Ukraina Läänega lõimimise strateegia

Sisepoliitiliselt üllatas Ukraina oma kriitikuid kiire ja reaalse eduga killunenud poliitilise maastiku konsolideerimisel, korruptsiooni vähendamisel ning kindlapiiriliste ja usaldusväärsete majandusreformide elluviimisel. Ka muutused välispoliitikas olid hämmastavad. Uue lääne- ja reformimeelse juhtkonna eestvedamisel sai Ukrainast koos Poolaga piirkonnas kindel Euro-Atlandi lõimumise toetaja, reformide teenäitaja ning NATO oluline partner rahuvalveoperatsioonidel Afganistanis ja mujal laiemas Lähis-Idas.

Ukraina sidemed ei tugevnenud mitte ainult NATOga, vaid ka Euroopa Liiduga. Nüüd, kus Ukraina strateegiline asukoht ja roll Euroopas oli selge ning Kiiev saavutanud kodurindel märgatavat edu, paistis kunagi võimatuna tunduv aina tõenäolisemana. Euroopa Komisjoni hiljutine raport kinnitas, et Ukraina on olnud märkimisväärselt edukas Kopenhaageni kriteeriumide täitmisel. Tõsi, veel valitsesid ELi sees tõsised erimeelsused selles osas, kui euroopalik on Ukraina, kuidas mõjutaks Ukraina liitumine liitu rahanduslikult ja kui suure hääleõiguse peaks Ukraina uue Euroopa konstitutsiooni kohaselt ikkagi saama. Ometi ennustasid arvukad Lääne kommentaatorid, et ELiga liitumise osas ei ole enam küsimuseks “kas?”, vaid “millal?”, ja et liit teatab peagi oma valmisolekust alustada liitumisläbirääkimisi. Paljudele ukrainlastele tähendas see aastaid hellitatud unistuste täitumist.

Ukraina tähelepanuväärne sise- ja välispoliitiline edu tõi kaasa strateegilise tulu nii piirkonnas endas kui väljaspool seda. Selle tõttu hakkas Euroopa ja Euraasia geopoliitiline kaart muutuma umbes sama võimsalt, nagu see oli muutunud kümnend varem Kesk- ja Ida-Euroopa Läänega sidumisel. Lisaks lõimituse ja stabiilsuse piiride laienemisele edasi itta, otse Venemaa külje alla, tõi Ukraina edu kaasa lumepalliefekti kogu piirkonnas ning maa muutus sisuliselt Lukašenka-järgsest Valgevenest Gruusia ja Kaukaasiani ulatuva uue demokraatlike, reformimeelsete riikide rühma keskpunktiks. Kommentaatorid olid ühel meelel, et Ukraina edukas üleminek demokraatiale on hakanud positiivselt, julgustavalt ja motiveerivalt mõjuma ka Venemaa demokraatlikule opositsioonile, mis suurendas väljavaateid, et Venemaa libisemine autoritaarse võimu kütkesse on võimalik lõpuks peatada.

Kuid Ukraina edukas üleminek ja sidumine Läänega oli strateegiliselt oluline muuski mõttes. See konsolideeris rahu ja julgeoleku Euro-Atlandi kogukonna kriitilise tähtsusega lõigus, soodustas varem vana Euroopa südamaa kaitsmisele orienteeritud NATO strateegilist suunamuutust ja rajas uue, paremini positsioneeritud platvormi nii USA-le kui Euroopale, kelle ees seisis ülesanne vastata 21. sajandi tähtsaimale väljakutsele – laiemast Lähis-Idast alguse saanud ebastabiilsusele ja ähvardusele. Ukraina strateegilise tähtsuse kasvu näitas juba maa aktiivne osalus NATO juhitud stabiliseerimisoperatsioonides laiemas Lähis-Idas. Lisaks sellele andis edukalt demokraatiale üle läinud Ukraina Läänele täiendavaid võimalusi oma poliitilise mõju ja stabiilsuse laiendamiseks Kaukaasias ja Kesk-Aasias ning isegi laiemas Lähis-Idas.

Ukraina lõimimine on tehtu loogiline jätk

Kas selline stsenaarium on liiga julge ja täiesti ebarealistlik? Või siiski saavutatav, kui Ukraina ja Lääne liidrid panevad sellele julgelt oma õla alla ning teevad selle teoks? Jah, kui täna peaks Las Vegases sellise stsenaariumi peale kihla vedama, ei oleks väljavaated kuigi head. Paljud Lääne vaatlejad on hakanud üpris sapiselt suhtuma Ukraina soovi ja suutlikkusse viia läbi läänelikud reformid. Viimase kümnendi skandaale, tagasilööke ja pettumusi arvestades on Lääs aegajalt üle elanud massilist “Ukraina-tüdimust”, mõnigi kord on maa tulevik tundunud täiesti kaduvat lääneriikide päevakorrast. Lääne kasvav huvipuudus pole märkamata jäänud ka Ukrainas, kus paljud kahtlevad USA või Euroopa soovis aidata Kiievil saada Euro-Atlandi kogukonna täisväärtuslikuks liikmeks.

Samal ajal võivad kõik, kes vähegi mäletavad ägedaid debatte NATO ja ELi laienemise üle 1990. aastatel, tõendada, kui radikaalseks ja ebakindlaks sedagi poliitikat esialgu peeti. Kui Las Vegases oleks toona kihla veetud võimaluse peale, et NATO ja EL kaasavad järgmise kümne aastaga kümmekond Ida- ja Kesk-Euroopa riiki Läänemerest Musta mereni, poleks väljavaated olnud samuti kuigi head. Kuigi Ukraina täielik lõimimine Läänega on kahtlemata ambitsioonikas siht, ei ole see sugugi “ebarealistlikum” kui eesmärgid, mille Lääs on viimase kümne aastaga teoks teinud. Õigupoolest on see lihtsalt järgmine loogiline samm, mis Euro-Atlandi kogukonna ees seisab.

Käesolevas artiklis püüan selgitada, milline peaks olema kooskõlastatud realistlik strateegia Ukraina sidumiseks ja lõimimiseks NATO ja ELiga järgmise kümne aasta jooksul. Möödunud kümnendi kogemuse ja õppetundide põhjal on võimalik näidata, mida peaks nii Kiiev kui ka Ühendriigid ja Euroopa Liit ette võtma esitatud mõtte järkjärguliseks teostamiseks.

Kui Ukraina soovib, et teda koheldaks tõsise Läände lõimumise kandidaadina, peab ta ilmutama oma tõsiseid kavatsusi, muutes end sisemaiselt samal moel ja sama edukalt, kui seda tegid 1990. aastatel Kesk- ja Ida-Euroopa riigid. Teiseks peavad nii

Ühendriigid kui Euroopa kujundama uue arusaama avaramast Euroopast, mis kaasaks ka Ukraina ning selgitaks konkreetseid poliitilisi ja strateegilisi aspekte, miks just nüüd on Ukraina kaasamine muutunud Euro-Atlandi kogukonna tipp-prioriteediks. Kolmandaks muutub Venemaa kohtlemise küsimus Ukraina lõimimist ette võttes taas üheks teravamaks poliitiliseks vaidlusobjektiks mõlemal pool Atlandi ookeani (rääkimata juba Kiievist endast). Ning neljandaks peab Washington oma päevakava üle vaatama ajal, mil tema tähelepanu pole enam Euroopal, vaid üha rohkem uutel, Euroopa-välistel, ennekõike laiemast Lähis-Idast tärkavatel väljakutsetel.

Et luua usaldusväärne strateegia Kiievi lõimimiseks Läänega peab esmalt nentima Ukraina ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide poliitilise olemuse sarnasusi ja erinevusi. Mõlemal juhul olid ja on vajalikud kolm komponenti.

Esimene on kandidaatmaa enda motivatsioon. Nii eliidil kui ühiskonnal peab olema tahe ja motiiv järgida poliitikat, mis sisuliselt muudaks nad nii sise- kui välispoliitiliselt Lääne osaks. Nad peavad saama liitlaseks nii sõnas kui teos. Teine on “präänik”, see tähendab, Lääne pakutav usaldusväärne perspektiiv, et maast võib saada ja kindlasti saabki organisatsiooni liige, kui ta täidab vastavalt kas NATO või ELi kriteeriumid. Kolmas on Venemaa kohtlemise strateegia. Seda on vaja Lääne üksmeele ja kooskõla saavutamiseks ja hoidmiseks, et kaitsta nii kandidaatriiki kui ka säilitada Lääne ja Venemaa üldiselt positiivne koostöösuhe.

Ühelt poolt Kesk- ja Ida-Euroopa ning teiselt poolt Ukraina suure erinevuse võib kokku võtta nii: Ukraina puhul on seesmine motivatsioon ja tung liituda Läänega nõrgem, Lääne perspektiiv elik präänik pisem ja mitte nii ahvatlev või usaldusväärne ning Venemaa probleem ilmselt palju suurem. See tähendab, et mis tahes Ukraina sidumise ja lõimimise strateegia peab arvestama suuremate pingutustega. Selline strateegia peab tugevdama Ukraina seesmist tungi ja tahet saada usaldusväärsemaks kandidaadiks. See peab muutma perspektiivi ka tegelikult Läänega liituda usaldusväärsemaks, kui see on tänapäeval. Samuti tuleb kindlal meelel ette võtta Venemaa küsimus.

Mida Ukraina ja Lääs peavad tegema?

Milline siis oleks kõike seda arvestades realistlik strateegia Ukraina lõimumiseks Euro-Atlandi võtmeinstitutsioonidega järgmise kümmekonna aasta jooksul?

Kui Lääs ja Ukraina soovivad seda eelseisvatel aastatel teoks teha, on kriitilise tähtsusega järgmised viis sammu.

Esiteks tuleb lähtuda Ukrainast ning tema sise- ja välispoliitilistest sammudest ja edenemisest. Kui Ukraina soovib, et teda koheldaks näiteks kui Poolat, siis peab ta alustama reforme ja end muutma nii, et ta nii sise- kui välispoliitikas käituks nagu Poola. Seda ei pea tegema mitte Läänele “meeldimiseks”, vaid Kiiev ise peab pidama neid muutusi eluliselt vajalikuks ning need peavad kajastama ukrainlaste püüdlusi. Lääne suhtumist Ukrainasse ei muuda kiiresti ja põhjalikult miski muu kui vaid edu kodurindel.

Rada võib olla küll pikk ja kohati ehk järskki, kuid ainult sellele astudes tekib dünaamiline keskkond, mis viib maa Läänele aina lähemale – ja lõpuks ehk ka täielikult Euro-Atlandi kogukonna rüppe.

See, mida Ukrainal on vaja teha, pole sugugi saladus. Maa peab omaks võtma demokraatia ja parandama praegust poliitilist süsteemi. Vaja on reformida majandust. Vaja on tegelda relvastusekspordi küsimusega. Vaja on käsile võtta ja lahendada korruptsiooni-probleem. Nimekirja võiks veelgi pikendada, aga sisuliselt on vaja ette võtta samasugused sammud, millega Kesk- ja Ida-Euroopa maad suutsid ülemineku edukalt teoks teha. Lääs ei pea Ukrainalt nõudma rohkem, aga ka mitte vähem, kui nõuti Kesk- ja IdaEuroopa riikidelt.

Juhtkonnavahetus vajalik

Praeguseks on Kiiev osanud lasta tuulde lennata suure osa heast tahtest, mis Läänes varem tema suhtes valitses. Nagu paljud ukrainlased on ka Lääs nördinud ja pahane Kiievi praeguse juhtkonna ja valitsuse käitumise peale. Tänapäeval on Läänes paljusid tabanud niinimetatud Ukraina-tüdimus. Nad on peaaegu loobunud lootmast, et Ukraina tahab ja suudab kiiresti teoks teha tõelise ülemineku umbes 1990. aastate Poola vaimus. USA ja Euroopa ei muuda kunagi oluliselt oma poliitikat, kui sellele ei eelne oluline muutus Ukrainas endas. Just sellepärast on käesolev aasta koos eelseisvate valimistega Ukrainale nii eluliselt tähtis.

Väga raske, kuigi vähemalt teoreetiliselt mitte ilmvõimatu on ette kujutada uut ja kiiret edenemist ilma maa juhtkonna demokraatliku ja seadusliku vahetumiseta. Seepärast on valimised eluliselt tähtsad. Ainus viis praegusi arusaamu kummutada on sulgeda Ukraina ajaloo käesolev peatükk ja alustada uut, mille paneks kirja tõeliselt muutustele pühendunud uus juhtkond. Raske on ette kujutada, et Lääs võiks märgatavalt suurendada oma tähelepanu ja abi Kiievile, kui Ukraina ei ilmuta selgeid poliitilisi märke, et maa soovib end muuta.

Ukraina peab end ka välispoliitikas selgelt ja järjekindlalt näitama Lääne liitlasena. Selles valdkonnas on Ukraina vahest veidi paremini toime tulnud, kui arvestada tema rolli Iraagis ja mujal. Kuid Kiiev teeks ränga vea, arvates, et on suutnud vägesid Iraaki saates Lääne ja ennekõike Ühendriigid “ära osta”. Liitlaseks saamiseks on vaja veel ääretult palju ära teha ennekõike konkreetsete välispoliitiliste sammude näol, arvestades eriti seda, et Lääs üritab välja töötada uut strateegiat Valgevene, Musta mere piirkonna ning laiema Lähis-Ida suhtes. On ilmne, et sise- ja välispoliitilised muutused peavad käima käsikäes. Kui Ukraina hakkab end tõsiselt seesmiselt reformima, aitab see kaasa ka maa välispoliitilise rolli arengule ja lubab ehk Kiievil saada nii põhja- kui lõunapool isegi positiivse muutuse eeskujuks ja tõukejõuks.

Teiseks eeldab Ukrainalt oodatav suunamuutus Läänelt selge ja usaldusväärse perspektiivi loomist, mis annaks Kiievile kindlustunde, et ees ootab täisliikme koht meie institutsioonides. Sellega peab kaasnema ka kogu vajalik moraalne, poliitiline ja majanduslik toetus. Selleks peavad taas koonduma sarnase mõttelaadiga ja eesmärgile pühendunud maad mõlemalt poolt Atlandi ookeani ning võtma Ukraina lõimimise järgmise kümmekonna aastaga samasuguseks strateegiliseks prioriteediks, nagu võeti 1990. aastatel Kesk- ja Ida-Euroopa saatuse korraldamine. Ukraina sidumine Läänega peab olema järgmine samm Euroopa ja Euro-Atlandi kogukonna kujundamisel.

See nõuab samalaadse perspektiivi elik “kuldse prääniku” loomist, mis mängis kümnendi eest võtmerolli Kesk- ja Ida-Euroopa riikide motiveerimisel. See ei juhtu üleöö ega võlukepi vibutuse peale. Läänelt nõuab nii julge sammu astumine Euroopa ja Euro-Atlandi kogukonna määratluse edasist täpsustamist. Tänapäeval peavad kahtlemata paljud NATO ja ELi riikide inimesed Euroopat enam-vähem täielikuks ning rahulduvad sellega, et NATO-l ja ELil on eriline koostöösuhe selliste maadega nagu Ukraina.

Õigupoolest tuleb tunnistada, et kui aastal 1997, mil ma riigidepartemangus Madeleine Albrighti alluvuses töötades vastutasin NATO laienemise eest, oleks keegi küsinud, kas ma jään rahule ja pean Euroopat “lõpetatuks”, kui meil õnnestub kõik maad Läänemerest Musta mereni NATO ja ELi ridadesse kaasata, oleksin ma tõenäoliselt nagu paljud mu kolleegidki vastanud jaatavalt: nii minu kui nende vaimus lõppes Euroopa kuskil Poola-Ukraina piiril. Kuid praegu, meie viimase kümnendi edu silmitsedes, on vahest aeg oma Euroopa definitsioon uuesti vormida, et see sõnaselgelt kaasaks Ukraina ja pakuks viimasele välja perspektiivi täpselt samamoodi, nagu paljud meist nägid kümne aasta eest vaeva Euroopa definitsiooni sõnastamisega, et see kaasaks selgelt Kesk- ja Ida-Euroopa.

Avarama Euroopa definitsioon

Loomist vajava avarama Euroopa uus määratlus ei tähenda mõistagi ainuüksi Ukrainaga arvestamist. Samasugused probleemid kerkivad küsimuste puhul, kas Türgist peaks saama ELi liige või mitte, kas perspektiivi tuleks pakkuda ka muudele Musta mere piirkonna riikidele, näiteks Gruusiale või isegi Aserbaidzaanile ja Armeeniale. Pealegi seisab ühel heal päeval – ja loodetavasti pigem varem kui hiljem – meie ees küsimus, kuhu paigutada Lukašenka-järgne demokratiseeruv Valgevene. 1990. aastatel riigidepartemangus töötades ütlesin sageli oma meeskonnale, et me peame poliitikas mõtlema kümne, kahekümne viie ja viiekümne aasta perspektiivile. See väljendas minu seisukohta, et Lääs on omadega läbi kukkunud, kui meil ei õnnestu siduda ja lõimida Kesk- ja Ida-Euroopa riike kümmekonna aastaga pärast nende vabanemist kommunistliku võimu alt. Kahekümne viie aasta plaan viitas pikemaajalisele ülesandele lõimida Ukraina ning poole sajandi tähiseks oli seatud Venemaa.

Teisisõnu peame me tänapäeval maha pidama ja võitma intellektuaalse ja poliitilise lahingu avarama Euroopa definitsiooni nimel, mis kaasaks Ukraina. Ukraina aga peab aitama meil seda lahingut võita oma reaalsete tegudega. Minu nägemuses kaasab avaram Euroopa ka Türgi ning selles leidub koht ka Lõuna-Kaukaasiale. See nõuab samuti uut strateegilist õigustust ja põhjendust, mis elluviimiseks vajaliku konsensuse ja poliitilise tahte tekitamiseks peab olema piisavalt veenev. Põhjendus ei saa olla pelgalt kümne aasta taguse põhjenduse taaselustatud variant, sest strateegiline kontekst on eriti pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid liiga palju muutunud. Selles peab sisalduma kaks põhikomponenti, mis on õigupoolest enesestmõistetavad, kui heita kas või põgus pilk nii kaardile kui Lääne ees parajasti seisvatele strateegilistele väljakutsetele.

Miks Lääs vajab Ukrainat?

Esimene neist on mõte, mida algselt väljendas Zbigniew Brzezinski: Venemaa koos Ukrainaga on impeerium, aga ilma Ukrainata mitte. Viisakamalt öeldes: demokraatia edukalt omaks võtnud ja Läänega seotud Ukraina on tagatis, et Venemaa ei satu uuesti imperiaalse kiusatuse küüsi. Seda mõtet tasub rõhutada ajal, mil Läänes aina suureneb mure ja debatt selle üle, kas Venemaa demokraatiaeksperiment on peatunud või isegi läbi kukkunud ja ega Moskva tüüri uut laadi autoritaarsusse ja neoimperialismi alal, mida ta loeb oma lähivälismaaks.

Teine ja samavõrd oluline põhjus, miks Ukraina on strateegiliselt nii oluline, on laiem Lähis-Ida. Suurima tõenäosusega lähtub eelseisvatel aastakümnetel just sellest piirkonnast suurim oht transatlantilisele julgeolekule. Juba põgus pilk kaardile reedab, miks Lääne olukord on strateegiliselt võrratult parem, kui suudame siduda Türgi, Ukraina ja Musta mere piirkonna oma kogukonnaga ja luua nende baasil platvormi, kust levitada stabiilsust ja mõju kaugemale itta ja lõunasse. Selle asemel et pidada piirkonda Lääne idapoolseimaks perifeeriaks, peame me seda pidama strateegiliseks teljeks, mida mööda Lääne allianss suudab kiirata mõju ja jõudu lõuna poole laiemasse Lähis-Itta.

Kolmandaks on mainitud suhtumise väljatöötamine oluline väljakutse nii ameeriklastele kui eurooplastele. Kuigi Ühendriikide roll on otsustava tähtsusega (seda käsitleme veidi hiljem), peab lisaks teoks saama veel mitu asja, kui Euroopa võtmeriigid kas NATO raames või Euroopa Liidu kaudu tegutsedes üldse tahavad kunagi omaks võtta avarama Euroopa arusaama ja teha Ukraina lõimumisest Läänega oma tipp-prioriteedi. Tänapäeval pelgavad paljud eurooplased sellist avaramat Euroopat täpselt samamoodi, nagu nad olid 1990. aastate algul kõhevil ja kartlikud Euroopa ees, mis ulatuks Läänemerest Musta mereni. Me peame tunnistama selliste probleemide olemasolu ning nendega tegelema. Nende tuumaks on jõud, raha, tõhusus ning lõpuks ka identiteet.

Jõud sellepärast, et Ukraina on suur riik ning suurust ja elanike arvu arvestades kujutab ta endast tulevases ELis hääleõiguse mõttes üht põhitegijat, eeldatavasti võrdset muude ELi suurriikidega. Raha on probleemiks samuti Ukraina suuruse, mõjuka põllumajandussektori ning toetuse tõttu, mida see tõenäoliselt vajab. Mõjusus puutub asjasse seepärast, et paljud eurooplased tunnevad muret, kuidas saab Euroopa Liit tulevikus hakkama ja kas tõhusus väheneb või mitte, kui seltskonnaga liitub ka Ukraina. Identiteedi ümber aga keerleb kõhevus seetõttu, et paljud eurooplased ei ole päris kindlad, mis maa see Ukraina ikkagi on ja kui tugevasti on see omaks võtnud väärtused, mida peab kalliks ja soovib edaspidigi alal hoida EL.

ELile on vahest kõige olulisem edukalt lahendada praegune põhiseaduslik ummik ning luua parem mehhanism tagamaks, et uus laienenud Euroopa Liit kujuneb edukaks ning suudab genereerida poliitilist tahet ja ressursse oma kursi säilitamiseks ja edasiliikumiseks. Veelgi enam: nii nagu 1990. aastate algul valitseb Euroopa riikides ka praegu pelgus, et edasine laienemine nõrgestab liitu ja vahest isegi hävitab selle. Mõistagi võib pikalt ja ägedalt vaielda, kuidas täpselt peaks EL oma laienenud organisatsiooni paremini tööle rakendama. Üks on siiski ilmselge: oma sisehädadele keskendunud nõrgal ja lõhestunud ELil ei jagu küll võimeid ega tähelepanu selle väljakutse lahendamiseks. Seepärast on ka tugevasti Ukraina huvides, et EL suudaks oma praegusest haigusest jagu saada.

Neljandaks ei ole võimalik ette kujutada Ukraina edukat sidumist ja lõimimist Läänega ilma Ühendriikide aktiivse toetuse ja selge juhirollita. Ameerika roll on elulise tähtsusega mitmel põhjusel. Ameerika peab haarama juhtohjad ja aitama luua üldise arusaama ning strateegilise konteksti, mille puhul üldse on võimalik Ukraina lõimumine. Kui USA kõik õigesti teeb, aitab see ka üle saada mõnel pool Euroopas valitsevast vaoshoitusest Ukraina suhtes. NATO kaudu juhtrolli võttes muudavad Ühendriigid lihtsamaks ka ELi edasiliikumise. Ning Venemaa probleemi lahendamisel peab USA võtma juhtrolli nii NATO liikmena kui ka kahepoolsete suhete tõttu Moskvaga. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kogemus 1990. aastatel on näidanud, et Washington on võimeline kasutama oma poliitilist mõjuvõimu ja suhteliselt väikesele toetusele vaatamata täitma olulist seesmise demokraatlike reformide katalüsaatori ja taganttõukaja rolli. Ameerika vabaühendused ja muud eragrupid võivad samuti Ukraina abistamisel tähtsat osa mängida.

Vaja USA ja Euroopa ühistegevust

See rõhutab veel kord USA ja Euroopa ühise ning koordineeritud pingutuse vajadust. See on üks mitmest põhjusest, miks on nii ääretult oluline saavutada Atlandi-ülene lepitus pärast seda, kui Iraagi sõda tekitas nii Atlandi ookeani erinevatel kallastel kui Euroopa sees lõhesid. Läänele on lepitus vajalik juba omaenda huvidest lähtuvalt, kuid pole põhjust kahelda, et sellest lõikab märkimisväärset kasu ka Ukraina. Killunenud allianss ning lõhestunud ja enesega tegelev EL on kahtlemata märksa vähem altid võtma ette neid julgeid, kuid äärmiselt vajalikke samme, mida soovitab käesolev kirjatöö.

Taas kerkib probleemiks Moskva

Viiendaks on Lääne üksmeelne ja (taas) ühtne lähenemine ainuvõimalik, kui kõne alla tuleb Venemaa ja Moskva käsitlemine Ukraina strateegias. Taas seisab Lääs dilemma ees, et katseid muuta Ukraina püsivalt demokraatlikuks ja stabiilseks riigiks peavad paljud venelased kahtlemata enda vastu suunatuks. Samuti taas on Läänel hädavajalik tõrjuda geopoliitiline null-summa-mõttelaad ning olla valmis kaitsma omaenda lõimumisloogikat.

On ilmselge, et NATO ja ELi laienemine Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse ei tekitanud Venemaa läänepiirile uut ohtu, mida ennustasid nii paljud Venemaa liidrid ja kommentaatorid. Vastupidi – piirkonnas valitseb arvatavasti püsivam rahu ja julgeolek kui kunagi varem kogu ajaloo vältel. Õigupoolest on omaette paradoksaalne, et laienenud NATO likvideeris sisuliselt Venemaad alates Napoleoni aegadest kummitanud mure, et maa läänepiiril võib esile kerkida agressiivne, vaenulik, kodumaad ähvardav jõud. Lisaks sellele on USA koos oma liitlastega pärast 11. septembrit tunduvalt vähendanud ohtu Venemaa lõunapiirile, pidades maha eduka sõja Talebani vastu ja paigutades Afganistani NATO juhitava rahuvalveväe. Võib väita, et Lääne “piiramisrõngasse” sattumisel on omad eelised.

