juuni 26, 2008

Üks Ameerikatest

Mingil teemal rääkimiseks on vaja piiritleda mõisted ja määratleda piirid. Meile on Ameerika enam-vähem USA sünonüüm, hispaania keelt kõneleva inimese jaoks on aga tarvis täpsustust, kas mõeldud Põhja-, Lõuna- või Kesk-Ameerikat. Kuna maailmajagu on põhja-lõuna suunal välja venitatud, siis mõisted Ida-Ameerika ja Lääne-Ameerika puuduvad. Samas on Ladina-Ameerika suurim geograafiline mõiste, mis on defineeritud keelekasutuse järgi. Varem on sarnaselt kasutatud ka Anglo-Ameerikat, see on aga jäänud puhtalt kultuuriliseks määratluseks.

Mingil teemal rääkimiseks on vaja piiritleda mõisted ja määratleda piirid. Meile on Ameerika enam-vähem USA sünonüüm, hispaania keelt kõneleva inimese jaoks on aga tarvis täpsustust, kas mõeldud Põhja-, Lõuna- või Kesk-Ameerikat. Kuna maailmajagu on põhja-lõuna suunal välja venitatud, siis mõisted Ida-Ameerika ja Lääne-Ameerika puuduvad. Samas on Ladina-Ameerika suurim geograafiline mõiste, mis on defineeritud keelekasutuse järgi. Varem on sarnaselt kasutatud ka Anglo-Ameerikat, see on aga jäänud puhtalt kultuuriliseks määratluseks.


Mart Tarmak

Üks Ameerikatest

Mingil teemal rääkimiseks on vaja piiritleda mõisted ja määratleda piirid. Meile on Ameerika enam-vähem USA sünonüüm, hispaania keelt kõneleva inimese jaoks on aga tarvis täpsustust, kas mõeldud Põhja-, Lõuna- või Kesk-Ameerikat. Kuna maailmajagu on põhja-lõuna suunal välja venitatud, siis mõisted Ida-Ameerika ja Lääne-Ameerika puuduvad. Samas on Ladina-Ameerika suurim geograafiline mõiste, mis on defineeritud keelekasutuse järgi. Varem on sarnaselt kasutatud ka Anglo-Ameerikat, see on aga jäänud puhtalt kultuuriliseks määratluseks.

Ladina-Ameerika piirid?
Kui meie manner Euraasia koosneb kahest maailmajaost, siis maailmajagu Ameerika moodustub kahest mandrist, mõiste Ladina-Ameerika aga haarab peaaegu kogu Lõuna-Ameerika ja osa Põhja-Ameerikast. Kuigi piiri vedamine Põhja- ja Lõuna-Ameerika vahele peaks olema ju lihtsam kui Euroopa ja Aasia vahele, ei ole ka selles osas üldtunnustatud kokkulepet. Mängu tuleb veel Kesk-Ameerika, mis on omakorda mitut moodi paika pandud. Kindlalt on Kesk-Ameerikas Belize, Guatemala, Honduras, El Salvador, Nicaragua ja Costa Rica. Põhjapoolt peetakse geograafiliselt piiriks Tehuantepeci maakitsust, mis jätaks väikese osa Mehhikost Kesk-Ameerikasse. Poliitgeograafias jäetakse Mehhiko tavaliselt Kesk-Ameerikast üldiselt välja, mõnikord on aga mugav see sisse jätta.
Lõunaotsas on Kesk-Ameerika geograafiline piir Panama maakitsus ja seal kulgev kanal, mis jätab osa Panamast Lõuna-Ameerikasse, ehkki just seal on kurikuulus Darieni tühe, kus katkeb maismaatee Põhja-Ameerikast Lõuna-Ameerikasse. Poliitgeograafias on seetõttu Kesk-Ameerika lõunapiir Panama ja Colombia vahel, aga Lõuna-Ameerika mitmed autorid arvavad kogu Panama Kesk-Ameerikast välja, kuna peavad seda Colombia provintsiks, mis eraldus 1903. aastal USA toel.
Ladina-Ameerika on eelkõige kultuuriline mõiste ja üldise käsitluse järgi moodustavad Ladina-Ameerika need riigid, kus riigikeeleks mõni romaani (vulgaarladina) keel. Mugavusest arvatakse sinna hulka tihtipeale ka inglise- või hollandikeelsed Kariibi mere maad. Eesti keeles on viimasel ajal vähe kasutatud Ladina-Ameerika ligikaudset sünonüümi (ligikaudset sellepärast, et vähemalt Haiti jääb välja) Ibero-Ameerika. Seitsme aastakümne tagune Eesti Entsüklopeedia aga suunab „Ladina-Ameerika” juurest just märksõnani „Ibeero-Ameerika”, kus öeldakse, et see on „hispaanlasist ja portugallasist koloniseeritud ja ametlikult hispaania- ja portugali-keelne Lõuna- ja Kesk-Ameerika, vastandina ingliskeelsele Anglo-Ameerikale. Kutsutakse ka Ladina- e. Romaani-Ameerikaks.”
Maailma jaotamisel tsivilisatsioonideks ei olda Ladina-Ameerika osas üksmeelel. Seda loetakse lääne tsivilisatsiooni lahutamatuks osaks, lääne tsivilisatsiooni alljaotuseks või ka omaette tsivilisatsiooniks. Lääne või transatlantilisse tsivilisatsiooni koos Euroopaga kuuluvast Põhja-Ameerikast (Anglo-Ameerikast) eristub Ladina-Ameerika lisaks keelele peamiselt ühiskonna korporatiivsuse tõttu. Samuti on lääne tsivilisatsioonis väga oluline protestantliku kiriku mõju, Ladina-Ameerika aga pea täiesti katoliiklik, sealjuures kohati tugevate indiaani usundite mõjudega. Viimastel aastatel on vahed hakanud kaduma, sest Ladina-Ameerikas juurdub üha tugevamini esindusdemokraatia ja üllataval kombel ka protestantlik kirik. Brasiilias, kus elanikud n-ö kirjade järgi katoliiklased, on pühapäeviti protestantlikes kirikutes käijate üldarv katoliku kirikuis käijate arvust suurem. Põhja- ja Lõuna-Ameerika lähenemist soodustab ka inimeste aina tihenev läbikäimine ja migratsioon.
Kui kogu maailmas inglise keele oskus üha kasvab, siis paradoksaalselt on ainus riik, kus selle osakaal suhteliselt väheneb, USA. Ühendriikide rahvaloenduse andmed aastast 2000 andsid hispaaniakeelsete (hispanics) arvuks 37 miljonit ja sellega läksid nad afroameeriklastest mööda. Hispaaniakeelsed on ka ainus USA minoriteet, mis on täielikult kõigis sfäärides säilitanud emakeele kasutamise. USA Rahvaloenduse Büroo (Census Bureau) andmetel oli 2005. aastal riigis hinnanguliselt 41,9 miljonit (14,5% elanikkonnast) hispaaniakeelset. Ladina-Ameerika laieneb.
Ladina-Ameerika jäi puutumata mõlemas eelmise sajandi maailmasõjas. Praegu on selle piirkonna riikidel maailma kõige väiksemad sõjalised kulutused. Samas on seal suured probleemid kasvava kuritegevuse ja narkokartellidega, lisaks Rio de Janeiro favela’des kohati lausa sõja mõõtmed võtvad kokkupõrked allmaailma ja korrakaitsjate vahel, samuti Kesk-Ameerika linnade nuhtluseks kujunenud noortegängid maras. Ladina-Ameerika riigid kuuluvad maailma pikemaaegse järjepideva iseseisva riikluse kandjate sekka. Nende riikide eluiga on üle kahe korraga pikem kui Kesk- ja Ida-Euroopa maadel, aga samuti tunduvalt pikem kui ka näiteks Itaalial või Saksamaal.
Machismo?
Ehkki Ladina-Ameerikaga assotsieerub tugev macho-kujund, on viimaste aastakümnete naiste üha suurema esindatuse ülemaailmne suund nii poliitikas kui ärijuhtimises eriti tugevalt nähtav just Ladina-Ameerikas. Selle peamiseks põhjuseks on naiste hea haridustase. Kui maailma muude piirkondade arenguriikides on tütarlaste haridusvõimalused kõikjal poiste omadest halvemad, siis osaliselt arengumaailma ja osaliselt sinna mitte enam kuuluvas Ladina-Ameerikas ületab tüdrukute arv õpilaste hulgas poiste arvu kõikides kooliliikides algkoolist ülikoolini. Samuti on pärast kaheksakümnendate aastate autoritaarsete režiimide langemist enamikus riikides taastatud esindusdemokraatia. Üle kümne Ladina-Ameerika riigi on esinduskogude valimistel sisse seadnud sookvoodid, mille järgi kummagi soo esindate osa ei saa olla olenevalt riigist väiksem kui 20–40 protsenti. Colombias on lisaks selline nõue kehtestatud ka täidesaatva võimu osas, nii et valitsuses ei saagi olla alla 30 protsendi naisi.
Statistikat vaadates ongi naised parlamentides esindatud kõige rohkem Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, kus nad moodustavad 19,9% (sealhulgas USAs 16,3 ja Kanadas 20,8%) saadikutest. Euroopa OSCE liikmesriikides on see number 19,8% (sealhulgas Põhjamaadel 41,6%; meie riigikogu protsent on 21,8.) Ladina-Ameerika suurima naiste esindatusega parlament on Costa Ricas, kus naisi on 38,6%. Argentinas on naisi seadusandlikus kogus 35%. Sinna vahele jääb küll veel 36 protsendiga Kuuba, aga selles riigis on kandidaatide arv võrdne kohtade arvuga, mis on rahvusassamblees nii suur kui 609. Seaduses on küll punkt, et alla 50% häältest saanud kandidaat jääb valimata, aga sellist asja ei ole veel kordagi ette tulnud.
Praeguse seisuga on maailmas protsentuaalselt kõige rohkem naisministreid Soome valitsuses (55%). Esikümnes, kus on esindatud kolm Ladina-Ameerika riiki, on veel Norra (52,6%), Hispaania (47%), Lõuna-Aafrika (46%), Nicaragua ja Rootsi (45%), Prantsusmaa (43,7%), Ecuador (41,1%), Tšiili (40,9%) ja Austria (40%). (Eesti valitsuses on naisministreid 21,4%.)
Teame, et maailma esimene demokraatlikult presidendiks valitud naine oli Vigdí­s Finnbogadí³ttir, kes sai Islandi presidendiks 1980. aastal. Teda valiti tagasi kolmel korral, seejuures kahel korral ilma vastaskandidaadita, aga 1988. aastal oli ainsaks konkurendiks samuti naine – Sigríºn Thorsteinsdí³ttir.
Äsjastel presidendivalimistel Argentinas oli samamoodi. Kuigi kandidaate oli üles seatud rohkem, oli Cristina Ferní¡ndez de Kirchneri peamine ja reaalne vastane Elisa Carrií³, kes võitis hääletuse kolmes kõige suuremas linnas: Buenos Aireses, Cí³rdobas ja Rosarios. Kui oleks tarvis läinud valimiste teist vooru, ei ole sugugi selge, kumb daamidest osutunuks valituks. Kahevoorulistel valimistel, kus teises voorus vastamisi kaks esimeses voorus enim hääli saanud, kuid ikka alla 50% jäänud kandidaati, võidab tavaliselt esimese vooru teine, sest kui esimeses voorus annab valija oma poolthääle, siis teises voorus hääletab eeskätt oma soosikust ilmajäänu vastu.
10. detsembril vahetab Cristina (nii kutsuvad teda valijad ja ainult nii nimetab teda kampaanialehekülg) presidenditoolil välja oma abikaasa Néstor Kirchneri. Perekonnanime kasutus näitab suhtumist. Hispaania perekonnanimed koosnevad kõigepealt isa perekonnanimest ja sellele järgnevast ema perekonnanimest. Naistel asendab abiellumisel ema perekonnanime abikaasa isa perekonnanimi, mis liitub omastavalise eessõna de abil. Seega näitab Cristina Kirchneri kasutamine tulevast presidenti kui eelkõige oma mehe naist, Cristina Ferní¡ndez aga rõhutab tema enda isiksust. Siin tuleb mainida siiski ka asjaolu, et kui isa perekonnanimi on väga laialt levinud, eelistatakse lühema vormi puhul ema nime. Nii ei tea me mitte Gabriel Garcí­at ega José Luis Rodrí­guezt, vaid Gabriel Mí¡rquezt ja José Luis Zapaterot.
Naised, kes on saanud presidendiks Ladina-Ameerikas, on tavapäraselt kas kunagise presidendi abikaasad või saanud presidendiks mitte valimiste tulemusena, vaid riigipea asendajana tema ametiaja lõpuni mittejõudnud. Või esinevad need kaks asja koos. Vaid kaks naissoost riigipead selles piirkonnas ei kuulu kummagi kategooria alla.
Ladina-Ameerika esimene naispresident oli Nicaraguas valitud Violeta Barrios de Chamorro, kes juhtis riiki aastail 1990–97. Oma poliitilise karjääri alguses võitles ta Somozade perekonna diktatuuri vastu, mille kukutamise järel aga asus opositsiooni sandinistidega, kelle valitsemismeetodid ja arengukavad ei olnud talle vastuvõetavad. 1990. aasta presidendivalimistel võitis ta (tänavu uuesti presidendiks tõusnud) sandinistide liidrit Daniel Ortegat. Violeta Barrios de Chamorro suutis leevendada kodusõja tekitatud lõhesid ühiskonnas, liberaliseerida majandust ja vähendada riigi militariseeritust.
2006. aastal valiti Tšiili presidendiks Michelle Bachelet, kelle isa oli lennuväekindral, kes suri Pinocheti riigipöörde järel vangistuses. 1975. aastal oli Michelle Bachelet samuti mõned kuud vangistuses, mille järel lahkus Tšiilist kõigepealt Austraaliasse ja siis DDRi. Kodumaale pöördus ta tagasi juba 1979. aastal ning hiljem oli Ricardo Lagose valitsuses kõigepealt haridus- ja siis kaitseminister. Forbesi maailma mõjukaimate naiste tabelis on ta kahel viimasel aastal ladina-ameeriklannadest kõrgeimal kohal: 2006. aastal 17. ja 2007. aastal 27. positsioonil.
Presidendiametis on Ladina-Ameerikas olnud veel naisi. Marí­a Estela Martí­nez de Perí³n oli Juan Perí³ni kolmas naine ja parajasti asepresident, kui ta abikaasa 1974. aastal suri ning ta ise ligi kaheks aastaks Argentina presidendiks sai. Isabel, nagu teda kutsuti, ei saavutanud rahva seas kunagi sellist populaarsust kui Perí³ni teine abikaasa Evita. 1976. aastal kaotas ta veretu riigipöörde järel ametikoha ja oli viis aastat koduarestis. Avalikkuse tähelepanu alla sattus madalat profiili hoidnud ekspresident tänavu jaanuaris, kui ta Hispaanias arreteeriti. Põhjuseks tema poolt allkirjastatud kolm dekreeti, millega sai võimalikuks armee kasutamine “õõnestavate elementide” mahasurumiseks ja mille tagajärjel inimesi kadunuks jäi. Praegu on ta Hispaanias koduarestis ja Argentina taotleb tema väljaandmist.
1979-80 täitis Boliivia presidendi kohuseid Lidia Gueiler Tejada, kes sai pärast riigipööret kompromisslahendusena parlamendi alamkoja esimehe kohalt ajutiseks presidendiks ja kes kukutati Boliivia ajaloo 129. riigipöördega veidi enne järgmisi valimisi. Riigipöördekatsete vahel täitis aastail 1990-91 Haiti presidendi kohuseid Ertha Pascal-Trouillot.
1997. aasta veebruaris oli kaks päeva Ecuadori president Rosalí­a Arteaga Serrano. Tema täitis asepresidendina võimult lahkuma sunnitud president Abdalí¡ Bucarami koha.
Aastatel 1999–2004 oli Panama president Mireya Moscoso Rodrí­guez. Tema oli samuti endise presidendi abikaasa. Arnulfo Arias Madrid oli Panama president kolmel korral (1940–41, 1949–51, 1968) ja iga kord lõppes tema ametisolek riigipöördega, kusjuures viimasel korral sai ta ametis olla vaid kaks nädalat. Riiklikul tasemel narkokaubandusega tegelnud kindral Manuel Noriega diktatuuri ajal viibis Arnulfo Arias Madrid eksiilis Miamis ja avaldas soovi uuesti kandideerida presidendiks 1989. aasta valimistel, kuid suri paraku aasta varem. Mireya Moscoso kaotas presidendivalimistel 1994. aastal kuid oli edukas viis aastat hiljem. Kuna riigil oli lisaks presidendile tarvis ka esimest leedit, nimetas Mireya Moscoso selleks oma õe.
Välisministriks on naised olnud Argentinas, Belizes, Colombias (koguni neli naisvälisministrit eri aegadel), Dominikaani Vabariigis, Ecuadoris, El Salvadoris, Guatemalas, Haitis, Mehhikos, Nicaraguas, Paraguays, Tšiilis. Tähelepanu väärib, et 2003. aastal Ecuadori välisministriks saanud Nina Pacari Vega on ketšua. Ametisolevad naisvälisministrid Ladina-Ameerikas on praegu Patricia Espinosa Cantellano Mehhikos ja Marí­a Fernanda Espinoza Ecuadoris.
Kuigi kulutused relvajõududele püsivad Ladina-Ameerikas minimaalsete välisohtude tõttu suhteliselt madalad, on sõjavägi läbi ajaloo etendanud jõulist rolli sisepoliitikas. Viimastel aegadel küll enam mitte. Praegu on kaitseministriks naine Argentinas, Ecuadoris, Nicaraguas, Tšiilis ja Uruguays. Tänavu hukkus helikopteriõnnetuses Ecuadori kaitseminister Guadalupe Larriva Gonzí¡lez, kes oli ametis saanud olla kõigest kümme päeva. Tema kohale asus Lorena Escudero Durí¡n.
Nihe vasakule?
Ladina-Ameerika riikide viimaste aastate valimiste käigus on täheldatud vasakpoolsemate parteide võimuletulekut. Vasakpoolsust euroopalikus tähenduses (sotsiaaldemokraatia) esindavad Tšiili president Michelle Bachelet, Uruguay president Tabaré Ví¡zquez Rosas ja Brasiilia president Luiz Iní¡cio Lula; mõnede vaatlejate arvates liigub sinnapoole ka Nicaragua president Daniel Ortega, kunagine marxistlik revolutsionäär ja riigijuht. Võimalik, et tegu on siiski soovmõtlemisega, sest lisaks sõprusekinnitustele Hugo Chí¡veze ja Fidel Castroga peaks ettevaatlikuks tegema Ortega suhtlemine Iraani presidendi Mahmoud Ahmadinejadiga, kes külastas Nicaraguat kohe Ortega võimuloleku esimesel nädalal. Märtsis külastas Nicaragua president vastuseks Iraani ja Ahmadinejad nimetas kahe riigi liitu „võitmatuks”.
Omaette nähtus on populistlik vasakpoolsus. Populistlike presidentide hulka liigitatakse eelkõige Ecuadori president Rafael Correa Delgado, Boliivia president Evo Morales ja Argentina seni veel president Néstor Kirchner, kes annab 10. detsembril presidendiameti üle abikaasa Cristinale. Venezuela kõikvõimas riigipea Hugo Chí¡vez on aga endale võtmas Kuuba comandante Fidel Castro rolli: Venezuela parlament kiitis 24. oktoobril heaks põhiseaduse reformikava, millega presidendi võim veelgi tugevneb ja mis institutsionaliseerib „XXI sajandi sotsialismi” riikliku doktriinina.
Ladina-Ameerika paremtsentristlikud presidendid on Felipe Calderí³n Mehhikos, Colombia tagasivalitud president ílvaro Uribe ning Peruu president Alan Garcí­a ja Costa Rica president Óscar Arias. Kaks viimast valiti uuesti presidendiks 16aastase vaheaja järel.
Kas siis mõni indiaani keel?
Nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikas on eranditult kõigis riikides riigikeeleks mõni Euroopa keel ja ka asjaajamine käib vaid neis imporditud keeltes. Siiski on nende kõrval saanud riigikeele staatuse nii Peruus kui ka Boliivias aimara ja ketšua ning Paraguays guaranii keel. Paraguay on ainus riik, kus põlist Ameerika keelt räägitakse kõigis ühiskonnakihtides.
Guaranii keele nii tugeva positsiooni säilimise üheks oluliseks põhjuseks arvatakse Paraguay isoleeritust: rannik jäi maast kaugele, sisserändajate hulgas oli naisi väga vähe ja eurooplased abiellusid indiaani naistega. Keelt aga hoiavad alal ikka ja alati naised. 1996. aasta andmetel oskas viiest miljonist Paraguay elanikust guaraniid vabalt 95 protsenti, kusjuures 52 protsenti elanikest oskas üksnes guaranii keelt. Guaranii on ka ainus indiaani keel üldse, mille kõnelejate enamik ei ole indiaani päritolu. Kui kõikjal mujal Ameerikas on sajandite vältel toimunud ainult ühesuunaline nihe keelevahetuses suurte Euroopa keelte suunas, siis ainus erand ongi Paraguay ja guaranii. Seal on protsess, mis sai alguse pärast diktaator Alfredo Stroessneri võimu lõppu, teisesuunaline. Pealinnas Asuncií³nis, kõnelemata provintsidest, on kuulda, kuidas inimesed suhtlevadki guaranii keeles.
