Vabariigi President Eesti julgeolekupoliitilistest aspektidest St. Galleni Julgeolekupoliitilisel Foorumil 25. jaanuaril 1995

Selliseid ettekandeid peetakse igal aastal tuhandeid. Heaoluriikides on tekkinud eriline akadeemiliste prussakate liik, kes siblivad ühest poliitilisest köögist teise ja kordavad tekste, milles tavaliselt on muudetud üksnes riigi nimetus kui sedagi. Nad kulutavad rohkem raha kui ÜRO rahuvalvejõud, nende metakeel on tähendusrikas, kuid lihtsurelikule tõlgitamatu, ja omavahel on nad loonud tõhusa solidaarse ringkaitse. Ajal, kui maailma rahvusvahelised organisatsioonid sulavad meie silmade all kokku nagu margariin Sahara päikese käes, kui õllelokaalide reipast laulujorinast käib üle rakettide ragin, kui asfaldil veerevad ärarebitud pead nagu jalgpallid üle rohelise staadionimuru, on lugupeetud akadeemilised prussakad loonud miraazhi maailmast, milles julgeolek, stabiilsus ja inimõigused päevast päeva tugevnevad. Kõige veenvamateks argumentideks on enamasti see, et keskeltläbi kord nädalas sõlmitakse vaherahu ja veelgi sagedamini ilmub reibas käskkiri, milles suurtükimürsu või raketi lõhkemine kuulutatakse viimaseks ja ülendatakse inimkonna eelseisva vennastumise Beethovenlikuks apoteoosiks.

Sellel taustal on väikeriigid viimasel ajal hakanud esinema mängurikkujate rollis. Väikeriigid, Šveitsist või Eestist veidi suuremad või ka veidi väiksemad, kes moodustavad ÜRO 183 liikmesriigist valdava enamuse, ilmutavad kainenemise tunnuseid. CNNi illusoorne maailm on neile muutunud ebamugavaks, sest tundlikule väikeriigile on tänane päev ebakindlam kui kunagi varem. Väikeriikidele on ohtlik elada illusioonides. Suurriikidest realistlikumalt tajuvad väikeriigid, et meie muutunud maailm on kokku kuivanud globaalseks külaks, kus kaugused, Alpide kaitsvad mäed ja koguni ookeanid kedagi enam ei eralda ja mille külamajadel on tuleohtlikud õlgkatused. Meil on järelikult ühised huvid pöörata selg illusioonidele ja eufemismidele ning kirjeldada realiteete kainelt, konstruktiivselt ja täpselt.

Ajal, kui maailma rahvusvahelised organisatsioonid sulavad meie silmade all kokku nagu margariin Sahara päikese käes, kui õllelokaalide reipast laulujorinast käib üle rakettide ragin, kui asfaldil veerevad ärarebitud pead nagu jalgpallid üle rohelise staadionimuru, on lugupeetud akadeemilised prussakad loonud miraazhi maailmast, milles julgeolek, stabiilsus ja inimõigused päevast päeva tugevnevad.

Julgeolek on protsess, mis peab igale riigile kindlustama filosoofiliselt võttes riigi igavese püsimise. Ma ei tunne ajaloos ühtegi juhtu, kus riik on ennast defineerinud ajutise nähtusena. See tooks kaasa psühholoogilise kollapsi. Indiviid teab, et inimese elu üheks tunnuseks on indiviidi surm, ja sellele on rajatud kristlik, muhameedlik, budistlik ja šamaanlik tasakaal. Kuid inimene elab omas populatsioonis, omas kultuuris, keeles ja traditsioonides, mis on olnud enne teda ja jäävad kestma pärast teda. Vastupidi indiviidi episoodilisusele tajub ta oma riiki, mille kodanik ta on, kui kestvat struktuuri. Julgeolekupoliitika sisuks on riigile tema igikestvuse tagamine. See eeldab esiteks iseseisvust, teiseks sisemist stabiilsust ja kolmandaks realistlikku võimalust ennetada või tõrjuda väliseid ohtusid.

Et arutluses edasi minna, leppigem kokku, et realistliku julgeolekusüsteemi võimalikkuse analüüs eeldab ka loobumist eufemismidest. Liiga sagedane kõnelemine rahust reedab sõjaohtu. Kõige intensiivsemat võitlust rahu eest algatasid Saksamaa ja Nõukogude Liit vahetult enne Teise maailmasõja algust. Kõige intensiivsemalt kõneldi Nõukogude Liidu uuenemisest, demokratiseerumisest ja rahupartnerlusest vahetult pärast Potsdami konverentsi, mis kujunes avamänguks NATO ja Varssavi pakti loomisele. Vabastamine on tähendanud meie sajandil enamasti vallutamist, vabad valimised valikuvõimaluse puudumist, rahu kindlustamine armeede suurendamist ja relvastuse moderniseerimist, inimõiguste ja demokraatlike põhiõiguste tagamine nende eitamist ja president Wilsoni 14 punktis sõnastatud enesemääramisõiguse garanteerimine selle õiguse eitamist. Norbert Wiener, kelle 100. sünnipäeva me hiljaaegu tähistasime või jätsime pigem tähistamata, on oma testamendis, väikeses raamatus pealkirja all “Küberneetika ja ühiskond” osutanud paradoksile, et struktuurid suudavad ennast säilitada üksnes tingimusel, kui nad pidevalt muutuvad. See universaalne seadus, ühtaegu loodusseadus ja sotsiaalne seadus kehtib ka riikide suhtes. Poliitikud ei loe Norbert Wienerit. Poliitikud loevad üksnes poliitikuid ja kord nelja või viie aasta tagant valijate hääli. Norbert Wienerile on nad vastu seadnud lause “Stabiilsus, stabiilsus üle kõige.”

Väikeriikidele on ohtlik elada illusioonides. Suurriikidest realistlikumalt tajuvad väikeriigid, et meie muutunud maailm on kokku kuivanud globaalseks külaks, kus kaugused, Alpide kaitsvad mäed ja koguni ookeanid kedagi enam ei eralda ja mille külamajadel on tuleohtlikud õlgkatused.

Julgeolekupoliitikas oleks vähe probleeme, kui väikeriikide naabriteks oleksid väikeriigid ja suurriikide naabriteks suurriigid. See paraku on võimatu. Potentsiaalsed ohupiirkonnad, kus võib eeldada julgeolekupoliitilisi komplikatsioone, koonduvad aladele, kus suurriik piirneb väikeriigiga, ning veel enam aladele, kus küsitava demokraatiaga üliriik piirneb demokraatliku liliputriigiga.

Eelöeldus avalduvad niihästi Eesti ja Šveitsi ühised huvid, mille tunnistajaks ma olen oma siinsel visiidil kõige liigutavamal kombel olnud, kui ka meie geopoliitilistest asenditest tulenevad erinevused. Šveits on Lääne-Euroopa süda, kaitstud Alpide rinnakorviga. Eesti seevastu on Lääne-Euroopa nahk, mille tühise kriimustuse kaudu võib saatuslikult nakatuda Lääne-Euroopa organism. Lihtsamalt öeldes: Eesti on alati käsitanud ennast Lääne-Kesk-Euroopa osana, millest tulenevalt Eesti idapiir on de facto Lääne-Euroopa idapiir samal viisil, ehkki mitte samas kvaliteedis nagu Soome idapiir on 1. jaanuarist alates ka de jure Euroopa Liidu ja Vene Föderatsiooni vaheline piir. See ei ole esile kutsunud pingeid Soome – Vene Föderatsiooni suhetes ja järelikult võiksime loota analoogiale, et Lääne-Euroopa de facto idapiir ei kutsu esile pingeid Eesti-Vene suhetes.

Euroopale on olnud omane eurotsentrism. Julgeolekuküsimustes avaldub see mõnevõrra feodaalselt, nimelt arutatakse eeskätt küsimust, kas NATO ja Euroopa Liit on nõus laienema Ida suunas.

Mu daamid ja härrad. Riik ja tema julgeolek algab selgesti defineeritud riigipiirist. Riigi tõsiseltvõetavus algab rahva moraalist, tema võimest oma piiri kontrollida ja kriisiolukorras ka kaitsta. Näiliselt on see ülesanne väikeriikidele raskem kui üliriikidele. Ma ütlen ja rõhutan: tegelikult on väikeriikidel eelis suurriikide ees ja eeldus selle ülesandega toime tulla: väikeriigi piir on kümneid, sadu või tuhandeid kordi lühem suurriigi piirist. Eesmärk ei ole sugugi lootusetu, nagu ollakse harjunud mõtlema. Sellele lisandub motivatsioon, mis on kaitsjal alati kõrgem kui ründajal. Kolmandaks lisan siia kõheldes rahvusvahelise koostöö ja julgeoleku garantii. Ajaloost ja igapäevakogemustest teame, et sädemest võib lahvatada tulekahju, millest globaalse küla õlgkatused on mõne hetkega leekides. Sädet ära hoida on lihtsam kui tulekahjut kustutada. Kuid rahvusvaheliste organisatsioonide preventiivse diplomaatia efektiivsus on olnud väike ja pidulikest delegatsioonidest hoolimata küüniline. Nõukogude Liidu kallaletung Soomele 1939. aastal vallandas Rahvasteliidus deklaratsioonide laviini, mis ei lämmatanud sõda, vaid lämmatas Rahvasteliidu enda. Hiljutine Lahesõda, vastupidi, on andnud näite efektiivsest rahvusvahelisest koostööst sõja lämmatamisel, kuid näide oleks olnud veenvam, kui Kuveidi naftaallikate asemel oleks tema maapõu olnud niisama vaene nagu, ütleme, Eesti või Arkansase maapõu. Demokraatia põhiväärtustele rajatud rahvusvaheline õigus ja julgeolekugarantiid peavad kaitsma inimõigusi, mis avalduvad riigi suveräänsuses, ja mitte maapõuevarasid. Julgeolek on demokraatlikus maailmas jagamatu, kuivõrd demokraatlikel riikidel on ühine vundament – nende ühised demokraatlikud printsiibid, ja ühisele vundamendile rajatud hoonel on ühine katus.

See on eesmärk, mille poole demokraatlikud riigid liiguvad, kuid liikumine on erineva kiiruse ja kahjuks ka erineva kõlbelise väärtusega. Ahvatlus müüa printsiipe ja saada vastutasuks võimalus tülikaid poliitilisi otsuseid edasi lükata järgmise parlamendi või järgmise põlvkonna kaela on suur. Nähtamatult kõnnib meie kannul Louis XIV, peibutades meid oma fataalse lausega: pärast mind tulgu või veeuputus. See reaalpoliitiline kiusatus on kahekordselt ohtlik, sest nüüdses kiiresti muutuvas dünaamilises maailmas võib veeuputus tabada Louis XIV ennast.

Nende sugugi mitte ülearu pessimistlike tõdemuste järel peatun Eesti julgeolekupoliitilistel aspektidel.

Vabastamine on tähendanud meie sajandil enamasti vallutamist, vabad valimised valikuvõimaluse puudumist, rahu kindlustamine armeede suurendamist ja relvastuse moderniseerimist, inimõiguste ja demokraatlike põhiõiguste tagamine nende eitamist ja president Wilsoni 14 punktis sõnastatud enesemääramisõiguse garanteerimine selle õiguse eitamist.

Eesti Vabariik on piisavalt realistlik ja teab, et lähematel aastatel puudub valmisolek rahvusvaheliselt garanteerida Eesti julgeolekut. Praegu me asume hallis määramatus julgeolekuvaakumis, mis ei ole just mugav. Parema puudumisel oleme sellest tuletanud ajutise valemi Eesti julgeoleku tagamiseks üleminekuajal, mis kõlab järgmiselt: julgeolek on integratsioon pluss normaliseerimine.

Integratsiooni all me mõistame vajadust luua ja arendada maksimaalselt sidemeid ümberstruktureeritud Eesti majanduse, aga ka poliitiliste, sotsiaalkultuuriliste ja kaitseorganisatsioonide ning nende Lääne-Euroopa sõsarorganisatsioonide vahel. Arengu juhtteljeks on Eesti edaspidine liitumine Euroopa Liiduga. Esimesel jaanuaril astus jõusse meie vabakaubandusleping Euroopa Liiduga. Praegu on käimas intensiivsed läbirääkimised assotsiatsioonilepingu viimistlemiseks ja allakirjutamiseks tõenäoliselt käesoleval poolaastal. See iseenesest juba on lahutamatu poliitlisest dialoogist, mis puudutab julgeolekupoliitilisi eesmärke. Eesti ei nõustu julgeolekupiirkonna laiendamisega geograafiliste piirkondade kaupa. Me lähtume seisukohast, et iga riigi puhul tuleb rakendada võrdseid kriteeriume, millest esikohal on eespool mainitud demokraatia ja õigusriigi põhimõtted. Julgeolekupiirkonna laienemise esimeseks eelduseks on Euroopa tahe jääda Euroopaks, teiste sõnadega poliitiline tahe.

Teiseks: Euroopale on olnud omane eurotsentrism. Julgeolekuküsimustes avaldub see mõnevõrra feodaalselt, nimelt arutatakse eeskätt küsimust, kas NATO ja Euroopa Liit on nõus laienema Ida suunas. Eesti silmis seevastu on see kahesuunaline maantee, teiste sõnadega, Eesti ei ole geograafiline objekt, vaid riigiõiguslik subjekt. Läbirääkimiste sisuks on samaaegselt ka iga üksiku riigi soov liituda julgeolekut tagavate organisatsioonidega. See ei ole Louis XIV õukond, kuhu kutsutakse väljavalituid.

Puuduv osa:

Valemis, mida eespool nimetasin, koosnes rahvuslik julgeolek kahest liidetavast, integratsioonist ja normalisatsioonist.

Kui mainisin eespool vajadust tagada täielikku kontrolli piiri üle, ei käsitle ma Eesti ja Vene piiri hiina müürina, vaid pigem filtrina, mis ei lase läbi relvakaubandust, narkootikume, aatomirelvi või organiseeritud kuritegevust, kuid seevastu on avatud kaubavahetusele, kultuurikontaktidele, turismile.

Normaliseerimise all mõistab Eesti oma suhete normaliseerimist Venemaaga, mis on pikaajaline, kuid mitte lootusetu protsess. Seda pean ma eriti vajalikuks kinnitada Tšetšeenia kriisi taustal, mis on Lääne-Euroopa avalikku arvamust ärkvele ehmatanud. See on mõistagi traagiline ja veel enam ohtlik sündmus, kuid Euroopa peab olema valmis tajuma oma kaasvastutust. Liialt kergemeelselt, otse lapsemeelselt tahtis Euroopa uskuda, et Venemaa demokratiseerimine on võrreldav kinnisvara müügiga ühelt omanikult teisele, mida notar oma allkirja ja pitseriga kinnitab. Tšetšeenia brutaalse sõja taustal on vajalik rõhutada, et ka Venemaa ainus lootus on oma ühiskonna ja omandisuhete demokratiseerimine. Lääne poliitikute naiivsusele võlgneme illusiooni, nagu oleks see teostatav niisama lihtsalt, nagu notariaalkontoris. Venemaa, kus demokraatlikke aateid on mõistnud ja oma eluga kaitsnud kaduvväike hulk intellektuaale, keda rõhuv enamus poliitikuid ei ole kunagi tõsiselt võtnud, enamasti isegi mitte lugenud, on demokratiseerimine piinarikas, arvukate tagasilöökidega areng, mis kestab oletatavasti kaks põlvkonda. Mercedeste ilmumine Moskva tänavatele kuulub iludusvõistluse, mitte demokraatlike murrangute valdkonda. Lootust toidab pigem tõsiasi, et mitte kunagi varem vene ajaloos pole nii suur hulk vene koolilapsi läinud haridust hankima inglise public school“idesse. Kuid esimesi vilju võime oodata kahe põlvkonna pärast, heal juhul veidi varem, Tshetsheenia-sarnaste tagasilöökide puhul ka mõnevõrra hiljem.

Selles keerulises olukorras on Eestil ometi oma realistlik julgeolekupoliitiline programm, milles on kaheldamatuid positiivseid saavutusi juba praegu. Suhted Vene Föderatsiooniga on põhimõtteliselt uue kvaliteedi omandanud pärast viimaste vene relvajõudude lahkumist Eesti jurisdiktsioonile alluvalt territooriumilt 31. augustil 1994. Kui mainisin eespool vajadust tagada täielikku kontrolli piiri üle, ei käsitle ma Eesti ja Vene piiri hiina müürina, vaid pigem filtrina, mis ei lase läbi relvakaubandust, narkootikume, aatomirelvi või organiseeritud kuritegevust, kuid seevastu on avatud kaubavahetusele, kultuurikontaktidele, turismile. Eesti majanduse edukas ümberkorraldamine, inimõiguste garanteerimine, eriti aga Venemaast märksa kõrgem elustandard on loonud Eestis sootuks uue sotsiaalse kliima. Moskva impeeriumimeelsete parteide üleskutsed Nõukogude Liidu taastamiseks ei leia vene elanikkonna rõhuvas enamuses vähimatki poolehoidu.

Kui meie eesmärgiks on turvalisem Euroopa, peavad rahvusvahelised organisatsioonid, kes on loodud Euroopa maksumaksjate rahade arvel, ka Jõulupühade ajal, eriti rahupühade ajal töötama rahu heaks.

Vene Föderatsiooni sõda Tšetšeeni Vabariigiga on senist positiivset arengut aeglustanud, kuid mitte peatanud. Kriisil on olnud otsene mõju Vene sisemisele stabiilsusele ja olukord võib halveneda enne kui ta hakkab paranema. Ettearvamatus on tõsine probleem Eestile, kelle pealinn asub vene piirist kõigest 300 kilomeetri kaugusel.

Selles kontekstis muutub eriti mõistetavaks, mida tähendab stabiilsete piirkondade laiendamine. Tšetšeenia varal on maailm võinud kogeda, mida tähendab ebastabiilsus. Tšetšeenia varal on maailm kogenud, et ka väga kauges piirkonnas puhkenud konflikt on suuteline pingestama maailma juhtivate suurriikide omavahelisi suhteid, millel võib olla negatiivseid tagajärgi Euroopa julgeolekusituatsioonile. Kui meie eesmärgiks on turvalisem Euroopa, peavad rahvusvahelised organisatsioonid, kes on loodud Euroopa maksumaksjate rahade arvel, ka Jõulupühade ajal, eriti rahupühade ajal töötama rahu heaks. Selle taustal kõlab nagu halb anekdoot, et jõulude eel, kui püsis veel lootus kriisi nõupidamiste laua taga ja mitte lahinguväljal lahendada, oli OSCE kättesaamatu: organisatsioon oli laiali sõitnud jõulupühasid pidama.

Rahu, stabiilsus ja inimõigused on liialt suured väärtused, et nendega tegelda üksnes jõulukalkunite vaheajal.