Val ehk valimised Rootsis

14. septembril läksid rootslased valimiskastide juurde, et anda oma hääl parlamenti ning kohaliku tasandi esinduskogudesse kandideerijaile. Mõistagi on tegemist Eesti tähtsa naabriga ning sealsed poliitilised tuuled lähevad meilegi korda, eriti muutunud julgeolekuolukorras. Rootslasi ootasid ees tähtsad valimised.

Parempoolne koalitsioon oli võimul olnud kaks ametiaega järjest. Erakordne saavutus, aga veel kolmaski valitsemisperiood oleks olnud erakordsem veelgi.

Valimiste põhiküsimusteks kujunes valitsuse koostöövõime ning punarohelise koalitsiooni võimalikkus, aga ka tavapäraselt päevakorras olevad küsimused, nagu töökohad, haridus, majanduskasv ja sotsiaalhoolekanne.

Esmalt numbritest

Kõige kiiremini saab viimase aasta kokku võtta tõdemusega – sotsiaaldemokraadid kasvatasid oma toetust, nelja paremtsentristlikku erakonda koondav valimisliit Allianss (rts k: Alliansen) aga kaotas hääli. Ent kummagi toetus pole muutunud nii palju, et saaks rääkida võidust või kaotusest. Lõpuspurdis olid suundumused vastupidised, kuid jällegi ilma selge võidu või kaotuseta.

Ajalehe Svenska Dagbladet ja uuringufirma Sifo koostöös valminud uuringute põhjal oli nädal enne valimisi vasak- ja paremleeri toetuste vahe 4,5 protsendipunkti, mis ennustas tegelikke valimistulemusi üsnagi täpselt.

Riksdagis on 349 kohta. Hetkel on Alliansi käes 173 kohta, punarohelistel 156 ja Rootsidemokraatidel 20 kohta. Pärast valimisi on uueks seisuks vastavalt 142, 158 ja 49 saadikukohta.

Sotsiaaldemokraatide (rts k: Socialdemokraterna, S) toetuseks kujunes 31,2 protsenti häältest, rohelistel (rts k: Miljöpartiet, MP) 6,8 protsenti, Vasakparteil (rts k: Vänsterpartiet, V) 5,7 protsenti häältest. Vasakleer seega kokku: 43,7 protsenti.

Liberaalide (rts k: Moderaterna, M) toetuseks jäi 23,2 protsenti, Rahvaparteil (rts k: Folkpartiet, F) 5,4 protsenti, kristlikel demokraatidel (rts k: Kristdemokraterna, KD) 4,6 protsenti, Keskparteil (rts k: Centerpartiet, C) 6,1 protsenti. Paremleer ehk Allianss seega kokku: 39,3 protsenti.

Valimiste põhiküsimusteks on kujunenud valitsuse koostöövõime ning võimaliku punarohelise koalitsiooni võimalikkus.

Paremäärmuslikke Rootsidemokraate (rts k: Sverigedemokraterna, SD) saatis märkimisväärne edu: sel korral suutsin nad koguda tervelt 12,9 protsenti häältest, eelmistel valimistel pälvisid nad vaid 5,7 protsendi hääletanute toetuse. Vasaktiiva lennukat uustulnukat Feministlikku Algatust (rts k: Feministiskt Initiativ, FI) toetas esialgsetel, kinnitamata andmetel 3,1 protsenti valijatest.

Valimiskünniseks on Rootsi parlamenti Riksdagi pürgivatel erakondadel neli protsenti häältest. Valimisaktiivsus oli pea sama, mis eelmiselgi korral – hääletamas käis ligikaudu 83 protsenti valijaist.

Kes kelle poolt hääletab?

