Venemaa doktriini muutumine

Alustuseks

Venemaa on läbi ajaloo olnud ekspansionistlik riik ja selles mõttes oli 1990. aastate külma sõja järgne Venemaa Föderatsioon erand. Külma sõja järgse marginaliseerituse järel on Venemaa sõjalis-strateegiline kultuur jälle omandanud poliitilises elus tähtsuse ja mõju ning ühtlasi on fookusse kerkinud inforuumi kaitsmine ja kübervõime arendamine. Venemaa praegune strateegiline konkureerimine Läänega ning sellest tulenev tarvidus saavutada eeliseid ja käia eeldatavatele üllatustele vastu omapoolseid üllatusi on siiski ehtsalt Nõukogude stiilis kaasa toonud ründemeetmeid, mille pruukimist õigustatakse kaitsevajadustega. Venemaa president Vladimir Putin on aina sagedamini nimetanud riigi inforuumi (millesse kuulub ka kübersfäär) julgeolekut eluliselt tähtsaks prioriteediks. Vähemal või suuremal määral on see mure leidnud kajastamist Venemaa 2014. aasta sõjalises doktriinis, 2015. riikliku julgeoleku strateegias ja 2016. aasta infojulgeoleku doktriinis. Käesoleva kirjutise siht on näidata, et küberruum on tekitanud Venemaa doktriinis nihke: küberruum võimaldab saavutada asümmeetrilise eelise, mida saab eri valdkondi lõimides siduda ka relvastatud konfliktidega. Selleks vaadeldakse kõigepealt nõndanimetatud Gerassimovi doktriini ja seejärel uuritakse lähemalt eespool mainitud strateegiaid ja doktriine.

Gerassimovi doktriin

Venemaa doktriinis ja võimetes on juba toimunud ja käib ka praegu nihe ja kaasajastamine, mis on suurel määral seotud just küberruumiga. Selle nihke hea indikaator on kindralstaaabi ülem Valeri Gerassimov, kes 2013. aasta algul avaldas artikli ja esines kõnega, mida ühtekokku on kombeks saanud nimetada Gerassimovi doktriiniks. Selle sisuga sai kõigepealt tutvuda artiklis „Teaduse väärtus peitub ettenägemises”¹, seejärel ka kõne vahendusel, mille ta pidas sõjateaduste akadeemia üldkogul. Kõige üldisemas plaanis väitis ta, et Venemaa on 21. sajandil täheldanud sõja ja rahu eraldusjoone hägustumist ning et kaasaja konfliktides on ilmnenud selliseid sõjaliste operatsioonide teostamise viise, mida ei saa enam pidada puhtsõjalisteks.² Ehkki see ei ole ametlik doktriin, annab see oluliselt märku Venemaa sõjalise mõtte suunast. Tuleb kindlasti märkida, et artiklis ja kõnes selgitab Gerassimov enda seisukohti kaasaja ja tulevase sõja kohta ega paku välja Venemaa uut sõjapidamise viisi või sõjalist doktriini.³ Viimati väljendas Gerassimov põhimõtteliselt samu seisukohti tänavu ilmunud artiklis „Maailm sõja veerel”.⁴

2013. aasta kõnest selgub, et Gerassimov on sõja iseloomu muutumise tuvastamiseks uurinud Ameerika Ühendriikide tegevust ning eriti Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida värvilisi revolutsioone.⁵ Ta leidis, et mittesõjaliste vahendite tarvitamine poliitiliste ja strateegiliste eesmärkide saavutamiseks on kasvanud ning tihtipeale ületab nende tõhusus relvade oma. See on eriti oluline, sest Gerassimov nendib, et traditsioonilised relvajõud muutuvad aina ebaolulisemaks ja ka Venemaa peab tänapäeval üha enam tähelepanu pöörama mittesõjalistele instrumentidele.⁶ Laialdaselt levinud asümmeetriliste sammudega kombineerides lubab see eri valdkondi rakendades nullida vaenlase eelised relvastatud konfliktis. Põhimõtteliselt tähendab see küberelementide kasutamises väljenduva kontaktivabade kaugtoimingute⁷ ühendamist eriüksuste tegevuse, sisemise opositsiooni õhutamise ning infosõja aktsioonidega, et saavutada taktikalisi ja operatsioonilisi eesmärke.

Putin kinnitas juba 2006. aastal, et Venemaa vastused konfliktidele „peavad põhinema intellektuaalsel ülekaalul. Need on asümmeetrilised, vähem kulukad”.

Putin kinnitas juba 2006. aastal, et Venemaa vastused konfliktidele „peavad põhinema intellektuaalsel ülekaalul. Need on asümmeetrilised, vähem kulukad”.⁸ 27. veebruaril 2013 sõnas ta kaitseministeeriumi kolleegiumi istungil, et relvajõud peavad „geopoliitilise olukorra dünaamika” tõttu saavutama viie aastaga võimete „uue taseme”, rõhutades niisiis taas võimete arendamist.⁹ Gerassimovi 2016. aasta märtsi artikkel kinnitab taas kõigi nende elementidega arvestamist Süüria kriisi kontekstis ning leiab lisaks, et traditsiooniliste ja hübriidmeetodite kombineerimine iseloomustab juba kõiki relvastatud konflikte.¹⁰ Paljuütlev on tõik, et ta hindab seda sõjalist nihet ilminguks, millega lääneriigid on juba pikemat aega ametis olnud, nii et Venemaa on olnud sunnitud sellisele hübriidsele lähenemisele aina reageerima. 2013. aasta kõnes nentis Gerassimov, et Venemaa on jäänud niisuguste „uute” sõjapidamise elementide arendamisel maha ja et seni on üpris pealiskaudselt mõistetud üldse asümmeetrilise sõjapidamise vormide ja vahendite sisu, nõudes seejärel sõjateaduste akadeemialt vastava tervikliku teooria loomist ja põhjalikke uuringuid arengu kiirendamiseks.

Doktriinid

Venemaa praegune sõjaline doktriin, mille Putin allkirjastas 26. detsembril 2014, valmis Venemaa ja Lääne pingete tingimustes Ukraina küsimuses. See on eelmise, 2010. aasta veebruaris vastu võetud doktriini edasiarendus, kuid kordab suures osas vana. Aga kui ka palju on samaks jäänud, siis dokumendi üldtoon on ometi muutunud.¹¹ Paljud 2010. aasta doktriinis esile tõstetud ohud on 2014. aasta doktriinis kasvanud vahetuteks ohtudeks. Näiteks kõneles 2010. aasta doktriin Moskva vaatenurgast Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni illegaalsest kavast arendada võimeid ja paigutada sõjalist taristut piiri lähedale ning jätkata laienemist. Praegune doktriin kirjeldab seda juba toimuva sündmuste käiguna. Kui varem tundis Kreml muret püüete pärast destabiliseerida riike ja piirkondi, siis täna tuntakse muret juba käiva destabiliseerimise pärast.¹² Teine selge erinevus on hirm täpsustamata jõudude ees, kes kasutavad režiimide destabiliseerimiseks ja kukutamiseks infosõda ja poliitilist õõnestamist, samuti võimaluse korral sõjalist jõudu. Ehkki Moskva üldised sihid ja ka ohud, millega silmitsi seistakse, ei ole otsustavalt muutunud, tundub, et Kreml on muutunud märksa närvilisemaks, arvates, et teised üritavad teda sõjaliselt ja muul moel kahjustada, mistõttu valmistutakse suurendama oma võimeid ja koondama ressursse. Samuti on Venemaa 2014. aasta doktriinis ühendanud sisemised ja välised ohud ühte raamistikku, mis võimaldab väliste sõjaliste tegevuste puhul juhinduda nii sisemistest poliitilistest kui ka välistest sõjalistest ohtudest johtuvatest kaalutlustest.¹³ Niisuguste julgeolekuohtudega saab omakorda õigustada infooperatsioone ja infokampaaniate kasutamist Läänes mõjuvõimu saavutamiseks. Erinevalt varasematest doktriinidest viitab viimane lisaks kaitsesektorile ka muudele Venemaa valitsuse harudele, st rõhutab harudevahelist koostööd. Kuigi suunamine käib, nagu ikka, ülalt alla, on ministeeriumide rollid väga avaralt määratletud. Nii võib öelda, et Venemaa sõjaline mõte areneb edasi nii teoorias kui ka praktikas.¹⁴

2015. aasta detsembri lõpul jõustus uus riikliku julgeoleku strateegia, mis loetleb rohkelt ohte. Uus strateegia keskendub eelkõige Venemaa enda arengule ning puudutab ainult põgusalt välispoliitikat ja küberjulgeolekut, millest kõneldakse kui „infojulgeolekust”. Kui lisada siia üldiselt tugevnenud rõhuasetus traditsioonilistele väärtustele ja vajadus kaitsta neid välismaiste väärtuste mõju eest, siis tuleb seda pidada üheks rahvusliku ühtsuse tugevdamise viisiks. Kuigi strateegia on üldsõnaline ega sisalda midagi märkimisväärselt uut, tõstab see esile välist ohtu, mis on tugevnenud eriti seoses Ukraina kriisiga, ning toonitab vajadust olla valmis Lääne muudeks sõjakateks sammudeks. Sarnaselt 2009. aasta strateegiaga jäävad teostamise konkreetsed viisid selgusetuks ja nagunii on eesmärgidki väga laialivalguvad. Teiselt poolt võib sellist selgusetust pidada ka võimaluseks tagada paindlikkus ja avarad piirid oma tegevuse selgitamisel rahvusvahelise üldsuse ees.

Eriti oma inforuumi ohustatust mõistes on Venemaa juhtkond väga selgelt aru saanud Venemaa ja Lääne võimete asümmeetrilisusest ning püüdnud seda leevendada nihke vahetu vajaduse rõhutamisega uutes doktriinides.

2014. aasta jaanuaris ilmus avalikkuse ette Venemaa küberjulgeoleku strateegia kontseptsiooni mustand.¹⁵ See oli valminud tihedas koostöös riikliku julgeoleku strateegiaga ning käsitles põhjalikumalt väliste jõudude võimalikku agressiooni eesmärgiga mõjutada riigisisest sündmuste käiku. Riikliku julgeoĺeku strateegiaga võrreldes on see märksa tehnilisem ja mõeldud kitsamale huviliste ringile. Mustand keskendub väliste allikate info mõjule ning vajadusele hoida alal ja kindlustada riigisisene inforuum, milles annavad tooni Venemaa enda väärtused ja traditsioonid. Nii Venemaal endal kui ka Venemaa suhetes muu maailmaga on jäänud põhimõtteliseks seisukohaks nõndanimetatud internetisuveräänsus, mida defineeritakse riigi suutlikkusena kontrollida oma inforuumi.¹⁶ 2016. aasta detsembris, juba keset Lääne ja endiste Nõukogude impeeriumi riikide süüdistusi, et Moskva peab infosõda, avaldas Kreml uue, ehkki oodatult jätkuvalt laialivalguva infojulgeolekudoktriini.¹⁷ Peamiste esiletõstetud ohtudena nimetab see välismaist propagandat, välismaiste luureteenistuste informatsioonilis-psühholoogilisi mõjuoperatsioone, terroriorganisatsioonide värbamiskatseid ning arvutite kaitsetust küberspionaaži ja -kuritegevuse ees. Muret tekitab esitatud üleskutse luua süsteem interneti Venemaa „sektsiooni” haldamiseks, millega hakati tegelema pärast seda, kui ühismeedia abiga organiseeriti 2011. aasta parlamendivalimiste järel protestiaktsioone. Kui pidada silmas, et nii 2014. aasta mustand kui ka 2016. aasta doktriin rõhutavad välismaiste allikate mõju ohtu ja vajadust kaitsta riigisisest inforuumi, siis annab see õigustuse piirata internetivabadust.¹⁸ 2016. aastal alguse saanud Venemaa ja Hiina küberkoostöös on Venemaa püüdnud üle võtta Hiina nõndanimetatud suure tulemüüri elemente, et täiustada enda interneti filtreerimise ja haldamise süsteemi.¹⁹

Analüüs

Nõukogude ajal oli lausa kombeks otsida lääneriikide tegevusest elemente, mis õigustaksid Venemaa kavandatavaid või juba astutavaid samme. Praegusel juhul on Venemaa hinnang oma tehnilisele ja sõjapidamise „uute” elementide arendamise mahajäämusele aidanud süvendada traditsioonilises vene kultuuris valitsevat arusaama strateegilisest nõrkusest, mis mõjutab Venemaa suhtumist sõjapidamisse ja toonitab vajadust investeerida selliste võimete arendamisse.²⁰ Seda võib selgelt näha 2016. aasta infojulgeoleku doktriinis, milles seatakse sihiks „informatsioonilis-psühholoogilise tegevuse neutraliseerimine, kaasa arvatud sellise, mis on suunatud Isamaa kaitsmisega seotud ajalooliste aluste ja patriootlike traditsioonide õõnestamisele”²¹, võttes eesmärgiks võimete arendamise, kontrolli tihendamise oma kodanike üle, lääne ohu esiletõstmise ja elanikkonnas natsionalismi õhutamise. See taktika peab Venemaa kodanikke veenma ja nende silmis õigustama uusi algatusi ja ettevõetavaid samme. Kõrvuti Gerassimovi väitega sõja ja rahu eraldusjoone hägustumisest võimaldab doktriinide ähmasus ja laialivalguvus piisavat paindlikkust, et õigustada Venemaa pikaajaliste huvide kaitsmiseks ründavate meetmete kasutamist enda kaitsmise põhjendusega. Seda on võinud juba ohtlikult täheldada Eestis 2007., Gruusias 2008., Ukrainas 2014. aastal ning viimati 2016. aasta (küll vaidlustatud) sekkumises USA presidendivalimistesse.²² Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse endine direktor Jüri Luik on nentinud, et „Putin püüab isoleerida Venemaa demokraatlikest ideedest. Tema silmis on see parim kaitse”.²³

Lõpetuseks

Küberruum on teinud võimalikuks nihke Venemaa doktriinis nii selles mõttes, kuidas tajutakse ohtu, kui ka vastavate võimete arendamise vajalikkuse mõttes. Eriti oma inforuumi ohustatust mõistes on Venemaa juhtkond väga selgelt aru saanud Venemaa ja Lääne võimete asümmeetrilisusest ning püüdnud seda leevendada nihke vahetu vajaduse rõhutamisega uutes doktriinides. Uus lähenemine võimaldab kombineerida küberelementide kasutamist, mida strateegilise mõju saavutamiseks pidevalt lihvitakse. Eriti Venemaa praegust strateegilist võidujooksu Läänega silmas pidades tekitab erilist muret nende tajutav vajadus leida eeliseid ja vastata üllatustele omapoolsete üllatustega, sest see lubab tarviduse korral kasutada ründemeetmeid, neid samal ajal riigikaitseliste vajadustega põhjendades, mis võib aga kergesti kaasa tuua sündmuste soovimatu eskaleerumise.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane