Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ukraina, Iraan, USA-Euroopa suhted, Venemaa kuvand Hiinas
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 11. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Ukraina vastupidavus keerulises olukorras
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Väidetavalt on Venemaa hakanud suunama droonirünnakuid Ukraina rindejoonele lähemale, kuna juhtimisprobleemid ja tugevnenud Ukraina õhutõrje muudavad sügavale territooriumile suunatud rünnakud vähem tõhusaks. Vastumeetmena tuleb Ukrainal tugevdada õhutõrjet rindel, kaitsta sidetaristut ja suurendada droonitõrjeüksusi. Kui Venemaa ründab suurte drooniparvedega (kuni 1000–2000 drooni mitmes laines) võib see kitsas rindelõigus juhtimissüsteemid ja õhutõrje üle koormata.
Eeldatakse, et Venemaa alustab 2026. aasta kevadsuvel pealetungi, mis keskendub Lõuna-Donbassi piirkonnale ja Slovjanski-Kramatorski kaitseliinile. Samas on Venemaa edenemine rindel praegu aeglustunud ning tõenäoliselt toetub Venemaa peamiselt väikestele gruppidele, kes kasutavad kergeid sõidukeid. Mehhaniseeritud rünnakuid on praegu droonide rohkuse tõttu väga keeruline teha. Ukraina vasturünnakud on olnud aasta algusest saati edukad, olles tagasi võitnud pea 300 ruutkilomeetrit territooriumi. Seega, Ukraina on hästi vastu pidanud ja eeldatavasti suudab Vene üksuseid ka järgnevatel kuudel tagasi hoida.
Iraani sõda vähendab Ukraina käsutuses olevate õhutõrjerakettide hulka, sest Ameerika Ühendriigid, Iisrael ja Pärsia lahe riigid on juba kulutanud palju Patrioti rakette Iraani rakettide ja droonide tõrjumiseks. Samal ajal vähenevad ka teiste relvasüsteemide Ukrainale üleandmise väljavaated, sest USA peab hakkama oma varusid täiendama ja tõenäoliselt eelistab järgnevatel kuudel oma sõjaväe ja Pärsia lahe liitlaste vajadusi. Seega ei pruugi Ukraina jaoks enam tuge olla ka NATO initsiatiivist PURL, mille kaudu Euroopa liitlased Ukrainale relvastust ja laskemoona ostavad. Venemaa on samas kasu lõikamas Lähis-Ida pingetest, sest lisaks USA India-vastaste sanktsioonide eemaldamisele peab oma varem Iraanist tulnud naftaimporti asendama ka Hiina.
Hoolimata mitmest negatiivsest trendist võib Iraani Shahed-drooni laialdane kasutamine Pärsia lahe riikide vastu luua Ukrainale uusi võimalusi. Ukraina tööstus on muutunud üheks juhtivaks sõjaliste droonide innovatsioonikeskuseks. Ukraina ettevõtted teevad üha enam koostööd Euroopa firmadega, et laiendada tootmist ka välismaal. Ühised julgeolekumured võivad viia tihedama koostööni Pärsia lahe riikidega, mis võib tuua Ukraina kaitsetööstusse märkimisväärseid investeeringuid. Ukraina üllas ja elegantselt välja mängitud pakkumine USA-d ja teisi riike droonitõrjes abistada ei jää tähelepanuta.
Sõda kestab, rahu ei paista
Merili Arjakas, Diplomaatia peatoimetaja
Tänaseks on USA ja Iisraeli algatatud sõda Iraani vastu kestnud 10 päeva. Iisraeli peaminister Benyamin Netanyahu signaliseerib vähemalt avalikult, et on senise sõjakäigu tempoga rahul. Kui vaadata seda, mida Iisrael ja USA on saavutanud, siis lisaks eelmise ajatolla ja kõrgete sõjaväeliste juhtide tapmisele on hävitatud Iraani sõjaväelist infrastruktuuri nii tuumarajatiste kui ka rakettide stardiplatvormide näol. Sõjaliselt on USA-l ja Iisraelil Iraanis selge ülekaal.
Iisraelis on sõjale laialdane poliitiline toetus, mh opositsioonipoliitikutelt. Samuti on näha Iisraelis tehtud arvamusküsitlustest, et sõda Iraani vastu toetab üle 90% juudi elanikkonnast. On selge, et Iisrael on valmis Iraanis minema nii kaugele nagu neile sellel korral võimalus antakse. Eelmisel korral survestas Iraani ja Iisraeli vahel vaherahu tegema lõpuks USA, aga seekord ei soovi kumbki osapool aktsepteerida mingit lahendust, mis viitaks vaid ajutisele konflikti pausile panemisele. Iseasi, kuidas olukorra arenemine lahinguväljal ja maailmamajanduses Iraani, USA ja Iisraeli poliitilist ja sõjalist manööverdamisruumi mõjutab.
Kuula ka: Merili Arjakas. Vikerraadio: Iisrael ootab Iraani tingimusteta allaandmist (10.03)
Vaata ka: Helga Kalm. Terevisioon: Iraani uus juht (10.03)
USA pahameel Euroopa suunal
Tony Lawrence, RKK kaitsepoliitika ja -strateegia programmi juht
USA ja Euroopa suhted on praegu selgelt halvas seisus. USA administratsioon tundub olevat oodanud Euroopa tingimusteta toetust oma sõjale (hoolimata sellest, kuidas nad on Euroopa liitlastega viimase aasta jooksul käitunud) ning on ärritunud, sest seda ei ole. Hispaania peaminister Pedro Sánchez on Euroopa juhtide hulgas kõige jõulisemalt Ameerika rünnaku vastu sõna võtnud ja USA-le toetuse andmisest keeldunud ning temast on seetõttu saanud president Trumpi pahameele peamine sihtmärk, kuid ta pole ainus.
Samal ajal tagavad eurooplased turvalisust Vahemere piirkonnas. Hispaania lähetas laeva Cristóbal Colón, et kaitsta Euroopa huve – näiteks Ühendkuningriigi baasi Küprosel – ning olla vajadusel valmis toetama tsiviilelanike evakueerimist. See ei tähenda aga USA kõrval sõjas osalemist. Sama lähenemine on ka teistel Euroopa liitlastel nagu Prantsusmaa, Itaalia, Holland ja Ühendkuningriik.
Eurooplased püüavad vältida enda kiskumist sõtta, mida enamik peab tarbetuks ja tõenäoliselt ebaseaduslikuks.
Friedrich Merz – Euroopa juht?
Felix Gasper, RKK nooremteadur
Friedrich Merz oli esimene Euroopa valitsusjuht, kes Donald Trumpi pärast Iisraeli, USA ja Iraani vahelise sõja algust Washingtonis eelmisel nädalal külastas. Kui 2025. aastal kiideti teda heade suhete eest Washingtoniga, siis seekord tema hoiakut kritiseeriti.
Trump kasutas seda kohtumist Hispaania ründamiseks, sest Pedro Sáncheze valitsus keelas hiljuti USA-l kasutada oma sõjaväebaase ja lennujaamu Iraani-vastasteks rünnakuteks ja see ärritas Trumpi kõvasti. Ta ütles, et soovib kaubavahetust Hispaaniaga piirata, nimetades neid “kohutavaks” partneriks. Selle asemel et näidata üles solidaarsust Hispaaniaga, kes pole ainult Saksamaa partner ELis ja NATOs, vaid jagab Saksamaaga ka ühisturgu ja -valuutat, ei vaielnud Merz Trumpile vastu. See tekitas loomulikult Hispaanias rahulolematust.
Tõstatunud on küsimus, mida Merz peab suuremaks prioriteediks: tugevat ja iseseisvat Euroopat või Saksamaa kasu ning oma isiklikku suhet Trumpiga. 2025. aasta oktoobris äratas ta tähelepanu oma kommentaaridega USA julgeolekustrateegia avaldamise kontekstis, kui rõhutas, et ka USA vajab partnereid. Ta märkis: “Kui te Euroopaga midagi peale hakata ei oska, siis tehke vähemalt Saksamaa oma partneriks.”
Ilmselgelt on õigustatud küsimus, kui palju solidaarsust Merz tulevikus Euroopa riikidega üles näitab, kui ta ei lükka isegi Ovaalkabinetis tagasi halvustavaid märkusi teise Euroopa riigi kohta. Mis saab siis, kui Trump käitub samamoodi teiste Euroopa riikide suhtes või ähvardab taas Gröönimaad? Vähemalt avaldas Merz Gröönimaa ja Taaniga 2026. aasta jaanuaris täielikku solidaarsust.
Tema juhtrolli maailmas seavad kahtluse alla ka teised kantslerile ebakohased avaldused. Pärast kliimatippkohtumist Belémis 2025. aasta novembris tegi ta Brasiilia kohta halvustavaid märkusi: “(…) me elame ühes maailma ilusamatest riikidest. Eelmisel nädalal küsisin mõnelt ajakirjanikult, kes olid minuga koos Brasiilias: kes teist tahaks siia jääda? Keegi ei tõstnud kätt. Kõik olid rõõmsad, et me (…) Saksamaale tagasi tulime (…).”2025. aasta novembris pärast Angolast naasmist ütles Merz: “Välismaal olles mõistad, kui hea on Saksa leib. Eile hommikul Luandas otsisin hommikusöögilaualt korralikku leivatükki – ja ei leidnud.” Mõlemad avaldused pälvisid Brasiilias ja Angolas kriitikat.
Solidaarsuse puudumine Hispaaniaga ning viimaste kuude läbimõtlemata avaldused kahjustavad Saksamaa mainet nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Pärast erakorralisi valimisi 2025. aasta veebruaris lootsid mõned Euroopa poliitikud, et Saksamaa võtab taas Euroopas keskse koha. Aasta hiljem seatakse aga Merzi suutlikkust Euroopa suunda näidata kahtluse alla – pole just parimad eeldused juhtrolli võtmiseks järgmisel kolmel aastal.
RKK PUBLIKATSIOONID
Venemaa kuvandi yin ja yang: Hiina netikasutajate seisukohad ja nende mõju
Urmas Hõbepappel, RKK koosseisuväline teadur
RKK uus raport analüüsib, kuidas Hiina internetis levivad narratiivid raamistavad Venemaad ja Venemaa sõda Ukrainas.
Raport toob esile kolm laia narratiivide gruppi: positiivsed, pragmaatilised ja negatiivsed narratiivid. Need peegeldavad nii avaliku arvamuse killustatust kui ka Hiina Kommunistliku Partei (HKP) strateegilisi kalkulatsioone.
Positiivsed narratiivid kujutavad Venemaad lääne agressiooni kaasohvrina, vältimatu võitja ja loomuliku suurriigina. Pragmaatilised narratiivid rõhutavad Hiina strateegilisi huve ega avalda Venemaale tingimusteta toetust. Negatiivsed narratiivid rõhutavad Venemaa koloniaalset pärandit, kujutades Vene riiki ja rahvast ahne, ülbe, ebausaldusväärse või sõjaliselt nõrgana.
Hiina avalikkuses ei ole ühtset, Pekingi ametlikust seisukohast lähtuvat Venemaa kuvandit. Sümpaatia Venemaa kui kaasohvri vastu eksisteerib koos koloniaalagressiooni vastase vihaga, imetlus Venemaa vastupidavuse üle eksisteerib koos pilgetega sõjaliste ebaõnnestumiste pihta, samas kui strateegilised kaalutlused sunnivad võtma pragmaatilisi seisukohti.
See ambivalentsus peegeldab mitte ainult Hiina ühiskonna mitmekesisust, vaid ka HKP teadlikku poliitikat „Venemaa küsimuses”. Hiina juhtkond lubab kriitilist suhtumist Venemaasse, kuna see on kooskõlas nn „ühisrinde töö“ loogikaga: vastasseis Ameerika Ühendriikidega on esmatähtis ning arvete klaarimine Venemaaga peab jääma tulevikku.
Tasakaal Moskva-Pekingi suhetes on aga habras, kuna majanduslik surve ja tugevnev natsionalism võivad tuua Venemaa-vastased narratiivid esile kavandatust varem, eriti kui avalikkuse nõudmine „kaotatud territooriumide” tagasisaamise järele muutub valjemaks.
Analüüs jõuab järeldusele, et Hiina ja Venemaa partnerlus ei ole kindel ega stabiilne, vaid emotsionaalne lahinguväli, mis nõuab pidevat Pekingi järelevalvet. HKP peab hoolikalt juhtima avalikkuse arvamust, et vältida natsionalismi kahjustavat mõju strateegilisele partnerlusele Moskvaga, hoidudes samas muljest, et Venemaale on koloniaalagressiooni eest andestatud. Lääneliitlastele pakub negatiivsete ja pragmaatiliste narratiivide olemasolu võimaluse Vene-Hiina „piirideta partnerlust“ murendada.
Loe edasi RKK kodulehel (inglise keeles): Venemaa kuvandi yin ja yang: Hiina netikasutajate seisukohad ja nende mõju
Fundamentaalne oht demokraatiale: kui valijaskonna tegutsemisvõime muutub sihtmärgiks
Thiemo Feldmann, endine RKK praktikant
Valimised kujundavad riigi suunda ja annavad demokraatlikult valitud valitsusele hädavajaliku legitiimsuse. Viimane kümnend on aga näidanud, et valimised võivad muutuda haavatavuse perioodiks, mille jooksul kasutavad nii sise- kui ka välisosalised oma ressursse, et saada käegakatsutavat mõju. 2026. aastal toimuvad parlamendivalimised Armeenias, Bulgaarias, Ungaris, Lätis, Taanis ja Rootsis.
Pahatahtlik tegutseja saab oma mõjutustegevuses kasutada kolme erinevat tüüpi ohtusid, millest esimene on suunatud valimiste läbiviimisele valimisprotsessi manipuleerimise või saboteerimise kaudu. Kuna sihtmärgiks sattunud riik võib rakendada enda kaitseks erinevaid meetmeid, saab ohustaja õõnestada usaldust selle elanikkonna osa seas, kes on kergemini ligipääsetavad ja raskemini kaitstavad. Seetõttu on teine oht usalduse kahjustamine valimiste läbiviimise vastu infomanipulatsiooni kaudu; see kasutab ära valimisprotsessi füüsiliste rünnakute tekitatud haavatavusi. Lõpuks võib sihtmärgiks sattuda valijaskond ise, kuna suur osalusprotsent on avalikkuses valimistulemuste aktsepteerimiseks hädavajalik. Kolmas oht tähendab seega hääletamise tahte ja võimekuse sihtimist, et vähendada valimisaktiivsust ja jätta teatud valijasegmendid ilma hääleõiguse teostamise võimalusest.
Loe edasi RKK kodulehel (inglise keeles): A Fundamental Threat to Democracy: When the Electorate’s Agency Becomes a Target
SEL NÄDALAL DIPLOMAATIAS
ANALÜÜS | Lääne-Sahara küsimus on jõudnud ajaloolisesse murdepunkti
Urmet Neem, Tartu ülikooli ajakirjandustudeng
Üle poole sajandi lahenduseta püsinud Lääne-Sahara alade küsimus on jõudnud ajaloolisesse murdepunkti. Kui varem rõhutas ÜRO järjekindlalt, et kohalikel elanikel peab olema õigus valida iseseisvuse või Maroko autonoomia vahel, siis möödunud aasta 31. oktoobril kiitis ÜRO Julgeolekunõukogu heaks resolutsiooni, mis kallutab esmakordselt jõujooned selgelt Rabati kasuks. Veebruari esimeses pooles sekkus varasemast aktiivsemalt konflikti ka läbirääkimiste vahendajana USA, survestamaks osapooli jõudma kiiremini lahenduseni.
Loe edasi: Lääne-Sahara küsimus on jõudnud ajaloolisesse murdepunkti