detsember 11, 2008

USA presidendivalimiste maratoni algus

Käesoleva valimiskampaania kulgu kirjeldades ei saa mööda minna Howard Deanist, Vermonti osariiki 12 aastat kubernerina juhtinud mehest, kes taastas demokraatide eneseusu – ja väärikuse.

Käesoleva valimiskampaania kulgu kirjeldades ei saa mööda minna Howard Deanist, Vermonti osariiki 12 aastat kubernerina juhtinud mehest, kes taastas demokraatide eneseusu – ja väärikuse.


Jonatan Vseviov

USA presidendivalimiste maratoni algus

Käesoleva valimiskampaania kulgu kirjeldades ei saa mööda minna Howard Deanist, Vermonti osariiki 12 aastat kubernerina juhtinud mehest, kes taastas demokraatide eneseusu – ja väärikuse.

Deani kampaania algas viisil, mida varem polnud nähtud: annetusi tema kampaania käigushoidmiseks tehti Interneti vahendusel, samas värvati toetajaid ja vabatahtlikke üle kogu riigi. Deani valimiskampaania kodulehekülg sai kogunemiskohaks suurimale rohujuuretasandi liikumisele, mida viimastel aastakümnetel USA poliitikas nähtud.
Howard Deani tõus kattus Bushi populaarsuse kõrghetkedega, ajaga, mil enamik demokraate soovis valida oma südametunnistuse järgi, sõltumata sellest, milliseks nad pidasid oma väljavalitu šanssi lõplikel valimistel.
Mida madalamale langes George Bushi toetus, seda olulisemaks sai demokraatidele nende kandidaadi “valitavuse” küsimus – tema võimalik edu või ebaedu sõltumatute valijate tahtel novembris. See aga sundis käituma strateegiliselt: nad hülgasid oma algse soosiku selle nimel, et Valge Maja kindlasti oma partei käsutusse saada, sõltumata sellest, kes on see konkreetne inimene, kes sinna sisse kolib.
John Kerry, noorem kahest Massachusettsist valitud senaatorist, alustas valimiskampaaniat demokraatide soosikuna. 2003. aasta alguse paiku muutusid Kerry väljavaated ootamatult ähmasemaks: tema vastuoluline hääletamine ja sõnavõtud Iraagi küsimuses ning jahe ja jäik esinemine ajal, mil Dean emotsionaalselt parteikaaslasi selgrootuses süüdistas, jätsid Kerry nii tähelepanu kui toetuse osas kaugele tagaplaanile.
2004. aasta algul said demokraatide jaoks tähtsamaks pragmaatilised kaalutlused ja tähelepanu keskmesse tõusis Kerry tegevus Vietnami sõjas, sellest tulenevalt tema Deanist suurem usaldatavus kaitseküsimustes, ning 20 Senatis oldud aastaga omandatud suur sisepoliitiline kogemus.
Traditsiooniliselt on vahevalimised parajasti ametis presidendi sobivuse referendumiks. 2004. aasta erineb selles aspektis senistest valimistest: USA valijaskond on jaotunud presidendi toetajate ja tema vastaste vahel umbes pooleks.
George Bushi toetus vabariiklaste traditsioonilise valijaskonna, keskmisest parempoolsemate konservatiivide seas on suur, mõnedel andmetel suuremgi, kui oli sama näitaja Ronald Reaganil. Seevastu keskmisest vasakpoolsemate valijate seas on Bush rekordiliselt ebapopulaarne. See on ka nähtavasti põhjuseks, miks demokraadid oma tänavustel eelvalimistel harilikust pragmaatilisemalt käituvad: peamiseks küsimuseks on Bushist vabanemine ja järelikult põhikriteeriumiks oma partei pretendentide hindamisel nende suutlikkus edestada Bushi valimistel. Ühiskonna polariseerumist märgib ka see, et kui harilikult on keegi kas või tuntuse saavutamise nimel olnud valmis presidendiga parteisiseselt konkureerima, siis tänavustel valimistel puudub vabariiklaste leeris Bushile konkurent.
See laseb Bushil aktiivsele rahakogumisele keskenduda ning seda president ka teeb: tema laekasse koguneb eeldatavasti ligi 200 miljonit dollarit, summa, millega saab argpükslikuks petiseks värvida ka Vietnami sõja kangelase.
Bushil on valimiskampaanias lisaks rahale veel üks oluline eelis: presidendina saab just tema debatti kriitilistel hetkedel suunata. President kujundab poliitikat ja seda saab ta teha täpselt nii, nagu tema valimiskampaanial tarvis. See annab Bushile vähemalt teoreetilise võimaluse sundida demokraadid kaitseseisundisse. Valimiskampaania põhitõde – kes määrab peamise teema, võidab ka valimised – kehtib ka Ameerika Ühendriikides.
Kuigi 2003. aasta suvel ennustasid mitmed vaatlejad ja ajakirjanikud Bushi kerget ja ülekaalukat võitu, kinnitasid vabariiklaste kampaaniajuhid ka siis, et nemad valmistuvad tasavägiseks kampaaniaks. Sellele, et nad on oma sõna pidanud, viitab nii kogutud rahasumma kui ka Bushi valimiskampaania organisatsioon, mille ülesehitusse on praeguseks maetud juba miljoneid dollareid.
Ühes võib aga eeloleva valimiskampaania puhul kindel olla: tuleb räpasem, mustem ja mõnes mõttes ebameeldivam kampaania kui kunagi varem. Juba praegu on märgata mõlema poole teravaid rünnakuid vastase tugevamaisse kohtadesse: demokraadid ründavad presidenti kaitse- ja julgeolekuküsimustes, Bush demokraate majandus- ja tööhõiveküsimustes. Eesmärk ei ole seejuures niivõrd vastase põhitoetajaskonna ülemeelitamine, kuivõrd tekitada kas või väike kahtlus, mis vähendaks nende aktiivsust valimispäeval. Selles kontekstis on vaadeldav Bushi immigratsioonipoliitika, täpsemalt ebaseaduslikult USAs töötavate inimeste kergem kohtlemine ja nende ajutiselt töölelubamine. Selle latiinodele suunatud poliitika eesmärgiks ei ole latiinode massiline ülemeelitamine vabariiklaste leeri. Samuti pole telereklaame Kerryst kui uhkest jahimehest filmitud seetõttu, et relvaomanikud demokraatide poolt hääletaksid. Mõlemad nimetatud näited on põhjustatud soovist vähendada oma konkurendi võimet mobiliseerida just omaenese “tagalas” toetust, s. t vabatahtlikke ja kindlaid valijaid.
Valimiskampaania põhilised teemad kujunevad välja harilikult suvel ja kinnistuvad Konvendil. Edasine on juba nüansside küsimus ja valimispäeval teeb rahvas väljakujunenud teemade raames oma valiku, mis on samaaegselt pragmaatiline ja emotsionaalne: rolli mängivad nii väljakäidud seisukohad ja kandidaadi personaalsed omadused kui ka tema lähedus valija enese identiteedile. See valik on seotud nii üldiste kui isiklike huvidega, kuid eelkõige on see valik seotud usaldusega; usaldusega kandidaadi persooni vastu, usaldusega tema pakutud ideede vastu ning peamiselt usaldusega kandidaadi pakutud tuleviku vastu.
Samas on ajal, mil riik on sõjas ja sõdurid laiali pillutatud mööda maailma kriisikoldeid Afganistanist Iraagini; mil al-Queda terrorivõrgustik on nõrgestatud, kuid siiski tegutsemisvõimeline; mil mitmes maailma piirkonnas on võimalik tõsise kriisi puhkemine, tõenäoline, et kandidaatide ja kampaaniameeskondade asemel võtavad valimiskampaania juhtimise enese peale sündmused. Juhtuda võib midagi nii riigis kui ka maailmas ja nende sündmuste esilekerkimine on üldjuhul prognoosimatu. Terroristlik rünnak USA või mõne tema liitlase vastu, olukorra järsk halvenemine Iraagis või Afganistanis, tuumarelva katsetamine Põhja-Korea poolt või ka miks mitte näiteks Osama bin Ladeni või mulla Omari tabamine võivad jätta kampaania käigus väljakujunenud teemad rambivalguseta ja tõugata kampaania kulgu suunas, mida ette ennustada ei ole võimalik.
Juhul kui midagi säärast ei juhtu ja valimised kulgevad ettenähtud piirides, on tõenäoliselt oodata äärmiselt tasavägist valimisvõitlust. Kumbki pool korraldab kõigi eelduste kohaselt “rünnakuid” vastase tagalasse -seda ka geograafilises mõttes. Demokraadid ründavad Bushi positsioone kõigi eelduste kohaselt mõnes lõunaosariigis ja kindlasti New Hampshire’is; vabariiklased võtavad ette New Yorgi ja võibolla ka California. Kui säärased “dessantmanöövrid” vilja ei kanna ja kumbki kandidaat suudab oma baasi kaitsta (vabariiklased lõunaosariike ja demokraadid Uus-Inglismaad, Californiat ning New Yorki), otsustab 2004. aasta valimiste võitja piirkond, mida tuntakse Kesk-Lääne nime all. Seda ala võib nimetada Ameerika Ühendriikideks Ameerika Ühendriikide sees ja siin ei maksa lõunaosariikide traditsioonid ega traditsioonilise Uus-Inglismaa puritaanlik atlantism. Siit on kaugel nii New York kui ka Los Angeles, nii Atlandi kui ka Vaikne ookean. Seitsmel osariigil (Indiana, Iowa, Minnesota, Michigan, Missouri, Ohio ja Wisconsin) on valimistel 538 delegaadist 107.
Kesk-Lääne osariigid on ala, kus pole kindlalt ees kumbki partei, kuigi osariigiti on ka siin erinevusi (Ohios toetatakse näiteks traditsiooniliselt pigem vabariiklasi ja Michiganis demokraate). On tõenäoline, et just neis eht ameerikalikes osariikides jagatakse Valge Maja võtmed. Poole või üle selle delegaatide võitmine Kesk-Lääne osariikidest annab suure tõenäosusega võidu.
Kuigi välispoliitikal on taas üle aastate valimiskampaanias oluline koht ning kandidaadid kritiseerivad teravalt teineteise välis- ja kaitsepoliitilisi seisukohti, on mõlema poole kõnesid, seisukohavõtte ja konkreetseid ettepanekuid näinud inimesele selge, et välispoliitilist kannapööret 2004. aasta valimistel ei tule.
Sellegipoolest erineb demokraatide ja vabariiklaste välispoliitika aluseks olev filosoofia; erinev on ka viis, kuidas ja milliseid ohte ning võimalusi tajutakse ja millist käitumist nendele vastamiseks eelistatakse.
Demokraate ja vabariiklasi eristab välispoliitistes küsimustes peamiselt see, millisena nähakse USA rolli maailmas. Vabariiklased lähtuvad oma seisukohtades üldjuhul rahvuslikest huvidest, nende vaated toetuvad realistlikule teooriale, mille järgi on riikidel huvid, mis põrkuvad või kattuvad, määrates sellega rahvusvaheliste suhete jõuvahekorra. Reagani administratsiooni tulekust peale on vabariiklased pannud rohkem rõhku ka ameerikalikele väärtustele: nende arvates on USA huvide edendamine ka maailma huvides, seda seetõttu, et USA huvid tulenevad tema väärtustest ja need on teatavasti universaalsed. Järelikult, mida tugevam on USA globaalne seisund, seda vabam on maailm.
