Valgevene kriis Balti ja Põhjala naabrite silme läbi
Kui väiksed Balti riigid ületasid Valgevene 2020. aasta valimistele järgnenud kriisile tähelepanu tõmmates rahvusvahelisel areenil oma kaaluklassi, siis Põhjala kui põline inimõiguste ja vabaduste kaitsjate kants jäi tagasihoidlikuks. Õppetund – kriisis loeb nii geograafia kui ka varasemad suhted.
30 aastat tagasi avas Nõukogude Liidu kokkuvarisemine kolmele Balti riigile ukse iseseisvuse, demokraatia ja jõukuse teele astumiseks. Kuid see uks ei avanenud iseenesest. Iseseisvuse taastamine saavutati meeleavalduste abil ja lääneriikide toel, sealhulgas tänu lääneriikide valmisolekule vaidlustada tärkava Venemaa Föderatsiooni geopoliitilisi huve ning võtta Läti, Leedu ja Eesti vastu Euroopa Liitu ja NATOsse. Eriline roll sel teekonnal oli Põhjamaadel – Balti riikide põhjanaabritel ning ajaloolistel inimõiguste ja vabaduste kaitsjatel.
2020. aastal näib ajalugu mõneti korduvat. Järgmine postsovetlik riik, Valgevene, annab märku valmisolekust jätta maha kommunistlik minevik, mida kehastab riigi autoritaarne juht Aljaksandr Lukašenka, ning pöörata riigi ajaloos uus, demokraatlik lehekülg.
Nagu omal ajal Balti riikideski avaldab Valgevene rahvas meelt, kuid lääne sisukat toetust seekord pole. Lääneriikide toetus demokraatiameelsetele inimestele on tagasihoidlik vaatamata enneolematule julmusele, millega Lukašenka režiim on rahumeelsete meeleavaldajate vastu astunud. Samal ajal Venemaa, olles silmitsi Euroopa viimase diktatuuri hapruse ja demokratiseerimistuultega oma piirialadel, ei säästa pingutusi, et hoida Valgevenet Vene karu haardes.
Balti riikide ühine surve
Nii ongi nüüd Balti riigid ise need, kes on moraalselt esirinnas ja nõuavad lääneriikidelt sekkumist Valgevenes.
Just Balti riigid, eriti Leedu ja Läti, tõusid 2020. aasta sügisel esile Valgevene valimisjärgsele kriisile reageerimises: hoidsid Valgevenes toimuvat juhtivate rahvusvaheliste organisatsioonide – sealhulgas Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE), ÜRO – päevakorras ning näitasid oma eeskujuga otsustavust. Seejuures on Eesti ÜRO julgeolekunõukogu ajutise liikmena olnud eriti kasulik Valgevene küsimuse rahvusvahelise nähtavuse säilitamisel.
Nagu omal ajal Balti riikideski avaldab Valgevene rahvas meelt, kuid lääne sisukat toetust seekord pole.
Balti riigid lisasid ühiselt musta nimekirja rohkem kui 150 Valgevene ametnikku, sealhulgas Lukašenka ja tema vanema poja. Isegi kui need käigud on olnud pigem sümboolsed kui valusad, toimisid need nii Valgevene režiimi karistusena kui ka survestasid rahvusvahelist üldsust, eriti ELi, sest Balti riigid kutsusid liitu üles sanktsioonidega edasi minema.
Põhjamaad, kes seisid 1990ndate alguses tugevalt Balti naabrite läänestamise ja demokratiseerimise toetamise eest (näiteks võtsid esimesena kasutusele viisavabaduse Läti, Leedu ja Eestiga), jäid 2020. aastal Valgevene kriisis tagasihoidlikuks. Rootsi, Soome, Norra, Taani ja Island kõhklesid rohkem, kui oleks võinud eeldada, arvestades nende väärtuspõhise poliitika ajalugu.
Tagasihoidlikud Põhjamaad
Põhjamaad reageerisid kriisile peamiselt rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu ning ükski neist ei läinud Valgevene ametivõimude otseste sanktsioonidega nii kaugele kui Balti riigid. Peale selle pooldasid Rootsi, kes oli enne kriisi suhetes Valgevenega kõige aktiivsem, ja Soome, kes oli hiljuti Valgevenega suhted taaselustanud, esialgu Lukašenkaga dialoogi. Lõpuks nad siiski ei tunnistanud Valgevene režiimi õiguspärasust ja rakendasid õigel ajal sanktsioonid.
Valgevene juhtum näitab selgelt, kui olulised on rahvusvahelist tähelepanu nõudvates kriisiolukordades geograafia ja varasemad suhted.
Põhjamaad, kes seisid 1990ndate alguses tugevalt Balti naabrite läänestamise ja demokratiseerimise toetamise eest, jäid 2020. aastal Valgevene kriisis tagasihoidlikuks.
Erinevalt Balti riikidest pidasid Põhjamaad Valgevenet suures plaanis kaugeks riigiks, mis pälvis enne kriisi vähe tähelepanu. Enamikul Põhjamaadel on Valgevenega olnud ajalooliselt ja on siiani piiratud suhted, suheldud on peamiselt rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu. Seetõttu sai kriisi ajal nende peamiseks välispoliitiliseks hoovaks retoorika.
Pole kahtlust, et Põhjamaadel oli oluline roll rahvusvahelisel areenil tehtud edusammudes, näiteks OSCE Moskva mehhanismi loomises (esinduse saatmine inimõiguste rikkumiste uurimiseks ja nende lahendamise abistamiseks) ja eelkõige sanktsioonide poliitikale ELis nõusoleku saavutamisel. Samas näitas selline lähenemisviis selgelt huvipuudust selle kauge riigi vastu, kellega koostöö pole kunagi olnud Põhjamaade tegevuse prioriteetide hulgas.
Balti riigid on aga Valgevene kõige vahetumad naabrid. Neist kaht – Lätit ja Leedut – seob Valgevenega ühine piir. Selles valguses tuli enne naabrile sanktsioonide kehtestamist kaaluda, mis on olulisem, kas väärtused või huvid. Võrreldes ülejäänud lääneriikidega võtsid väärtuspõhise välispoliitika elluviimisel kõige radikaalsemad seisukohad ja riskid Läti ja Leedu – majanduslikult Valgevenega üksteisest sõltuvad riigid.
Valgevene juhtum näitab selgelt, kui olulised on rahvusvahelist tähelepanu nõudvates kriisiolukordades geograafia ja varasemad suhted.
Veelgi üllatavam on Läti kannapööre Valgevene ametivõimudega aastakümneid kestnud elavast dialoogist järkjärgulise suhete katkestamiseni. Siiski tundusid majanduslikud kaalutlused otstarbekana, sest Balti riikide sanktsioonid ei olnud suunatud otse Valgevene majandusele.
Samas Eestile on Valgevene Lätist ja Leedust kaugem, koostööd on vähem ning Valgevene pole poliitiliselt kunagi olnud Eesti välispoliitiliste prioriteetide hulgas. Seega ühines Eesti Balti alliansiga tõenäoliselt pigem solidaarsusest naabritega kui tegeliku huvi pärast kriisi lahendada. Hoolimata sellest, millised olid igaühe motiivid ja huvid, ületasid kolm Balti riiki koos ootusi ning paistsid Valgevene kriisis silma, kui kasutada Svjatlana Tsihhanovskaja vanemnõuniku Franak Viačorka sõnu.
Tõenäoliselt oli Balti riikide hoiakute kujunemises oma roll ka ajaloolisel kogemusel. Tee Nõukogude Liidu haardest lääne kogukonna täieõiguslike liikmeteni on muutnud Balti riigid nn idariikide mälestustega lääneriikideks. See tõik annab neile eriti selge arusaama demokraatiameelsete valgevenelaste püüdlustest ja siira valmisoleku aidata.
Mõjukad sõbrad
Valgevene kriis tõi esile veel ühe olulise aspekti riigi otsuste langetamisel: ülioluline on naabruskonna tähtsus. Mõjukad sõbrad tähendavad suurt abi.
Balti riikidel olid mõjukad naabrid – nende Põhjala sõbrad –, Valgevenel on seni olnud vaid kolm Balti riiki. Väiksed Läti, Leedu ja Eesti on oma kaalukategoorias end rahvusvahelisel areenil isegi ületanud, kuid neil puudub endiselt poliitiline võimekus käima lükata otsustavaid reaktsioone Valgevene olukorra muutmiseks. ELi otsuste langetamine oli aeglane ja sammud ebapiisavad.
Seega on tulevasi kriise silmas pidades suuremad poliitilised liidud Põhjamaadega, ja mitte ainult nendega, hädavajalikud. Eriti tähtsad on need inimõiguste rikkumistega seotud kriiside korral.
Seega on tulevasi kriise silmas pidades suuremad poliitilised liidud Põhjamaadega, ja mitte ainult nendega, hädavajalikud. Eriti tähtsad on need inimõiguste rikkumistega seotud kriiside korral. Tõhusam suhtlus piirkondade vahel on oluline ka selleks, et hoida rahvusvahelist tähelepanu praegusel Valgevene kriisil ning edendada edasist nn karistuspoliitikat vastuseks režiimi vägivallale.
Põhjamaade ja Balti riikide koostöö (NB8) sobib selliseks piirkondlikuks koordineerimiseks suurepäraselt. Põhjamaadest ja Balti riikidest väljaspool on lootused Valgevene olukorra osas seotud tihedama Atlandi-ülese koostööga USA ja Balti riikide vahel, pidades silmas USA uut välispoliitilist kurssi president Joe Bideni ajal. Nii on väikestel Balti riikidel potentsiaali saada suuremate riikide moraalseks veduriks, suurendades lõppkokkuvõttes oma välispoliitilist portfelli ja poliitilist mõju.
Näib, et demokraatlikud riigid pistavad jätkuvalt rinda dilemmadega, millega puutusid kokku Nõukogude Liidu lagunemise ja meeleavalduste ajal. Kompromiss tuleb leida mitte ainult majanduskoostöö ja moraali, vaid ka tegutsemise ja piisava tegutsemise vahel. Suures pildis on Valgevene kriis taas esile toonud, et Venemaal on endiselt otsustusõigus nii oma piiride lähedal kui ka neist kaugemal. Hoolimata sellest, kui kaugele on Valgevene läänenaabrid ja lääneriigid valmis minema, et kaitsta väärtusi, millesse nad usuvad, ja poliitikat, mida nad järgivad, on Venemaa tõenäoliselt valmis minema veelgi kaugemale.
Artikli avaldas algselt Välispoliitika Uurimisinstituut (FPRI) ning see põhineb Läti Rahvusvaheliste Suhete Instituudi hiljutisel raportil „Põhja- ja Baltimaade reaktsioonid Valgevene 2020. aasta valimistele järgnenud kriisile“.
Seotud artiklid
Kelle ühe Hiina poliitika(t järgida)?
Eesti valitsuse otsusele lubada Taipei esinduse rajamist vastas Peking taunivalt, mis tekitas meedias vastakaid arvamusi võimalike tulevaste sanktsioonide ning Eesti-Hiina suhete osas. Leedu näitel on siiski näha, et Hiina majandussanktsioonide tõhusus on pärsitud nii Hiina suunduva ekspordi vähesusest, EL-i uuest survestamisvastasest regulatsioonist, sanktsioonide kestusest ja teiste riikide, sealhulgas Taiwani toest.
Jonatan Vseviov: Sõnad loevad, teod loevad rohkem, aga kõige rohkem loevad tulemused
Pole ühtegi põhjust eeldada, et ajaloo jätkumine 21. sajandil on tingimata vähem keeruline või vähem verine, kui ta oli 20. või 19. sajandil. Globaalse konkurentsiga toime tulemiseks tuleb tugevdada samameelsete riikide ühisrinnet nii põhimõttelistes küsimustes kui ka praktilise poliitika igapäevastes teemades, leiab välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.
Balti riigid loodavad Scholzi valitsuselt sammu edasi kaitses ja tagasi Venemaast
Liidukantsler Olaf Scholzi juhitav Saksamaa valitsus lubab tugevdada Euroopat ja suurendada tema strateegilist suveräänsust, soovides samal ajal jätkata dialoogi Venemaaga. Millised on Baltimaade julgeolekusoovid Scholzi valitsusele ja mida on võimalik reaalselt saavutada?
Alexander Stubb: minu silmis on Balti riigid ja Põhjala üks tervik
Alexander Stubb on vaadanud maailma Soome poliitiku pilguga, kogenud Põhjamaade koostöö eripärasid, kujundanud Euroopa Liidu tulevikku ning on nüüdseks tagasi akadeemilises maailmas. Ta peab end suureks Balti riikide ja Põhjala fänniks, kuid ei poolda Euroopa Liidus piirkonnastumist. Ometi oli just Stubb üks Euroopa Liidu Läänemere strateegia algatajaid.
Põhjamaade koostööd vaevab poliitiline kaalukaotus
Ühised väärtused ja huvid on Põhjamaid koostöösse põiminud enam kui pool sajandit, see on üks vanimaid piirkondliku suhtluse vorme Euroopas. Mitmeid maailmas tuntud edulugusid kogunud koostööd pärsib praegu aga poliitiline kaalukaotus, mis eriti valusalt tuli ilmsiks Covid-19 pandeemia ajal. Tulevik ei ole siiski ainult süngetes toonides.
Dovilė Budrytė: kõik on hästi, kuniks keegi ei hakka üle oma varju hüppama
Kuna kolm väikest riiki Läänemere kaldal ei ole maailmaareenil geopoliitilised raskekaallased, panevad nad strateegiliste eesmärkide saavutamiseks seljad kokku. Kuigi Balti kolmik näib olevat kokku määratud, on ilmnenud lõhesid ja avalikku rahulolematust, mis võivad ühel hetkel taas pinnale kerkida ja kahjustada praegusi sooje suhteid, leiab USA Georgia Gwinnetti kolledži riigiteaduste professor Dovilė Budrytė.