Artikli pealkiri on: Udmurdi revolutsioon: omaalgatuslikud valimised

Valimiste eel puhkes vene poliitiliste emigrantide seas tuline diskussioon: kas ignoreerida riigi poolt ära korraldatud valimisi või hääletada mingite Ühtse Venemaa ametlike oponentide poolt sellest hoolimata, et nemadki pooldavad sõda Ukraina vastu. Kuid Euroopa Liidus elavad Udmurtiast pärit emigrantide esindajad pakkusid välja kolmanda, ootamatu lahenduse, mis viib nad Vene imperiaalse mõtteviisi kontekstist üleüldse välja.

Nad korraldasid 20. septembril ise valimised Udmurdi Vabariigi rahvaste esindajate nõukogusse. Hääletamine oli organiseeritud Ameerika online-platvormi OpaVote baasil, mida sageli kasutatakse turvaliseks veebihääletamiseks. On arusaadav, et tänases Udmurdi Vabariigis niisuguseid vabasid valimisi korraldada on tegelikult täiesti võimatu: kõik neis osalenud oleksid otsekohe süüdi mõistetud Venemaa kriminaalkoodeksi paragrahvi alusel, mis käsitleb „üleskutseid rikkuda Venemaa Föderatsiooni territoriaalset terviklikkust“. Aga udmurdi kodanikuühiskonna esindajad paguluses ei eitagi, et nad taotlevad oma vabariigi sõltumatust.  

Euroopa Liidus elavad Udmurtiast pärit emigrantide esindajad pakkusid välja omaenda lahenduse riigiduuma valimistel osalemisele.

Eksisteerib huvitav ajalooline rütm – just 20. septembril 1990. aastal kuulutas Udmurdi ANSV välja oma riikliku iseseisvuse deklaratsiooni. Muide, tol murrangulisel 1990. aastal võtsid samalaadsed deklaratsioonid vastu peaaegu kõik toonase VNFSV koosseisu kuulunud autonoomiad. Kuid pärast, „vabal Venemaal“, juba Jeltsini ja eriti Putini ajal, kõik need deklaratsioonid unustati ja tallati jalge alla. Moskva naasis riigikorralduses impeeriumi põhimõtete juurde: kõigi vabariikide juhid määras taas ametisse Kreml, nende majandus allutati „föderaalsetele“ (Moskvast juhitud) korporatsioonidele ja omanäolised rahvuskultuurid suruti maha. Näiteks on tänapäeva Udmurtia sunnitud 77 protsenti oma maksutuludest Moskvale üle kandma, seega ei jää vabariigi arenguks peaaegu mitte midagi üle.     

Peale selle on juba üle 4000 Udmurtia elaniku langenud Venemaa kuritegelikus ja verises sõjas Ukraina vastu, kusjuures paljud neist võeti ajateenistusse sunniviisiliselt. Esimeste vabade Udmurtia valimiste korraldajad on otsustavalt selle sõja vastu ja pooldavad üldiselt Moskva-keskse impeeriumi likvideerimist.

Demokraatia ja enesemääramine

Nende valimiste tulemuste alusel moodustati kümneliikmeline Udmurdi Vabariigi rahvaste esindajate nõukogu, kes kavatseb pöörduda ÜRO poole avaldusega, milles nõutakse Udmurtia suhtes rahvaste üldtunnustatud enesemääramisõiguse austamist. Samalaadsed Tatarstani ja Tšetšeenia kodanikuliikumised paguluses õnnitlesid oma udmurdi kolleege nende valimiste puhul. Tõepoolest, vabad valimised andsid neile kõrge legitiimsuse astme.

Valitud nõukogu seisab Udmurtia tulevase integratsiooni eest Euroopaga. Seetõttu seab see esikohale just nimelt demokraatlikud põhimõtted, mitte ainult rahvuslikud. Seepärast valiski nõukogu säärase nime: mitte ainult udmurdi rahva, vaid rahvaste nõukogu mitmuses. Tänapäeva Udmurtias (kus on peaaegu sama palju elanikke kui Eestis, umbes poolteist miljonit inimest) elab hulganisti eri etnilise päritoluga inimesi – venelasi ja tatarlasi –, samal ajal kui udmurdid moodustavad vaid umbes 28 protsenti rahvastikust. Nii väike nimirahvuse osakaal on pikaajalise ning Putini ajal veel eriti intensiivistunud imperialistliku assimilatsioonipoliitika tagajärg. Ometi on huvitav märkida, et paljud Udmurtia venelased, sealhulgas äsja valitud nõukogu liikmed, on aktiivselt Moskva imperiaalse tsentralismi vastu.

Tasa ja targu

Udmurdi keele ja kultuuri allasurumine on juba viinud traagiliste juhtumiteni. Nii süütas 2019. aastal kohaliku ülikooli õppejõud filosoof Albert Razin Udmurtia parlamendihoone ees end protestiks põlema. Udmurdi Vabariigi rahvaste esindajate nõukogu valitud liikmed toetavad täielikult udmurdi kultuuri taaselustamist. Kuid teisalt pakuvad nad välja, et seda tehtaks leebelt ja järjepidevalt.

Pole tarvis nõuda, et kõik vabariigi elanikud omandaksid udmurdi keele üleöö (mis on võimatu), kuid igal juhul peaksid need, kes ihkavad teha karjääri riigivalitsemise alal või töötada avalikus teenistuses, kindlasti valdama udmurdi keelt vähemalt algtasemel. Udmurdi keel ise vajab aga arendamist ja ajakohastamist, kuna see oli avalikust ruumist pikka aega tegelikult kõrvale tõrjutud ning jäänud kasutusse ainult maainimeste seas, mis tähendab, et sel puudub nüüdisaegne sõnavara. Valitud nõukogu liikmed toetavad udmurdi keele maksimaalset populariseerimist massiliste kultuuri- ja muusikafestivalide korraldamise kaudu.

Kodanikuühiskond saavutab legitiimsuse sageli iseenesest, salamisi, ootamata luba eelmiselt võimult.

See küllalt mõistlik ja diplomaatiline lähenemine eristab udmurdi kodanikuliikumist teistest rahvuslikest pagulasorganisatsioonidest. Näiteks, baškiiri iseseisvusliikumine tõstab esiplaanile mitte demokraatlikud põhimõtted – nii nagu udmurdid –, vaid rahvuslikud, sellest hoolimata et baškiirid on Baškortostanis samuti vähemuses, moodustades umbkaudu 31 protsenti rahvastikust. Seetõttu võib katse neile mingeid rahvuslikke privileege anda vabariigi iseseisvuse saavutamise asemel kaasa tuua etnilisi konflikte, mida Moskva seejärel oma tuntud imperialistlike meetoditega „lepitama“ asub.   

Udmurtia praegune ametlik võim, mis koosneb Moskva käealustest, teeb näo, et ei märka äsja toimunud vabariigi rahvaste esindajate nõukogu valimisi, heites neile ette mitteõiguspärasust. Siiski õpetab ajalugu, et kodanikuühiskond saavutab legitiimsuse sageli iseenesest, salamisi, ootamata luba eelmiselt võimult. Paralleeli saab tõmmata Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal, kus juhtrolli ei mänginud mitte endise Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei esindajad, vaid Rahvarinde ja Eesti Kongressi liikmed.