Ometi on tegelikus elus sama selge, et kui ka toodud faktid ja argumendid võivad õiged olla, ei purjeta nende varal tänapäeva Venemaa poliitikas kuigi kaugele. Ei pea olema Clausewitz, et ette näha Venemaa vastuseisu NATO ja ELi kõigile vähegi tõsisematele katsetele siduda ja lõimida Ukraina Läänega. Venemaa tundlikkus, mida süvendab Ukraina lähedus, seosed ja praegune Moskva mõju sellele riigile, tähendab seda, et Venemaaga tegelemine lihtsalt peab olema Lääne mis tahes Kiievi kaasamise strateegia üks põhikomponente.

Kolm võimalust

Läänel on iseenesest kolm strateegilist võimalust, kuidas Moskvale sellises kontekstis kõige paremini läheneda. Esimene võimalus on sisuliselt eirata Venemaa arvamust ja liikuda kiiresti edasi, et Moskva sündinud fakti ette seada. Seda võib nimetada ka Nike strateegiaks, kui meenutada, et tolle firma hüüdlauseks on “Just do it!” See strateegia eeldab, et Venemaa vastuväiteid pole võimalik kummutada veenmise ja diplomaatiaga ja et mõistlikum on kiiresti ja suurte sõnadeta luua uus tegelikkus, lasta Venemaal sellega harjuda ning seejärel alustada uute sidemete sõlmimist. Kui Moskva on tegelikkusega leppinud, muudab ta oma vaateid ning temaga on kergem suhelda.

Valimistega on maal võimalik saata välja selge signaal, et Ukraina on valmis muutuma ja astuma tagasi Läände lõimumise rajale, mis omakorda toob kaasa suhtumise muutumise Läänes.

Teine võimalus on järgida samasugust kaherajalist strateegiat, mida kasutati 1990. aastatel NATO ja ELi laienemise puhul Kesk- ja Ida-Euroopasse. See tähendab, et nii NATO kui EL edendavad Kiievi lõimimist paralleelselt Moskvale suunatud strateegiaga, mille eesmärk on rajada paralleelne koostöösuhe. Viimast ei tule pidada Moskva äraostmiseks või rohmakaks rahustamiskatseks. Selle eesmärk peab olema tegelda ka Venemaa meie arvates õigustatud muredega ning leida viis, kuidas Läände suunduv Ukraina tõmbaks oma kiiluvees kaasa ka Venemaa. Lõppude lõpuks on Lääne üldine siht jäänud samaks: demonstreerida Moskvale, et me oleme valmis arvestama Venemaa õiguspäraseid muresid, näidata, et koostöö toob kasu mõlemale poolele, ning püüda panna Moskva loobuma nullsumma-mõttelaadist ja õhutada teda mõtlema mõlema poole võidu ning lõimumisest tärkava tulu raamistikus.

Kolmas võimalus on see, et Lääs liigub Ukraina lõimimisel edasi ainult siis, kui Venemaaga on saavutatud kokkulepe, mis väldib vastasseisu riski ning Moskva poolt Lääne suhtes astutavaid järske samme.

Vene-poliitika ümberhindamisel

Esimese strateegia puuduseks on risk ära hirmutada liitlased, samas aga sütitada Moskvas asjatult äge üle-reageering. Kolmanda võimaluse puuduseks on Moskvale liigagi ilmse võimaluse andmine protsess sisuliselt külmutada. Viimase kümnendi kogemus näitab, et Moskva seisab nagunii sellisele poliitikale vastu seni, kuni on veendunud, et Lääs tegutseb igal juhul, sõltumata Moskva vastuväidetest. Sama kogemus aga ütleb, et tõsised püüded Moskvat kaasata ning samal ajal kindlalt Lääne sihtidest kinni hoida on vahest parim viis tulemust saavutada niinimetatud “pehmet maandumist” kasutades ja uksi edasiseks koostööks Moskvaga lahti hoides.

Võib-olla on ennatlik praegu kindlalt öelda, millist võimalust oleks kõige mõttekam pruukida. Läänes on kahtlemata paljud valmis tarvitama teist võimalust, sest sellest oli minevikus abi NATO esimese laienemisvooru teokstegemisel. Kuid ei tohiks jätta tähelepanuta Lääne Venemaa-poliitika ümberhindamise juba ilmnevaid esimesi märke. Viimased kümmekond aastat on Lääne poliitika aluseks olnud eeldus, et Venemaa sisepoliitika liigub küll aeglaselt ning tõrgetega, aga siiski õiges suunas, ning et riik on huvitatud koostöösuhetest Läänega. Paljudele tagasilöökidele vaatamata usuti põhimõtteliselt, et Venemaa liigub positiivses suunas.

Tänaseks on üha rohkem inimesi selle eelduse kahtluse alla pannud. Selle asemel et pidada Venemaad mõningate tagasilöökidega õiges suunas liikuvaks maaks, kiputakse aina rohkem jõudma järeldusele, et Venemaa liigub vales suunas. Muutuse Lääne mõttelaadis on toonud kaasa Moskvas valitsev demokraatiavastane autokraatliku võimu trend ning uus neoimperiaalne poliitika Venemaa vahetute naabrite,

sealhulgas Ukraina suhtes. Debati tulemust on küll veel vara öelda, kuid on väga usutav ja tegelikult päris tõenäoline, et mõningad muudatused ning nihked Lääne mõttelaadis ja poliitikas Venemaa suhtes on juba toimumas.

Kokkuvõtteks

2004. aasta on usutavasti pöördelise tähtsusega nii Ukrainale kui Euro-Atlandi kogukonnale. USA ja Euroopa liiguvad mõlemad oma rada mööda uue strateegilise päevakava määratlemisel kahes võtmevaldkonnas. Üht neist võiks nimetada uueks idapoliitikaks, mis antud juhul hõlmab sel kevadel NATO ja ELiga liitunud uute riikide idanaabreid. Ilmselt esimest korda on läänes hakanud tekkima tõsine arutelu selle üle, milline peab välja nägema selgepiiriline poliitika Musta mere piirkonnas laiemalt. Hetkel on peatähelepanu koondunud Gruusiale, kuid see haarab ka ülejäänud Lõuna-Kaukaasia. Lõpuks on hakanud ilmnema ka märke tõhusamast strateegiast Valgevene ja kontinendi viimase totalitaarse diktaatori Lukašenka kohtlemiseks. Lääne Venemaa-poliitika ümbermõtestamine või kohendamine on samuti seda aktuaalsem, mida rohkem võtab president Putin suuna autoritaarsele valitsemisele.

Vähemalt sama tähtis, kui mitte tähtsamgi on see, et Lääne tähelepanu nihkub probleemidele väljaspool kontinenti, eriti laiemasse Lähis-Itta. USA ja Euroopa liidrite sellekevadistel G8, USA – EL-i ja NATO tippkohtumistel oli laiema Lähis-Ida probleemistik kesksel kohal juba ainuüksi seepärast, et just sellest piirkonnast lähtuvad suurimad praegu Lääne ees seisvad ohud. NATO on Afganistanis ja jääb sinna tõenäoliselt veel mitmeks aastaks. Väga võimalik, et allianss võib veel enne käesoleva aasta lõppu ka Iraagis kanda kinnitada. Üha rohkem räägitakse uuest piirkondlikust julgeolekusüsteemist, mis võtaks eeskujuks OSCE. Aina enam otsivad USA ja Euroopa uusi viise oma pingutused ja ressursid koondada, et selle pulbitseva piirkonna probleemidega midagi ette võtta.

Kuhu jääb keset neid suuri nihkeid ja ümberhindamisi Ukraina? Kas ümberhindamistega pälvib Ukraina Lääne silmis vähem või rohkem tähelepanu? Vastus sellele küsimusele sõltub suuresti Ukraina enda käitumisest. Käesolev aasta pakub Kiievile välja tohutu võimaluse. Ukraina võib end seada nii esimese võtmevaldkonna kesksele kohale kui ka mängida olulist rolli teises valdkonnas. Valimistega on maal võimalik saata välja selge signaal, et Ukraina on valmis muutuma ja astuma tagasi Läände lõimumise rajale, mis omakorda toob kaasa suhtumise muutumise Läänes. Rada võib olla küll pikk ja kohati ehk järskki, kuid ainult sellele astudes tekib dünaamiline keskkond, mis viib maa Läänele aina lähemale – ja lõpuks ehk ka täielikult Euro-Atlandi kogukonna rüppe.