Demokraadid omistavad jõuvahekorrale vähem tähtsust. Nende seisukohad lähtuvad pigem liberaalsetest teooriatest, mille järgi on võimalik ka huvide harmoonia ja järelikult rahvusvaheline koostöö. Koostöö eelistatud vormina näevad demokraadid püsivaid rahvusvahelisi institutsioone – siit ka põhjus, miks demokraatide administratsioonid pööravad näiteks ÜRO-le suuremat tähelepanu kui vabariiklased. USA huvides on tema väärtustele vastava maailmakorra edendamine ja järelikult on globaalsete huvide edendamine ka USA huvides. Ehk teisisõnu: mida vabam on maailm, seda paremini on kaitstud ka USA huvid.
Välispoliitilistest küsimustest kujuneb 2004. aasta valimiskampaania üheks kesksemaks teemaks nähtavasti Iraagi küsimus, milles Bush üritab enne valimisi ennetada konkurentide kriitikat. Selleks püütakse kaasata Iraaki rohkem liitlasi ja rahvusvahelisi organisatsioone, eelkõige suurendatakse ÜRO ja nähtavasti ka NATO rolli konfliktis. Kuigi praegu on sarnaselt Suurbritanniaga ka USAs üles kerkinud küsimus massihävitusrelvadest ja nende saatusest 1990ndatel ning sõja ajal, jääb Iraagi puhul olulisemaks nähtavasti see, kui palju sureb seal ameeriklastest sõdureid ja kas administratsioon suudab avalikkust veenda selles, et Iraagis liiguvad sündmused paremuse poole.
Kerry seisukohad on Iraagi küsimuses vastuolulised. Nüüd, kus sõja toetus on langenud, esineb ta sõjavastasena, kuigi Senatis hääletas ta jõu kasutamise poolt. Vastuolud Kerry Iraagi-poliitikat puudutavates seisukohtades ulatuvad aga veel kaugemale: Kerry oli üks neist vähestest senaatoritest, kes hääletas esimese Iraagi sõja eel jõu kasutamise vastu.
Demokraatide rünnakud presidendi aadressil on seni suuresti seotud eeldatud massihävitusrelvade puudumisega ja sõja alustamise põhjendustega. Seda tuleb aga vaadelda kui rünnakut Bushi usaldusväärsuse, mitte aga välispoliitika vastu.
Demokraadid nimetavad Bushi poliitikat unilateraalseks. Kerry suust on kõlanud väide, et kuigi Bush lubas ameeriklastele laiahaardelist koalitsiooni, on tema praegune tahtekoalitsioon tegelikult “pettekoalitsioon”. Siin mainib ta ka meid, Eestit: “Presidendi koalitsioon on vaevalt suuteline millekski – 160 mongoollast, 43 eestlast ja 83 filipiinlast ei ole koalitsioon. See on kinnimätsimine”.
Presidendivalimistel selgub tegelikult rohkemgi kui uue presidendi nimi ja järgmise nelja aasta poliitika. Selguvad probleemid ja küsimused, teemad ja arvamused, mis suunavad ühiskonda teisel pool Atlandi ookeani.
Välispoliitika puhul saab selgeks muu hulgas ka see, millisena näeb Ameerika oma suhteid Euroopaga, millised on arvamused transatlantilise liidu tulevikust ja, mis Eestile eriti oluline, milliseks kujunevad suhted Ida-Euroopa väikeriikidega.
USA tegevuse ja selle aluseks oleva loogika mõistmine on oluline igale riigile, sealhulgas ka USA liitlastele. Lisaks sellele on mõistmine soovitav ka nende puhul, kes USAd kiidavad, veelgi enam aga neile, kes teda kritiseerivad. Enne hukkamõistu on tarvis mõista – selle Paul-Eerik Rummo välja käidud tõe vastu on nii mõnigi kord Eestis eksitud. Presidendivalimised annavad võimaluse mõista.

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar