Unistusest pettumuseni: Gruusia rahvusloo ümberkirjutamine

Euroopa Liidu (EL) ja NATO liikmesus on Gruusia julgeoleku, arengu ja õitsengu tagatis. See kontseptsioon põhineb Gruusia tsivilisatsioonilisel valikul, peegeldab laia avalikku konsensust ning on kinnistunud Gruusia välispoliitika strateegias ja põhiseaduses. Viimane ütleb: „Konstitutsioonilised organid võtavad oma pädevuse piires kõik meetmed, et tagada Gruusia täielik integreerumine Euroopa Liitu ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni.“

Gruusia pürgimusel olla osa laiemast Euroopa perest on sügavalt juurdunud sajanditepikkustesse sidemetesse ja rahva kollektiivsesse ajaloomällu. Riigi kultuuri-, poliitilised, sõjalised, religioossed ja majanduslikud sidemed Euroopaga on ajalooliselt kujundanud selle tänapäevast poliitilist pürgimust: integreerumine Euroopa ja Euro-Atlandi perekonda on sellest ajast peale kujunenud tänase Gruusia rahvusloo üheks nurgakiviks.

Gruusia ajalooteadvuse tugevus ja vastupanuvõime desinformatsioonile pannakse lähiaastatel tõsiselt proovile.

See toob meid praeguste püüdluste juurde Gruusia ajalugu muuta. Rahvusliku narratiivi ümberkujundamine ei seisne ainult ajaloo ümberkirjutamises – see tähendab ümber mõtestada, kuidas rahvas oma minevikku näeb. Kas praegune Gruusia valitsus Gruusia Unistuse partei juhtimisel on tõeliselt valmis ette võtma sellist sügavat ja valulikku teiseks kujundamist, jääb selgusetuks. Kuid üks on selge: Gruusia ajalooteadvuse tugevus ja vastupanuvõime desinformatsioonile pannakse lähiaastatel tõsiselt proovile. Oma ajaloo ümberkirjutamine pole lihtne ülesanne. See nõuab keerukat sekkumist kollektiivsesse mällu, samuti pikaajaliste identiteetide, väärtuste, hoiakute ja eelarvamuste vaidlustamist.

Gruusia unistajad

Konteksti täielikuks mõistmiseks tuleks uurida Gruusia lähiajalugu, eriti alates 2012. aastast, mil Gruusia Unistus tuli võimule ja hakkas riiki uues suunas juhtima. Tollal jäi poliitiliste juhtide avalik retoorika aga suuresti samaks, selle vaevu hoomatavad muutused polnud suuremale osale Gruusia ühiskonnast ei selgelt nähtavad ega kergesti mõistetavad. Vaid vähesed selge pilguga kriitikud nimetasid valitsevat parteid avalikult „Vene projektiks“, kuna nende meelest järgis too venemeelset tegevuskava.

Pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 24. veebruaril 2022 toimus valitsuse retoorikas märgatav nihe. Üha ilmsemaks sai, et Gruusia võimud kohandavad oma avaldused järk-järgult Kremli narratiiviga, siiski varjudes seda teguviisi õigustades pragmatismi ja rahu taha – see oli midagi, mida Gruusia ikka veel hädasti vajas pärast 2008. aasta sõja vinduma jäänud traumat.

Pärast Venemaa täiemahulist sissetungi Ukrainasse 24. veebruaril 2022 toimus valitsuse retoorikas märgatav nihe.

Gruusia püüdlused Euroopa Liidu kandidaatriigi staatust saavutada olid sel ajal samuti raskustest tulvil. Siseriiklike probleemide tõttu – nagu näiteks võitlus oligarhide vastu, poliitiline polariseerumine, korruptsioonivastaste meetmete ja kohtureformi aeglane omaksvõtt, meediavabaduse puudumine, nõrk inimõiguste kaitse jne – ei õnnestunud Gruusial 2022. aasta juunis assotsieerunud kolmiku osana koos  Moldova ja Ukrainaga esialgu ELi kandidaatriigi staatust saada. Selle asemel võimaldati Tbilisile nn „Euroopa perspektiiv“, s.t samm kandidatuuri poole sõltuvalt reformidest.

Detsembris 2023 sai Gruusia siiski ELi kandidaatriigi staatuse, ehkki oli teinud vaid osalisi edusamme. Näis, et Euroopa Liit tunnistas, et Gruusiale staatuse andmata jätmine karistaks pigem inimesi, kes olid selles kõige vähem süüdi, mitte aga valitsust. Alternatiiv kinkinuks võidupunkti Venemaale ja neile Gruusia poliitilistele jõududele, kes toetavad Moskvat.

Gruusia Unistuse valitsuse kritiseerijate vastu suunatud poliitilise diskrimineerimise ja repressioonide tagajärjel on Gruusia avalik sektor ilma jäetud kvalifitseeritud personalist. Järelikult on riigiasutused, mis kunagi vastutasid riigi Euroopa ja Euro-Atlandi integratsiooni juhtimise eest, kaotanud olulise institutsionaalse mälu.

