Jäta menüü vahele
Nr 106/107 • Juuni 2012

Üldsegi mitte nii neutraalne

Rootsi välispoliitika pikaajaline suund on muutumas.

Kui ma olin veel noor, keerles Rootsi välispoliitikas kõik püha neutraalsuse ümber. Rootsi ja rootslased seisid enda arvates külmast sõjast kõrgemal või vähemalt eemal. Ma hakkasin poliitikaga tegelema ajal, mil Parempartei (tänapäeval moderaadid) noorteorganisatsioon nõudis Rootsi astumist EMÜsse (Rooma lepingu põhjal loodud ELi eellane). Rootsi sugugi mitte õilsat käitumist Teise maailmasõja ajal ja pärast seda teadvustati alles veidi hiljem ning eriti sotsiaaldemokraatide seas muutus mantra rahuaegsest mitteliitumisest ja sõjaaegsest neutraliteedist peaaegu religiooniks. Ent see oli rohkem retoorika kui tegelikkus. Sotsialistlikul valitsusel olid salalepped ameeriklaste ja NATOga – nii salajased, et opositsioon ei teadnud sellest õieti midagi.

Rootsi pole kaugeltki alati neutraalne olnud. 15. sajandist 19. sajandi alguseni sooviti lausa olla ülemaailmse tähtsusega suurriik. Gustav Vasa sai Hansa sakslastelt raha, et alustada ülestõusu taanlaste ja nende kuninga Christiani vastu, kellele Taanis anti lisanimi Hea, Rootsis aga Türann. Kõik sõltub vaatenurgast: sakslaste rahasüstid on tänapäevalgi levinud. Vasa dünastia kuningate ajal laienes Rootsi tunduvalt ja kuningas Sigismundi ajal oli meil ühisriik isegi Poolaga.

Soome oli Rootsi võimu all alates 12. sajandist, mil seal elasid alles üksikud hõimud. See polnud õigupoolest okupatsioon, vaid pigem samamoodi ekspansioon, nagu laienesid palju hiljem läände Ameerika Ühendriigid. Pommeri ja Baltimaade puhul oli muidugi juba tegemist pigem okupatsiooniga, aga seegi polnud kuigi vägivaldne. Usutavasti pani see aluse tänapäevalgi sõbralikele suhetele.

Gustav I lapselaps oli Gustav II Adolf. Ta osales protestantide poolel Kolmekümneaastases sõjas, võideldes Wallensteini vastu. Isegi nii kaugel lõunas kui Strasbourg’is mäletatakse Rootsi sõjaväe vägitegusid. Elsaslased hirmutasid veel mõne aja eest ulakaid lapsi sellega, et kui nad korralikult ei käitu, tulevad rootslased ja viivad nad kaasa.

Kui ma olin veel noor, keerles Rootsi välispoliitikas kõik püha neutraalsuse ümber.

Gustav Adolfi tütar Kristina ei pidanud oma isa ideaalidest kinni. Ta pöördus hoopis katoliiklusse, loobus troonist ja kolis Rooma. Tema nõbu Karl X Gustav andis taanlastele halvava hoobi, marssides Kopenhaagenit ründama üle külmunud mere ning liidendades Rootsiga Skåne, Hallandi, Blekinge ja Bohusläni. Karl X lapselaps Karl XII jätkas sõdimist. Rootsi oli alati olnud Venemaa rivaal ja meie vaenlane on alati tulnud idast. Karl saavutas 1700. aastal suure võidu Narva all (seepärast on Stockholmis ka Narvavägeni tänav). Paraku kaotas ta üheksa aastat hiljem Poltava lahingu ja pidi veetma aastaid Türgis maapaos (ja mõistagi pole Stockholmis Poltava tänavat…). Aegamisi liitus Karl türklaste võitlusega venelaste vastu. Koju tagasi jõudes alustas ta sõda, et vallutada taanlastelt Norra, ning langes lõpuks kuuli läbi Haldenis. Seniajani vaieldakse, kust see kuul täpselt tuli. Selleks ajaks oli Rootsi jäänud päris vaeseks ja võlgnes kõigile raha. Tavapäraste Venemaaga peetud sõdade kõrval oli 18. sajand üsna rahumeelne, fookuses oli kultuur, näiteks ooper, tants ja mõistagi joomine. Luuletaja Carl Mikael Bellman (1740–1795) kirjutas rohkelt laule (mõnedki nähtavasti juba laua all olles), millest kajab selgelt vastu tollane Stockholmi elu.

Otsekui ooperis mõrvati kuningas Gustav III maskiballi ajal. Tema poeg Gustav IV kaotas Venemaale veel ühe sõja, mille tulemuseks oli see, et Soome ei kuulunud enam Rootsile. Kuningas pidi maalt pagema ja uus kuningas kutsuti Napoléoni marssalite seast. Bernadotte’i suguvõsa on seniajani troonil. Soome sooviti tagasi saada. Kuid Jean Baptiste Bernadotte ehk Karl XIV Johan oli piisavalt tark, et seda mitte üritada, haarates hoopis taanlastelt Norra. Viimane kuulus Rootsile kuni rahumeelse lahkuminekuni 1905. aastal. Soome saavutas iseseisvuse pärast Venemaa kommunistlikku revolutsiooni – Soome on niisiis nüüdseks olnud soomlaste oma riik vähem kui sada aastat ning enne seda kuulunud veidi üle saja aasta Venemaale ja üle kuuesaja aasta Rootsile.

Soome kaotamine oli nähtavasti kõige tähtsam põhjus, miks Rootsi suutis jääda kõrvale Euroopa sõdadest. Teise maailmasõja ajal etendasid oma osa ka järeleandmised Hitlerile vägede läbiliikumise lubamiseks ja raua müümiseks Saksamaale. Meie ajaloo kõige häbiväärsem kild oli mõistagi Balti põgenike väljaandmine Nõukogude Liidule. Seda ei suutnud kompenseerida ka meie toetus sealsele vastupanuliikumisele. Kui tagasi tulla neutraalsuse juurde, siis kogu külma sõja ajal edastas Rootsi NATOle õhuluure ja raadioside jälgimise kaudu hangitud teavet. Avalikkus aga ei teadnud sellest midagi. Selle asemel kuulutasid sotsialistid peaaegu pühalikult aina neutraalsust.

Mõned Rootsi poliitikud, näiteks Olof Palme, suhtusid poolehoiuga Nõukogude Liidu ettepanekusse luua Läänemere piirkonnas tuumarelvavaba tsoon. Selle teostumine oleks tähendanud vaid Nõukogude Liidu domineerimise süvenemist. Vähesed oskasid ette näha, et Nõukogude Liit variseb kokku. Veel 1988. aastal ei mõistnud me kurjuse impeeriumit tabanud probleemide tõsidust. Ent mõned taipasid siiski varakult kommunismis peituvat kurjust. Rootsi poliitikas andsid 1960. aastate lõpul ja kogu 1970. aastate vältel tugevalt tooni vasakpoolsed. Esimesed märgid muutuste kohta ilmnesid üliõpilasorganisatsioonides. Paljud tähtsad poliitikud, näiteks Carl Bildt, juhtisid niinimetatud sinist opositsiooni, mis leidis poolehoidjaid just tudengite seas.

1970. aastatel oli Rootsi Ülemaaline Üliõpilasliit Lääne-Euroopa vennasorganisatsioonide seas ainulaadne selle poolest, et seal ei andnud tooni kommunistid. Omamoodi irooniana peitus üks põhjusi kohustuslikus liikmesuses, mis motiveeris vaikivat enamust hääletama vasakpoolse juhtkonna vastu. Üliõpilasliit osales aktiivselt rahvusvahelises poliitikas, kuid me jätsime Nõukogude Liidu kontrolli all olevas Rahvusvahelises Üliõpilasliidus pigem üksiku kauboi mulje.

1976. aastal said Euroopa üliõpilased kokku Küprosel. Asukohavaliku taga seisis Nõukogude Liidu toetus Kreekale ja Kreeka hunta kavatsus hõivata kogu Küpros. Ühe NATO riigi toetamine teise (Türgi) vastu oli loomulikult nutikas. Me otsustasime Rootsi delegatsiooniga sõita sinna omal käel, mitte Nõukogude Liidu kinni makstud tšarterreisiga Prahast. Me sõitsime nädalavahetusel tšarterreisiga Iisraeli ja sealt juba tavalise lennuga Küprosele. Samuti korraldasime ühe Rootsi ÜRO üksuses teeniva ohvitserist sõbra kaudu külastuse türklaste käes olevale Põhja-Küprosele.

Rootsi pole kaugeltki alati neutraalne olnud.

Olukord Küprosel pole tänasekski lahenenud. Türgi 1974. aasta sissetung vältis saare annekteerimist Kreeka hunta poolt, aga saar on seniajani lõhestatud ning kokkulepet eri poolte ühendamiseks ei paista lähitulevikuski. Kui Rootsi oli mõne aasta eest Euroopa Nõukogu eesistuja, püüdsime korraldada kahe poole mitteametlikku kohtumist, et arutada kokkuleppe võimalusi. Ent peale on jäänud natsionalism, eriti saare lõunaosas. Seetõttu ei ole Põhja-Küprose elanikel ELi kodanike õigusi, samal ajal kui ametlikult Küprose Vabariiki esindav Lõuna-Küpros saab blokeerida kõik katsed hõlbustada kaubavahetust, turismi või üliõpilasvahetust saare põhjaosaga.

Oluline on, et me kõik siin kaasa aitaks. Üks viis on mõistagi suurendada turismi Põhja-Küprosel. Rahvusvahelise õiguse kohaselt ei tohi ükski teine riik peale okupeeriva riigi okupeeritud territooriumile lennata, mistõttu Aserbaidžaan põhjustas mõne aasta eest diplomaatilise vahejuhtumi, kui nende tšarterreis maandus türgi poolel. Kuid pole mingeid raskusi kasutada Türgi lennukompaniisid ning põhja-lõuna piir on avatud ka autodele, bussidele ja jalakäijatele. Viimati ma läksingi piirist jalgsi üle.

Teine tänast Rootsit paeluv konflikt on Lääne-Sahara. Kui Hispaania diktaator Franco loobus sellest 1970. aastatel, tuli asemele Maroko. Paljud nimetavad nende kohalolekut okupatsiooniks, kuid asi on natuke keerulisem, sest marokolased on olnud piirkonnaga juba sajandeid seotud. Kaks niinimetatud Bakeri plaani on pannud ette korraldada rahvahääletus, aga nende plaanide häda on seisnud raskuses määratleda, kes peaksid hääletama: kas põgenikud Tindoufi laagrites, mujal elav teine või kolmas põlvkond või ainult praegu piirkonnas elavad inimesed.

Tänapäeva Rootsi on tugevasti lõimitud ELiga ning pooldab tugevalt idapartnerlust, samuti ELi jätkuvat laienemist. Türgile tuleks kasuks liitumine Euroopa Liiduga, kuid Türgi kaasamine on äärmiselt oluline ka Euroopale endale. Vastasel juhul valitseb oht, et Türgi pöörab pilgu mujale. See tähendaks väiksemat julgeolekut ja suuremat sõltumist vaid ühest maagaasi tarnijast, sest gaas Kaukaasiast jõuab maailma peamiselt Türgi kaudu. Rootsi seisukohalt, kes läbi ajaloo on olnud liidus Türgiga ühise vaenlase vastu, on Türgi toetamine teel ELi igati loomulik.

Idapartnerlus on samuti väga tähtis nii julgeoleku kui ka demokraatia ja inimõiguste levitamise seisukohalt. Partnerlus toob loodetavasti tulevikus kaasa ELi laienemise. Mõne partnerriigi olukord on üpris keeruline. Ukrainas on demokraatia arenemine peatunud ja maa muutunud autoritaarsemaks. Kaukaasias kestab ka kakskümmend aastat hiljem Aserbaidžaani ja Armeenia vahel sõjaseisukord. Armeenia keeldub seniajani tõmbamast oma okupatsioonivägesid välja Aserbaidžaani territooriumilt. Niinimetatud Minski grupp ei ole suutnud jõuda rahulepinguni. See pole õieti üllatav, sest kõigil kolmel Minski grupi liikmel on oma sihid. Venemaa on sõlminud Armeeniaga sõjalise lepingu ja tundub, et Venemaa on huvitatud sellest, et konflikt kestaks praegusel tasemel edasi. Sel moel saab Venemaa piirkonnas rohkem mõju avaldada. Prantsusmaa on traditsiooniliselt seisnud Armeeniale lähedal. Ühendriikides on aga maailma tugevaim armeenia lobi. Õieti on päris veider, et Minski gruppi ei kuulu EL, vaid ainult Prantsusmaa.