Guatemala elanikest on 60 protsenti indiaanlased ja 30 protsenti mestiitsid, nii et usutavasti võiks riigikeele staatuse saada ka maia keel. Tänavustel presidendivalimistel kandideeris maia päritolu Rigoberta Menchíº, 1992. aasta Nobeli rahupreemia laureaat, kes sai küll vaid 3 protsenti häältest.
Meie arenguabi?
2005. aastal valiti Boliivia presidendiks aimara päritolu Evo Morales. Teda on üsna õigustatult pandud ühte ritta Ladina-Ameerikas viimastel aastatel võimule valitud populistlike poliitikutega, kelle eesotsas soovib olla Venezuela president Hugo Chí¡vez. Sarnasus on tõesti olemas. Siiski on nn Boliivia revolutsioonis üks külg, mis võiks pälvida sümpaatiat. Nimelt on deklareeritud indiaani keelte prestiiži tõstmine ja kasutusala laiendamine. Sarnane protsess on ju üsna lähedases ajaloos käivitunud ja meie jaoks soodsalt arenenud Eesti- ja Liivimaal. Saksa keele positsioon asjaajamises ja hariduse saamisel tundus üsna kõigutamatu, nüüdseks on aga ta Eestis ja Lätis parimal juhul viies osatav keel. Kas oleks võimalik kujutleda, et mõnekümne aasta pärast (ajaloolised protsessid ju kiirenevad) võiks põlisrahva keel olla näiteks Boliivias kasutusel kõikides keele kasutussfäärides? Kas võiks, alles otsustamises osalisteks saanud inimeste soov oma elu korraldada päädida sellega, et meie ühine kultuuriruum rikastuks uute kõiki keele funktsioone täitvate keeltega. Boliivia on just oma valikut tegemas. Hispaania keele taandumine on ajaloos korra aset leidnud. Kui Hispaania Ameerika kolooniad iseseisvusid XIX sajandi algupoolel, siis Filipiinidel sai Hispaania ülemvõim otsa alles 1898. aasta Hispaania-USA sõjaga. Kuna aga Filipiinidele polnud erinevalt Ameerikast sisserännet Euroopast, ei ulatunud hispaania keele mõju kaugemale kui ametlikus asjaajamises tarvis oli. Ja juba 1913. aastal oli inglise keele oskajaid Filipiinidel hispaania keele oskajatest rohkem. 1987. aasta konstitutsiooniparandus kaotas hispaania keele staatuse ametliku keelena ja praegu on selle saareriigi ainus ametlik keel tagalog ehk pilipino. Tänapäevaks on alles jäänud vaid hispaania perekonnanimed ja ka eesnimed pannakse traditsiooniliselt sageli hispaaniapäraseid, kuid hispaania keele oskajaid kohtab harva.
Kas oleks aga boliivlastel midagi meie kogemusest õppida? Või paraguaylastel? Sest kuigi selles riigis pea kõik räägivad oma igapäevajutte guaraniis, on ilukirjandust hakanud rohkem ilmuma alles viimastel aastatel. Ja alles 2006. aastal alustas ilmumist guaraniikeelne ajakiri íra. Viimati ilmus guaraniikeelne ajakiri 1870. aastal.
Eesti arengukoostöös suudame pakkuda oma üleminekuaja kogemusi majanduse vabastamisel, meie infotehnoloogiaideed on ülevõtmisväärilised nii arengumaadel kui arenguriikides. Meie kogemus eelmise sajandi algusest ja ülemöödunud sajandist vääriks aga ehk samuti tänapäeva seisukohalt ülevaatamist. Kuidas asjaajamine muutus eestikeelseks, kuidas haridussüsteem kuni ülikoolini välja? Mismoodi kujunes terminoloogia? Mismoodi oma emakeelt hoida?
Me võiksime sellega tegeleda.