Väikeriikide roll laienenud Euroopa Liidus

Meie silme all on sündimas uus, palju suurem, ambitsioonikam ja mitmepalgelisem Euroopa. Ma mõistan, et Eesti-suguses riigis, mis oli nii kaua Nõukogude Liidu okupatsiooni all ning kus nii palju kannatatud rahvusliku identiteedi kaotamise pärast, tekitab see perspektiiv lootusi, kuid samas muret ning küsimusi. Milline koht kuulub selles suures liidus väikeriigile, mille kommunistlik kogemus lõppes vähem kui viisteist aastat tagasi?

Tegelikult ei meeldi mulle rääkida väikesest maast või väikeriigist. Euroopa Liit liidab vabasid ja võrdsete õigustega rahvusi ja rahvaid, see on võrdsete liit. Isegi oma institutsioonides annab ta suurema koha kõige väiksema rahvaarvuga riikidele: 60 miljoni elanikuga Prantsusmaal on vaid üks esindaja Euroopa Komisjonis ning 78 saadikut Euroopa Parlamendis, samas on ka 1,4 miljonit eestlast esindatud ühe voliniku ning kuue saadikuga Euroopa Parlamendis! Eelis ei pruugi olla seal, kus see usutakse olevat…

Uue tasakaalu kujunemine

Ometi on kujutlusel ebavõrdsest Euroopast reaalne alus. Uus 25-liikmeline Euroopa on mitmepalgelisem 1957. aastal loodud kuue liikmesriigiga Euroopast. Tekkimas on uus tasakaal: 1957. aastal oli kolm riiki kuuest, seega 50% riikidest, üle 40 miljoni elanikuga, praegu on neid kuus kahekümne viiest — ainult 24% ning vaid üks neist, Poola, on uus liikmesriik. Enamus uusi liikmeid on väiksema rahvaarvuga, mitte nii rikkad ning väiksema mõjuvõimuga kui vanad liikmesriigid. Mõned neist nagu Prantsusmaa ja Ühendkuningriik, kes on ÜRO julgeolekunõukogu liikmed, või Saksamaa, on endised suurriigid ning säilitanud oma rolli maailmas, kaasa arvatud julgeoleku- ja kaitseküsimustes.

Selline mitmekesisus võib põhjustada kahekordse liikumise. Suurte riikide puhul võib vahel näha soovi mitte alluda ühisele distsipliinile ning jätkata edasiliikumist ilma kõige väiksemaid, hiljuti liitunuid ära ootamata. Viimastel omakorda tekib hirm suurte “direktooriumi” ees, mis eriti ei arvesta teiste Euroopa riikide identiteedi ja huvidega. Seetõttu on suur risk, et tekib kahe kiirusega liikuv, sügavalt lõhestunud Euroopa, mis toob kaasa eristumise kõigis valdkondades: majanduslikus, poliitilises, rahvusvahelises. Selle riski peame me üheskoos hajutama.

Mina ei ole nõus sellise perspektiiviga. Rõhutan veel kord, et Euroopa puhul on tegemist võrdsete liiduga. Ta vajab kõiki oma liikmeid, ka kõige väiksemaid. Väikesed liikmesriigid on muide alati mänginud olulist rolli liidu elus. Võtame näiteks Euroopa Liidu institutsioonide asukoha. Euroopa Parlament asub Strasbourg’is Prantsusmaal. Kuid Brüsselis ja Luksemburgis, Beneluxi maades, asuvad Euroopa Komisjon ja Euroopa Kohus. Luksemburg oma 400 000 elanikuga on andnud kaks Euroopa Komisjoni presidenti. Euroopa Liidu edukaimad eesistujamaad on sageli väikeriigid. Nii suutis Iirimaa eesistujana 2004. aasta esimesel poolaastal lõpule viia Euroopa Liidu laienemise ja luua tingimused suurele Euroopale vajaliku konstitutsiooni vastuvõtmiseks, samal ajal kui Silvio Berlusconi juhitud Itaalia eesistumise ajal 2003. aasta lõpus ei suudetud neid küsimusi lahendada ning kukkus läbi.

Väikeriikide eriline energia

Nende õnnestumiste taga on konkreetsed põhjused. Väikeriigid, kus pole oma rohkearvulist riigiaparaati, toovad Euroopasse erilist energiat ning pühendumust. Tänu neile aktsepteerib Euroopa oma majanduslikku, poliitilist ja kultuurilist mitmekesisust. Tänu neile suudab Euroopa tagada rahu ja julgeolekut. Siin peitub muide üks peamisi Balti riikide liitumise põhjuseid. Mina olen pärit suurest ja vanast Euroopa riigist, mille huviorbiidis on ajaloo ning geograafilise asendi tõttu olnud põhiliselt Vahemere piirkond. Ometi olen ma veendunud, et Euroopa põhjamõõde peaks end jõuliselt kehtestama. Selle aluseks oleks tihe koostöö Skandinaavia maade ja Balti riikide vahel. Üheks tema ülesandeks oleks arendada ühinenud Euroopa suhteid suure Vene naabriga, kusjuures ilma liigse leebuseta, võttes arvesse ajaloo rasket taaka, kuid samas ka ilma eelarvamusteta, et valmistada ette tulevast ajalugu. Vajalik on ka leida lahendused delikaatsele vähemuste küsimusele, kelle õigused peavad olema kaitstud kõikjal Euroopas. Loomulikult on vajalik, et terve liit tunnustaks seda põhjamõõdet kui üht olulisemat prioriteeti. Väikeriigid on ka eurooplaste solidaarsuse peamised eestvõitlejad: ärgem iialgi unustagem, et rahvaste heaolu, kõigi eurooplaste, olenemata nende päritolust, heaolu tagamine on meie ühine ülesanne. Niisiis on väikeriigid, nagu me näeme, Euroopa südames ning tema põhimissiooni, heaolu, võrdsuse, rahu, julgeoleku, solidaarsuse garandid. Ilma nendeta kaotab Euroopa integratsioon igasuguse mõtte.

Euroopa liikmesus tähendab kohustusi

Siiski peavad väikeriigid ning eriti uued liikmesriigid nagu Eesti teadvustama, et ELi kuulumine ei anna ainult õigusi, vaid toob kaasa ka kohustusi. Neist ei tohi saada Euroopa integratsiooni pidur, vaid mootor, st nad peavad muutuma täielikult Euroopa riikideks. Euroopa ei ole ning ei tohi saada rahvuslikku identiteeti hävitavaks üliriigiks, ta peab seda austama: Euroopaga liitumine ei tähenda kuulumist uude ühtlustavasse, kuigi demokraatlikku süsteemi, mis hävitab riikide suveräänsuse. Samas tuleb endale teadvustada, et Euroopa on midagi enamat kui rahvusriikide liit, nii nagu seda defineerivad Euroopa parempoolsed Euroopa tegelikku olemust avamata.

Eestil ei ole midagi karta Euroopa Liidult: Euroopa Liit ei nõrgesta tema identiteeti, vaid tugevdab tema mõjuvõimu.

Vastavalt Jacques Delors’i keerulisele, kuid õigele määratlusele on Euroopa Liit “rahvusriikide föderatsioon”, mis ühendab riike, kes on nõus teatud valdkondades võimu üleandmisega Euroopa tasandile: ühisraha euro neile, kes seda soovivad, siseturg ja konkurentsipoliitika, põllumajanduspoliitika ja regionaalpoliitika, rahvusvahelised kaubandusläbirääkimised… Tulevikus tegutseb liit senisest rohkem sise- ja välisküsimuste valdkonnas, terrorismivastases võitluses ja kaitseküsimustes. See omakorda eeldab, et EL peab liikuma üha demokraatlikuma, tugevate institutsioonidega poliitilise liidu poole. Sel põhjusel vajamegi Euroopa konstitutsiooni. Eranditult kõik liikmesriigid peavad selle ratifitseerima. On oluline, et ka Eesti selle ratifitseeriks.

Euroopast peab saama võim

Euroopa peab olema ka võimukeskuseks maailmas. Võimsuse mõiste kasutamine võib tekitada hirmu, eriti Kesk- ja Põhja-Euroopas. Ometi ei peaks seda seostama blokkide võitlusega minevikust, kuna Euroopa integratsiooni eesmärk on nimelt selle vastuolu ületamine. Samas peab Euroopal olema maailmas oma hääl, et tutvustada ELi põhiõiguste hartas sisalduvaid väärtusi, olla multilateraalsuse eestkõnelejaks, tegutseda maakera kõige vaesemate riikide hüvanguks, võidelda tulevaste põlvkondade tuleviku kindlustamise nimel aktiivselt tegutsedes jätkusuutliku arengu tagamiseks. Selleks on ELil vaja tõelist ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, oma aktiivset ja veenvat diplomaatiat ning piisavat kaitsevõimet. Tegemist ei ole süstemaatilise vastukaalu loomisega Ameerika Ühendriikidele ning veelgi vähem põhjuste leidmisega sellega vastandumiseks. Ühendriigid on meie liitlased ja sõbrad, enamus ELi liikmesriikidest, kaasa arvatud Prantsusmaa, kuuluvad ka NATOsse. Kuid me peame olema võimelised rääkima ja tegutsema omal jõul, iseseisvalt, kaasa arvatud juhtudel, kui on vajalik väljendada seda, et oleme oma Ameerika sõpradega eri arvamusel, nagu see oli paljude eurooplaste jaoks ühepoolse interventsiooni ajal Iraaki. Ärgem kartkem võimsust, kui see on rahu ja demokraatia teenistuses.

Eesti koht Euroopas

Eestil on oma koht homses Euroopas. Juba praegu on Eesti saavutanud kõrge taseme majandusarengus ning on väga edukas uute tehnoloogiate valdkonnas. Tal ei ole midagi karta Euroopa Liidult: Euroopa Liit ei nõrgesta tema identiteeti, vaid tugevdab tema mõjuvõimu. Eesti kaal on seda suurem, mida jõulisemalt ta lülitub Euroopa integratsiooni. Enne teda on teinud seda paljud väikeriigid nagu Belgia, Holland, Iirimaa, Luksemburg, Rootsi, Taani, Soome, kes on leidnud liidus parima koha oma huvide väljendamiseks ja kaitsmiseks. Ei, laienenud Euroopa Liidus ei ole väikeseid riike, on vaid suured eurooplased! Tere tulemast Eestile: olgu ta julgelt Euroopa riik.

Pierre Moscovici on endine Prantsuse Euroopa-asjade minister ning Euroopa Parlamendi asepresident.