Rootsi ei ole küll NATO liige, vaid ainult partner, aga on selle organisatsiooniga lõimitud rohkemgi kui mõni tegelik liige. See puudutab nii relvastus- ja varustusstandardeid kui ka osalemist operatsioonidel. Rootsi on saatnud sõjaväelasi Afganistani ja Kosovosse ning osalenud õhuoperatsioonides Liibüa vastu ja mereväeoperatsioonidel piraatide vastu Aafrika rannikul. Ma ei oleks osanud uneski ette näha, et hääletan saadikuna Rootsi mereväe Aafrikasse saatmise poolt. Ometi on osalemisotsused saanud parlamendis suure, mõnikord lausa ühehäälse toetuse. Tõsi, viimasel ajal on nii vasakäärmuslased (endine kommunistlik Vasakpartei) kui ka rohelised hakanud selliseid ühisoperatsioone rohkem vastustama. Ka sotsiaaldemokraadid ei ole mitmete operatsioonide toetamisel olnud üksmeelsed.

ELi liikmena täidab Rootsi kõiki vajalikke eeskirju. Kogu ühine seadusandlus on Rootsis üle võetud. Kuid kodumaises avalikus poliitilises debatis jääb mulje, nagu poleks ELi pooldajate ja vastaste vaidlused ikka veel vaieldud. Praeguse Euroopa majanduskriisi taustal paistab Rootsi silma väga tugeva majandusega. Meil oli 1990. aastate algul omaenda kodumaine majanduskriis ja me võtsime sellest õppust. Siiski ei ole Rootsi jäänud kriisist täielikult puutumata, sest meie majandus on väga tihedalt seotud ülejäänud Euroopaga. Vabakaubandus ja deregulatsioon leiab endiselt suurt poolehoidu, mistõttu rootslased on üpris murelikud Euroopas süvenema kippuvate isolatsionistlike kalduvuste ja soovi pärast kehtestata finantstehingute maks.

Meie ajaloo kõige häbiväärsem kild oli mõistagi Balti põgenike väljaandmine Nõukogude Liidule.

Euroopa Liiduga ühinemisel pidi Rootsi lausa kehtestama uusi eeskirju põllumajanduses, mistõttu maal valitseb tugev toetus ELi põllumajandustoetuste poliitika muutmise kavadele. Rootsi on tavapäraselt aktiivselt osalenud ÜRO tegevuses, eriti rahutagamisoperatsioonidel. Meil olid maa- ja õhuväed 1960. aastatel Kongos, samuti olid Rootsi sõjaväelased Lähis-Idas ja Küprosel. Veel praegu on meil mõned vaatlejad Korea puhvertsoonis. Samal ajal on arutelud rolli üle ÜRO raames tublisti tugevnenud eriti praegu, mil endine välisminister Jan Eliasson alustab juulis tööd peasekretäri asetäitjana. Eliasson oli viimase sotsiaaldemokraatliku valitsuse välisminister, kuid teda austavad kõik poliitilised jõud. Tal on ka väga palju sidemeid kogu maailmas, millele on kaasa aidanud see, et ta on olnud suursaadik Washingtonis ning alaline esindaja ÜRO juures, samuti on ta olnud ÜRO Peaassamblee president.

Rootsis on kõlanud õigustatud soove reformida ÜROd, kuid organisatsiooni reformimine, mille liikmetest enamiku moodustavad mittedemokraatlikud maad, pole kaugeltki lihtne. Võimatu on ka kaotada Julgeolekunõukogu vetoõigust, kuni vetoõigusega riikidel on võimalus panna sellisele otsusele veto. Mainitud enamuse tõttu on veel riskantsem katse muuta inimõiguste deklaratsiooni. Tõenäoliselt on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon kõigist oma puudujääkidest hoolimata siiski veel mõnda aega parim rahvusvahelise koostöö ja rahutagamise areen.

Kokkuvõtteks võib öelda, et kui Rootsi suutis 17. sajandil tõusta tõeliseks suurriigiks ning kaotada peaaegu täielikult oma mõju 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel, siis praegu on riik taastamas oma uut aktiivset rolli nii Euroopa Liidu kui ka ÜRO raames.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Seotud artiklid