veebruar 12, 2016

Ukraina sõjaväe vabatahtlikud: traditsioonide järg

AFP/Scanpix

Mineviku vead kipuvad tänapäeva vabatahtlike seas korduma.

Sõjategevus Ida-Ukrainas näitas rohkesti probleeme Ukraina jõustruktuurides, seda nii regulaararmees kui ka siseministeeriumi sõjaväestatud üksustes. Probleeme tekitasid ülepaisutatud ja ebaefektiivne juhtimine, olematu sõjaväelogistika, isikkoosseisu nõrk moraal ning iganenud relvastus ja varustus. Paljude probleemide tõttu ei suutnud demoraliseeritud Ukraina armee sõjalise konflikti algul talle püstitatud riigikaitselisi ülesandeid täita. Juba sel ajal ehk 2014. aasta kevadel ilmnes Ukrainas ülimalt kriitilises olukorras vabatahtlikkuse fenomen. Nimelt hakkasid kodanikuühiskonna liikmed, kes ei olnud varem riigikaitsega seotud, moodustama vabatahtlikke sõjaväestatud üksusi ja üles ehitama tõhusat logistilist ketti terrorivastase operatsiooni piirkonnas (Anti-Terrorist Operation Zone, ATO-zone) tegutsenud Ukraina armee varustamiseks. Vabatahtlikkus kui kodanike initsiatiiv oli seotud Maidani revolutsiooni ajal ilmnenud ennenägematu rahvusliku tõusuga. Kuivõrd oli selline ulatuslik rahvuslik sõjavabatahtlike liikumine üllatuseks ja kas sel on kindlaid seoseid Ukraina rahvusliku ajalooga? Näib, et kõige aktuaalsemaks küsimuseks saab selle juures Ukraina vabatahtlike üksuste staatus ja tulevik, mis paistab veel ebaselge olevat.
Ukraina sõjaajalugu läbivaks omapäraseks nähtuseks võib pidada atamanštšina’t – üksteisest sõltumatute ja isehakanud liidrite juhitud ning ühes kindlas piirkonnas tegutsevaid sõjalisi jõuke. See termin pärineb sõnast „ataman“, mis tähendab vabameelsete sõdalaste juhti. Etümoloogiliselt võis „ataman“ tekkida türgi ja poola keele mõjul, mis oli loomulik Ukraina stepi elanikele 15.-16. sajandil. Kuigi sõna „atamanštšina“ kasutatakse valdavalt Ukraina revolutsiooni ja kodusõja (1917–1921) kontekstis, ulatuvad atamanštšina juured sügavalt Ukraina ajalukku, nimelt müstilisse ja legendaarsesse Zaporižžja kasakate aega.1
15. sajandil asusid stepi lõunapiirile, tänapäeva Zaporižžja aladele, elama enamasti jooksikpõllumeeste seast tulnud jahi- ja kalameeste relvastatud grupid, keda hakkasid 16. ja 17. sajandil piirikaitseteenistusse võtma nii Poola kuningriik kui ka Moskva tsaaririik. Kasakateks kutsutud vabasõdalased allusid atamanile (hetmanile) ja said laiad õigused ning volitused, mis soodustasid omapärase sotsiaalse grupi moodustamist Zaporižžja Sitšis. Ukraina kasakad näitasid kõrget lahinguefektiivsust ja püsisid eraldi grupina kuni Katariina II korraldatud küüditamiseni. Edaspidi peeti Ukrainas Zaporižžja kasakaid rahvuskangelasteks, kuna nendest laulsid rahvalaulikud kobsaarid ja kasakatest sai rahvuslik müüt, hiljem küll kirjanduslikult töödeldud.2
Tänapäeval teevad Ukraina sõjaväevabatahtlikud Zaporižžja Sitši kasakaid järgi mitte ainult sümboolikas ja välimuses, vaid isegi käitumises. Läbi Ukraina 20. sajandi sõjaajaloo esineb Sitš mitme Ukraina rahvusliku vabatahtliku üksuse nimetusena. Ja seda mitte juhuslikult, sest Sitš ühendab sümboolselt endas sõjalist efektiivsust (kasakad), rahvuslikke traditsioone (riietus, välimus, bõliinad), vabadust (kasakate eriõigused), demokraatiat (kasakate kollegiaalne juhtimine, Raada) ja lõpuks rahvuslikku patriotismi. Sitšilasteks nimetati Galiitsia sportlikke rahvusseltse ja Taga-Karpaatia omakaitset. Sitši küttideks olid Austria-Ungari koosseisus formeeritud Ukraina rahvusväeosa Ukraina Leegion USS ja Ukraina Ülestõusuarmee partisanid Teise maailmasõja ajal.3
Atamanštšina ja kasakate Sitši omavoli puuduseks võib tuua nende killustatuse, mis on pärandunud ka tänapäeva Ukraina vabatahtlikele pataljonidele. Eriti ilmekalt esines atamanštšina nähtus Ukraina kodusõja ajal aastatel 1918–1921. Kokku võitles Ukraina erinevates vabatahtlikes üksustes ja ülestõusnute salkades üle 200 000 inimese, mis sundis Punaarmeed selles piirkonnas nõukogude võimu kehtestamiseks rakendama olulisi sõjalisi jõude. Kuid omapäine juhtimine, allumatus keskvõimudele ja vabatahtlike üksuste formeerimise regionaalne eripära viisid lõpuks Ukraina Rahvavabariigi (UNR) sõjalise kaotuseni 1920. aastal.4
Kõige efektiivsemaks ja arvukamaks Ukraina rahvuslikuks vabatahtlikuks relvaformeeringuks Teise maailmasõja ajal võib pidada Ukraina Ülestõusuarmeed (UPA). Olles loodud Ukraina rahvuslaste organisatsiooni OUN poolt oktoobris 1942, tegutses UPA üheaegselt nii Saksa kui ka Nõukogude vägede vastu Ukrainas. UPA üksustes sõdinud partisanide koguarvuks peetakse ligi 100 000 vabatahtlikku ja selle hulka pole arvatud vabatahtlikke abilisi – sidemehi ja -naisi, varustajaid, meedikuid ja muud abipersonali. Kasutades valdavalt sissitaktikat, suutsid UPA üksused edukalt sõdida Nõukogude võimu vastu kuni 1953. aastani.5 Siiski säilis nõukogude vastu võidelnud ukrainlastel üpris suur killustatus ideelisel pinnal. Nii lõhenes OUN kahte leeri sakslastega koostöö jätkamise küsimuse tõttu. Mõõdukam leer, milles võis olla rohkem kui 80 000 vabatahtlikku, jätkas teenistust Saksa relvaformeeringutes.6
Kohe pärast Ukraina taasiseseisvumist 1991. aastal kerkis üles küsimus UPA ja tema ideelise juhi Stepan Bandera staatusest. Nõukogude Liidu ajal laimati UPA tegevust, mistõttu rahval kujunes välja stereotüüpne arusaam banderalastest. Suhtumine Ukraina rahvuslaste organisatsiooni OUN ja UPA tunnistamine sõdivaks osapooleks Teises maailmasõjas ning oma mineviku üldine ümbermõtestamine kutsus esile teravad diskussioonid, mis kestavad siiani, hõlmavad kõiki kodanikke kuni presidendini välja ja lõhestavad Ukraina ühiskonda.7 Rahvuslikult meelestatud ukrainlastel püsib siiski heroiline ettekujutus UPA võitlejatest, mistõttu selle sümboleid kasutasid Ukraina vabatahtlikud 2014.-2015. aasta relvakonfliktis.
Peab tõdema, et Ukraina rahvuslikud sõjaajaloolised traditsioonid mängisid olulist rolli viimases sõjas osalenud Ukraina vabatahtlike üksuste loomisel. See ilmnes mitte ainult üksuste nimetustes, vaid tihti ka organisatsioonilises jaotuses, auastmetes, omavahelises pöördumises ja vormielementides. Nii tuletati uue Ukraina armee välivormi müts USSi ja UPA vormimütsist. Mitmed vabatahtlikest moodustatud pataljonid kasutavad oma tikitud käiseembleemidel Zaporižžja kasakate, OUNi ja UPA sümboleid. Organisatsioonilises struktuuris kasutatakse USSi leegioni ja UNRi armee eeskujul mõnes tänapäeva vabatahtlikus üksuses roodu asemel sõna „sotnja“. Samuti kasutatakse vabatahtlikes üksustes UPA eeskujul usalduslikku pöördumist „sõber“ või „vend“. Mitmed Ukraina vabatahtlikud pataljonid kasutavad Bandera OUNi punamusta lippu, mis peaks sümboolselt tähistama „rahvuslaste verd omal maal“.
Pärast Maidani revolutsiooni ja seejärel puhkenud konflikti Krimmis ja Ida-Ukrainas hakkasid patriootiliselt meelestatud ukrainlased spontaanselt koonduma gruppidesse ja suunduma konfliktipiirkonda. Esimesed sellised grupid tekkisid Maidani omakaitse liikmetest, seejärel tekkisid erinevate poliitiliste parteide relvagrupid ja erinevad formeeringud ühiskondlike aktivistide ümber või elukoha järgi. 2014.-2015. aasta sõjas osalenud Ukraina vabatahtlike üksusi võib nende alluvuse järgi tinglikult jagada nelja kategooriasse: maakaitsepataljonid (ka territoriaalpataljonid; kaitseministeeriumi alluvuses), siseministeeriumi erioperatsioonide pataljonid, Rahvuskaardi reservpataljonid (Rahvuskaart, endised siseväed), vabatahtlik korpus Paremsektor (DUK PS).8
Kui diferentseerida tänapäeva Ukraina vabatahtliku liikumise üksusi nende formeerimise iseloomu järgi, siis võib välja tuua poliitiliste parteide loodud üksused (polk Azov, pataljonid Sitš, Karpaatia Sitš, pataljon OUN, Ukraina vabatahtlik korpus Paremsektor ja mõned teised), kodanikuinitsiatiivil või ühiskondlike aktivistide ümber tekkinud relvaformeeringud (pataljon Donbass, pataljon Aidar ja teised) ja riigivõimu või kohalike omavalitsuste loodud maakaitsepataljonid (territoriaalpataljonid).
Vaatamata sellele, et vabatahtlikud pataljonid olid konflikti algul relvastatud vaid käsitulirelvadega ja tundsid puudust varustuse järele, suutsid nad edukalt vastu seista separatistide relvaformeeringutele Ida-Ukrainas. See andis riigile võimaluse viia sisemaal läbi mobilisatsioon ja koondada regulaararmee üksused konfliktipiirkonda. Kuid ajalooline kogemus (atamanštšina-nähtus) ja reaalne olukord (allumatus, marodöörlikud ja sõjaroimarlikud juhtumid) tõid esile riigivõimu ja armee juhtkonna umbusu vabatahtlikesse. Selle tulemusel ja Minski kokkulepete nõuetel allutati 2015. aasta kevadel vabatahtlikud üksused poolsunniviisiliselt riiklikele jõustruktuuridele ja viidi konfliktipiirkonnast välja. Praegu jääb Ukraina vabatahtlike üksuste tulevik ja vabatahtlike potentsiaali kasutamine riiklikes huvides lahtiseks. Formaalselt riiklikesse jõustruktuuridesse integreeritud endised vabatahtlikud üksused säilitavad oma lahinguvõimekuse, täiendavad relvastust ja varustust, õpetavad välja isikkoosseisu. Muret tekitab vabatahtlike jätkuv ebalojaalsus riigivõimude suhtes ja nende mõjutamine poliitiliste ja ühiskondlike gruppide poolt.
Üldkokkuvõttes peab tõdema, et minevikus tekkinud arengusuunad ja tehtud vead kipuvad tänapäeva vabatahtlike seas korduma. Patriootiliselt meelestatud ja erinevate liidrite (atamanide) poolt juhitud üksused näitasid kõrget lahinguefektiivsust, kuid ähmase tuleviku taustal ja pärast kaotatud sõda kistakse nende atamanide initsiatiivil relvastatud vabameelseid vabatahtlike üksusi poliitilisse võitlusse sisemaal. Nii muutuvad vabatahtlike killustatus, omavahelised vastuolud ja konflikt keskvõimudega hukatuslikuks mitte ainult vabatahtlikele endile, vaid kogu Ukraina riigile.
______
1 Ю Митрофаненко, Отаманщина як історичне явище: погляди В. Винниченка та С. Петлюри. Наукові записки. Вип. 92. Серія: філологічні науки. Кіровоград: РВВ КДПУ імені В. Винниченка, 2010. С. 175 – 181.
2 В.А. Смолій та ін. (Ред). Історія українського козацтва. T. 2. Київ: Києво-Могилянська академія, 2007. Т. 1., 799, С. 723; Сергей Екельчик, История Украины. Становление современной нации. Киев: КИС, 2012, С. 45-49.
3 М. Р. Литвин, Легіон Україньских січовіх стрільців: військове навчання, виховання, бойовий шлях –Велика війна (1914−1918 рр.) і Україна: історичні нариси. Київ: ТОВ «Видавництво «КЛІО»», 2013, С. С. 159−177; Iван Монолатiй. УкраÏньскi легiонери. Формування та бойовий шлях украÏнских сiчових стрiльцiв 1914-1918 рр. Київ: Tempora, 2008, С. 36–39, 60. M. Вегеш, Карпатська Січ: сторінки історії (1938−1939). Ужгород: М. Вегеш, 1996, С. 23–25.
4 Дмитрий Венедеев, Украинский фронт в войнах спецслужб. Украинский институт военной истории: Киев, 2008, С. 35–41. Ярослав Тинченко, Новітні Запорожці. Війска Центральной Ради, березень 1917 р. – квітень 1918 р. Київ, Темпора, 2010, С. 96–102.
5 І. Патриляк, Військова діяльність ОУН(Б) у 1940−1942 роках. НАН України; Інститут історії України, КНУ ім. Т. Шевченка, 2004, С. 598.
6 Сергей Дробязко, Восточные добровольцы в Вермахте, полиции и СС. АСТ: Москва, 2000, С. 44-45.
7 І.О. Кресіна, Проблеми консолідаціі україньского суспільства. Політична система для України: історичний досвид і виклики сучасності (Ніка-Центр: Киїе, 2008), C. 920–922; B. Сергійчук , Тавруючи визвольний прапор. Діяльність спецбоївок НКВС-НКДБ під виглядом УПА. Київ, 2006, С. 160–163.
8 Юрий Бутусов, Добровольческие батальоны: структура, страхи, проблемы боевого применения, – Зеркало Недели – Украина, № 30, 29.08.2014, gazeta.zn.ua/internal/dobrovolcheskie-batalony-str… vaadatud 26.11.2015