Moderaadid pälvivad pigem ettevõtjate, noorte, suurlinnaelanike ja töötajate hääli. Neid toetavad 18–23 aastased (21 protsenti) ja 24–29 aastased noored (19 protsenti), ettevõtjad (27 protsenti), Stockholmi piirkond (32 protsenti) ning suurlinnade elanikud (31 protsenti), avalikud teenistujad (31,4 protsenti) ja erasektori töötajad (32 protsenti).

Sotside hääled tulevad enamasti maapiirkondadest, töölistelt ning vanematelt inimestelt: täiskasvanud vanuses 50–64 eluaastat (34 protsenti), 65-aastased ja vanemad (39 protsenti), noorte seas on toetuseks näiteks u 16 protsenti; väikelinnade elanikud (u 32 protsenti).

Rohelisi toetab enam vanusegrupp 18–23 eluaastat (25 protsenti) ja üliõpilased (28 protsenti). Noorte (24–29 eluaastat) seas on suurim toetus ka Rootsidemokraatidele – 17 protsenti. Septembris oli keegi sellest erakonnast võrrelnud põgenikke kannibalidega, viidates intellektuaalselt rõhuval moel hiljutistele hukkamisvideotele.

Punarohelisest koalitsioonist

Seis oli tugevalt opositsiooni kasuks. Allianss oli oma toetusnumbreid viimastel kuudel järjepidevalt kasvatanud, punarohelise koalitsiooni toetus aga oli kahanenud. Kuued viimased valimised on küll näidanud, et lõpus teeb valitsuserakond teatava spurdi: 1994. aastal oli see hüpe moderaatide jaoks 4,9 protsendipunkti, ent ei piisanud sellest toona ning tänavugi olnuks vahe tasandamiseks vaja läinud kaks korda suuremat tõusu.

Punarohelise tiiva võit ei tähendaks aga päriselt valimisvõitu, küllap mitte enamustki. Asi on selles, et punarohelist (S, MP, V) koalitsiooni pole olemas (alates 2010. aasta novembrist, pärast viimatisi valimisi) ning selle tekke suhtes ollakse skeptilised. Euroliitu vastustava Vasakpartei (endiste) kommunistide kaasamine teeks nimelt kahju sotside populaarsusele. Liit ainult rohelistega nõuaks põhjalikke läbirääkimisi, suuri järeleandmisi mõlemalt poolelt, kuid põhimõtteliselt võib sellest ka valitsus sündida.  Rohelised soovivad Rootsile majandusmudelit, mis pole rajatud kasvule, lisaks ka lühemat tööaega (35-tunnine töönädal), kahte lisakuud isapuhkust ning töötukassa poolt kinnimakstud puhkuseaastat. Ka tuuma- ja fossiilkütuste kasutamist tuleks nende arvates vähendada. 2010. aasta punarohelise valimisliidu manifestis selline punkt näiteks puudus.

Makse tahaksid tõsta mõlemad, rohelised aga enam. Vaidlusi tekitaks ka relvaeksport, bensiinimaks, sisseränne, tööaja lühendamine, tuumajaamade sulgemine (rohelised nõuavad nelja jaama sulgemist järgmise mandaadiperioodi jooksul), kaitsekulud.

Kokkuvõttes jääb punarohelisel tiival aga ekspertide sõnul puudu selgest (ühisest) poliitikast.

Sotsiaaldemokraadid ja vasakpoolsed suundumused

Sotside eesmärk oli koguda 35 protsenti häältest. Viimati oli nende toetus nii kõrge mullu oktoobris. Kuigi olles endiselt populaarseim partei, on neil vahetult enne valimisi läbi aegade üks halvimaid seise – toetus jääb 29–30 protsendi piirimaile. 2012. aastast alates sotse juhtinud Stefan Löfveni tippmark on olnud 38 protsenti, madalaim 28 protsenti. Kusjuures, eelmiste valimiste järel (30,6 protsenti häältest) pani Mona Sahlin ameti maha.

