Türgi: probleemi partner?
Kreeka Euroopa ja välispoliitika sihtasutus, 2021
Kreeka hinnangul ei ole Euroopa Liit 2021. aastal põgeniketulvaks paremini valmis kui 2015. aastal. ELi ja Türgi rändelepe küll peab veel, kuid Türgi kui partner triivib aina enam läänest eemale.
Seotud artiklid
Sõrmkübaramäng tehnoloogiaga: AI, regulatsioonid, vastutus ja väärtused
Professor Ryan Calo, õigusteadlane ning Washingtoni Ülikooli autoriteetse tehnoloogiapoliitika labori (Tech Policy Lab) kaasasutaja, vaidleb vastu valitsevale narratiivile, et tehisaru on tulemuslikuks reguleerimiseks liiga kiiresti arenev ja keerukas. Tema kinnitusel leidub teisigi mudeleid peale selle, et tehnoloogia muutumist paratamatuks pidada ja tagajärgedega kohaneda.
Ladina-Ameerika mitmepalgeline tee: koostöö, sõltuvused ja igatsetud suveräänsus
Ladina-Ameerikas on korduvalt püütud luua piirkondlikku koostööd, ent ometi on regioon tänaseni killustunud – koostöövormid tekivad ja kaovad ning algatused jäävad poolikuks. Piirkonna areng on sõltuv suurriikide mängudest ning poliitilist pilti varjutavad ideoloogilised vastasseisud ja ebastabiilsus. USA mõju piirkonnas on aga ainulaadne. See ei ole pelgalt suurriigi mõju väiksematele naabritele – USA-d nähakse korraga nii eeskuju kui ka sekkumisena. Ometi on USA ja Ladina-Ameerika suhteid kujundatud juba enam kui kahe sajandi vältel, tehes neist ühe esimese ja järjepidevama läänepõhise piirkondliku suhtemudeli väljaspool Euroopat.
Kuhu kadus solidaarsus? Arengukoostöö vajab uut mõtlemist
Kord kümnendi jooksul toimuv ÜRO rahvusvahelise arengu rahastamise konverents leidis tänavu aset märgilisel ajal, mil humanitaarabi ja arengukoostöö seisavad silmitsi süveneva kriisiga. Kui varasemad kohtumised on keskendunud uute rahastuste leidmisele vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamiseks, siis juuli algul Sevillas toimunud konverents märkis fookuse muutust hoidmaks rahvusvahelise abi andmist üldse töös. Mitmete endiste suurdoonorite ulatuslikud kärped on tõsiselt pärssinud elutähtsa humanitaar- ja tervishoiuabi jätkusuutlikkust ja toimimist.
Unistusest pettumuseni: Gruusia rahvusloo ümberkirjutamine
Vähesed hetked Gruusia lähiajaloos on olnud riigi ja rahvusliku identiteedi seisukohalt nii määravad kui endise peaministri Zurab Žvania kõne Euroopa Nõukogu parlamentaarsel assambleel 27. jaanuaril 1999: „Ma olen grusiin ja seega olen eurooplane.“ Sealtpeale sai nendest sõnadest Gruusia rahvusliku narratiivi nurgakivi ja Euroopa-püüdluste moto.
Karsten Friis: Põhjala ja Balti riikide julgeolek Ameerika Ühendriikideta?
Kui Põhjamaad ja Balti riigid ühinesid NATOga, olgu siis 1949., 2004., 2023. või 2024. aastal, põhines see otsus eelkõige soovil saada Ameerika Ühendriigid oma liitlaseks. Just Atlandi-ülesed julgeolekusidemed globaalse suurvõimuga ning selle laiendatud tava- ja tuumarelvaheidutus otsustasid asja. Euroopas liitlasi omada oli peale selle kindlasti meeldiv eelis, kuid tõenäoliselt polnud see ühinemise peamine tõukejõud.
Oleksandr V. Danõljuk: Kuidas seista vastu Venemaa varjatud sõjale lääne vastu
Paralleelselt sõjalise sekkumisega Ukrainas on Venemaa hoogustanud mittesõjalist agressiooni lääneriikide vastu. See hõlmab tervet salatoimingute spektrit: alates poliitiliste variisikute toetamisest ja propagandast kuni paramilitaarsete organisatsioonide moodustamise ja sabotaažiaktideni elutähtsa infrastruktuuri vastu. Mittesõjaliste operatsioonide ulatus ja kasvav vägivaldsus osutavad sellele, et Kreml tõepoolest peab lääne vastu salajast sõda.
Ann Dailey: Ukraina õppetund – oskamatus riske hallata viib paratamatult nurjumiseni
Kui olen üldse sõjast Ukrainas midagi õppinud, siis seda, kui palju meeldib julgeolekupoliitika asjatundjaile sõna „risk”. Nad kõnelevad riskihaldusest, eskalatsiooniriskist ja väärarvestuste riskist. Ent kui neid küsitleda, kuuleb kümneid erinevaid riski definitsioone. Kuna Ukraina sõja eel kuulus suur roll poliitikate kujundamisel riskitajule, tuleb riski mõistesse süveneda.
Mart Kuldkepp: Julgeolekupoliitilised õppetunnid sajandi tagant
Väikeriikide ja -rahvaste ellujäämisväljavaated maailmas, kus poliitiline mäng käib kõrge kaarega üle nende pea, pole kunagi olnud hiilgavad. Ka Eesti lähiajaloo peamised traumad on otseselt seotud episoodidega, milles suurriigid on eelistanud üksteisega läbi rääkida suletud uste taga ning vedanud mõjusfääride piirjooni maakaardile küsimata nende inimeste arvamust, kelle saatust need kõige otsesemalt mõjutasid.
Omar Ashour: Ukraina varisõda okupeeritud territooriumitel
Üheteistkümne viimase aastaga on Ukraina vastupanuliikumine küpsenud hübriidseks mitmedomeeniliseks kaitseökosüsteemiks, mis tegutseb sügaval okupeeritud aladel ning üha enam piiri taga, Vene territooriumil. Kui 2014. aastal pandi puuduliku varustusega toime rida lõdvalt koordineeritud vastupanutegusid, siis väljakujunenud vastupanuarhitektuur on 2025. aastaks võimeline sabotaažiks, mõrvadeks, väikeste üksuste partisanivõitluseks, luureandmete kogumiseks ja levitamiseks, sihtmärkide määramiseks ja jälgimiseks ning psühholoogilisteks operatsioonideks.
Gruusia demokraatia kinnikeeramine on jõudmas lõppfaasi
Valitsuse repressioonid oma rahva ja opositsiooni vastu on peale 2024. sügisel küsitavalt läbi viidud parlamendivalimisi aina tugevnenud. Eesmärk tundub olevat lõpetada riigis täielikult sõnavabadus ja suruda maha kõik jõud, kes ei mõtle täpselt nii nagu valitsus. Sellel teel on viimasel ajal olnud mitu olulist maamärki.
Ants Kiviselg: Mõrad lääne ühtsuses on Vene võit
Mida ühtsemad läänes oma sõnade ja tegudega oleme, seda lühemaks jääb Venemaa agressioon Ukraina või lääneriikide vastu. Kui Moskvale jääb mulje, et ta suudab sõjaliste vahendite kaudu oma poliitilisi eesmärke saavutada, siis vaenutegevus Ukrainas paraku ei lõppe, hoiatab Kaitseväe luurekeskuse ülem kolonel Ants Kiviselg.
Minna Ålander: Sõjaohust leitud tugevus Põhjala-Balti piirkonnas
Viimase kolme aasta jooksul on Põhjala-Balti ring saavutanud enneolematu sidususe ja tähtsuse. Ühtsuse peamised ajendid on ühine ohuhinnang, et Venemaa kujutab endast eksistentsiaalset ohtu neile kõigile, ja tugevasti tunnetatud pakilisus Ukraina toetamisel.
Torrey Taussig: Atlandi-ülene julgeolek Trump 2.0 järel
President Trumpi teine tulek Valgesse Majja on avanud Atlandi-ülestes suhetes uue ajastu, mis kujundab USA ja tema liitlaste suhted põhjalikult ümber. On kohane taga nutta usaldust ja kindlustunnet, mis on kadunud vaid mõne nädalaga. Kuid kuna aega napib, peaksid pühendunud „transatlantistid“ uuel viisil lahti mõtestama, kuidas see suhe saaks paremini teenida Ameerika ja Euroopa julgeolekuhuve. Selles ettevõtmises peaks Euroopa eesmärk olema saavutada suurem strateegiline tegutsemisvõime – ja töötada selleni jõudmise nimel koos Trumpi Washingtoniga.
Kauge ja kummaline Põhja-Korea
Kui USA president Bill Clinton kaalus 1994. aastal Põhja-Korea vastu sõjalist lööki, siis hoiatas Korea Vabariigis asuvate USA vägede ülem Gary Luck, et sellega kaasneks miljon hukkunut ja triljoni dollari mahus majanduslikku kahju. Kaalumiseks see jäigi. Põhja-Korea raketikatsetused ületavad siinmail viimasel ajal vaevalt uudiskünnist. Sealse režiimi segu eskalatsioonist ja diplomaatiast ning rahvusvaheline tegevus Põhja-Korea vastu suunatud sanktsioonide leevendamiseks ja karmistamiseks on nüüdseks tavapärane taustamüra.
Enamat kui süsteemne rivaal: Hiina kui ELi julgeoleku proovikivi
Euroopa Liidu sidemed Hiinaga jäävad tähtsuse poolest alla ainult transatlantilistele suhetele. Pikka aega keskendus EL Hiinale kui ühele peamisele kaubanduspartnerile ja sellega kaasnevatele majanduslikele võimalustele. Viimastel aastatel on ELi arusaam suhetest Hiinaga aga muutunud ning üha rohkem rõhutatakse süsteemsele rivaliteedile ja majandusjulgeolekule. Sellele vaatamata pöörab EL oma Hiina-poliitikas julgeolekuriskidele endiselt liiga vähe tähelepanu.
Lääne-Balkan paneb proovile Euroopa Liidu laienemise tõsiseltvõetavuse
Euroopa Liidu laienemine käib käsikäes strateegilise autonoomiaga, sest loob regioonis stabiilsust ja haarab enda mõjusfääri riike, mis praegu kõiguvad rindejoonel. Eriti kriitiline on olukord Lääne-Balkanil, kus mitmed riigid ootavad läbirääkimiste laua taga juba aastaid, kuid seda edutult. Kui laienemisprotsess jääb toppama, on ohtlik mõelda, mis hakkab saama riikides, kus niigi nõrgestatud kodanikuühiskond on autoritaarsete režiimide ja vene mõjutustegevuse ees küllaltki relvitud.