Vabadusest vaenamiseni

Ungari pööre autoritarismi

Ungari on elanud viimasel kahel aastal läbi autoritaarse pöörde.¹ Pärast 2010. aasta kevade üldvalimisi on parlamendis domineerinud parempoolne Fidesz, mille kahekolmandikuline enamus võimaldab läbi suruda kõikvõimalikud konstitutsiooniparandused. Fidesz ongi enamust ära kasutanud kogu 1989.-1990. aastal kehtestatud põhiseadusliku süsteemi muutmiseks. 2011. aasta aprillis võttis parlament vastu riigi uue põhiseaduse.²

Ent suunavõtmine autoritarismile algas juba varem, kohe pärast uue valitsuse ametisse astumist 2010. aastal, mil parlament muutis uue põhiseaduse vastuvõtmise korda, mis teatavas faasis nõudis kahe kolmandiku asemel nelja viiendiku parlamendisaadikute toetust. Võib ehk märkida, et see säte toodi sisse 1994–1998 võimul olnud sotsialistide-liberaalide esimese valitsuse ajal, millele kuulus samuti parlamendis kahekolmandikuline enamus. Kuid tookord võttis see enamus vastu otsuse, mis piiranuks nende enda võimu, kui nad oleksid soovinud põhiseadust muuta.

Tegelikult on uue põhiseaduse mõte hõljunud õhus juba alates uue vabariigi rajamisest 1989. aastal. Senine põhiseadus ei olnud ju uus, vaid lihtsalt tugevasti parandatud 1949. aasta kommunistlik konstitutsioon. Kesk- ja Ida-Euroopas erandlikult mindi Ungaris pärast 1989.-1990. aasta põhiseaduslikku revolutsiooni edasi kommunistliku režiimi põhiseaduse parandatud variandiga, mitte ei võetud vastu täiesti uut põhiseadust. See tekitas osas avalikkuses, eriti parempoolsete seas, tublisti rahulolematust, sest põhiseadus, ehkki parandatud ja täiendatud, seostus kommunistliku režiimiga. Selles mõttes täitis 2011. aasta põhiseadus parempoolsete ammuse poliitilise taotluse. Kuid idee viidi ellu autoritaarsel viisil, mida on kritiseerinud arvukad Ungari ja välismaised poliitilised ja muud ühendused.

Uus põhiseadus

Uus põhiseadus jõustus käesoleva aasta jaanuaris ja muutis kogu põhiseaduslikku süsteemi, sealhulgas isegi riigi ametlikku nime, mis on nüüd Ungari, mitte enam Ungari Vabariik, nagu see oli olnud alates 1989. aastast. Uus põhiseadus on tekitanud mitmeid murelikke küsimusi alates juba sellest, kuidas seda ette valmistati, andmata piisavalt aega arutada valitsuse esitatud sisu. Poliitilised piirid on selles mõttes hägused, et parlamendivalimistel võivad osaleda ka naaberriikides elavad ungarlased. Uus põhiseadus ei rõhuta enam põhimõtet, et inimõigused kehtivad kõigile juba ainuüksi sellepärast, et nad on inimesed.

Sõnavabadus tundub olevat üks neid põhiõigusi, mille praegune valitsus ja uus põhiseadus on üsna rahule jätnud.

Seevastu kõneleb konstitutsioon üksikisikute õigustest ja kohustustest ühiskonna ees.³ Uus põhiseadus sätestab mitmel viisil nõrgema võimude tasakaalu, kinnitades muu hulgas konstitutsioonikohtu õiguste tõsist piiramist ning sisuliselt vahetades välja suure osa kohtute ja prokuratuuri juhtkonnast kohustusliku pensioniea kehtestamisega kohtunikele ja prokuröridele. Lisaks piirab uus põhiseadus demokraatlikku poliitilist konkurentsi ja tulevaste valitsuste manööverdamisruumi, jagades vastutuse eelarve eest parlamendi ja eelarvenõukogu vahel, kusjuures viimase liikmed valitakse pikemaks ajaks kui neli aastat kehtivate volitustega parlamendisaadikud. Samuti tuleb uue põhiseaduse järgi perekonnapoliitikat ning pensioni- ja maksusüsteemi puudutavad seadused edaspidi vastu võtta parlamendi kahe kolmandiku poolthäältega, mis kärbib sellise valitsuse võimu, mille taga ei seisa vähemalt kaks kolmandikku parlamendist.⁴

Kõige selle taustal tundub sõnavabadus olevat üks neid põhiõigusi, mille praegune valitsus ja uus põhiseadus on üsna rahule jätnud. Põhiseaduses on põhiõigustele pühendatud peatükk “Vabadus ja vastutus”, mille 9. artikkel sõnab: 1) Igaühel on õigus väljendada oma arvamust; 2) Ungari tunnustab ja kaitseb ajakirjanduse vabadust ja mitmekesisust ning kindlustab demokraatliku avaliku arvamuse kujundamiseks vajaliku informatsiooni vaba levitamise tingimused; 3) Üksikasjalikud ajakirjandusvabaduse eeskirjad ning ajakirjandusteenuseid, ajakirjandusväljaandeid ja infokommunikatsiooniturgu jälgiva asutuse põhikirja sätestab seadus.

Ometi ei tähenda formaalne sõnavabaduse tagamine veel seda, et riigivõim austaks kõiki demokraatlikus ühiskonnas just sõnavabadusele tuginevaid ühiskondliku ja poliitilise elu aspekte. Ilmne näide selle kohta on suuri vaidlusi tekitanud uus ajakirjandusseadus.

Uue ajakirjandusseaduse murekohad

Uus ajakirjandusseadus võeti vastu 2010. aasta detsembris tugeva kodumaise ja rahvusvahelise kriitika tingimustes. Vasakpoolsed ja liberaalsed ajalehed ilmusid valge esilehega, kaks toimetajat aga tegid riigiraadio hommikuses uudistesaates minutilise leinapausi. Riiklike ajakirjandusregulaatorite repressiivne praktika on olnud küll pärast seaduse vastuvõtmist suhteliselt tagasihoidlik, aga seadus ise valmistab endiselt peavalu.

Tasub veel kord tsiteerida Venezia komisjoni arvamust uue põhiseaduse kohta: “Venezia komisjon peab problemaatiliseks, et ajakirjandusvabadus ei ole sõnastatud üksikisiku õigusena, vaid riigi kohustusena. Niisugune vabadus tundub sõltuvat riigi tahtest ja soovist teostada oma kohustusi vabaduse vaimus. Sellisel sõnastusel on olulised tagajärjed kaitse sisule, suunitlusele ja kvaliteedile, samuti eduka kohtuliku järelevalve võimalustele põhiseaduslike õiguste rikkumise korral.” Niisiis ei määratle uus põhiseadus põhiõigusi, näiteks ajakirjandusvabadust, üksikisiku õigusena ja sama viga on omane ka eespool osundatud lõikes nimetatud seadusele, sellelesamale uuele ajakirjandusseadusele.

Olulisem on siinkohal aga see, et ajakirjandusmaastikku hakkas reguleerima ajakirjandusnõukogu, viieliikmeline asutus, mille esimehe määras üheksaks aastaks ametisse peaminister, ülejäänud neli liiget aga nimetas valitsev Fidesz ja kinnitas parlament. Teoreetiliselt võib ajakirjandusnõukogu trahvida kõiki seadusi rikkuvaid ajakirjandusväljaandeid, lisaks trükiajakirjandusele ka internetiajakirjandust. Nõukogu pole küll seda õigust kasutanud, aga ei saa välistada, et poliitilise konflikti süvenedes, näiteks enne parlamendivalimisi, võetakse niisugused distsiplinaarmeetmed ka tegelikult kasutusele. Seadus näeb ette ajakirjanduse reguleerimise sisu põhjal, keelates igasuguse ühiskondliku vähemuse või enamuse (sic!) solvamise, mis annab õiguskaitseorganitele tõlgendamisel äärmiselt vabad käed. Kui seda täie rangusega rakendada, võib karistada nähtavasti mis tahes ajakirjandusväljaannet.

Kesk- ja Ida-Euroopas erandlikult mindi Ungaris pärast 1989.-1990. aasta revolutsiooni edasi kommunistliku režiimi põhiseaduse parandatud variandiga, mitte ei võetud vastu täiesti uut põhiseadust.

Sisupõhist reguleerimist ei rakendata ainult raadio-teleajakirjanduse, vaid ka trüki- ja internetiajakirjanduse suhtes. Ajakirjanike allikate kaitse ei ole piisav. Seda on osaliselt pidanud põhiseadusevastaseks Ungari konstitutsioonikohus, samuti on seda kritiseerinud Euroopa Komisjon ja Euroopa Nõukogu. Parlament on teinud mõningaid muudatusi ja võib neid veelgi teha. Ometi on seadus jäänud põhimõtteliselt problemaatiliseks, sest see kehtestab väga tugeva valitsuse kontrolli kogu ajakirjandussektori üle ega taga samal ajal avaõigusliku ajakirjanduse poliitilist sõltumatust. Lisaks kalduvad avaõiguslikus ajakirjanduses tooni andvad isikud tulema selgelt parempoolsetest meediaväljaannetest. Mõnel juhul on tegemist isegi inimestega, kes on seotud paremäärmusliku erakonnaga Jobbik. See ei ole muidugi sugugi uus nähtus: Fidesz tegi avaõiguslikus ajakirjanduses parempoolse meelsuse tagamiseks paremäärmuslastega koostööd juba oma eelmisel võimuajal 1998.–2002. aastal.

Valitsusele kontrollimehhanismi tagamise kõrval massimeedia üle, mis muidu iseloomustab autoritaarseid režiime, on vastuolud Ungari ajakirjandusvabaduses osaliselt seotud ka vihkamise õhutamise ja mittedemokraatlike vaadete vaba väljendamise probleemiga. Praegune valitsus, mis on küll ilmutanud selgeid võimu tsentraliseerimise kalduvusi, on lubanud piirata mittedemokraatlike vaadete mõju ühiskonnas. Seetõttu ongi kõige suuremad küsimused Ungari sõnavabaduse osas seotud vihkamise õhutamise ning võimaluse andmisega paremäärmuslusele oma poliitiliste ideede väljendamiseks.

Mida võtta ette paremäärmuslusega?

Paremäärmusluse üle ja ümber on Ungari avalikkuses käinud debatt juba 1990. aastate algusest, mil pärast neljakümneaastast mahasurumist kommunistliku võimu all said paremäärmuslikud ideed taas hakata pead tõstma. Kas me peame seda taluma, küsivad demokraatlikult meelestatud inimesed. Kas äärmuslastel on õigus väljendada oma eemaletõukavaid ideid, mille hulka kuulub konkreetsete isikute, rahvusrühmade, kirikute ja seksuaalvähemuste esindajate alandamine? Klassikaline liberaalne vastus kõlaks jaatavalt, aga see ei tähenda veel arutelu ja juriidilise mitmetimõistetavuse puudumist.

Et seadused on aastatega muutunud, ei ole nende tõlgendamine olnud alati sugugi lihtne. Sotsialistlik partei on korduvalt üritanud läbi suruda sõnavabaduse sisupõhist piiramist, aga peaaegu alati on konstitutsioonikohus sellele käe ette pannud.

Uue vabariigi algusaastate kõige tähtsam sõnavabadust puudutav sündmus oli nähtavasti konstitutsioonikohtu otsus 30/1992 karistusseaduse 269. paragrahvi kohta, mis käsitles vihkamise õhutamist ning rahvusrühmade ja teiste ühiskondlike rühmade mitteaustamist. Kohus ei pidanud põhiseadusevastaseks 269. paragrahvi esimest lõiget, mis keelas vihkamise õhutamise. Samal ajal teine lõige, mis käsitles vähemusrahvuste ja teiste ühiskondlike rühmade suhtes mitteaustuse ilmutamist, hinnati põhiseadusevastaseks ja kuulus seeläbi tühistamisele. Kohus väitis, et vihkamise õhutamine, mis toob kaasa seaduserikkumise, mille põhjust võib otseselt näha õhutamises, on seadusevastane tegu, mida tuleb karistada kriminaalkorras. Kui aga vihkamise väljendamine ei too kaasa selliseid tagajärgi, tuleb neid sallida demokraatliku ühiskonna avaliku elu lahutamatu koostisosana isegi siis, kui väljendus seab kahtluse alla demokraatlikud normid ja põhimõtted.

Niisiis ei võtnud konstitutsioonikohus omaks sõnavabaduse sisupõhise piiramise põhimõtet, eelistades sellele tagajärjepõhist lähenemist. Põhimõtteliselt jäi selline seisukoht püsima järgmiseks kahekümneks aastaks ainult ühe märkimisväärse erandiga: 2010. aasta aprillis keelati sisupõhiselt holokausti eitamine. Sedagi seadust muudeti mõni kuu hiljem, nii et keeld laienes nii natsionaalsotsialistliku kui ka kommunistliku režiimi inimsusevastaste kuritegude eitamisele. Esimese versiooni algatasid sotsialistid ja parlament võttis selle vastu kaks kuud enne üldvalimisi, kusjuures toona opositsioonis olnud Fidesz jäi hääletuselt kõrvale.

Kui seadustega ei ole võimalik piirata mittedemokraatlikku äärmuslust, siis peavad ka demokraadid võtma kasutusele autoritarismi arsenali.

Üllataval kombel andis president Sí³lyom, kes oli aastail 1990–1998 olnud konstitutsioonikohtu esimees ja tuntud kindla sõnavabaduse poolehoidjana, seadusele heakskiidu. Varem oli president Sí³lyom seisnud vastu igasugustele katsetele kehtestada mõnes muus kontekstis sisupõhist holokausti eitamise või vihkamise õhutamise keeldu ning konstitutsioonikohus oli kõigil juhtudel tema seisukohta toetanud. Polegi päris selge, miks ta nüüd järele andis. Ta ise andis mõista, et ei tahtnud üldvalimiste eel õhutada selles küsimuses poliitilist konflikti. Niisiis jõudis holokausti eitamise keeld karistusseadusse 2010. aasta aprillis ning seda asendas sama aasta juunis, kui võimul oli juba Fidesz, fašistliku ja kommunistliku režiimi inimsusevastaste kuritegude eitamise keeld.

Arutelu vihkamise õhutamise piiramise ümber

Ehkki fašistliku ja kommunistliku režiimi inimsusevastaste kuritegude eitamise keelu jõudmisega karistusseadusse sisaldab viimane nüüd otseselt sisupõhist sõnavabaduse piirangut, ei ole vihkamise õhutamine üldiselt seniajani sisupõhiselt piiratud. Selles mõttes on karistusseaduses seniajani vihkamise õhutamist käsitletud läbivalt tagajärjepõhiselt.

Nagu juba mainitud, sätestas konstitutsioonikohus karistusseadust puudutava otsusega 30/1992, et vihkamise õhutamist tuleb sallida, kui seda ei peeta just otseselt põhjuseks, mis tingib üksikisikute põhiõiguste rikkumise. Sellisteks juhtumiteks on nende isiklik füüsiline ähvardamine, nende sõnavabaduse või neile oluliste isikute julgeoleku ohustamine. Sellisel juhul on tegu vihkamise õhutamisega, mida saab karistada seaduse alusel.

Ent küsitav on see, mida täpselt pidada vihkamise õhutamisest tingitud õiguste otseseks kahjustamiseks. Otsus 30/1992 sisaldab umbmäärast vihjet selge ja otsese ohu testile, mille sätestas Ameerika Ühendriikides ülemkohtunik Holmes 1919. aastal kohtuasjas Schenk Ühendriikide vastu. Huvitav on siinkohal, et ülemkohus jättis jõusse Ameerika Sotsialistliku Partei sekretäri Charles Schenki süüdimõistmise sõjaväkke võtmise vastase propagandamaterjali jagamise eest kutseealiste noorte seas ning Schenk pidigi veetma pool aastat vanglas.

Teatavasti sõnas Holmes selge ja otsese ohu testi sätestades: “Sõnavabaduse kõige rangem kaitsmine ei kaitse selle eest, et keegi hüüab teatris tegelikkusele mittevastavalt “Tulekahju!” ja põhjustab paanika […] Iga juhtumi puhul tuleb küsida, kas kasutatud sõnu kasutati niisugustel asjaoludel ja kas nad olid sellise iseloomuga, et tekitasid selge ja otsese ohu, mille tagajärjeks on oluline kuritegu, mida Kongressil on õigus takistada.” Selle all pidas ta silmas, et avalike väljaütlemiste tagajärgede hindamisel tuleb arvestada asjaoludega. “Kui riik on sõjas, kujutavad paljud asjad, mida võiks välja öelda rahu ajal, sellist takistust riigi pingutustele, et nende väljaütlemist ei tohi lubada, kuni mehed võitlevad, ja ükski kohus ei tohi pidada neid kaitstuks ühegi põhiseadusliku õigusega.”

Aga et Schenk mõisteti süüdi trükitud propagandamaterjali levitamise, mitte kõnepidamise eest, ei saanud ülemkohus kuidagi mõista anda, et sõnavabaduse piiramiseks peavad seadusevastased tagajärjed aset leidma avaliku väljaütlemise kohas ja hetkel. See testi tõlgendus muutus domineerivaks palju hiljem, 1969. aasta kohtuasja Brandenburg Ohio vastu puhul, mil ülemkohus tõi sisse kohese seadusevastase teo mõiste. Selle kohaselt saab sõnavabadust piirata ainult siis, kui kõneleja taotluseks on esile kutsuda seaduserikkumine, mis toimub otsekohe ja suure tõenäosusega.

Ehkki Ungari konstitutsioonikohtu otsus 30/1992 ei süüvinud sellesse temaatikasse, võttis kohtunike seas maad kohese seadusevastase tegevuse tõlgendus. Aga et õhutamine ei pruugi tingimata otsekohe kaasa tuua sihikule võetud üksikisikute õiguste kahjustamist (näiteks ei viibi juudid ja romad üldjuhul täiesti mõistetavatel põhjustel paremäärmuslike rühmituste koosolekutel), tundub see tõlgendus oluliselt takistavat vihkamise õhutamise karistamist isegi siis, kui esineb selge ähvardus ühiskonna konkreetsete liikmete suhtes. Seepärast ei ole sõnavabaduse põhiseaduslikud piirangud viimasel paaril aastakümnel õigupoolest tõhusalt toiminudki.

Lõpetuseks

Praegu on Ungaris abstraktsel tasemel ja üldiselt sõnavabadus tagatud uue põhiseadusega, mis õigupoolest kehtestas taas varasema vabariigi samalaadsed sätted. Praktilisel tasemel on aga sõnavabadus ohus, eriti näiteks ajakirjandusvabadus. Lisaks on sõnavabaduse piirid vihkamise õhutamise osas, mis toob kaasa teatavate üksikisikute põhiõiguste rikkumise, üsna hägused.

Karistusseaduse 2010. aasta muudatustega seadustati sõnavabaduse sisupõhine piiramine, keelustades fašistliku ja kommunistliku režiimi inimsusevastaste kuritegude eitamise. Üldises tähenduses on aga vihkamise õhutamine endiselt karistatav tagajärjepõhiselt. Et ka kohtunikud ei ole kujundanud üldiselt toimivat konsensuslikku seisukohta, on suurem osa vihkamise õhutamise juhtumitest, mis ärgitavad vihavaenu ja ähvardavad rikkuda sihikule võetud üksikisikute põhiõigusi, jäänud tegelikult karistamata.

Sellel on kaks olulist ühes suunas osutavat tagajärge. Esiteks on paremäärmuslased osanud vihkamise õhutamist ära kasutades muuta peavoolu poliitilise diskursuse norme. Näiteks jutud “romade kuritegelikkusest” tõusevad ikka ja jälle esile ning kuritegevuse seostamist mõne konkreetse rahvusrühmaga sallitakse avalikus arutelus aina sagedamini. Sellist keelt kasutades ning meeleavaldusi ja marsse korraldades, millel õhutatakse vihavaenu konkreetsete ühiskondlike rühmade, eriti romade vastu, on paremäärmuslased suutnud mobiliseerida olulise osa valijaskonnast ning muutunud mõjukuselt teiseks või kolmandaks poliitiliseks jõuks.

Kas äärmuslastel on õigus väljendada oma eemaletõukavaid ideid, mille hulka kuulub konkreetsete isikute, rahvusrühmade, kirikute ja seksuaalvähemuste esindajate alandamine?

Teine seadusevastast tegevust kaasa toova vihkamise õhutamise karistamatuse tagajärg on suurenev poolehoid autoritaarsele valitsemisviisile isegi demokraatliku avalikkuse seas. Kui seadustega ei ole võimalik piirata mittedemokraatlikku äärmuslust, siis peavad ka demokraadid võtma kasutusele autoritarismi arsenali. Niisugune arusaam koos levinud arvamusega sotsialistide ja liberaalide 2006.–2010. aasta valitsuse läbikukkumisest aitas 2010. aastal Fideszil mäekõrguselt võita, mis omakorda soodustas seejärel alanud pööret autoritarismi suunas.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane