Vene inimeste kannatusterohke aasta sügiseste valimiste eel

2020. aasta jättis Venemaale halva mälestuse. 45 protsenti venelastest uskus, et „riik on valel teel“ (40 protsenti arvas, et „asjad liiguvad õiges suunas“).¹

Venelastele jääb möödunud aasta meelde peamiselt Covid-19 aastana. Covid ise on häda ja viletsus, kuid koos sellega tuli majanduskriis. Need, kes ise seda haigust tõsiselt ei põdenud ja kelle lähedastest keegi ei kannatanud, mäletavad suurima raskusena mitte epideemiaga seonduvat, vaid töö ja sissetuleku kaotust ning hinnatõusu. Viimati korraldatud küsitluste tulemuste järgi on see põhiline kaebus kahel kolmandikul täiskasvanud elanikkonnast, vaeste seas kolmel neljandikul. Juhtivtöötajatest muretseb olukorra pärast 70 protsenti.

Riiklik kriisitoetuste poliitika kujundati selliselt, et riigile kuuluvate ettevõtete ja riigiasutuste töötajad said palka ka siis, kui nende töökohad ajutiselt suleti. Erasektoris aga ei saanud olukorra sunnil ajutiselt kinni pandud ettevõtete (nt restoranid, kohvikud, klubid) või külastajate, ostjate või klientide vähesuse tõttu uksed sulgema sunnitud ettevõtete omanikud oma töötajatele palka maksta. Töötajad kas vallandati või saadeti palgata puhkusele. Riik on mitu korda lubanud ettevõtlust toetada, kuid need summad läksid tavaliselt suurettevõtetele, väikesed jäid toetusest ilma. Ettevõtete laostumine ja töötus on muutunud selles valdkonnas massiliseks. Toitlustuses, jaekaubanduses ja olmeteenuste alal tegutsevad Venemaal peamiselt väikesed ettevõtted. Nende tegevuse olemus on selline, et kaugtööle üleminek ei ole võimalik. Kokkuvõtteks vastas 60 protsenti küsitletud täiskasvanud elanikkonnast, et nende teenimisvõimalused on vähenenud.

Mõnele kõrvaltvaatajale tundus, et haigete arvu nii vähendati kui suurendati sõltuvalt sellest, mida oli sel hetkel võimudele vaja.

Suurlinnade ja ennekõike Moskva teenindusmajanduses taaselustus ja hakkas kasvama kaupade, eriti toidu ja valmistoidu kojutoomise teenus. Paljude perekondade nn eneseisolatsiooni jooksul on see osutunud väga väärtuslikuks teenuseks. Tähtis nüanss on see, et 65-aastased ja vanemad inimesed kuulutati kõrge riskiga rühmaks ning neile määrati kõige rangem eneseisolatsioonirežiim. Algul kontrolliti selle täitmist teiste hulgas politsei ja Vene kaardiväe kaasabil ning kodust välja, poodi läinud vanureid trahviti. Oma eakaid sugulasi pidid toidu, ravimite ja igapäevakaupadega varustama nooremad elanikud, kuid ka nende liikumisele linnas kehtestati mõned piirangud. E-poodidest toodete ja interneti kaudu kohvikust või restoranist toidu tellimine ning kulleriga vanematele koju saatmine osutus paljudele peredele keerulisest olukorrast väljapääsuks.

„Enne teid on 500 väljakutset“

Seega olid depressiivsed meeleolud ühiskonnas laialt levinud. Töö kaotamine, luku taga istumine ja kontaktide piiramine olid eriti rasked esimese laine ajal. Teise lainega oli piiranguid vähem, mõnest piirangust õpiti mööda hiilima, mõnega harjuti ära.

Erakordsetes tingimustes jäid meditsiinilise abi otsijatele selle osutamisest väga erinevad muljed – alustades arstide imetlemisest ja soojast tänutundest kuni nördimuseni meditsiinivaldkonna (rahvatervishoiu süsteemi) juhtide tegevuse või pigem tegevusetuse pärast. Venemaa pealinnas, kus arstiabi tase oli kõige parem, täheldas haiglate ja kliinikute töö paranemist 21 protsenti, väikelinnades kõigest 16 protsenti küsitletud elanikest. Meditsiiniabi osutamise halvenemist täheldati keskmise suurusega ja väikelinnades võrreldes suurlinnadega paraku 3–3,5 korda sagedamini. On murettekitav, et ses valdkonnas märkisid asjade paranemist kõige jõukamad, halvenemist aga kõige vaesemad. See on nn juurutatud tervisekindlustuse süsteemi mõju, nagu väitsid tervishoiuvaldkonna veteranid. Nendega on ühel meelel ka inimesed sotsiaalvõrgustikest ja küsitluste fookusgruppidest: kus ravitakse raha eest, seal ravitakse päriselt, kus aga ilma rahata, seal ravi ei ole.

Kiirabi ja erakorraline meditsiin tegid oma tööd kõigi jõududega. Inimesed nägid ja hindasid seda. Siiski tuli ette ka olukordi, kus jõu kokkuvõtmisest ja pingutustest ei piisanud ning kiirabisüsteem ise muutus katastroofikoldeks. Omskist pärit vastaja teatab: „Helistan kiirabisse ja nad ütlevad: „Jõuame teieni kahe päeva pärast. Enne teid on 500 väljakutset.““

Erilise koha inimeste mälestustes 2020 viirusaastast hõivavad muljed, kuidas võimud epideemia käigu kohta teavet käsitlesid. Erineva taseme ülemused, kes on harjunud mõtlema ennekõike endast kõrgemate ülemuste reaktsioonile, mitte nendele, kes on allpool, kord valetasid, kord rääkisid tõtt. Mõnele kõrvaltvaatajale tundus, et haigete arvu nii vähendati kui suurendati sõltuvalt sellest, mida oli sel hetkel võimudele vaja. Selle tulemusena oli ühiskond segaduses.

Ka spetsialistid ei ole kindlad, et edastatavat teavet saab alati usaldusväärseks lugeda: peaaegu 60 protsenti Venemaa arstidest, keda sotsioloogid küsitlesid 2020. aasta keskel, ei usaldanud koroonaviiruse ametlikku statistikat ning peaaegu pool neist arvas, et nakatunud inimeste ja surmaga lõppenud haigusjuhtude arvu andmeid on väiksemaks muudetud.

Vaktsiin kui relv

Augustis teatas president Vladimir Putin, et Venemaal on esimesena maailmas õnnestunud välja töötada koroonaviiruse vaktsiin ja see on juba patenteeritud. Avalikkus aga teadis, et vaktsiini väljatöötamise tulemusi ei ole veel teadusajakirjades avaldatud ning et N. F. Gamaleja nimelise riikliku epidemioloogia ja mikrobioloogia uurimiskeskuse juht Aleksandr Gintsburg ise ütles, et vaktsiin ei ole veel läbinud kolmanda faasi uuringuid. On arusaadav, et ühiskond võttis seda Putini uudist väga skeptiliselt. Positiivseid tundeid väljendas 40 protsenti ning usaldamatust, kahtlust ja hirmu 46 protsenti küsitletutest. Suurem osa küsitluses osalenutest ehk 54 protsenti ei kavatsenud tollal Venemaa spetsialistide välja töötatud vaktsiini kasutada. Tasuta ja vabatahtliku vaktsineerimise korral on kaitsepookimiseks valmis noorte seast 31 protsenti ning 65-aastaste ja vanemate seast 54 protsenti.

Asi on jällegi selles, et nii võimud kui ka avalikkus vaatlevad vaktsiini mitte kui vahendit inimeste tervise kaitsmiseks, vaid esiteks kui relva poliitilises võitluses – võitluses Venemaa positsiooni nimel rahvusvahelisel areenil – ning teiseks kui oma kodanike silmis võimude autoriteedi tõstmise vahendit.

Nii võimud kui ka avalikkus vaatlevad vaktsiini mitte kui vahendit inimeste tervise kaitsmiseks, vaid esiteks kui relva poliitilises võitluses.

Mõned kaudsed andmed annavad aga alust eeldada, et detsembri lõpus toimus seoses kodumaise vaktsiiniga immuniseerimisega pööre nende seas, kes olid meetme kõige aktiivsemad vastased ning kuuluvad keskmisest kõrgema haridustaseme ja sissetulekuga pealinlaste hulka. Kui see vastab tõele, on oodata edasisi muutusi suhtumises vaktsineerimisse Sputnik-Vga Venemaa ühiskonna ülejäänud kihtide seas. Tõenäoliselt muutub massilise vaktsineerimise käigus suhtumine veelgi aktiivsemalt positiivsemaks.

Teine 2020. aasta vältel kujunenud olukorra valus osa on katkestused koolide töös, õppeprotsessi üleviimine veebirežiimi. Analoogselt ühise riigieksami juurutamisega reageerisid veebiõppe kasutuselevõtmisele kõige valusamalt lapsevanemad ja ka õpetajad.

60 protsenti küsitletust märkis, et olukord haridussüsteemis on muutunud halvemaks. Nördinud häälte kooris paistavad silma need, kes pakuvad uuendustele ehk nende arvates halvemale haridusele poliitilist seletust. Nad ütlevad: „President ei öelnud asjata, et kõrgema haridusega inimesi on liiga palju ja kes siis hakkab töötama tööpingi taga? Nüüd siis õpetataksegi välja selliseid, kes ei taha ega jaksa edasi õppida ning kõrgharidust omandada. Kes on lihtsama mõtlemisega.“ Teised küsitletud lisavad: „Nürimeelsed on kergemini hallatavad, nii et nad kasvatavad põlvkonda, keda neil on lihtne valitseda.“

Põhiseaduse nullimine

2020. aasta jäi meelde ka sündmuse tõttu, mida ametlikult nimetati Vene Föderatsiooni põhiseaduse muudatuste hääletuseks, rahva seas aga „nullimiseks“. Mis puutub „tavainimeste“ reaktsioonidesse, siis tähtaegade nullimine (peamine põhiseadusmuudatus annab president Vladimir Putinile õiguse kandideerida presidendiks veel kaks korda – toim) tekitas negatiivseid tundeid 37 protsendi ja positiivseid 46 protsendi küsitletute seas. Juhtivtöötajate seas oli positiivselt ja negatiivselt suhtujaid võrdselt, aga spetsialistide seas valitsesid pigem negatiivsed meeleolud (48 vs. 35 protsenti).

Putini presidendiaja pikendamise probleem kui selline on tekkinud ning eksisteerib ainult bürokraatide seas. Omades ametlikku ja mitteametlikku kontrolli meedia üle, suutis bürokraatia Putini presidendiaja pikendamise küsimuse Venemaa avalikule arvamusele mingil määral peale suruda. Tuleb mõista, et Putinil kui avaliku elu tegelasel on bürokraatia ja avalikkuse jaoks täiesti erinev tähendus. Bürokraatia jaoks esindab ta funktsiooni, millest sõltub selle liikmete positsioon, heaolu, võimu ulatus jne. Ühiskonna jaoks esindab ta sümboolselt riiki, selle autoriteeti, positsiooni maailma areenil. Tavavenelaste silmis on need funktsioonid peaaegu kõigil Venemaa valitsejatel. Praeguse perioodi ajalooline eripära seisneb selles, et Putini eelkäijad Mihhail Gorbatšov ja Boriss Jeltsin täitsid seda funktsiooni Venemaa ühiskonna konservatiivse tuumiku arvates väga halvasti või tegutsesid isegi kaanoniga vastuolus. „Tuumik“ uskus ja usub, et tänu nende tegevusele või tegevusetusele kaotas riik oma suurriigi staatuse, mis on Venemaa peamine saavutus.

Vead avalikkusega suhtlemisel

Võimule saades mõistis Putin üsna kiiresti, millist rolli peaks ta mängima bürokraatia ja suuromanike suhtes, kuid alles mõne aja pärast tunnetas ta Venemaa avalikkuse ootusi. Alguses tegi ta avalikes suhetes sageli vigu. Näiteks ei andnud tulemust tema arvukad katsed luua macho, tugeva mehe kuvandit. Katsed rääkida pettusest 2011. aasta valimistel nördinud moskvalastega ülalt alla positsioonilt andsid vastupidise tulemuse – teda alandati. Solvavate ja võimult lahkumist nõudvate loosungitega miitingute arv mitmekordistus. Keeldudes enda ametisse vannutamisel kohtumast „juubeldava avalikkusega“, kihutas Putin soomustatud autoga mööda Moskva tühje tänavaid. Nagu hiljem selgus, külvas tema naasmine presidendiametisse ühiskonda sügavat pettumust. (Sama efekti tuleks oodata ka „nullimisest“.) Siis aga leidis Putin midagi, mis meeldis Venemaa avalikkusele, selle konservatiivsele tuumikule.

Rahvas ootas võimalust, kuidas saada „revanši“ Putini eelkäijate Gorbatšovi ja Jeltsini „kuritegude“ eest, kes lasid riigil kaotada suurriigi staatuse. Seetõttu vabastati Putin ühiskonna silmis siseküsimustes vastutusest ning arvesse võeti vaid tema tegevust rahvusvahelisel areenil. Putin kompas ja leidis aegamisi väga ebatriviaalse tee triumfini. Hoolimata kõigist Stalini suunas tehtud vihjetest ja žestidest läks Putin hoopis teist teed.

Putini presidendiaja pikendamise probleem kui selline on tekkinud ning eksisteerib ainult bürokraatide seas.

Selle asemel et luua uuesti Venemaa ümber kaitsev stalinlik satelliitriikide ring, loodi samm-sammult ebasõbralike režiimide ring. Nimekirja kanti esimesena Balti riigid ja põhimõtteliselt esimesena Eesti. Suhted Ukraina ja Moldovaga halvenesid. Siis lisandus ebasõbralike nimekirja Gruusia. Ilmseid majanduslikke põhjusi nimetatud naaberriikidega suhete teravdamiseks polnud. Naaberriikidega suhete halvendamisel mindi Gruusia näitel sõja ja riigipiiride ümberjoonistamiseni välja. Sellega pandi proovile ka teiste riikide reaktsioon. Maailma avalikkus ei reageerinud Venemaa sõjategevusele jõuga. Vene ühiskond, mis oli varem kahe kolmandiku ulatuses või suurema enamusega vaikselt Putini poliitikat ergutanud, reageeris kohe ja heakskiit tema tegevusele tõusis 88 protsendile (sügis 2008).

Ihalus suurriigi järele

Õppetund sai selgeks ja Putin andis oma peamise panuse Venemaa ajalukku 2014. aasta kevadel. Mitme veretu sõjalise operatsiooniga tõrjus ta Krimmi poolsaarelt välja Ukraina, mis polnud valmis võitlema, ja kuulutas Krimmi Venemaa omandiks. Venemaa ühiskonnas, kus polnud pikka aega olnud põhjust rahvusluse tõusuks, jõuti veendumusele, et Venemaa on nüüd jälle suurriik (nagu NSV Liit). Rahvusvahelist hukkamõistu ja sanktsioone tõlgendati kui kinnitust enda ajaloolistele õigustustele. Putini tegevuse kiitis heaks 90 protsenti küsitletuist. (Võrdluseks: 2020. aasta detsembris oli see umbes 60 protsenti.)

Edasi istus Venemaa neli aastat (rohkem kujutluses kui tegelikkuses) vaenlaste poolt ümbritsetult „kaevikutes“. Putinit nähti endiselt laialdaselt kui Venemaa suuruse sümbolit. Selle peegelduseks oli Ameerika Ühendriikidesse ja Läände üldiselt negatiivselt suhtumise laialdane levik.

Mõni kaudne märk viitas sellele, et massiteadvuse sügavamatel tasanditel on ikkagi alles arusaam, et Krimmi annekteerimisega ning Venemaa sõjalise sekkumisega Donbassis rikuti rahvusvahelise õiguse norme ja suhteid Ukrainaga ning sooviti lõpetada vastasseis teiste riikidega. Sama sügav oli aga ka tunne, et Krimmi annekteerimine, mis on risti vastu mainitud normidele ja maailma tahtele, on võtmetähtsusega ja ainus kättesaadav poliitiline vahend Venemaa kui suure maailmariigi tähtsuse kinnitamiseks.

Selgus, et Trump pole „oma“, Kongress pole riigiduuma moodi, grandioosne uue ajastu lootus kukkus kokku.

Küsitluste tulemused näitasid, et kõik muud võimalused suurusele pretendeerimiseks – ajalugu, territoorium, teadus või kunst, kosmosesaavutused – kaotasid venelaste jaoks tähtsuse. Alles jäi vaid kaks: võit 1945. aastal ja Krimmi annekteerimine. Samas tuleb mõista, et Krimmi annekteerimise kui kujuteldava suuruse saavutamise teguri juures pole peamine mitte omandatud territoorium koos oma teatavate eelistega, vaid piirkonna hõivamine ja selle hoidmine teiste riikide tahte, reeglite ja seaduste vastaselt. Venelaste arusaamade kohaselt on selleks võimeline ainult suurriik. „Nii tegid Ameerika Ühendriigid (Jugoslaavias), nüüd teeme seda meie.“

2018. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused pakkusid ootamatult kinnitust, et eelkirjeldatud sügaval paiknevad „rahumeelsed tunded“ on olemas, hoolimata vastandumisest. Venemaale tuli tuhandeid külalisi erinevatest riikidest, sealhulgas neist, mis toetasid Venemaa-vastaseid sanktsioone. Kõigi – ja ennekõike kohalike – üllatuseks tervitasid nii külalised kui ka võõrustajad üksteist rõõmsalt, vaenulikkust meenutamata. Venelased „vennastusid“ massilises eufoorias välismaalastega, olenemata nende päritolust, rassist, usust jne, ilma igasuguse julgustuseta ja „ülalt“ saadetud piiranguteta, täiesti spontaanselt. (See ei vastanud sugugi Putini valitsemisaja vältel levinud ksenofoobia ja šovinismi meeleoludele.)

Keegi ei küsinud venelastelt Krimmi kohta – seda peamist takistust võimalikule positiivsele suhtlusele ei tekkinud – ning suhtlus arenes tormiliselt. Tol ajal korraldatud küsitluste tulemused näitasid, et negatiivne suhtumine Ameerika Ühendriikidesse vähenes järsult. Omamoodi oli meistrivõistluste päevil kirjeldatud olukord Venemaa ja muu maailma ning ennekõike Venemaa ja Ameerika Ühendriikide suhete võimaliku arengu mudel või prototüüp.

Meile tundub, et kirjeldatud episood aitab mõista „Venemaa USA valimistesse sekkumise“ juhtumit. Krimmi-järgse „blokaadi“ aastatel koges Venemaa eliit samasuguseid emotsioone nagu laiem avalikkus: nad sooviksid lõpetada vastasseisu läänemaailmaga, peamiselt Ameerika Ühendriikidega, kuid polnud valmis järele andma võtmeküsimuses – Krimmi Ukrainale tagastamises.

Võttes ootusi tõe pähe, kujutles Venemaa poliitiline eliit Donald Trumpi, tollast presidendikandidaati, „kui lihtsat meest, samasugust nagu meiegi“. Nende kujutluses pidas Trump, nagu ka nemad ise, rahvusvahelist õigust tühjaks formaalsuseks, austades ainult jõudu. Vene eliit lootis, et Trump „andestab“ võimule saades Venemaale Krimmi annekteerimise. Nad kujutlesid, et kui nii läheks, avaneks enneolematult laiad väljavaated Venemaa-Ameerika koostööks, umbes nagu kogu maailma ühine valitsemine. Algaks uus ajastu. Seepärast joodi Venemaa parlamendis šampanjat, kui saadi teada Trumpi valimisvõidust. Meie arvates tehti seetõttu ka USA valimiskampaania ajal Vene häkkeritele ülesandeks korraldada mitu märkimisväärset aktsiooni Trumpi poliitiliste konkurentide vastu. Arvati, et kui Trump võidab, võib Moskva talle öelda, et ka Venemaa andis tagasihoidliku panuse Trumpi võitu. Venemaa poliitilised kavalpead mõtlesid, et Vene Föderatsiooni ja Ameerika Ühendriikide uute suhete alustamiseks oleks see hea kingitus.

Nad kujundasid Trumpi ja tema võimu olemuse portree enda järgi. Erinevused võrreldes tegelikkusega osutusid väga suureks. Selgus, et Trump pole „oma“, Kongress pole riigiduuma moodi, grandioosne uue ajastu lootus kukkus kokku. Venemaa jäi paariariigi kurba seisu. 45 protsenti küsitletutest arvab, et suhted NATO riikidega on muutunud halvemaks (vaid viis protsenti arvab, et paremaks). Kümnest venelasest seitse oletab, et lääneriigid sekkuvad riigi siseasjadesse.

Taastus negatiivne suhtumine Lääne-Euroopasse ja eriti USAsse. 2020. aasta lõpu seisuga suhtusid Euroopa Liitu küsitletutest „hästi“ 47 protsenti ja „halvasti“ 37 protsenti, USA puhul olid samad näitajad 35 ja 51 protsenti. 12 protsenti venelastest eeldab, et pärast Bideni presidendiks saamist paranevad suhted Ameerika Ühendriikidega, 45 protsendi küsitletute arvamusel olukord ei muutu ja 30 protsenti arvab, et suhted halvenevad veelgi.

Negatiivne suhtumine Venemaa naabritesse, Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse, on taas ülekaalus. Selles olukorras peab Venemaa avalik arvamus Venemaaga piirnevaid riike (välja arvatud Valgevenet ja Kasahstani) naabriteks, kellega ei ole võimalik ja kasulik olla heades suhetes. Neid peetakse Ameerika Ühendriikide satelliitideks, Venemaa suhtes vaenulike lääneriikide koalitsiooni liikmeteks. Sellise diskursuse raames on nende roll võimaldada Põhja-Atlandi bloki sõjalistel jõududel pääseda Venemaa piiride lähedusse. Lääne elutähtsad keskused on Venemaast kaugel, aga NATO löögiüksused on järsult Venemaa elutähtsatele keskustele lähenenud, nagu seda Venemaal mõistetakse.

Vastuseks omaenda eliidi, ühiskonna (ja võib-olla ka enda) meeleoludele korraldas Vene riigipea Venemaal loodud uut tüüpi raketi videomaterjalide tutvustamise. Peamine sõnum oli heidutuse pariteedi (sümmeetria) taastamine. Hüperhelikiirusel liikuv rakett paneb USA ja Lääne-Euroopa elutähtsad keskused sama ohustatud seisukorda, nagu on pannud Venemaa elutähtsad keskused uute liikmete vastuvõtt NATOsse ning selle lähenemine Venemaa piiridele Euroopas. (Venemaa strateegide sisemine kavatsus oli ilmselt sama, mis ajendas nende isasid või vanaisasid omal ajal paigutama Nõukogude Liidu rakette Kuubale.) Venemaa avalik arvamus aktsepteerib seda diskursust ainult kõige üldisemas plaanis, kuid kindlasti toetab selle üldist paatost.

Pingelise aasta ootel

Tänavu tuleb venelastel väljendada oma suhtumist erinevatesse erakondadesse hääletamisega Venemaa riigiduuma valimistel. 2020. aasta novembris vastasid venelased küsimusele „Kui riigiduuma valimised toimuksid järgmisel pühapäeval, siis millist erakonda te toetaksite?“ järgmiselt:

• Ühtne Venemaa – 29%
• Liberaaldemokraatlik Partei – 11%
• Kommunistlik Partei – 7%
• Õiglane Venemaa – 5%
• Venemaa Kommunistid – 3%
• Teised erakonnad kokku – 7%
• Rikuks sedeli või võtaks selle kaasa – 4%
• Ma ei tea, millise erakonna poolt ma hääle annaksin – 8%
• Ei osaleks valimistel – 22%
• Ma ei tea, kas ma läheksin valima või mitte – 4%

Valimiste ajaks õnnestub mõnel erakonnal oma toetajate arvu pisut kasvatada ja seetõttu võivad nimekirja teises pooles positsioonid muutuda. Eelmiste valimiste kogemus aga näitab, et tabeli ülaosas jäävad suhtarvud üldiselt samaks. Kui muidugi mõni erakordne sündmus järsku Venemaa poliitilisse ellu ei sekku. Paljud venelased arvavad, et see on võimalik. Siin on nende ootused, milliseks kujuneb 2021. aasta Venemaa poliitilises elus.

• Kindlasti rahulik         8%
• Pigem rahulik  20%
• Pigem pingeline          35%
• Kindlasti pingeline      27%
• Ei tea   10%