõigati Krimm ära mujalt pärit sõltumatutest uudistest.²⁹ Nii jõuliselt ja ulatuslikult ei kasutatud küberelementi infooperatsioonide toetamiseks ei Eestis ega Gruusias. Suhtumine infooperatsioonidesse oli tuntavalt edasi läinud: nüüd kasutati ära Lääne ühiskonna nõrgenenud kõlbelist immuunsust propaganda suhtes ja vähenenud usaldust tõeste teabeallikate suhtes. Kõige enam valmistab aga muret eri võimete – info-, kineetilised ja erioperatsioonid – väga tõhus sünkroonimine, mida on näidanud ilmekalt veel tänase päevani kestvad operatsioonid Ida-Ukrainas. See juhtum tõestas, et Venemaa pingutused selles vallas on strateegilised ja destabiliseerivad.

Analüüs

Nagu käsitletud juhtumitest nähtub, jagab Venemaa oma küberoperatsioonide meetodid kaheks: informatsioonilis-tehnilised ja informatsioonilis-psühholoogilised. Kasvava kasutuse järgi otsustades annavad Eesti, Gruusia ja Ukraina küberjuhtumid mõista, et Venemaa süvendab oma kübervõimeid edasi mõlemas valdkonnas. Ta ei piirdu ainult tehnilise võime arendamisega, vaid manipuleerib ja kontrollib tõhusalt informatsiooni, kombineerides omavahel mitmesuguseid sõjapidamise elemente. Küberelemendid aga ei asenda traditsioonilisi sõjapidamise viise, vaid täiendavad neid. 2014. aastal võis Ukrainas näha, kuidas neid tarvitati sündmuste tõhusaks juhtimiseks ja Krimmiga seotud strateegiliste eesmärkide edukaks teostamiseks. Virtuaalsete elementide tarvitamine infooperatsioonide täiendamiseks ning seeläbi püsiva poliitilise mõju kindlustamiseks näitab, et strateegilises mõttes ei pöörata küberelementide iseseisvale, konventsionaalsetest meetoditest lahus kasutamisele õieti üldse tähelepanu. Võib arvata, et küberelementide tarvitamine infokampaaniate toetuseks aina kasvab, nagu kasvab ka nende tõhusus, mis võimaldab saavutada püsivama ja kestvama status quo. See annab tunnistust, et küberruumis ei ole võitjaks mitte parima tehnikaga riigid, vaid need, kes suudavad tõhusalt kombineerida eri elemente.

Eesti puhul oli tegu peamiselt paljude hajusate ummistusrünnetega pärast mälestusmärgi füüsilist eemaldamist. Gruusia kujutas endast ilmekat näidet küberruumi tegevuse koordineerimisest ja sünkroonimisest sõjapidamise teistes valdkondades toimuvate olulisemate sammudega – sõnaga, see oli selge tavapärase sõjapidamise lisandus strateegilise ülekaalu saavutamiseks. Ukraina puhul oli see veel kaugemale arenenud ning tagaski kestvama ja püsivama status quo. Sama meetodit võis taas täheldada väidetavate infooperatsioonide ja sekkumise puhul 2016. aasta USA presidendivalimistesse ning 2017. aastal Prantsusmaa presidendikandidaadi Emmanuel Macroni kampaaniaarvutitesse sissemurdmise korral.³⁰ Kõigis neis olid informatsioonilis-tehniline ja informatsioonilis-psühholoogiline aspekt segunenud. Nentides, et infosfääri manipuleerimine küberruumi kaudu on äärmiselt tõhus, sõnas Venemaa erukindralmajor Zolotarjov New Yorkerile, et enne internetti pidid Venemaa propagandistid „jagama laiali trükitud materjale ning manipuleerima raadio või televisiooniga”, nüüd aga „äkitselt ilmusid kõik need uued vahendid”.³¹ See viitab selgelt, et Venemaa jätkab küberelementide kasutamist infokampaaniate täiendamiseks ja viimistlemiseks ka tulevikus. Lisaks sellele on küberruum suhteliselt hiljaaegu muutunud ühtlasi sõjapidamise areeniks, mis on takistanud riikidel välja töötamast rahvusvahelise õiguse juriidilist raamistikku küberkonfliktide reguleerimiseks.

Kokkuvõte

Lääs on tavaliselt käsitlenud küberohte tehnilise probleemina, mis nõuab tehnilist vastust, tõrjudes mõneti üldse kõrvale mõtte, et infosõjal võiks küberoperatsioonide kaudu olla laiem kandepind. Ehkki sellest piisab mõningate püsivate või tagaplaaniohtude puhul, ei ole see sugugi alati tõhus reaktsioon laiematele probleemidele, nagu Venemaa neid kipub tekitama – eriti veel tingimustes, kus puudub ka juriidiline raamistik, mis võiks takistada Venemaal edaspidi niisugust taktikat rakendamast.³² Kui arvestada, et Venemaa strateegiline kultuur näeb ette sõjapidamise elementide kombineerimist, mis õigustab ennetavaid operatsioone, siis võib Lääs küll olla valmis tõrjuma isoleeritud küberohte, kuid et Venemaa kasutab küberelemente infooperatsioonide täiendusena, tuleb olla valmis ka teistsugusteks stsenaariumiteks. Käsitletud juhtumitest nähtus, et Venemaa käsitleb küberruumi infooperatsioonide lahutamatu osana. Õigupoolest on Venemaa üle läinud perioodilistelt rünnakutelt pidevatele ning laiendanud ründeala Venemaa naabrusest kogu maailmale. Viimaste juhtumite puhul ilmneb soov muuta Lääne tugevad küljed nõrkusteks, asudes otse demokraatia ja ühiskonna alustugede kallale. Käesolevas artiklis püüti jälgida selle kampaania arengulugu ja näidata, et juba alguses saavutatud edu tiivustas laiendama ründeid Lääne vastu. Läti analüütik Jānis Bērziņš märkis juba 2014. aastal, et Venemaa infooperatsioonid „on saavutanud taseme, kus neid saab rakendada strateegiliste ülesannete täitmiseks”.³³ Selline avaram arusaamise tase tuleb saavutada ka meil.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane