veebruar 15, 2019

Ukraina õigeusu kiriku iseseisvumine ja õigeusu kiriku tulevik

Ukraina kirik võib olla võitnud lahingu, aga mitte sõda.

3. veebruaril seati Kiievis toimunud pidulikul teenistusel ametisse Ukraina õigeusu kirikupea metropoliit Epifanius. Sellega lõppes iseseisva Ukraina õigeusu kiriku loomisprotsess. Kõigile, kes Ukrainas toimuvat on jälginud, on ammugi selge, et sealse iseseisva õigeusu kiriku väljakuulutamisel on lisaks kohaliku usumaastiku korrastamisele ka poliitiline dimensioon. See avaldub eeskätt suhetes Venemaa ja Vene Õigeusu Kirikuga (VÕK), kuid sel on ka avaram geopoliitiline mõju, mis puudutab nii õigeusu kiriku kasutamist Vene maailma välispoliitilise instrumendina kui ka õigeusu maailma jõujoonte ümbermängimist. Jõujoonte paigast nihutamine on õigeusu kirikus Ukraina sündmuste tulemusena alles alanud, kuid on juba jõudnud umbes 300 miljonit inimest koondava kiriku liikmeskonna jaoks juhatada sisse uue ajastu, mida iseloomustab senisest hoopis selgemalt välja joonistunud kirikutevaheline lõhe ja kirikuõigusliku korra eiramine. Õigeusu maailma kõrval tuleb tähelepanu juhtida võimalikele stsenaariumidele, mis on Vene kiriku ja võimude jaoks arutluse all, et kompenseerida Ukraina kiriku loomisega saadud kaotust. Võtame järgnevas vaatluse alla mõlemad teemad.

Ukraina kiriku iseseisvuse väljakuulutamise ajajoon

Alates 2016. aastast, mil Ukraina ülemraada pöördus Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi poole, et viimane annaks Ukraina õigeusu kirikule iseseisvuse, on Ukraina õigeusklike enamus liikunud järjekindlalt kirikliku iseseisvuse suunas. 2018. aasta aprillis kordas kahe aasta tagust ülemraada ettepanekut ka Ukraina president Petro Porošenko ning läks sellega Istanbuli Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi Bartholomeose jutule. See on Ukraina õigeusklike jaoks viimase saja aasta jooksul juba mitmes katse Vene Õigeusu Kirikust eralduda. Sel korral saatis neid viimaks edu.

Iseseisvuse andmise protsess kulges 2018. aastal samm-sammult ja kindla stsenaariumi järgi. Septembri alguses saatis patriarh Bartholomeos Ukrainasse kaks kõrget vaimulikku iseseisvust ette valmistama. Murdepunkt saabus 11. oktoobril, kui Konstantinoopoli patriarhaadi sinod kinnitas taas, et iseseisvuse andmisega liigutakse edasi ning patriarhaat otsustas selleks astuda ka järgmised sammud. Esiteks otsustati luua Kiievisse otse Konstantinoopoli patriarhile alluv kiriklik struktuur, et kirikupeal oleks voli Ukraina alal tegutseda; teiseks otsustati taastada kahe Ukraina ametis oleva kirikupea õigused kiriku ametikandjatena ning nende kiriku osadus ülejäänud õigeusu maailmaga.

Seni olid Kiievi Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik ja Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik, mis koondavad praeguseks üle poole Ukraina õigeusklikest, teiste õigeusu kirikute osadusest välja arvatud. See tähendab, et ülejäänud õigeusu maailm neid kirikuid ja nende juhte ei tunnustanud, küll aga oli tunnustatud kirikuna Ukrainas tegutsemas Moskva patriarhaadile alluv Ukraina õigeusu kirik. Samuti otsustas Konstantinoopoli patriarhaadi sinod tühistada 1686. aastast pärit otsuse, millega oli andnud Vene Õigeusu Kirikule õiguse pühitseda ametisse Kiievi metropoliit. Soov see sajanditevanune otsus tühistada oli kõlanud nii Ukraina ülemraada saadikute kui ka president Petro Porošenko pöördumises patriarhi poole. Viimaks kutsus Konstantinoopoli patriarhaat kõiki osapooli üles hoiduma kirikute ja kloostrite ülevõtmisest ning vägivallast.

Ehkki sinod ei loonud veel ametlikult uut Ukraina kirikut, astuti sellega otsustav samm Vene Õigeusu Kiriku kirikuõiguslikuks tasalülitamiseks Ukrainas, mida Ukraina president tõlgendaski juba iseseisvuse andmisena. Porošenko esines veel samal õhtul televisioonis avaldusega, kus nimetas seda sammu ajalooliseks valguse ja headuse võiduks pimeduse ja kurjuse üle ning rõhutas, et see pole tähtis mitte üksnes usuelu jaoks, vaid on oluline ka rahvusliku julgeoleku ja geopoliitika seisukohast. 20. septembril oli Porošenko ülemraadas viidanud sellele kui Ukraina iseseisvusdeklaratsioonile. Porošenko sõnavõttudes on omajagu tõtt, ega muidu poleks sellele kohe järgnenud Vene Õigeusu Kiriku otsus katkestada Konstantinoopoli patriarhaadiga armulauaosadus ja alustada laiamahulist infooperatsiooni Ukraina suunal. See oli ootuspärane reaktsioon, sest kokkupõrgete puhul on VÕK ka varem nii käitunud.

3. novembril külastas Porošenko Türgit ja kohtudes Bartholomeosega kirjutasid kirikupea ja president alla ühisavaldusele, et autokefaalia poole liigutakse rahumeelselt ja kiriklikke eraldumisi vältides. Bartholomeos ütles, et see kiirendab ja lihtsustab autokefaalia kinnituskirja (tomos) väljaandmist. See otsus oli kõigile osapooltele kinnituseks, et asi kulgeb rahulikult, aga ühtlasi mõeldud ka Vene võimudele, kes teatasid Konstantinoopoli patriarhaadi tegevuse peale, et nad on valmis kaitsma vene õigeusklikke Ukrainas võimaliku vägivalla ja kirikute äravõtmise eest.

27.–29. novembril kogunes Konstantinoopoli patriarhaadi sinod, mille eel väljastas patriarhaat 19. novembril teadaande, milles kinnitas veel kord, et Ukraina kirik saab iseseisvaks, ja märkis, et sinod avalikustab lähiajal detsembris toimuva Ukraina õigeusu kiriku asutava kirikukogu täpse toimumisaja. Sinod vaatas läbi ka asutatava kiriku põhikirja.

15. detsembril Kiievis kogunenud uue kiriku asutaval kogul vormistati kiriku asutamine viimaks ära ja valiti kirikule metropoliidist kirikupea. Patriarhist ülemkarjast kirik esialgu ei saa, ehkki tulevikus ei saa seda välistada. Hiljuti oma 40. sünnipäeva tähistanud noor kirikujuht Epifanius (Sergi Dumenko) on laiematele ringidele küll tundmatu, kuid Kiievi patriarhaadi Ukraina õigeusu kirikujuhi Filareti parema käena on ta kirikuasjades siiski mõnda aega juba tegutsenud.

Kirikujuhi ametisse seadmisel kinnitas ta, et Ukraina kirik soovib tulevikus koondada kõik Ukrainas tegutsevad õigeusu kogudused. Kirik moodustati kahe seni tunnustamata kiriku (Kiievi Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku ja Ukraina Autokefaalse Õigeusu Kiriku) baasil.  Esimese hooga liitus uue moodustatava kirikuga ka umbes sadakond Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku kogudust. Praeguseks on see number paisunud peaaegu kahesajani. See on Moskva Patriarhaadile alluva Ukraina kiriku suurust arvestades siiski kaduvväike koguduste arv, sest suurima koguduste võrgustikuga organisatsioonina on sel üle 12 000 koguduse. Sellisena on see ka suurim usuorganisatsioon Ukrainas. Liikmearvud kõnelevad siiski pisut teist keelt, sest vaatamata suurele koguduste võrgustikule pole Moskvale alluv Ukraina kirik sugugi suurim õigeusu kirik ja selle liikmeskond on Vene agressiooni järel oluliselt langenud.

6. jaanuaril 2019 andis Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos Epifaniusele Konstantinoopolis üle kiriku iseseisvusakti ehk tomose ja veebruari alguses järgnes sellele kirikupea ametisse seadmise tseremoonia.

Vene Õigeusu Kiriku teod ja tegematajätmised

Ukraina president Petro Porošenko tomose saabumisel ja jumalateenistusel Kiievi Püha Sofia katedraalis 7. jaanuaril 2019. EPA/Scanpix

Vene võimud on Ukrainas toimuvale reageerinud järsult. Vene võimuladvik eesotsas president Vladimir Putiniga arutas 13. oktoobril 2018. aastal kujunenud olukorda Venemaa julgeolekunõukogus ja sellest ajast alates on välisminister Sergei Lavrov korranud mantrat, et kõige taga on Ameerika Ühendriigid. Oluliselt kaugemale Vene riigivõim oma avalikes väljaütlemistes 2018. aasta lõpus aga ei läinud. Võrdlemisi järjekindlalt deklareeriti, et riigil pole voli kiriku asjades otsuseid langetada. Kulisside taga töö muidugi käib. Vene võimude jõuetust ja viha näitab seegi, et Ukraina destabiliseerimiseks mõeldud Kertši väina agressiooni tulemusena loodeti ühtlasi ära ehmatada Konstantinoopoli patriarhaati, sest kes siis sõjaseisukorra lävele viidud riigis ikka kiriku iseseisvust välja kuulutama hakkab. Kiriklik iseseisvus tuli aga sellele vaatamata.

Väide kiriku ja riigi lahutatusest ja võimude hoidumisest kiriku asjadesse sekkumast pole Venemaa kontekstis irooniline mitte üksnes õigeusu kiriku ja Vene võimude tihedate kontaktide tõttu, vaid ka Venemaa enda usuvabaduse kontekstis. Vene võimud on viimastel aastatel järjekindlalt tegutsenud usuvabadust piiramise suunas. Kõige enam tähelepanu on pälvinud 2017. aastal tehtud otsus liigitada Jehoova tunnistajad ekstremistide hulka.

Võimude tegevus pole jäänud pelgalt seaduse tasemele, vaid sellele on järgnenud ka Jehoova tunnistajate vastased aktsioonid. Näiteks oktoobri alguses peeti kinni viis Jehoova tunnistajate koguduse liiget ja süüdistati neid rahakogumise organiseerimises, võimude silmis keelatud kirjanduse levitamises ja teenistuste pidamises. Uut taset Jehoova tunnistajate vastases võitluses näitab läbiotsimisel leitud kaks käsigranaati ja üks maamiin! Näib, et sedasorti kraam peab võimude arvates kuuluma ühe ekstremisti varustusse, sest eks ole ju nii lihtsam ka avalikkust veenda, et tegemist on tõesti ohtliku usukogukonnaga. Varem on Jehoova tunnistajad FSB ametnike tegevust oma pühakodade läbiotsimisel filminud ja nendelt videotelt on näha, kuidas FSB agendid paigutavad pühakodadesse ise esemeid, et neid siis hetk hiljem „avastada“.

6. veebruaril 2019 jõudis ka Vene kohtuvõim Jehoova tunnistajate vastases võitluses esimese verstapostini, kui mõistis Taani kodanikust Jehoova tunnistaja kuueks aastaks kolooniasse, sest ta oli osalenud Jehoova tunnistajate piirkonnaorganisatsiooni asutamises, pidades seda ekstremistlikuks tegevuseks. Läänemaailma protestidele vastas Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov, et selle küsimusega kavatsetakse kindlasti edasi tegeleda, aga vaevalt, et tegelikkuses mingite leevendavate meetmeteni jõutakse.

15. oktoobril Vene Õigeusu Kiriku katkestatud armulauaosaduse järel Konstantinoopoli patriarhaadiga alustasid Vene kirik ja Vene võimud propagandarünnakut patriarh Bartholomeose vastu. Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik aga deklareeris, et nemad Konstantinoopoli patriarhaadi otsuseid ei tunnusta ega uue kiriku asutamisest osa ei võta. Paljuski ongi Ukraina kiriku asutamist kritiseerides mängitud Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi isiku peale, mis on Vene Õigeusu Kiriku seisukohast vaadates küll mõistetav, kuid strateegiliselt pole see siiski sugugi arukas käik. Oikumeenilise patriarhi kaal õigeusu maailmas on sedavõrd ainulaadne ja kiriku ajaloolist ühtsust sümboliseeriv, et rünnates teda, rünnatakse tegelikult kogu õigeusu kiriku terviklikkust. Seetõttu pole ülejäänud õigeusu maailm selle kriitikaga kaasa läinud, ehkki nurinat Konstantinoopoli patriarhaadi käitumise kohta võib kuulda mitme kirikupea suust. Näib, et Moskva patriarh Kirill usub, et tal pole muud võimalust, kui püüda Bartholomeos teistest õigeusu kirikutest isoleerida ja selleks on võetud kasutusele kogu Vene võimude käsutuses olev arsenal: kõige suuremat tähelepanu on pälvinud valeuudised selle kohta, nagu oleks Bartholomeos saanud Ukrainalt suure altkäemaksu.

VÕKiga solidaarsust väljendasid kohe Tšehhi alade ja Slovakkia õigeusu kirik ning Poola õigeusu kirik, mis on mõlemad küll iseseisvad, aga traditsiooniliselt olnud Moskva mõjusfääris. VÕKiga samuti lähedastes suhetes Serbia Õigeusu Kirik otsustas 6.–7. novembril toimunud piiskoppide kogunemisel, et nad ei kavatse Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi otsust Ukraina kahe seni mitte tunnustatud kirikupea rehabiliteerimisest kanoonilisena tunnustada ja peavad nende vaimulikkonda ja järgijaid ka edaspidi skismaatilisteks ega ole nendega seetõttu ka armulauaosaduses.

23. novembril esines VÕKi välissuhete juht Illarion avaldusega, et Ukraina kiriku ühinemisest asja ei saa, väites, et ilmaliku võimu algatustest ei saagi kiriku jaoks midagi head tulla. See oli Vene poole tavapärane heidutus, et Ukraina õigeusklike ja president Porošenko hoogu pidurdada. Vene pool kujutab uue kiriku loomist kui poliitilist projekti, millel pole õigeusu kiriku tegelike vajadustega midagi pistmist. Samasugust retoorikat kasutati 1990. aastatel ka Eestis aset leidnud õigeusu kirikutüli ajal.

Ukraina vaimulikkond on Vene Õigeusu Kiriku tegutsemisele vastates juhtinud tähelepanu Moskva pikaajalistele tegematajätmistele, et Ukraina kirikuküsimus saaks lahendatud. Moskva pool süüdistab seepeale tavaliselt põikpäist Kiievi Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku juhti ja 1990. aastal Moskva patriarhitoolile pürginud, kuid kaotajaks jäänud Filaretti, kelle VÕK 1990. aastatel oma rüpest välja heitis. See pole Ukraina vaimulikkonna VÕKi-vastaseid sõnavõtte vaigistanud.

Viimase viieteistkümne aasta jooksul on kriitika muutunud järjest valjemaks ja usulise ühtsuse saavutamisele ja omaette kirikuna tegutsemise soovile on aja jooksul lisandunud terve rida teisi teemasid: julgeolekuaspekt, Vene imperiaalsete ambitsioonide üha selgem avaldumine ja Vene maailma (Russki Mir) kultiveerimine. Nii nagu Ukraina vaimulikkond, juhib ka Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat tähelepanu sellele, et VÕKil on olnud võimalus mitme kogukonna vahel lõhenenud õigeusu kirikute olukorda lahendada mitu aastakümmet, aga kirik pole suutnud seda siiani läbi viia. Selle asemel on VÕK üritanud omaette Ukraina kiriku loomist takistada ja propageerinud pigem kahe rahva vendlust ja ühe Vene Õigeusu Kirikuna tegutsemist. Muidugi on Ukraina VÕKi jaoks tähtis ka tema enese ajaloo ja suuruse säilitamise tõttu ja seetõttu pole Ukrainas Poola või Tšehhi aladel ning Slovakkia kiriku stsenaariumi järgitud. See on õigeusu kirikus kirikuõiguslikult tekitanud aga täiesti lubamatu olukorra, millega praeguseks üle poole Ukraina õigeusklikest jäid aastakümneteks õigeusu kiriku osadusest välja. Ehkki see on pealtnäha vähetähtis asjaolu, sest kõik kirikud on piisavalt suured, et tegutseda ka omapäi, on see Konstantinoopoli patriarhaadi jaoks õigeusu maailmakorda silmas pidades siiski oluline vajakajäämine, mis ongi neid tõuganud seda küsimust lahendama.

Venemaa suutis Ukraina õigeusu kirikus toimuvat pikka aega hoida külmutatud konfliktina ja see, mida me oleme viimaste aastate jooksul näinud, on Vene kiriku ja võimude jaoks esmakordne ja ootamatu vastus, kuidas külmutatud konflikti hakatakse üles sulatama ja millised on selle tagajärjed. Loomulikult tekitab see küsimuse, et kui sedasorti stsenaariumi võib rakendada ühe külmutatud konflikti puhul, siis miks ei või seda kasutada mõne teise konflikti lahendamiseks. See on Venemaa jaoks aga juba ohtlik mõtlemine, sest sedasorti konflikte on nii õigeusu kirikul kui ka Vene riigil ju pikk nimekiri. Ühtlasi näitab VÕKi senine aastakümnete pikkune käitumine ilmekalt, et tema jaoks on Ukraina kirikuküsimus olnud kogu aeg poliitiline teema, sest vastasel juhul oleks üritatud õigeusu kaanonite kohaselt seda kuidagi lahendada. Kiriklik ühtsus on õigeusu kirikukorra alusnorm, mida oikumeeniline patriarhaat oma sõnavõttudes alati rõhutab. Eri gruppide ühendamise eesmärgil on läbi viidud ka Ukraina kiriku loomine. Poliitikat on selleski asjas muidugi omajagu ja ega president Porošenko ei varjagi, et see on tema ametiaja üks suuremaid või koguni suurim saavutus, ent oikumeenilise patriarhaadi jaoks on poliitiline soodus olukord tähtis vaid nii palju, et see lihtsustab juba pikka aega õigeusu kirikus probleemiks olnud ebakanoonilise olukorra lõpetamist.

Vene Õigeusu Kiriku suutmatus kirikutevahelist konflikti lahendada on seda tähelepanuväärsem, et õigeusu kirikut puudutav temaatika on pikka aega olnud ukrainlaste usulist identiteeti ja eneseväärikust ning ajalugu puudutav küsimus, aga Ukraina võimude silmis julgeolekuküsimuseks muutus see alles pärast Venemaa agressiooni ja Krimmi annekteerimist. Et Vene Õigeusu Kirikust sai konfliktis üks Vene agressiooni sümboleid, siis oli loomulik, et Ukraina võimud asusid astuma samme kiriku iseseisvumiseks. See on ka Kiievi Patriarhaadi õigeusu liikmeskonda järjekindlalt kasvatanud, Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku liikmeskond on selle tulemusena aga järjekindlalt kahanenud.

Ka Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirikus on aastakümnete jooksul kostnud hääli, mis on nõudnud kirikliku iseseisvuse väljakuulutamist. Põhjuseks on öeldud, et iseseisev ja Venemaaga ühist minevikku tunnistav õigeusu kirik suhtub VÕKi sõbralikult ja koostöö kahe kiriku vahel võib ladusalt toimida. See moment on nüüdseks muidugi juba maha magatud.

Sellele vaatamata püüdis president Porošenko 2018. aasta novembris kohtuda ka Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku esindajatega. Porošenko on ka ise selle kiriku liige, kusjuures presidendi ja peaministri vaimulik Vinnitsa ja Bari metropoliit Simeon oli 83 piiskopist ainus, kes jättis Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku otsusele Konstantinoopoli käigud hukka mõista alla kirjutamata. Nüüdseks on ta üle tulnud uue Ukraina õigeusu kiriku koosseisu, kuid vaidleb praegu kohtus, kas tal on õigus oma piiskopkonnas ametis jätkata. Presidendi ja Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kiriku vaimulike novembris toimuma pidanud kohtumine jäi aga ära ja seda võrdlemisi eriskummalisel põhjusel. Nimelt soovisid kiriku esindajad, et kohtumine toimuks nende kasutuses oleva Petšerskaja Lavra kloostri territooriumil, Porošenko kutsus nad aga suurteks kogunemisteks mõeldud Ukraina majja. Ehkki lõpuks ametlikku kohtumist ei toimunud, jõudis alla kümne vaimuliku Porošenkoga Ukraina majas siiski kohtuda.

See juhtum oleks ühekordne naljakas möödarääkimine, kui sedasorti lapsemäng ei kuuluks VÕKi käitumismustrisse. Varem on samamoodi juhtunud, et kui VÕKi vaimulikud kohtumisele minna ei soovi, otsitakse ükskõik kui tühine põhjus ja esitatakse see siiralt ja mängleva kergusega vastaspoolele kui väga kaalukas põhjus, et kokku mitte saada. Sel korral oli küsimuseks näiline segadus, mis tekkis koosoleku koha üle, tegelikuks põhjuseks oli aga piiskoppide seast kostnud Ukraina kiriku iseseisvust toetavad hääled. Enamik Moskva patriarhaadi Ukraina õigeusu kiriku vaimulikest selliste seisukohtadega küll kaasa ei läinud, aga valmisolek iseseisva kirikuga liituda on piiskoppide seas üha kasvanud ja vähimgi hääl oleks andnud ükskõik millisele vaatlejale võimaluse öelda, et ka Moskvale alluv Ukraina õigeusu kirik pole tegelikult ühtne. Ärev ja ülimalt tundlik olukord ülejooksikute suhtes kestab veel pikka aega, sest oodata on, et uus Ukraina õigeusu kirik hakkab Moskvale alluva Ukraina õigeusu kiriku arvelt tasapisi kasvama.

VÕKi käitumismustrit iseloomustab hästi ka 2016. aastal küsimärgi alla seatud kiriku osalemine suurel ülemaailmsel õigeusu kirikukogul. Suurt kokkusaamist oli kavandatud umbes poolsada aastat ja ajalooline oli see juba ainuüksi seetõttu, et sedasorti suurt kõigi õigeusu kirikute kohtumist polnud toimunud juba rohkem kui tuhat aastat. Selle aja jooksul oli õigeusu kirikute arv mitmekordistunud ja maailm tundmatuseni muutunud. Kirikukogu oli kokku kutsutud Istanbuli ja selle kokkukutsumise vastutus oli kiriku ühendajana Konstantinoopoli oikumeenilisel patriarhaadil. Ehkki ka see eriõigus on Moskva jaoks olnud pinnuks silmas, oli VÕK aastatepikkuste konsultatsioonide tulemusena andnud nõusoleku sinodist osa võtta. Selleks tehti Konstantinoopoli poolt aastakümnete jooksul omajagu palju järeleandmisi, mh tuli viimasel hetkel muuta ka kirikukogu asukohta ja viia sinod Istanbulist üle Kreetale, sest Türgi ja Venemaa suhted olid tol hetkel madalseisus. Lõpuks jättis VÕK aga sinodile ikka minemata, väites, et kolme kiriku puudumise tõttu pole sel kogul õigeusu kiriku eest kõnelemise autoriteeti. Kümme kirikut võtsid kirikukogust aga osa. Kui kaks kirikut jäid eemale õpetuslikel põhjustel ja üks kirik omavahelise tüli tõttu, siis VÕK jäi tegelikult kõrvale soovi tõttu Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi kiriku ühendaja positsiooni ohustada.

Ukraina konflikt ja õigeusu kiriku tulevik

2018. aasta novembri lõpus toimunud Konstantinoopoli patriarhaadi sinodi eel alustas Vene Õigeusu Kiriku välisasjade juht Illarion ringreisi mööda teisi õigeusu kirikuid, et Vene kiriku seisukohtadele Ukraina kiriku iseseisvumisele kaikaid kodaratesse pilduda toetust leida. Moskva kasutab Ukraina ja Konstantinoopoli suunas saadetud ähvarduste kõrval pehmeid meetmeid, et moodustada ühisrinne oikumeenilise patriarhaadi vastu. Kui Bartholomeose esimeste sammude järel 2018. aasta kevadel näis, et mõni kirik püüabki Moskvaga ühte liini ajada, siis aasta lõpuks asendusid need seisukohavõtud üleskutsetega kirikusiseseks dialoogiks. Konstantinoopoli patriarhaat ei lasknud end Moskva käitumisest segada ja jätkas oma sammudega, mis päädisid Ukraina kirikule iseseisvuse andmisega. Päris vait pole patriarh Bartholomeos Moskva sammude suhtes siiski olnud, nii on Konstantinoopoli kirik Moskvat manitsenud, et osaduse Konstantinoopoli ja Moskva vahel katkestas Vene pool, mitte oikumeeniline patriarhaat. Oikumeeniline patriarhaat pole lõhega kaasa läinud ja seetõttu valitseb õigeusu maailmas praegu ebaselgus, kes kellega osaduses on.

Vene Õigeusu Kiriku tegevus meenutab Teise maailmasõja järgset püüdu haarata ortodoksi maailmas juhtohjad, et Moskvast teha õigeusu Vatikan. Selleks tegi Moskva patriarh Aleksius I Stalini toetusel 1945. aastal reisi kolme vana patriarhaadi – Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemma kiriku – juurde, et neid veenda õigeusu kiriku keskust nihutama Istanbulist Konstantinoopoli patriarhaadi juurest Moskvasse. Argumendiks oli jõud: Vene Õigeusu Kirik suudab Lähis-Idas ja Türgis nõrgaks jäänud õigeusu kiriku taas jalgadele tõsta. Muidugi pidi see teenima ka Nõukogude Liidu välispoliitilisi ambitsioone. See plaan lõpuks siiski ebaõnnestus, kuid arusaam, et jõud ja kiriku suurusest tulenev võim võib õigeusu kirikus olla tähtsama positsiooni poole püüdlemise instrumendiks, on VÕKile jäänud omaseks praeguseni.

See on ka põhjuseks, miks Konstantinoopoli patriarh, kes asja poliitilist tasandit tavaliselt ei kommenteeri ja kõneleb õigeusu kirikuõigusest, võttis aasta lõpus sõna ja süüdistas Vene Õigeusu Kirikut küsimuse politiseerimises ja imperialistlike ambitsioonide tagaajamises. Oikumeeniline patriarhaat ise rõhutab, et ta on poliitilises mõttes vaba, sest ta pole ühegi riigi liidriga pidanud kaasa jooksma, nagu on teinud ja teeb seda ka käesoleval ajal VÕK. Samuti tuletab Konstantinoopol Moskvale meelde, et viimane on ise saanud Konstantinoopolilt iseseisvuse nagu kõik teised kirikud. Pannes kahtluse alla Ukraina kiriku iseseisvuse andmise, paneb ta tegelikult kahtluse alla ka omaenda iseseisvuse, sest ta on selle saanud ju samast kohast, kust Ukraina kirikule iseseisvus tuleb.

VÕK on seevastu väitnud, et skisma, millega nad kogu õigeusu kirikut ähvardavad, teeb õigeusu kiriku poole väiksemaks ja selle võrra ka nõrgemaks. See on ühtlasi Moskva kõige suurem möödalaskmine, arvates, et võim ja suurus annavad õigeusu kirikus võimaluse ajalugu ja seniseid võimuvahekordi eirata või muuta. Ent see ei tähenda, et VÕK seda järjekindlalt ei prooviks.

Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi käitumine Ukraina külmutatud konflikti lahendamisel avab uue peatüki ka kogu õigeusu kirikus toimuva segaduse klaarimisel. See puudutab vastust küsimusele, milline on õigeusu kirikukord ehk milline on Konstantinoopoli patriarhaadi õigus kiriku üleilmsel juhtimisel. Kas kõik 14 iseseisvat õigeusu kirikut on valmis tunnustama Konstantinoopoli patriarhaati kui õigeusu maailma juhtivat kirikut omavaheliste tülide lahendamisel ja õigeusu kirikukorra stabiliseerimisel. Õigeusu kirik on alates 19. sajandist, mil iseseisvate kirikute arv kahekordistus, üha enam kapseldunud.

Riigipiirid kattuvad tavaliselt kirikupiiride ja rahvuslike piiridega ning see on oluliselt kõigutanud õigeusu kiriku terviklikku toimimist. Kõik kirikud toimetavad omaette.
Riigi- ja kirikupiiride kattumise tõttu on poliitilised muutused kõigutanud ka õigeusu kirikute stabiilsust ja kirikute piire. Seetõttu on iseseisvate kirikute vahel hulganisti piiritülisid. Konstantinoopoli patriarhaadi roll nende tülide vahendamisel ja lahendamisel on õigeusu kiriku ajaloos olnud küll pikk ja väärikas, aga lõhestumine omaette saarekesteks suures õigeusu meres on toonud kaasa olukorra, kus Konstantinoopoli patriarh on 20. sajandil oma ajaloolist kohustust teostanud vaid väga üksikutel kordadel. Palju rohkem on sajandite pikkust kirikukorda lihtsalt ignoreeritud. Tõsi, ka Konstantinoopoli patriarhaat pole alati uutele kiriku struktuuridele hästi vaadanud ja nii mõnigi õigeusu kogukond on pidanud oikumeenilise patriarhaadi käitumises pettuma.

Probleeme valmistab ka nn õigeusu diasporaa. Et õigeusu kirik on üle maailma üks, aga koosneb territoriaalsetest kirikutest, pole õigeusu kirikuõiguses diasporaal ehk mõne kiriku territooriumist väljapoole jäävatel kiriklikel struktuuridel tegelikult mingit kohta. Ühes konkreetses piirkonnas peaks ideaalis asuma ikka ainult üks kirik. Tegelikkus on aga risti vastupidine: oma territooriumi väliselt, näiteks Ameerika Ühendriikides ja Aasias, on eri kirikutest saanud 20. sajandi jooksul konkurendid. Selles olukorras on möödapääsmatu, et kiriku tervikliku toimimise huvides oleks keegi, kes sedasorti küsimusi lahendaks.

2016. aastal toimunud suur kirikukogu oli kokku kutsutud just selleks otstarbeks, kuid mitmed kõige tulisemat arutelu põhjustanud küsimused, nagu näiteks kirikutele iseseisvuse andmine, jäeti ettevalmistuste lõpufaasis välja, kuna kirikute vahel puudus üksmeel. Küll aga on praegu mitmete kirikute esindajad öelnud, et Ukraina küsimust peaks arutama uuesti just kirikukogul. Konstantinoopoli patriarhaat on seevastu asunud kirikuõiguslikku positsiooni senisest julgemalt kindlustama ja öelnud, et aruteludeks oli õige aeg just kahe aasta eest. Nüüd tuleb tegutseda ja seda saab teha ainult toetudes sajandite kestel kehtinud praktikale, millega kirikute iseseisvus pärineb oikumeeniliselt patriarhilt. Kirikukogu pole ühelegi kirikule iseseisvust andnud, vaid seda on kõigil juhtudel teinud Konstantinoopoli kirik. Vene Õigeusu Kirik on samuti mitmele kirikule iseseisvuse andnud, aga need on kas Konstantinoopoli patriarhi poolt tühiseks loetud ja oma iseseisvusaktiga asendatud ( Tšehhi ja Slovakkia alade kirik) või pole need Konstantinoopoli patriarhi ja ülejäänud õigeusu maailma universaalset tunnustust leidnud (Ameerika Õigeusu Kirik).

Kahepooluseline õigeusu maailm

Mis puudutab aga Ukraina konflikti ja õigeusu kiriku ühtsust, siis VÕK on väljendanud valmisolekut vajadusel ka üksi tegutseda. Juba on näha, et õigeusu kirikus toimuv mõjutab suhteid teiste kristlike kirikutega, kus VÕK püüab säilitada otsesuhtlust. VÕKi välisasjade juht metropoliit Illarion tõttas Konstantinoopoli armulauaosaduse katkestamise järel roomakatoliku kiriku piiskoppide kogunemisele, kus kinnitati häid suhteid VÕKi ja roomakatoliku kiriku vahel. Novembris järgnes sellele VÕKi otsus peatada oma osalemine Konstantinoopoli patriarhaadi juhitavas õigeusu ja roomakatoliku kiriku oikumeenilises ühiskomisjonis. Patriarh Bartholomeos kohtus 28. novembril Istanbulis roomakatoliku kardinali Kurt Kochi juhitud delegatsiooniga, kus kinnitati koostöö jätkumist.

Niisiis on Ukraina kirikuküsimus ühelt poolt tekitanud uut lootust, et Konstantinoopoli patriarhaat suudab kirikliku ühtsuse tagamisega soodsate poliitiliste olude korral tegeleda ja tulemusteni jõuda, ent teiselt poolt on see tsementeerinud juba varem välja joonistunud kahepooluselise õigeusu maailma, kus ühel pool on Moskva sõbrad (Serbia, Antiookia, Poola, Tšehhi aladel ja Slovakkia kirik) ja teisel pool ülejäänud õigeusu maailm. Lisaks tavapärastele jõujoontele, kus ühel pool on nn kreekakeelne õigeusu kogukond, teisel pool slaavi traditsiooni õigeusu kogukond, on õigeusu maailmas terve rida kirikuid, kel on mängus omad huvid ja kes on Ukraina küsimuses oma seisukoha kujundanud selle valguses. Näiteks on Gruusia kirik olnud Ukraina kirikliku iseseisvuse heakskiitmisel väga tagasihoidlik, ehkki Ukrainas oodati, et Gruusiast tuleb neile esimene toetushääl, sest on ju kaks riiki aastaid seisnud mõlemad vastamisi Vene agressiooniga. Gruusia kiriku kartuse põhjuseks on aga just needsamad Vene kontrolli alla langenud alad, mis on seni ametlikult püsinud Gruusia kiriku alluvuses ning mida kirik kardab Ukrainale toetust avaldades kaotada. Samas teatasid veebruari alguses 30 Gruusia teoloogi, et nad tervitavad Ukraina kiriku sündi ja loodavad, et peagi on Gruusia ja Ukraina kirikud omavahelises osaduses.

