Uudiskiri: Trumpi tormiline algusaeg ja reaktsioonid Euroopas, Venemaa tuumaähvardused
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2025. aasta 5. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Trump püüab lõpetada Ukraina sõda, kuid Euroopa peab kindlustama rahu
Kristi Raik, RKK direktor
Donald Trump on pidanud leppima sellega, et ühe päevaga Ukraina sõda ei ole võimalik lõpetada, kuid ta on asunud aktiivselt selle teemaga tegelema. Positiivne on asjaolu, et ta on lisanud survet Venemaale, mitte Ukrainale, ähvardades uute sanktsioonidega. Varasemalt on läänes palju ja ekslikult räägitud sellest, justkui tuleks survestada Ukrainat, et rahuläbirääkimisteni jõuda.
Paraku ei ole alust oodata, et Venemaa majanduse jätkuv kurnamine tooks sõjale kiire lõpu. Venemaa jätkab aeglast edenemist rindel. Selleks, et Moskval tekiks huvi läbi rääkida, peaks Ukraina haarama taas enda kätte sõjalise initsiatiivi ja Venemaa pealetungi peatama. Selleks on omakorda vaja tugevamat sõjalist toetust. Seda Trump lubanud ei ole, kuigi ka sellele võimalusele on tema meeskond viidanud.
Samas on USA väljendanud selgelt, et ei soovi pikaajaliselt Ukraina sõjalist toetust jätkata. Trump tahab lõpetada sõda, kuid rahu kindlustamise soovib ta jätta eurooplaste kanda. Euroopa riigid omakorda püüavad USA-d veenda, et ilma viimase osaluseta Ukraina julgeoleku tagamisel ei ole kestliku rahu saavutamine võimalik. Mida rohkem Euroopas arutletakse Ukraina julgeolekugarantiide ja võimaliku rahuvalvemissiooni teemadel, seda ilmsemaks saab, et Euroopa tõesti ei saa sellega ilma USA toetuseta hakkama, vähemalt mitte lähitulevikus.
Tundub, et Euroopas ei ole veel aru saadud, et ilma väga tugeva Euroopa panuseta ei tule Ukrainas rahu, mis tagaks suveräänse Ukraina riigi säilimise.
Prantsusmaa ja Trump: valmistumine vaidlusteks Euroopa sees
Marianne Paire, RKK külalisteadur
Prantsusmaa, nagu ka teised Euroopa riigid, olid arvestanud Trumpi ametiaja esimesel nädalal kõlanud avaldustega, mille toon oli rahvusvaheliste organisatsioonide ja -koostöö suhtes negatiivne. Kui väljumine Pariisi kliimaleppest ja WHOst ei tundu olevad head märgid keskkonnakaitse või tervishoiu tuleviku või isegi üldiselt rahvusvahelise koostöö jaoks, siis prantslased on eriti mures USA presidendi Euroopa kaitsmist puudutavate sõnumite pärast, mis on Euroopa valitsuste suunal väga agressiivsed ja sisaldavad riske nii maailmajao tuleviku kui eurooplaste ühtsuse hoidmise jaoks.
Esiteks tahaks Prantsusmaa näha, et lääne abi Ukrainale jätkuks nii, et Kiiev jõuaks tugevasse positsiooni võimalike tulevikus toimuvate rahuläbirääkimiste ajaks. Aga nagu ei saa olla diskussioone Ukrainast ilma ukrainlasteta, ei taha Pariis, et toimuksid jutuajamised Euroopa julgeoleku üle ilma eurooplasteta, sest oht kokkuleppeks Venemaa ja USA vahel üle meie peade on olemas. Seepärast on Emmanuel Macron hakanud rääkima julgeolekugarantiidest, mida eurooplased võiksid pakkuda koos Briti, Poola ja Põhja-Baltimaade partneritega, samal ajal korrates, et soovib Ukraina liitumist NATOga.
Euroopa liitlasi on lõhestama hakanud ka Donald Trumpi avaldused, kus ta nõuab, et liitlased kulutaksid julgeolekule rohkem kui 5 protsenti SKPst. Kui paljud riigijuhid on kaitsekulude kasvatamise poolt (Emmanuel Macron ütles nt oma 20. jaanuari tervituses kaitsejõududele: Euroopa ei saa loota, et tagab oma rahu ja turvalisuse nii, et jätkab kaitsele vähem kulutamist kui teised piirkonnad), on arvamused selle kohta, kuidas sinnapoole liikuda, erinevad. Prantsusmaa seisukoht on, et vaja on Euroopa-ülest investeerimisprogrammi ja hangetes eelistada Euroopas toodetavat. See aitaks Euroopa rahaga Euroopa tööstust toetada, parandada globaalset konkurentsivõimet ja toetada innovatsiooni (AI ja kosmosetööstus), samuti vähendada sõltuvust kolmandatest riikidest. Kõik selleks, et valmis olla tõsiseks võimaluseks, et USA põhitähelepanu pöördub järgmiseks kümnendiks Aasiasse.
Järgmistel nädalatel saab ELis ilmselt näha tuliseid debatte selle lähenemise üle. Prantsusmaa relvajõudude minister Sébastien Lecornu on kinnitanud, et kavatseb oma seisukohtade eest seista. Donald Trumpi esimesel ametiajal liikus EL edasi algatustega nagu Euroopa Kaitsefond (EDF) ja alaline struktureeritud koostöö (PESCO). Sõda Ukrainas oli katalüsaator Euroopa Kaitsetööstuse Strateegia (EDIS) loomuseks. Trumpi tagasitulek võib Euroopa kaitsekoostööle uue tõuke anda. Kas see nii on või mitte, näeme me järgmistel nädalatel, juba alates 3. veebruarist, kui Brüsselis toimub ELi valitsus- ja riigijuhtide kohtumine, kuhu on kutsutud ka NATO peasekretär ja Briti peaminister.
Valmisteaegne Saksamaa ja erinevad suhtumised Trumpi
Felix Gasper, RKK nooremteadur
Saksamaa keskendub praegu üha enam valimiskampaaniale ja praeguse Saksa valitsuse liikmed ei olnud Donald Trumpi inauguratsioonitseremooniale kutsutud, erinevalt konservatiivse CDU transatlantiliste suhete koordinaatorist ja paremäärlmusliku AfD juhist. Parteide seisukohad Trumpi kohta on erinevad. CDU/CSU kantslerikandidaat (ühtlasi praegu arvamusküsitlusi juhtiva partei esimees) Friedrich Merz ütles, et tahab Trumpi ametiajaga avada uue peatüki USA ja Saksamaa suhetes, eurooplastel pole põhjust USAd karta, aga EL peab oma tegevusi paremini koordineerima. Lisaks soovib ta ka, et Saksamaa võtaks taas ELis liidrirolli.
AfD Alice Weidel on muidugi Trumpi ametisseastumist tervitanud nagu ka aktiivselt AfD valimiskampaanias osaleva Elon Muski toetust tema erakonnale. Weidel tänas Trumpi ning avaldas arvamust, et Saksamaa peaks temast eeskuju võtma.
Sotsiaaldemokraatide kantslerikandidaat ja praegune kantsler Olaf Scholz ütles, et Saksa-Ameerika koostöö on vältimatu, aga Euroopa peaks Trumpi teemal olema ühtne. Roheliste kantslerikandidaat Robert Habeck, praegune majandusminister, argumenteeris samuti, et Saksamaa ja EL peaksid olema uue Trumpi administratsiooni suhtes enesekindlad: oleme koostööks avatud, kuid see peaks olema võrdsete partnerlus. Kui USA kehtestab tollimaksud, on võimalik, et EL teeb seda ka, kuigi Habeck arvab, et see pole ELi ja Saksamaa huvides.