Immigratsioonivastasusele ja rahulolematusele status quo’ga mängivad populistlikud Rootsidemokraadid võivad seejuures olla küll paariaerakond, aga kuskilt nende hääled tulevad.

Arvatavasti kõige enam on valijaid kaotatud rohelistele, feministidele aga ka Rootsidemokraatidele. Kardetavasti osutuvad paremäärmuslikud Rootsidemokraadid eesotsas Jimmie Åkessoniga kaalukeeleks – ehk oluliseks „tühjaks kohaks“, kellega keegi ei taha koostööd teha ning kes samal ajal takistavad teistel enamuse saavutamist. Augusti lõpus ütles Åkesson, et tema eesmärk on väidetavalt nõrk punaroheline valitsus. Ta ei toeta ei neid ega Allianssi, vaid tahabki oma sõnutsi jääda kaalukeeleks. Koostööd teeksid nad Alliansiga kaitseküsimustes ning sotsidega pensionite ja töötukassaga seonduvas.

Immigratsioonivastasusele ja rahulolematusele status quo`ga mängivad populistlikud Rootsidemokraadid võivad seejuures olla küll paariaerakond, aga kuskilt nende hääled tulevad (meenutagem siinkohal tänavarahutusi). Nende toetus ja tegevus omakorda tekitab muret ja arutelu. Tänavusel iga-aastasel Almedali poliitikanädalal Visbys osutusid enim kõneainet tekitanud küsimusteks rassism ja natsism. Seni on esikoha pälvinud tavaliselt töökohtade ja haridusküsimustega seonduv. Antjé Jackelén, esimene naissoost Rootsi peapiiskop, pidas Rootsi kiriku nimel sooja vastuvõtu ja auhinnagi pälvinud kõne, milles hoiatas ühiskonnas kasvava viha ja sallimatuse eest. Inimestele lähevad need küsimused korda, SD kasutab seda negatiivselt ja FI üritab positiivselt ära kasutada, nagu näitasid sotsiaalmeediauuringud.

Kui tulla tagasi sotsiaaldemokraatide juurde, siis viimased on riigiteadlase Ulf Bjereldi sõnul kahvlis: end vasakule positsioneerides kardetakse kaotada tsentristlikult meelestatud tavavalijaid; kliimast ja võrdõiguslusest rääkimine edendaks kartuste kohaselt aga hoopis roheliste ja feministide toetust.

Riigiteadlane Jonas Hinnfors Göteborgi ülikoolist toob välja, et sotsid on liialt ettevaatlikuks muutunud. See pole olnud kasulik ei vaadates arvamusküsitlustest kumavate toetusnumbrite taustal ega ka arvestades, et poliitspektri vasaktiival on tekkinud uusi nišiparteisid, kelle tugevaid sõnumeid sotsid ei julge või ei oska üle võtta. Koalitsiooniläbirääkimistel ilmnekski, kuivõrd vastandlikud on sotside ja teiste vasakparteide soovid. Kuigi võimalik punaroheline liit võiks koguda enam hääli kui parempoolsed, riskeerivad sotsid sellise strateegia tulemusel saada halvima tulemuse üle pika aja.

Toiminud pole miski. Mullu lubas Löfven, et Rootsil on 2020. aastaks ELi madalaim tööpuudus. See ei muutnud midagi. Valimismanifesti avaldasid nad erakordselt hilja nagu Alliansski, kuigi viimane siiski võitis selle meedias chicken race’i nime pälvinud ootamismängu. Kuna makse soovitakse tõsta, siis on ettepanekuid kooli, töökohtade ja hoolekande osas, aga ei miskit suurt. Alliansi puhul võis täheldada üleskutset rohkem põgenikke vastu võtta. Reinfeldt kutsus rahvast üles “avama oma südameid” ning olema mõistvamad põgenike suhtes ajal, mil maailmas käärib mitu tõsist kriisi. Sellest räägiti augustis väga palju, moderaatide taktika tõi muutusi, aga mitte olulisel määral. Sotsid pole sellest juttugi teinud – seda loomulikult mitte vastuseisu, vaid valimistaktika tõttu: pole vaja sööta alla neelata ning lasta peaministril debatti juhtida. Sotside soovitud reformide maksumus ulatub 40 miljardi kroonini (aastani 2018), makse soovitakse tõsta ja kaotada seni Alliansi tehtud soodustusi. Viimaste reformide maksumus on olnud 13 miljardit krooni.

Muuseas, suvel toodi Almedali sotside nimel esinema isegi Prantsuse majandusteadlane Thomas Piketty. Muuhulgas soovitas ta taastada pärandimaksu ja jõukusmaksu. See aitaks tema sõnul vähendada ebavõrdsust ning muuta ühiskonda läbipaistvamaks, kuna aitaks luua parema pildi inimeste sissetulekute ja varade erinevusest. Pärandimaks kaotati 2004. aastal sotside poolt ja jõukusmaks 2007. aastal Alliansi poolt.

Mõned uued väikeparteid on niisiis toetust kogunud, aga neid nähakse pigem parempoolsuse väsimuse või üldise, defineerimata rahulolematuse sümptomina. Ajakirja Fokus analüüsi hinnangul on kaks suurparteid juba ette valimised kaotanud, sest pole tajutud ei viimatisi ühiskondlikke ootusi ega suudetud teineteise kahanevat toetust arvestatavaks kasvuks pöörata.

Selle asemel on tollele ebamäärasele pinnasele kerkinud küll võrdõiguslikkuse eest võitlevad feministid ja kasvanud roheliste ning Rootsidemokraatide toetus. Loodud on isegi uus, veelgi radikaalsem ja rassistlikum paremäärmuslik erakond, Svenskarnas parti – Rootslaste Partei.

Mõned uued väikeparteid on toetust kogunud, aga neid nähakse pigem parempoolsuse väsimuse või üldise, defineerimata rahulolematuse sümptomina.

Poliitikamaastikul valitseb kummaline tasakaal: vanad ja suured ei suuda või ei taha piisavalt väikeste sõnumeid omaks võtta või mõista nende tagamaid; samas kasutatakse nende sõnumeid piisavalt selleks, et väikesed ei pääseks löögile. Rootsi raadio küsitluse andmeil luges 2010. aastal 33 protsenti rootslastest end feministiks, tänavu aga juba 47 protsenti. Parteina kõigub Feministiliku Algatuse toetus hetkel aga valimiskünnise piiril.

Allianss

Allianss loodi 2006. aastal valimisliiduna ning see koosneb neljast erakonnast. Viimase ametiaja vältel on töötatud edukalt vähemusvalitsusena.

Centerpartiet ehk paremtsentristlik sotsiaalliberaalne Keskerakond oli 1970.-1980ndate suurim parempoolne erakond. Selle esinaine on Annie Lööf, praegune ettevõtlusminister. C teene on maksusoodustused koduabiliste ja koristusteenuste pakkujate palkamisel (maksusoodustust pakkuv süsteem rut – rengöring, underhåll och tvätt ehk puhastus, hooldus, pesupesemine), mis on võimaldanud palgata lisatööjõudu ja luua töökohti.

Folkpartiet ehk Rahvaerakond oli suurim parempoolne erakond 1940.–1970ndatel. Jan Björklund, erakonna esimees ja praegune haridusminister, käis 2012. aastal välja, et 10–15 aasta pärast hakatakse Rootsi koolides õpetama hiina (mandariini) keelt. Tema murekohtadest rääkides võib mainida mullu kogu Rootsist jahmatanud PISA testi tulemusi: Rootsi keskmine tulemus 491 punkti jäi alla OECD-riikide keskmise (500 punkti). Üks ettepanekuid on olnud hakata hindeid panema neljandas klassis. See tekitab vastuolusid.

Muuseas, Björklnud on soovinud, et Rootsi koolides tuleks rohkem kommunismikuritegudest rääkima hakata. Vasakpartei, mõistagi, on sellele vastu.

Hõõrdumisi tuleb koalitsioonis ikka ette. Näiteks jäi Rahvaerakonna soovil Alliansi erakordselt hilja, 1.septembril, avaldatud valimisprogrammist välja Kristlike Demokraatide soov kehtestada kolmas isapuhkuskuu.

Kristlikud Demokraadid on paremtsentristlik erakond, mis pooldab madalaid makse ning väheseid regulatsioone. Esimees Göran Hägglund on tervishoiuminister, kes sooviks ka suurema tsentraliseerimise kaudu parandada raviteenuste kättesaadavust. KD soov on garanteerida kõigile üle 85-aastastele elamispind seeniormajas.

Rootsi raadio küsitluse andmeil luges 2010. aastal 33 protsenti rootslastest end feministiks, tänavu aga juba 47 protsenti.

Alliansi vedur on praegu suurim parempoolne, madalaid makse ja majanduslikku liberalismi armastav moderaatide erakond. Selle esimees ja peaminister Fredrik Reinfeldt on valimiste vältel rõhutanud kahte asja: majandust ning suutlikkust valitseda koalitsioonina, viimasel ametiajal vähemusvalitsusena. Küsitlused näitavad, et rahvas usaldab neid majandusküsimuste osas, aga muudes asjades peetakse autoriteediks pigem sotse.

Reinfeldti ja Löfveni võrreldes usaldatakse peaministrit välisasjade ajamises (61 protsenti vs. 19 protsenti), valitsuse töö juhtimises (41 protsenti vs. 34 protsenti)  ja Rootsi tüürimises läbi majanduskriisi (43 protsenti vs. 29 protsenti). Neil on häid mõtteid, kuidas majandust, transporti, kaitsepoliitikat ja palju muud parandada, aga neil jäävat justkui puudu mingist sütitavast visioonist. Usutakse, et Löfven tagab parema tuleviku kui Reinfeldt (49 protsenti vs. 28 protsenti). Seda võib öelda ka teiste sõnadega: rahvas tahaks justkui midagi uut, teadmata isegi, mida ta tahab. Tõele au andes on kolmandat ametiaega mõistagi raske saavutada.

Muuseas, isikute teemal veel: 2011. aastal vabandas Reinfeldt Rootsi nimel Eesti ja teiste Balti peaministrite ees iseseisvuse taastamise 20. aastapäeval, öeldes Stockholmis peetud tseremoonial, et Rootsil on meie ees “auvõlg”.

Majandusest

Töökohad on Rootsi valimistel alati tähtsal kohal, seda ühes haridusküsimuste ja sotsiaalhoolekande teemadega. Allianss on suutnud – kriisi ajal – tõsta tööhõivet (Rootsi statistikaameti andmetel 300 000 töökohta enam võrreldes 2006. aastaga). 20–64-aastaste seas on tööhõive 80 protsenti. See on eelmise aasta seisuga ELi parimate seas. Lisaks on langetatud makse ja tehtud maksusoodustusi, sealjuures on majandus pidevalt kasvanud. 2007. aastal oli sisemajanduse kogutoodangu (SKT) mahuks 3,4 miljardit Rootsi krooni (SEK), 2013. aastal aga 3,6 miljardit SEKi.

Majanduskasvuks oli 2013. aastal 1,6 protsenti, tänavu eeldatakse 2,5-protsendilist kasvu.

Riigivõlg oli 2006. aastal 1270 miljardit SEKi ja tänavu 1260 miljardit SEKi, vastavalt 45  ja 36 protsenti SKTst.

Töötuse määraks on hetkel 7,1 protsenti. Suurim oli töötus 2009. aasta juulis (9,8 protsenti), keskmiselt on näitajad püsinud 8 protsendi juures. Kõik tunnistavad, et see näitaja on liiga kõrge, pole piisavalt langenud ja asjaga tuleb viivitamatult ning otsustavalt tegeleda.

Majanduskaardile ollakse valimiste vältel tugevalt panustanud. Moderaatide nõunik Riksdagis Leo de Bruin selgitas võimalikke vasakmeeleolusid sellega, et pigem on V, MP ja Fi häälekamad kui nende seisukohti toetavad numbrid. Allianss jääb selle juurde, et majanduskasv, mõistlik finantspoliitika ja tööpuuduse vähendamine tagab sotsiaalse heaolu rahastamise. Seda ei saa rahastada laenamisega.

Valitsemisküsimus

Alliansile on kasulik, kui räägitakse valitsemisvõimest, nad on suutnud oma neljapealist koalitsiooni elujõulise ning edukana hoida. Sotsid ei räägi, kuidas ja kellega nad valitseks. Alliansen aga ei kavatse anda heakskiitu valitsusele, mis ei suuda riigieelarvet läbi suruda ega parlamenti oma poolele võita. Veel eelmisel aastal rääkis Reinfeldt, et kui opositsioon saab nendest parema tulemuse, siis võimust loobutakse. Tänavu on jutt veidi muutunud. Meenutatakse, et vähemusvalitsuste traditsioon on üsna pikk ning arvestades aina suurenevat erakondade arvu on tähtis teha koostööd ning anda (juba kord kokku lepitud) valitsusele oma usaldus, et riigi juhtimist mitte ülemäära takistada. Tegemist on n-ö negatiivse parlamentarismiga: tähtis pole saada enamust oma poole, vaid peamine on see, et enamus vastu ei hääleta.

Rootsi peapiiskop pidas kiriku nimel sooja vastuvõtu ja auhinnagi pälvinud kõne, milles hoiatas ühiskonnas kasvava viha ja sallimatuse eest.

Sotsid on väsimatult rääkinud, et valitsus töötab tahes-tahtmata rootsidemokraatidega, nendest armust de facto sõltudes. Paremerakonnad on kogu aeg rõhutanud, et nad ei soovi teha nendega koostööd, vaid neid “isoleerida”. Ka DN on Löfveni süüdistusi alusetuks pidanud. Muuseas, mullu sügisel hääletasid sotsid ja paremäärmuslased üheskoos samu punkte eelarvest välja. Reinfeldt ütles, et sotsid kaevasid ise sellega endale tulevikuks augu.

Allianss viskas neile leheveergudel palli tagasi: kas sotsid oleksid valimiskaotuse korral valmis samuti rootsidemokraate isoleerima ning andma oma heakskiidu ametisoleva valitsuse jätkamisele?

Kaitsepoliitika ja NATO

Kaitsepoliitikast Rootsis valimiste eel väga palju ei räägita, kuigi lihavõtete aegu olid ka kaitseteemad venelaste militaarlendude tõttu suurema tähelepanu all. Almedali poliitikanädalal võis sotsiaalmeedia kajastuses paigutada kaitse seitsmendale kohale sisserände, töökohtade, hariduse, lastehoolekande ja valitsemisküsimuse järel.

Kristlikud demokraadid soovivad NATO-küsimust teiste erakondadega arutada. Keskerakond tahab samuti diskussiooni, sotsid aga ei nõustu seda teemat isegi mitte arutama. Asjale vähemalt sõnades avatud Reinfeldt ei soovi kiirustada: Moderaadid on poolt, aga nad võtavad aega maha, öeldes, et kaheksast erakonnast kaks pole piisavalt lai toetus liitumiseks.

Folkpartiet tahab NATOsse. Björklund sooviks suisa järgmise mandaadi jooksul kõnelusi alustada. Ta kirjutas augustis Soome kaitseministri Carl Haglundiga kahasse artikli, milles kutsusid mõlemat riiki üles arutelule. Alliansen tervikuna soovib kaitsekulusid tõsta.

Paremleerist on kostnud aga ka nurinat, et samm-sammult lähenetakse koostöö kaudu NATOle ilma, et toimuks arutelu. Augusti lõpus sõlmis kaitseminister Karin Enström leppe lubada vajadusel NATO vägesid Rootsi pinnale. NATO tippkohtumine andis Rootsile n-ö kuldkaardi. Ratifitseerimine parlamendis võtaks aega kuid, õnneks pole sotsid sellele vastu olnud. Kogu vasakleer on NATO vastu, kaitsekulusid sooviks tõsta vaid sotsid.

Kaos

Kokkuvõtteks – nädal enne valimisi on võitjat raske näha. Ennustatakse parlamentaarset kaost sõltumata sellest, milline leer enim hääli kogub. Enamust ei saa rootsidemokraatide tõttu keegi.

Seda juhul, kui just feministid ei ületa valimiskünnist – valimiseelsel nädalavahetusel selgus, et nii just juhtuda võibki. Selline võimalus võiks ajendada sotside pooldajaid hääletama feministide poolt. Vähesest piisaks. Punaroheroosa koalitsiooni peeti aga nädal enne valimisi veel teoreetiliseks.

Kaitsepoliitikast Rootsis valimiste eel väga palju ei räägita, kuigi lihavõtete aegu olid ka kaitseteemad venelaste militaarlendude tõttu suurema tähelepanu all.

Saagu peaministriks kas Löfven või Reinfeldt, ikkagi on tal nõrk mandaat, kui just ei juhtu ime. Üks neist vajaks Vasakpartei kaasamist mitte koalitsioonikaaslasena – mis ainsana tagaks küll enamuse –, vaid lihtsalt toetajana parlamendis. Teise heakskiit parlamendis võib tõesti jääda sõltuma rootsidemokraatidest. Erandkorras tuleks kõne alla ka uute valimiste väljakuulutamine.

Vaevalt lahendab olukorra ka suur hulk veel ilma eelistusteta valijaid, kellest küll umbes pooled hääletaksid Alliansen’i poolt. Kui Löfven moodustab vähemusvalitsuse, võivad parempoolsed selle toetamisest keelduda, riskides nõnda aga jätta muljet, et nad ei suuda võimust loobuda.

Üheks Alliansen’i võimaluseks oleks lasta Löfvenil end ise nurka mängida nõrga ja omavahel tülitseva koalitsiooniga ning seejärel naasta võimule juba järgmistel valimistel – tulgu need siis aasta, paari või nelja pärast. Ning veel kord: kui mistahes värvi vähemusvalitsus ei suuda eelarvet parlamendis läbi suruda, on temaga lõpp. Siin võivadki paraku mängu tulla rootsidemokraadid, kuid eks nende kui kaalukeele „raskus“ sõltu muidugi valimistulemustest.

Valijate viimase hetke otsustused võivad parlamenti ka tuua feministid, keda saaks läbi suurte raskuste kaasata ka punarohelisse valitsusse. Punarohelistel oleks siis enamus ehk käes. Ent liiga erinevad soovid võivad luua sotsidele kiusatuse valitseda üksinda – vähetõenäoline, kuid mitte välistatud. N-ö suurt koalitsiooni sosse’de ja Alliansi vahel ei oodata.

Kui ummikseisust kelle iganes juhtimisel kord edasi liigutakse,  on tarvis valimistulemusi õigesti tõlgendada ning hinnata saadud mandaadi sisu. Mida siis rahvas lõpuks ikkagi tahtis? Vaevalt, et 14. septembri valimistulemused sellele küsimusele selge vastuse annavad. Nii ei saa küllap ühtki erakonda ega ka rahvast nendel valimistel võitjaks kuulutada. Murrangulised ajad igatepidi.