Rumeenia kirik on seisnud Konstantinoopoli selja taga, nii nagu ka Bulgaaria kirik, kus pärast esialgu ilmnenud lõhet on praeguseks peale jäänud Ukraina uut kirikut toetav tiib. Ehkki mõlemal on olnud tihedad sidemed Vene Õigeusu Kirikuga, on neil Moskvaga ka kana kitkuda ja see on tõuganud neid toetama Ukraina kirikut.

Moskva retoorika on puudutanud peamiselt kahte teemat: esiteks kõneldakse vene õigeusklike tagakiusamisest Ukrainas ja mustatakse nii mis kole Ukraina uut kirikut ning häbimärgistatakse iga piiskoppi ja vaimulikku, kes on üle läinud Ukraina kirikusse. Erilise kirega on ette võetud uus piiskop Epifanius, kelle kohta levitatakse lugusid sellest, kuidas ta on tegelikult endise Kiievi Patriarhaadi Õigeusu Kiriku juhi Filareti poeg või pojapoeg, ning samuti levitatakse kuuldusi, nagu tal endal oleks sohilapsi. Sel moel üritab Vene pool aina korrata, et tegelikult jääb võim kirikus 90-aastase Filareti kätte ja uus kirik pole muud kui nimemuutuse läbinud endine Kiievi Patriarhaadi Õigeusu Kirik, mida õigeusu maailm polnud kirikuna tunnustanud. Tõsi on see, et vaatamata Porošenko annetatud rahvuskangelase tiitlile, mis lubas oletada, et Filaret saadetakse viisakalt minema, polegi ta kuhugi kadunud ja suunab endiselt Ukraina kirikuelu.

Epifanius rõhutas hiljuti intervjuus, et on arusaadav, et osa kogudusi jääbki Moskva mõjusfääri ja struktuuri, kuid kirikuna ei saa nad tegutseda. Ukraina parlament võttis detsembris vastu otsuse, millega Moskva kiriklik struktuur peab oma organisatsiooni pealkirjas oma alluvussuhet selgelt märkima. See tähendab, et kirikuid võib Ukrainas olla ikka ainult üks. Moskva jaoks annab kohalolu aga võimaluse oma õigeusku jätkuvalt Vene maailma ühendajana kasutada ja see tähendab, et mitte midagi pole Ukraina kirikumaastikul veel otsustatud. Ehkki Vene kirik ja võimud kaotasid lahingu, pole nad veel kaotanud sõda. See tähendab, et Ukraina iseseisva kiriku ülesehitamisprotsess on seotud kõiksugu raskustega, mida Vene jätkuv vastutöötamine põhjustab.

Teiseks Venemaa tegevussihiks on süvendada suhteid sõpradega, nii nagu see on poliitiliselgi tasandil kombeks, et sõprade kaudu mõjutada ka ülejäänud õigeusu maailma. Vene õigeusu kiriku vaenlased õigeusu maailmas on sagedasti Moskva sõprade sõbrad. Vladimir Putini hiljutine visiit Serbiasse ja tema ümberkehastumine Püha Sava auks püstitatud kiriku müüriladujaks on selle käitumismustri viimaseks ilmekaks näiteks. Patriarh Kirill kohtus oma kümnenda ametijuubeli tähistamise puhul Moskvasse külla tulnud Serbia kirikupeaga, kus viimane tänas Vene kirikut, et see toetab Serbia kiriku võitlust Kosovo alade eest, ja väitis, et Ukraina olukord vajab kirikukogulist lahendust. Sama seisukohta väljendas Antiookia kirikupea.

Samamoodi on Vene Õigeusu Kiriku retoorikas sagenenud sõnavõtud, et Konstantinoopoli patriarhaadi käitumise tõttu võetakse sihiks täita kogu maailm Moskva kogudustega. Viimati oli juttu Vene õigeusu missiooni viimisest Taisse. Seda põhjendatakse vajadusega luua Konstantinoopoli kirikuga paralleelstruktuur, sest osadus kahe kiriku vahel ju puudub. Seda tasub tõsiselt võtta, kuid ei maksa unustada, et tegelikult on Vene Õigeusu Kirik sel põhimõttel tegutsenud juba 19. sajandist, asutades kogudusi ja kiriklikke struktuure üle kogu maailma. Nüüd öeldakse see lihtsalt ametlikult välja, et õigeusu kirikukorrale kavatsetakse vilistada. Viimase kümnendi jooksul on Vene Õigeusu Kirik enda sõnul laienenud kümnesse riiki.

Ukrainas näeme me ilmselt juba lähiajal ristikäike ja kirikuga seotud meeleavalduste ja vaidluste jätkumist ning eriti teravaks läheb asi siis, kui küsimuse alla tulevad varalised küsimused. Vene meedias käivad selle teema üleskütmiseks juba eeltööd. Nii nagu 1990. aastatel Eesti õigeusu kirikutüli ajal, jõuab ka Ukraina kiriku küsimus kindlasti rahvusvaheliste organisatsioonide koosolekute lauale, kus Moskva üritab näidata, et vene õigeusklikke Ukrainas rünnatakse. Nii on oodata, et Ukraina kiriku iseseisvumine köidab maailma avalikkuse tähelepanu veel mõnda aega.