Me oleme kõik patused

Kui Gruusia Unistus võimule tuli, ei tajunud avalikkus ega ka opositsioon riiki ähvardava ohu tõsidust. Keegi ei pidanud olukorda küllalt väljakujunenuks ega murettekitavaks, et õigustada otsustavat tegutsemist. Konkreetsemalt väljendudes tundus eksistentsiaalse kriisi võimalus kujuteldamatu – kuni praeguseni. Nüüd seisab Gruusia otsustaval teelahkmel.

Piiratud rahaliste vahendite tõttu on opositsioonil olnud raske osutada tõhusat vastupanu. Oligarh Bidzina Ivanišvili tohutu finantsvõim varjutab ja surub läänemeelset poliitilist tiiba endistviisi maha. Peale ressursside ebavõrdsuse seisavad opositsiooniliidrid silmitsi pideva tagakiusamisega: füüsiliste rünnakute, vahistamise ja hirmutamisega.

Pealegi hindasid nii opositsioon kui ka kodanikuühiskond 2024. aasta oktoobri valimiseelset maastikku valesti. Nad ei suutnud tuvastada keerukaid valimismanipulatsiooni mehhanisme, mida rakendati. Tagantjärele hinnates olid need taktikad mitte ainult sihilikud, vaid ka häirivalt etteaimatavad.

Euroatlantistid taanduvad

Gruusia kasvav majanduslik sõltuvus Venemaast, Vene kodanike pidev sissevool ja valitsuse üha läänevastasem retoorika – mis kujutab Euroopa Liitu ja Ameerika Ühendriike niinimetatud „globaalse sõjapartei“ juhituna – viitavad kõik ärevust tekitavale suundumusele. Need arengud põhjustavad tõsist muret, et Gruusia on muutumas Kremli mõju all olevaks puhverriigiks, teenides Kremli laiemat piirkondliku domineerimise agendat. Tagajärjed panevad veel rohkem muretsema. Säärane areng seab Gruusia Venemaa satelliitriigiks kujunemise ohtu, tugevdades nii viimase autoritaarset valitsemist kogu piirkonnas. Selline liitumine võimaldaks neil riikidel sanktsioonidest mööda hiilida ja osaleda ebaseaduslikus kaubanduses.

Paradoksaalsel kombel, mida kaugemale Gruusia end läänepartnerite demokraatlikust orbiidist eemale tõmbab, seda ilmsemalt toetab ta ELi liikmesriiki Ungarit ja selle „orbanistlikku“ lähenemisviisi. Valitsev partei Gruusia Unistus näib järgivat Viktor Orbáni eeskuju, kajana korrates tema seisukohti kodumaa kaitsmisest, „konservatiivsete“ väärtuste toetamisest ja „traditsiooniliste perekondade“ kaitsmisest. Need teemad on kesksel kohal ka peaminister Irakli Kobahhidze retoorikas, kes väidab, et Gruusia traditsioone ja põhimõtteid ohustavad lääne eliit ja see, mida ta nimetab „globaalseks sõjaparteiks“.

Gruusia üha autoritaarsem režiim näib olevat valmis iga hinna eest oma võimuhaaret tugevdama – isegi kui see tähendab omaenda rahva eksiteele juhtimist.

See ohvri- ja välisohu narratiiv peegeldab täpselt Kremli kauast imperialistlikku propagandat, mida on korduvalt kasutatud Venemaa tegevuse õigustamiseks kogu piirkonnas. Kuna Tbilisi ja Budapesti vahelised sidemed tugevnevad, paistab Viktor Orbán olevat üha sihikindlam uue piirkondliku liitlase kindlustamisel, et tugevdada oma positsioone Euroopa Liidu ja selle poliitika vastu.

Veel üks probleem on infomanipulatsioon, millest on Gruusia valitsuse käes saanud võimas tööriist segadusse aetud avalikkuse mõjutamiseks. Eriti ilmne on see maapiirkondades, kus paljud näevad endiselt vaeva, et rahuldada põhivajadusi, ja on haavatavamad sääraste taktikate suhtes nagu altkäemaks. Gruusia üha autoritaarsem režiim näib olevat valmis iga hinna eest oma võimuhaaret tugevdama – isegi kui see tähendab omaenda rahva eksiteele juhtimist. Sihilike ja pidevate valeteabekampaaniate abil püüab see järk-järgult ümber kujundada riigi julgeolekuprioriteete, kaitse- ja välispoliitika eesmärke ning isegi rahvuslikku narratiivi.

Hiljutised küsitlused näitavad Gruusias ärevaks tegevat suundumust: avalikkuse toetus Euroopa Liidule väheneb, usaldus liidu vastu on üheksa protsendi võrra langenud. Selle langusega kaasnevad institutsioonilised tagasilöögid, kuna saadetakse laiali peamised valitsusasutused, mille vastutusalas on avalikkuse teadlikkuse edendamine ELi ja NATO integratsiooni asjus. Märkimisväärne näide on NATO ja ELi teabekeskuse, välisministeeriumi alluvuses oleva  juhtorganisatsiooni kavandatud sulgemine. Kuigi valitsus väidab, et keskus liidetakse ministeeriumiga osakonnana, annab see otsus märku laiemast tagasitõmbumisest nii strateegilises kommunikatsioonis kui ka valitsuse pühendumuses Euro-Atlandi integratsioonile.

Väändunud reaalsus

Seda saavutamaks on Gruusia Unistus esile tõuganud mitut olulist sõnumit, mille eesmärk on muuta grusiinlaste arusaama oma rahvuslikust identiteedist, ajaloost ja kohast maailmas. Seda kampaaniat korraldatakse valitsusmeelse meedia, mõjuisikute ja parteiametnike koordineeritud seisukohavõttude abil. Pinnapealselt tundub see olevat rohmakas katse nihutada riigi rahvuslugu eemale Euroopa-pürgimusest ja demokraatlikest püüdlustest, nügides seda selle asemel Venemaa suhtes tolerantsema hoiaku poole.

Esiteks süüdistatakse lääneriike ja vabaühendusi Gruusia siseasjadesse sekkumises ja riigi suveräänsuse õõnestamises demokraatia ja inimõiguste edendamise ettekäändel. Teiseks kujutatakse liberalismi ohuna Gruusia traditsioonidele, õigeusule ja pereväärtustele, samal ajal kui LGBTQ+ õigused ja muud mittetraditsioonilised vaated olevat lääne ideoloogia poolt peale surutud ja vastuolus Gruusia identiteediga.

Peale selle kirjeldatakse niinimetatud „Gruusia rüütleid“ – s.t valitseva partei poliitikuid – rahva kaitsjaina, kes võitlevad „süvariigi“ vastu, et seista Gruusia, kristluse ja rahvusliku identiteedi eest. Igasugune välissuhtlus, isegi diplomaatilised pingutused, tembeldatakse vaenulikuks, rahva tahte vastaseks sekkumiseks.

Gruusia Unistuse eesmärk on muuta grusiinlaste arusaama oma rahvuslikust identiteedist, ajaloost ja kohast maailmas.

Kolmandaks esitleb Gruusia Unistus end rahu tagajana, samal ajal kui opositsioonierakondi ja läänemeelseid hääli süüdistatakse Gruusia tirimises veel ühte sõtta Venemaaga – mis võiks riigi potentsiaalselt muuta Ukrainas käimasoleva sõja „teiseks rindeks“.

Ja lõpuks tõlgendatakse ümber peamisi ajaloosündmusi, nagu 2008. aasta sõda, Nõukogude okupatsioon ja iseseisvusliikumine, et näidata Venemaa agressiooni vähem tähtsana. Samal ajal tõstetakse esile sisepoliitilisi läbikukkumisi – eriti endise presidendi Mihheil Saakašvili vigu – ja selgitatakse neid kui „lääne reetmist“.

Kokkuvõttes on nende narratiivide eesmärk suunata Gruusia muutuma autoritaarsete kalduvustega „neutraalseks” riigiks, millel on rohkem ühist Ungari „orbanistliku“ mudeli või isegi Venemaa mõjutustega hübriidrežiimidega.

Rahu illusioon

Saavutamaks seda eesmärki, püüab oligarh Bidzina Ivanišvili juhitud Gruusia Unistuse režiim ära kasutada kõikvõimalikke ressursse – nii raha- kui ka inimressursse, nii ratsionaalseid kui ka äärmuslikke –, et luua Gruusia ühiskonnale uus narratiiv. See lugu keerleb ümber kontrastide – must ja valge, hea kurja vastu – ning tugineb kristluses, rahvuslikes traditsioonides ja ranges konservatismis sügavalt juurdunud moraalsele dihhotoomiale. See Gruusia rahvusliku identiteedi versioon on kooskõlas naaberriigi, õigeuskliku Venemaaga. See kujutab Gruusiat ohvrina, samal ajal kirjeldades läänemaailma, eriti ELi poliitilist eliiti ja Atlandi-üleseid liitlasi, moraalse ja kultuurilise vastaspoolusena.

Kuna valitsev partei jätkab vastuoluliste avalduste tegemist, õõnestades Gruusia rahvuslikku põhinarratiivi, terenduvad ees täielik segadus ja lahkarvamused. Selguse asemel õhutab läänevastase propaganda masin kaost, väärteavet ja loob tegelikkuse illusiooni, mis vaidlustab Gruusia põhiväärtusi, mis on fikseeritud põhiseaduses ja kannavad selle püüdlusi Euro-Atlandi integratsiooni poole. Kõike seda tehakse „rahu“ nimel – ometi on just selle lubaduse eest juba palju ohverdatud.

Antiikaega tagasi ulatuvate juurtega Gruusia paistab praegu postmodernistliku loona noorest, lääneliku orientatsiooniga demokraatlikust riigist, mis järk-järgult libiseb NSV Liitu meenutavasse autoritaarsesse düstoopiasse. See lugu räägib teekonnast, mis viib ideaalsest Gruusia unistusest illusioonide kaotamiseni. Mida autokraatlik menüü pakub, jääb veel teadmata.