Praegune kaitseminister Boris Pistorius (SPD) on Trumpi ametisse astumise tuules üle kinnitanud seda, kui tähtis on kindlustada, et kaitsekulude tase oleks oluliselt kõrgemal kui 2 protsenti SKPst. Kõige suurema hoiatuse andis ilmselt Saksamaa USA suursaadik Andreas Michaelis, kes näeb Trumpis ohtu USA demokraatiale.
Sest nii ju saab: Venemaa tuumaähvardused Ukraina sõja ajal
Tõnis Idarand kirjutab oma analüüsis, et Moskva on aastaid survestanud läänt tunnustama Venemaad võrdväärse mõjuvõimuga riigina ja nõustuma Venemaa arusaamaga sellest, kuidas maailmakorda ümber kujundada. Et sundida rahvusvahelist kogukonda Venemaa võimu austama, on kasutatud mitmesuguseid strateegilise heidutuse meetmeid, näiteks tuumaähvardusi.
Need on siiani oma eesmärki ka täitnud. Enneolematus olukorras, kus laiaulatuslikku konventsionaalset rünnakut palistavad tuumaähvardused, on lääs proovinud olukorra pingestumist vältida iseendale punaseid jooni seades ja kõhklemisi Ukrainale abi pakkudes. Sellise ettevaatlikkuse kõrget hinda tasub aga Ukraina.
Selles analüüsis uuritakse, kuidas Venemaa on kasutanud veenmisvahendeid, sh tuumaähvardusi, mis on osa sõjaaegsest strateegilisest heidutusest. Ühtlasi vaadeldakse, kui tõhusalt on niisugune heidutus aidanud takistada läänel sekkumast ja Ukrainat toetamast, ning millist mõju lahinguväljale ja rahvusvahelisele keskkonnale on Venemaa tegevus avaldanud.
Analüüsis antakse ülevaade sellest, kuidas lääs on Venemaa ähvardustele reageerinud ja milliseid strateegilisi otsusi vastu võtnud. Kuigi tuumapoliitikas pole toimunud märkimisväärseid muutusi, ei ole USA ja liitlaste vaoshoitus Moskvale avaldanud soovitud mõju, pigem julgustanud olema veelgi ähvardavam ja sõjakam.
Siiski on Venemaa pidevad tuumaähvardused, millega ei ole kaasnenud konkreetseid samme, kaotanud usutavuse. Samal ajal on vähenenud relvastuskontrolli kui Venemaa kasutatava survestusvahendi mõju ning USA on asunud oma relvastuskontrolli põhimõtteid muutma. Ometi jätkab Moskva tõenäoliselt tuumaähvardustega, sest tal on selleks piisav võimekus.
Venemaa kulutab sõjategevusele viimastel aastatel üha rohkem ressursse ning sõjaaja vajaduste rahuldamiseks on majandus ümber korraldatud. Venemaa soovib avaldada üldsusele muljet oma valmidusega konflikti venitada, suuri kulusid taluda ja vajaduse korral riskida ning vankumatu usuga tulevasse võitu. Lääs peaks seega olema valmis otsustavalt muutma Moskva plaane ja seadma kahtluse alla arusaama, et Venemaa on visam kui Ukraina võitlustahe ja lääne valmisolek Ukrainat toetada. Selleks peab lääs loobuma deeskaleerimise ja liigse riski vältimise mõtteviisist, mille Moskva on suutnud kujundada oma tuumaalase mõjutustegevuse ning selle käigus tõmmatud retooriliste punaste joontega.
Laadi alla ja loe (inglise keeles): For as Long as It Works: Russia’s Nuclear Signalling During Its War in Ukraine (PDF)
Euroopa Liidu laienemise konverents 19. veebruaril
19. veebruaril toimub Nordic Hotel Forumis järjekordne ELi laienemise konverents, seekord vahetult enne Venemaa Ukrainas alustatud agressioonisõja traagilist kolmandat aastapäeva ja enne 100 päeva möödumist uue Euroopa Komisjoni ametisseastumisest, mis loovad raami, et arutada nii ELi kui ka kandidaatriikide valmisoleku üle tulevaseks liidu laienemiseks.
Vaata esialgset ajakava: European Union Enlargement Conference 2025