august 1, 2008

Valgus Iisraeli – Palestiina konfliktitunnelis?

Balti riikidel on aeg laiendada oma välispoliitiline fookus Venemaast kaugemale, hõlmata ka Lähis-Ida.

Balti riikidel on aeg laiendada oma välispoliitiline fookus Venemaast kaugemale, hõlmata ka Lähis-Ida.


Atis Lejinš

Valgus Iisraeli – Palestiina konfliktitunnelis?

Balti riikidel on aeg laiendada oma välispoliitiline fookus Venemaast kaugemale, hõlmata ka Lähis-Ida.

Aasta algus tuletas meile taas täiesti selgelt meelde, et just Lähis-Ida on piirkond, kus sel sajandil võidakse otsustada inimkonna saatus. Tuumarelvastusprogrammi taasalustamine Iraanis uue presidendi Mahmud Ahmadinejadi eestvõttel, Ariel Sharoni kõrvalejäämine Iisraeli poliitikaelust ja Iraagi jätkuvalt ebakindel tulevik sunnivad meid koondama tähelepanu sellele piirkonnale.
Gaasitarnete äkiline vähenemine mõnes Euroopa Liidu riigis pärast seda, kui Venemaa oli keeranud kinni Ukrainasse suunduva gaasikraani, süvendas Euroopas arusaama, et kontinent sõltub välismaistest energiaallikatest, eriti neist, mis on Lähis-Idas. Iraani tohutud nafta- ja gaasivarud teevad sellest järgmisel kümnendil potentsiaalselt väga mõjuka riigi kas või juba seepärast, et tärkavate üliriikide Hiina ja India kiiresti kasvav majandus vajab hädasti ka seda energiaallikat, mistõttu nad toetavad Iraani.
See aga toob rahvusvahelisele julgeolekuhorisondile tormipilved. Nii Hiinal kui Indial on tuumaarsenal ja nad ei tunne erilist muret, kui Iraan peaks Euroopa ja Ameerika vastuseisule vaatamata samuti tuumarelva hankima. Ka Hiinas, Indias ja Pakistanis juhtus see ilma Lääne õnnistuseta. Pealegi ei näe Hiina ja India probleemi Iraani poliitilises süsteemis. Euroopa ja Ameerika niigi suuri lahkarvamusi suurendab aga veelgi vajadus neelata alla tõdemus, et isegi demokraatlik Iraan soovib tõenäoliselt tuumarelva omandada.
Lähis-Ida kui pakatav paise
President Bush märkis eelmise aasta 7. mail Riias peetud kõnes, et ka Baltimaadel tuleks Lähis-Idale tähelepanu pöörata. Ameerikale on see strateegiliselt olulisim piirkond, mille osas on vaja Euroopaga leida ühine keel. EL on aga pärast Iraagi sõda tõsistes raskustes ühise välis- ja julgeolekupoliitika loomisel. Massihävitusrelvade leviku tõkestamine on üks peamisi “käske” võitluses üleilmse terrorismiga ja üleilmse julgeoleku nimel, aga kui Iraan hangib tuumapommi ja Iisraelil on juba 200 või enamgi ühikut tuumarelva, siis kuidas keelata seda Türgile ja Egiptusele. Kuidas üldse peatada tuumapommi levikut, kui isegi Pakistan oli võimeline selle endale hankima?
Araabia maade endiste imperialistlike valitsejatena on Suurbritannial ja Prantsusmaal eriline roll, aga Saksamaagi mõju aina kasvab, mida näitavad nende kolme riigi ühised pingutused leida poliitiline lahendus Iraani potentsiaalse tuumarelvastumise probleemile. Hetkel on aga Euroopa diplomaatilise “ohjeldamise” algatus, mida USA meelsasti toetas, liiva jooksnud ning nii eurooplased kui ka ameeriklased kõnelevad pöördumisest ÜRO julgeolekunõukogu poole. Samal ajal levivad laialt arutlused selle üle, kas Iisrael võib võtta ette rünnaku Iraani vastu, et hävitada seal praegu rajatav tuumaelektrijaam.
ELi ja NATO liikmetena seisavad nüüd ka Baltimaad silmitsi Lähis-Ida pakatava paisega. Ei piisa, kui meie välispoliitikas pööratakse tähelepanu ainult suhetele Venemaaga ning riikidele, mis on jäänud halli tsooni Venemaa ja laienenud ELi vahel. EL ei arenda niinimetatud naabruspoliitikat mitte ainult ida vaid ka lõuna suunas. Viimast nimetatakse tavaliselt Barcelona protsessiks. See sai alguse 1995. aastal olümpialinnas Barcelonas ja selle eesmärk on propageerida rahu, stabiilsust, inimõigusi ja demokraatiat Põhja-Aafrikas ning Lähis-Idas, et suurendada piirkonna riikide heaolu ja lahendada seeläbi regionaalseid konflikte.
Kas meie teadmised selle piirkonna kohta on piisavad? Washington soovib kiiremini lõpetada Iisraeli-Palestiina konflikti, sellest annab tunnistust riigisekretär Rice’i surve Iisraeli ja Palestiina liidritele Gaza ja Egiptuse piiri avamise osas Rafah’s möödunud aasta novembris ning palestiinlaste Gazast Läänekaldale liikumise tagamise osas. Hiljem rajas EL Rafah’sse oma piiriabimissiooni.
Kui aga Palestiina riik 2009. aastal tõesti teoks saab ja me peame otsustama, kas saata NATO väed tagama Iisraeli ja Palestiina rahu, kuidas me siis otsustame? Mõnedes mõttekodades on juba hakatud selle peale mõtlema. See teema tõuseb üheks suuremaks küsimuseks USA ja ELi julgeolekudialoogis, mis pärast teravaid lahkhelisid Iraagi sõja teemal on hakanud tasapisi, kuid järjekindlalt paranema. Ei tundu olevat mõistlik, et NATO töö teevad ära ainult eurooplastest rahutagajad.
Iisraeli ja Palestiina konfliktil on eriline koht Lääne suhetes islamimaailmaga ning kindlasti soovivad paljud, et Palestiina riik oleks juba loodud, sest see vähendaks araabia riikides radikaalse islami külgetõmbejõudu. Kahtlemata on mõlemal pool Atlandi ookeani jõutud järeldusele, et maailm ei saa konflikti lahendamist oodata veel pool sajandit. Selle järelduseni on valitsused ja analüütikud tõuganud 11. septembri terrorirünnakud, Iraagi sõda, juba mainitud massihävitusrelvade levik ning kasvav mure kohutava väljavaate pärast, et USA võib olla sunnitud kaitsma Taiwanit Hiina eest.
Need tegurid eristavad praeguseid konflikti lahendamise püüdeid varasematest üsnagi. Sharoni “muundumise” taga seisis tõdemus, et just Iisraeli huvides on anda 1967. aasta sõjas hõivatud territooriumid Palestiinale tagasi, sest okupeeritud alasid ei ole enam võimalik kaitsta ja jätkuvad katsed seda teha võivad seada löögi alla isegi Iisraeli riigi eksistentsi. See põhjapanev kannapööre koondas Sharoni pea kohale juudi äärmuslaste vihanooled – ei tasu unustada, et tema eelkäija Yitzhak Rabini mõrvas juudi paremäärmuslane just valmisoleku pärast anda maa palestiinlastele tagasi.
Gaza on nüüd vaba, kuid poliitiliselt ebastabiilne. Pärast uue tsentristliku erakonna Kadima loomist, et teostada oma siht – kaks riiki konflikti lõpetamiseks –, on Sharon tänaseks haiglas ega osale enam poliitikas. Kuidas mõjutab see lähenevate märtsikuiste valimiste tulemust ja Iisraeli tulevikku?
Lõhestunud Iisrael
Iisraeli ühiskond on suhtumises okupeeritud territooriumidesse lõhestunud ilmalikuks ja religioosseks pooleks, mõlemal pool ligikaudu kaks miljonit kodanikku. Selline olukord võib tõsiselt ohustada demokraatiat ja seeläbi riigi eksistentsi. Kahtlemata oli see üks olulisemaid tegureid, mis sundis Sharoni vana erakonda hülgama ja uut looma, et ummikust välja murda. Samuti tuleb meeles pidada, et Iisraeli ees seisab ülesanne lõimida miljon “venelast” ja et Iisraelis elab ning töötab ka miljon araablast.
Sharon haaras kinni võimalusest, mis tekkis pärast “pragmaatik” Abu Mazeni (tuntud ka kui Mahmud Abbas) valimist presidendiks Yassir Arafati surma järel. Abu Mazen oli valmis tunnustama Iisraeli riiki ja maha suruma palestiinlaste terrorirünnakud. Kuid nüüd on ta ise suurtes raskustes. Iisraeli okupatsioon Gazas demoraliseeris ühiskonda ning palestiinlaste sõjakas liikumine Hamas, mis ei tunnusta Iisraeli ja mida ka Iisrael ei tunnusta, tugevdab oma mõju Iisraeli tunnustuse saanud Fatah’ arvel.
Millist mõju avaldavad tugeva rahupooldajast liidrita Iisraeli sisepoliitika ning nõrgestatud juhiga lõhestunud Palestiina ühiskond Palestiina riigi loomise järgmisele etapile, Iisraeli lahkumisele Läänekaldalt? Kas see jookseb liiva? Siiski andis asunike evakueerimine Gazast üsna tugeva tõuke, mis ei lase rahuprotsessil enam peatuda. Tuleb vaid loota, et pärast märtsikuu valimisi saab Sharoni uue erakonna Kadima ümber koonduv koalitsioon jätkata evakueerimist Läänekaldal ja et pooled suudavad jõuda kokkuleppele vaidlusalustes piirilõikudes – umbes nii, nagu jõudsid hiljaaegu Venemaa ja Eesti kokkuleppele piiri osas, vahetades vastastikuse kasu huvides mõned hektarid maad.
Elujõulise Palestiina riigi loomiseks on hädavajalik Läänekallas, mida ei murenda iisraellaste külad ja asundused ning neid ühendavad teed. Nii USA kui ka Euroopa Liit toetavad jõuliselt elujõulise Palestiina riigi loomist, mistõttu tundub, et selle väga pika konfliktitunneli lõpus kumab tõesti juba valgus.
Me ei tea, kellel oli õigus: kas Bushil, kes väitis, et tee konflikti lahenduseni kulgeb üle Bagdadi Jeruusalemma, või Tony Blairil, kes väitis, et tee läheb läbi Jeruusalemma Bagdadi. Viimane tähendab seda, et Iraagi sõda tulnuks pidada alles pärast seda, kui on pandud alus Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamisele, mitte aga vastupidi, nagu see tegelikult teoks on saanud. Aga me teame juba praegu seda, et Iisraeli ja Palestiina rahu eesmärk ei ole tagada üksnes iisraellaste ja palestiinlaste säilimine USA ja ELi toel – rahu määrab ka selle, mis juhtub nii Iraagis kui Iraanis, ning sellegi, milliseks kujuneb vanade vastaste Hiina ja India roll.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar