Vabaduse õppetunnid

Valgevene ja Ukraina on viimasel ajal sattunud poliitiliste sündmuste keskpunkti. Mõne viimase nädalaga on Valgevenest räägitud nähtavasti rohkem kui eelmisel viiel aastal kokku. Ukrainas peeti parlamendi- ja Valgevenes presidendivalimised. Ukraina üritas oma valimistel kätte võidetud vabadust hoida, Valgevene püüdis vabadust aga kätte võidelda.

See, mis toimus 19. – 25. märtsini Minski tänavail, näitas režiimile ja tõestas maailmale, et valgevenelased on valmis seisma oma õiguse eest vabalt valida. Inimõiguslaste andmeil kannatas üle 1000 valgevenelase osalemise tõttu rahumeelsetes protestiaktsioonides presidendivalimiste tulemuste võltsimise vastu. Paljud demonstrandid vallandati või heideti ülikoolist välja. Paljusid peksti, peeti 10 – 15 päeva kinni. Kuid inimesed tulid arestimajast välja ja läksid taas väljakule, et demonstreerida režiimile oma jõudu ja vankumatut tahet. Ma olen õnnelik, et neid aktsioone korraldasid minu sõbrad, võitluskaaslased, tavalised valgevenelased, kes on väsinud kartmast ja tulnud väljakule oma valiku eest seisma.

19. märts kujutas endast diktatuuri lõpu algust. Me nägime oma silmaga kümneid tuhandeid inimesi, kes enam ei karda. Nemad on Valgevene tõelised kangelased: noormehed ja neiud, kes astusid julgelt demonstrantide esiridades; elatanud naised, kes toimetasid läbi OMONi kordonite väljakul protestijatele kuuma toitu ja teed; inimesed, kes ei lasknud Vabaduse lipul langeda isegi hetkel, kui nende pead tabasid metsistunud eriüksuslaste nuiahoobid; inimesed, kes olid valmis tooma ohvriks töökoha, õpingud, ühiselamutoa; inimesed, kes vahistamist kartmata tulid Oktoobri väljakule, Janka Kupala puiesteele, Okrestinal paikneva türmi juurde. Just nemad kaitsesid meid, meie valikut, meie vabadust. Just nemad on Valgevene tõeline olevik ja tulevik!

Valgevene eripära

Väga tihti võib diktatuurile allutatud maade demokraatlike jõudude esindajatelt kuulda lauset: “Meie olukord erineb põhimõtteliselt teiste maade olukorrast.” Ma ei soovi originaalitseda: jah, olukord Valgevenes erineb olukorrast Gruusias ja Ukrainas. Ukrainal ja Gruusial õnnestus oma olukorda valimiste abil muuta. Valgevenes pole see veel võimalik.

Valgevene on tänapäeval Euroopa viimane diktatuur. USA riigisekretäri Condoleezza Rice’i sõnul kuulub meie maa nende kuue riigi sekka, kus valitseb türann. Tasub meenutada, mida on öelnud tuntud vabaduse ja demokraatia eest võitleja Natan Sharansky: “Kui riigis valitseb diktatuur, ei suuda valimised olukorda muuta. Selleks tuleb raputada aluseid.”

Ei Gruusias ega Ukrainas valitsenud võimukad diktaatorid, seepärast olidki seal muudatused võimalikud – ilma verevalamiseta.

Valgevenes on aga olukorda valimiste abil muuta väga keeruline järgmistel põhjustel.

Inimesed tulid arestimajast välja ja läksid taas väljakule, et demonstreerida režiimile oma jõudu ja vankumatut tahet.

Esiteks, pole võimalik varakult esitada ühist kandidaati. 2001. aastani kõrvaldas Lukašenka režiim presidendiks pürgijad füüsiliselt. Nii lahkus meie seast kummalistel asjaoludel parlamendi aseesimees Genadz Karpenka, rööviti ja tapeti asespiiker ning keskvalimiskomisjoni esimees Viktar Gantšar ja siseminister Jurõ Zahharanka.

2006. aasta valimisteks suutsid demokraatliku leeri erakonnad luua ühtse koalitsiooni, mistõttu sai võimalikuks valida ühise presidendikandidaadi valimine. Aljaksandar Milinkevitšist sai muudatuste sümbol. Kuid nüüd kasutavad võimustruktuurid poliitiliste vastaste kõrvaldamiseks uut meetodit, nimelt kohtuprotsesse. 2004. aasta 30. detsembril mõisteti viieks aastaks vangi reaalsete šanssidega presidendikandidaat Mihhal Marõnitš. Endine presidendikandidaat, Valgevene riikliku ülikooli rektor Aljaksandar Kazulin istub eeluurimisisolaatoris, talle on esitatud süüdistus 25. märtsi sündmustes osalemises. Valgevene prokuratuur “uurib” praegu ka Valgevene opositsioonijuhi Aljaksandar Milinkevitši osalemist 25. märtsi sündmustes, et “anda asi hindamiseks õiguskaitseorganitele”. Me teame, mida tähendab “õiguslik hinnang” diktatuuri tingimustes.

Teiseks, kogu võimu täielik koondumine diktaatori kätesse. See on toonud kaasa sõltumatute kohtute puudumise ning valimissüsteemi absoluutse korruptsiooni. Asjade sellise seisu korral ei saa lootagi, et nõudmised valimistulemused üle vaadata annaks mingeid tulemusi, nagu juhtus näiteks Ukrainas, samuti ei saa esitada mingit ultimaatumit valitsusele ja presidendile. Kui Mihheil Saakašvili oli veel Gruusia justiitsminister, viidi seal läbi liberaalne kohtureform, mis valmistas ette pinna legitiimseks võimuvahetuseks. Ukrainas oli aga legitiimne parlament, mis juba ise kujutas endast innustavat struktuuri.

Kolmandaks, koostöö võimatus jõustruktuuridega. Siseminister Jurõ Zahharanka rööviti kohe pärast seda, kui ta oli teatanud Valgevene ohvitseride liidu loomisest, mille eesmärk oli ühendada jõustruktuuride progressiivsed töötajad. Täna kuuluvad jõustruktuuride töötajad elanikkonna kõige kõrgema palgaga kategooriasse. Kõik vastupanuaktsioonid surutakse Valgevenes julmalt maha, mõnikord isegi piinatakse osalejaid. 19. – 25. märtsini näitasid juhtivad massiteabekanalid meie planeedi miljonitele elanikele Lukašenka režiimi tegelikku palet. Kogu maailm võis tunnistada, kuidas inimesed, kelle kohus on kaitsta rahulike kodanike au ja vabadust, õiendavad elajalikult arveid oma kaasmaalastega, kes osalesid rahulikel demonstratsioonidel. Nad sammusid kilpide taha varjunult musta kolonnina edasi, tallates inimesi jalge alla. Eriüksuse võitlejad peksid jalgadega noort tüdrukut, lõid jalust maha elatanud naise, rebisid abitut inimest, kes lebas teadvusetult maas.

Lukašenka võtab pidevalt KGB ja teiste jõustruktuuride juhtkonnas ette kaadrimuudatusi. See kõneleb sellest, et oma vältimatut lõppu tajuv võim üritab iga hinna eest repressiivaparaati oma kontrolli all hoida. Lukašenka ei ole kunagi oma kaasvõitlejaid usaldanud. Täna süvendab tema hirm aga tema lähikondlaste kahtlusi tee õigsuses, mida mööda on seni sammutud.

Polnud juhus, et rahumeelsete protestiaktsioonide mahasurumist presidendivalimiste ajal juhtis isiklikult (kiirreageerimiseriüksus) SOBRi ülem Dzmitrõ Pavlitšenka, keda rahvusvaheline üldsus kahtlustab opositsioonijuhtide tapmises ja röövimises. Tema nimi seisab nende isikute nimekirjas, keda Euroopa Liit ja USA oma pinnale ei luba. Samas nimekirjas on veel siseminister Vladzimer Navumav, endine siseminister Jurõ Sivakov, samuti Viktar Šeiman, kelle Lukašenka määras Valgevene julgeolekunõukogu riigisekretäriks.

Gruusias keeldusid jõustruktuuride töötajad täitmast Ševardnadze käsku seada sisse sõjaseisukord, Ukrainas aga läksid jõustruktuurid üle demokraatide poolele.

Neljandaks, sõltumatute massiteabevahendite puudumine. Valgevenes on võimuaparaat kehtestanud täieliku monopoli trüki- ja elektroonilise ajakirjanduse üle, mis allub julmale tsensuurile. Sõltumatuid väljaandeid, mis saavad veel seaduslikult ilmuda, ähvardab lakkamatult sulgemisoht ning töötatakse tugeva enesetsensuuri tingimustes. Võimustruktuurid on sulgenud ligipääsu elektroonilistele massiteabevahenditele. Samuti puuduvad Valgevenes riigist sõltumatud trükikojad, mis raskendab põrandaaluste ajalehtede väljaandmist.

Gruusias oli telekanal Rustavi-2, mis pakkus vaatajatele sõltumatut vaatenurka. Ukrainas oli oma “Viies kanal”. Lisaks sellele võis nii Ukrainas kui ka Gruusias demokraatliku ajakirjanduse hulka arvata terve rea raadiojaamu ja sõltumatuid ajalehti.

Viiendaks, rahvusliku ärimeeste klassi puudumine. Rahvuslik ärimeeste klass, mis etendas otsustavat osa Oranžis revolutsioonis, puudub Valgevenes täielikult. Ka siin on diktatuur üritanud platsi puhta hoida. Minu ärimehest abikaasa Anatol Krassovski, kes toetas opositsiooni, rööviti ja tapeti kuue aasta eest koos parlamendi aseesimehe Viktar Gantšariga. Kogu riigi vangidest moodustavad päris märkimisväärse osa suurärimehed ja maa juhtivate ettevõtete juhtkonna liikmed.

Soov olla vaba

Nagu näeme, erineb Valgevene Ukrainast ja Gruusiast väga paljus.

Kuid ühes ei erine me sugugi grusiinidest ja ukrainlastest – ka meil on olemas peamine, mis aitas neil edasi minna: soov olla vaba.

Ma seisin 19. märtsil, kohe pärast presidendivalimiste tulemuste teatavakssaamist, Minski südames väljakul. Ei mina, minu pere, minu sõbrad ega ükski mu tuttav hääletanud Euroopa viimase diktaatori poolt. Kuid salajased valimised on üks asi, oma protesti avalik väljendamine väljakul aga hoopis teine.

19. märts kujutas endast diktatuuri lõpu algust. Me nägime oma silmaga kümneid tuhandeid inimesi, kes enam ei karda.

Ma teadsin, et oma põlguses režiimi vastu pole ma kaugeltki üksi, kuid teel Oktoobri väljakule olin – nagu tol päeval ilmselt iga Valgevene mõtetes vaba inimene – üksi oma peas keerlevate kahtlustega. Kui palju meid sinna koguneb, meid, kelle vabadusiha on tugevam hirmust?

Ma ei peljanud vahistamist ega minemaajamist, ma olin valmis kõigeks, kuid mulle tegi muret pähe tikkuv mõte, et meid koguneb sinna, nagu varemgi, parimal juhul mõnisada.

Oktoobri väljakul nägin tuhandeid rõõmsaid nägusid. Osa olid tuttavad, paljud võõrad, kuid nad kõik tegid mu südamele rõõmu. Siin oli inimesi, keda ma polnud näinud juba palju aastaid: õpetajanna, kelle käe all omandasin koolitarkust kolmekümne aasta eest, kursusekaaslane ülikoolipäevilt… Nägin oma tütre klassikaaslasi. Naist, kes kunagi müüs metroos sõltumatuid ajalehti Narodnaja Volja ja BDG. Inimõiguslasi, ajakirjanikke, poliitikuid… Enamasti aga inimesi, keda ma rõõmuga nägin esimest korda elus!

Ma vestlesin ühe erutatud vanapaariga. Pisarad silmis, rääkisid nad, et tulid siia täiesti veendununa, et peale nende pole väljakul kedagi, ja olid valmis vahistamiseks. Pisarad nende silmis olid õnnepisarad. Nii palju oli neid, kes olid valmis võitlema Valgevene vabaduse eest!

Inimesed tulid tervete peredega. Nad tahtsid näidata kogu maailmale, et neid on tüüdanud teleekraanilt voogav vale, et nad on tüdinud elamast isoleerituna kogu maailmast, et nad tahavad elada demokraatlikus Valgevenes, et nad tahavad vabadust endale, oma lastele ja lastelastele.

Tol päeval ja sel väljakul me võitsime. Me saime jagu hirmust. See oli nende valimiste peamine tulemus.

Inimesed tulevad ikka veel väljakule. Nad toovad kaasa lilli, punaseid ja valgeid lilli, mis on meie rahvuslipu värvid, rahu ja vabaduse sümbolid. Süüdatakse küünlaid solidaarsuse märgiks vahistatud telklinnaku kaitsjate ja 25. märtsi sündmuste osalistega, poliitvangidega, kadunud inimeste peredega, kõigiga, kes võitlevad vaba Valgevene eest. Ühele sellisele solidaarsusküünlale oli seotud külge lint sõnadega: “Ma enam ei karda!”

Ma ei peljanud vahistamist, kuid mulle tegi muret mõte, et meid koguneb väljakule, nagu varemgi, parimal juhul mõnisada.

Meil on vaja veel palju ära teha, enne kui Lukašenka diktatuur ajalukku kaob ja me võime tsiviliseeritud maailma mälust pühkida fraasi “Euroopa viimane diktatuur”.

Täna on Valgevene diktatuur tugev ja julm, kuid koloss seisab savijalgadel. Ta võib kokku variseda tsiviliseeritud maailma survel väljastpoolt ja Valgevene kodanikuühiskonna survel seestpoolt. Ma usun kindlalt, et see võib juhtuda peagi, aga ainult siis, kui selleks ilmutavad poliitilist tahet kõik Euroopa Liidu riigid ja USA.

Diktatuurid kardavad ainult jõudu: tsiviliseeritud maailma ühtsuse jõudu, rahvusvahelises solidaarsuses demokraatliku kogukonnaga avalduvat jõudu, demokraatia ja vabaduse idee absoluutse võimu jõudu.

Ma usun, et Valgevenes võidab demokraatia, Euroopa Liit saab minu kodumaa kujul endale uue liikme ja fraas “Euroopa viimane diktatuur” kaob alatiseks minevikku.

Ma usun, et Valgevene saab vabaks!

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane