Türgi-Armeenia sündimata ajalugu

Khor virap tähendab armeenia keeles sügavat auku. Just niisugusesse pimedasse kohta viskas kristluse koidikul toonane paganast kuningas Tiridat III Armeenia hilisema kaitsepühaku Grigori Valgustaja. Kuni valitseja jäi nii kohutavalt haigeks, et pidi vangilt abi paluma, mille eest lasi ennast ja kogu riiki maailmas esimesena kristlusesse ristida.¹

Armeenlased on selle üle väga uhked, et nad on sisuliselt maailma esimene kristlik maa ning et tõenäoliselt ei lahku ükski turismigrupp sealt riigist ilma, et ta poleks külastanud kaitsepühaku kunagise vangistuskoha peale ehitatud Khor Virapi kloostrit.

Selle igivanade müüride ees kõrguv Ararati mägi – samuti armeenlaste rahvuslik uhkus – on paraku ligipääsetav vaid rahutuvidele, keda kloostri ees passivad noormehed turistidele parseldavad.

Kahte märgilise tähendusega vaatamisväärsust eraldab palja silmaga kaugelt pea märkamatu Türgi riigipiir, mis ometi kõrgub kahe riigi vahel viimase 16 aasta jooksul ületamatu müürina.

1990ndate algusest Mägi-Karabahhi konflikti tõttu suletud riigipiirid (Aserbaidžaaniga ollakse endiselt sõjas ning Türgi sulges oma piiri armeenlaste survestamiseks) on asetanud selle tillukese maa kotti, mille geograafilist isolatsiooni sobiks suurepäraselt iseloomustama just sõnapaar khor virap – sügav auk. Saades avausest küll elutegevuseks hädavajalikku, on riigi majandus pidanud virelema, janunedes rammusama leeme järele otsekui leiva ja vee najal hingitsev vang.

Armeenlased on selle üle väga uhked, et nad on sisuliselt maailma esimene kristlik maa.

Keset maismaad suletud Armeenia peamiseks ühenduslüliks ülejäänud maailmaga on seni olnud Gruusia – selle maanteed ning Musta mere sadamad. Mulluse augustisõja vältel Gori ja Phothi linnadeni veerenud Vene tankid sulgesid selle transiidikoridori täielikult ligikaudu kuuks ajaks nii Armeenia kui Aserbaidžaani jaoks. Taga-Kaukaasiale oli see piisavalt tugevaks signaaliks oma seniste positsioonide ümberhindamiseks ning tektoonilist laadi geopoliitiliste protsesside käima lükkamiseks piirkonnas.

Paradoksaalsel kombel tõi Vene-Gruusia sõda Armeenia ellu ka kaks positiivsemat momenti. Esiteks: Aserbaidžaan on arvatavasti hüljanud hüpoteetilise võimaluse Mägi-Karabahhi konflikti lahtisulatamiseks sõjalise jõu abil. Teiseks: riigi tippjuhtideni jõudis arusaamine, et nad elavad oma naabritega samal planeedil ja edasine isolatsioon võib riigi konkurentsivõimele saatuslikuks saada.

Sellest olukorrast väljumiseks pole Armeenial just palju valikud. Lisaks Gruusiale on maismaapiir Aserbaidžaani, Iraani ja Türgiga.

Ilma Iraanita, oleksid kriitilisel sõjaperioodil Armeenia mootorikütuse varud väidetavalt nädalaga ammendunud.² Samas on Armeenia nii majanduse kui tsivilisatsiooni poolest võtnud suuna siiski Euroopa Liidu poole – seda kinnitavad ühest suust nii Jerevani eksperdid, riigiametnikud kui poliitikud. EL on Armeenia peamiseks väliskaubanduspartneriks juba praegu.³ Ainsaks alternatiiviks vajalikele turgudele ligipääsemiseks on sellisel juhul Türgi.

Enam kui aastapikkuse intensiivse lähenemisprotsessi tulemusena kirjutasidki 10. oktoobril Armeenia ning Türgi välisministrid alla protokollidele diplomaatiliste suhete sisseseadmiseks ja piiri avamiseks. Kahe riigi suhetes on täheldada positiivset dünaamikat, nentis Armeenia välisminister Edvard Nalbandjan.⁴ Samas meeldib talle seda sõnapaari kasutada just ummiksituatsioonide puhul (nagu näiteks külmutatud konfliktid). Kus haistad “positiivset dünaamikat”, seal kiiret edasiliikumist oodata pole.⁵ Nii ka Armeenia-Türgi suhetes – protokollid on küll oluliseks verstapostiks, kuid raskem töö seisab alles ees.

Ülesande raskusest kõneleb kas või fakt, et praeguseks enam kui aasta jooksul kestnud lähenemisprotsess oli avalikkuse eest kiivalt varjatud. Türgi presidendi Abdhullah Güli mullusügisesele välkvisiidile Jerevani jalgpallimat ile järgnes käesoleva aasta 22. aprillil üheksarealine napp ning küllaltki ebamäärane avaldus, milles Armeenia, Türgi ning vahendajast Šveitsi välisministeeriumid nentisid edasiminekut ning teekaardi paikapanekut kahepoolsete suhete sisseseadmiseks.⁶

Ilma Iraanita oleksid 2008. aasta augustisõja kriitilisel perioodil Armeenia mootorikütuse varud väidetavalt nädalaga ammendunud.

Juba sellest piisas, et kutsuda mõlemas riigis esile sisepoliitiline torm. “Türgi otsustas augustisõja olukorda ära kasutada,” teatas valitsuskoalitsiooni partneriks olnud Dashnaktsutiuni partei välissekretär Kiro Manojan järgmisel päeval.⁷ Samal ajal valmistas erakond ette ultimaatumit valitsusliidust välja astumiseks.

Vaatamata piiride avanemisega Armeenia jaoks tekkivatele võimalustele ei käsitleta kummagi riigi ühiskonnas Armeenia-Türgi lähenemist üdini positiivsena. Peamiseks vastuoluks on võimalikud eeltingimused, millele ainuüksi mõtlemine põhjustab mõlemas osapooles paanikat.

Üks neist on genotsiidi teema, mille aktuaalsus oli eriti teravalt tunda 22. aprilli avalduse järel, kuna vaid kaks päeva hiljem, 24. aprillil on 1915. aasta genotsiidi ohvrite mälestuspäev.

Igal aastal kogunevad sel päeval sajad tuhanded armeenlased Tsitsernakaberdi memoriaali juurde, et mälestada ligi sajanditagust veretööd. Inimvool hiiglasliku memoriaali asupaigaks olevasse mäkke algab varavalges, umbes kella kaheksa ajal hommikul, ning kestab hiliste õhtutundideni. Kui kohal pole tervet Jerevani 1,1-miljonilist populatsiooni, siis valdav osa kindlasti. Rituaali osaks on ületada jalgsi paarikilomeetrine tõus selleks, et pääseda pärast mitmetunnist järjekorda mõneks sekundiks igavese tule kõrvale lilleõit asetama.

Raske ette kujutada, et Armeenias oleks veel mõni avalik üritus, mälestusmärk või ajalooline sündmus, mis samaväärselt kogu rahvast ühendaks. “Armeenia peaks vaatama ette, mitte keskenduma vaid ühele küsimusele,” avaldab selle kohta ajakirjanikele arvamust Euroopa Komisjoni kõrge ametnik.

Paraku pole see kuigi lihtne. Küsimusele: “Mida sa arvad türklastest?” vastab genotsiidi memoriaali ees järjekorras seisev 16-aastane tütarlaps: “Ma vihkan neid kogu hingest!” Täpsema pärimise peale selgitab ta, et sedasi on teda õpetanud kooli ajalooõpetaja.

“Armeenlased ei tea kaasaegsest Türgist midagi. Nende kõige värskem ettekujutus pärineb Osmani impeeriumi aegadest,” ütleb Kaukaasia instituudi direktor, politoloog Aleksander Iskandarjan.⁸

Ja kust see muu ettekujutus peakski tekkima, kui ainsaks võimaluseks naabreid elusast peast näha on lennates nende juurde mõne kaugema kolmanda riigi kaudu. Kusjuures ametivõimud ei soovita armeenlastel seda teha ettekäändel, et vajaduse korral ei saa nad tagada oma kodanikele vajalikku kaitset. Paljud siiski võtavad selle riski ning koos minuga Jerevanist Moskvasse saabunud lennukiseltskonnast on 5-6 Armeenia passiga edasi Istanbuli suundujat, keda palutakse lisaformaalsuste täitmiseks teistest reisijatest kõrvale astuda.

Kus haistad „positiivset dünaamikat”, seal kiiret edasiliikumist oodata pole.

Olgugi et Türgi võimud on võtnud isegi armeenlastest illegaalide suhtes pehme positsiooni, lubades neil vaikimisi riigis töötada ka 30-päevase viisa lõppemisel⁹, saavad nende pingutused Osmani impeeriumi varju hajutamisel selles kohas ka otsa. Nii nagu kaasaegse Venemaa juhtkond esineb aeg-ajalt Nõukogude repressiivorganite advokaadina, peavad ka Türgi võimud enda kohuseks kaitsta omal moel esivanemate pärandit, nimetades jutte genotsiidist ajalooliseks võltsinguks.

Seega vastustavad Türgis Armeeniale lähenemist jõud, kelle hinnangul mängib suhtluse taastamine Jerevanile kätte eeliseid genotsiidi tunnustamise surve avaldamisel Ankarale.

Teisel pool valitsevad aga kahtlused, et vastutasuks Türgi piiri avamisele tuleb armeenlastel edaspidi genotsiidi teemal mokk maas hoida. Nii avaldas Armeenia parlamendi endine spiiker Tigran Torosjan ühes viimastest ajakirja Russia in Global Affairs numbritest arvamust, et Armeenia juhtkond ongi genotsiidi rahvusvahelise tunnustamise teema praeguseks külmutanud.¹⁰

Samas võib arvata ka seda, et genotsiidi teema on prioriteet eelkõige väljaspool Armeeniat asuva diasporaa jaoks, mille üks mõjusamaid osakondi on Prantsusmaal. Ja kuigi diasporaalt tulevad rahavood ületavad mahult isegi riiklikku eksporti,¹¹ võib arvata, et viimase sõna ütlevad siiski koduarmeenlased, kes on paljuski väsinud end vaid ajaloolise õigluse võidulepääsemise lootusega soojendamast.

Viimases hädas 1990ndate keskel taaskäivitatud Metsamori tuumaelektrijaama 2. reaktor annab küll hetkel 40 protsenti riigis kuluvast elektrienergiast, kuid see, väidetavalt maailma vanim seda tüüpi töötav nõukogudeaegne reaktor¹², ajab kõigest 16 kilomeetri kaugusel algavale Türgile nii hirmu nahka kui tekitab riikide vahel lisapingeid. Majandusblokaadi murdmine on aga eelduseks plaanitavast uuest energiablokist elektri müümiseks väljapoole Armeeniat, mis omakorda tagab uue tuumajaama tasuvuse.

Teine Türgi-Armeenia suurem lahkheli puudutab Mägi-Karabahhi konflikti lahendamist, kuna 1990ndate algul sulges Türgi oma piiri Armeeniaga just Aserbaidžaani toetuseks.

Türgi on võtnud kasutusele jagatud rollide taktika: jalgpallidiplomaatiat harrastav president Gül räägib positiivsest häälestatusest, peaminister Erdoğan tuletab aeg-ajalt meelde ka Karabahhi probleemi.

Tänavused kuuldused Ankara lähenemiskatsetest Jerevanile ajasid Bakuu marru.

“Türklasi üllatas aserite tuline reaktsioon läbirääkimistele Armeeniaga – telekanalite väljalülitamine, ähvardused sulgeda gaasitoru ning Alijevi demar Moskvasse sõiduga,” märkis European Policy Centeri analüütik Amanda Akcakoca.¹³

Võib arvata, et sedavõrd närviline reaktsioon sundiski osapooli edaspidisele veel suuremale ettevaatlikkusele. Samas on asjakohase info puudus võimaldanud valitsuse kriitikutel tulla välja omapoolsete versioonidega.

Euroopas marurahvuslasteks liigitatava sotsialistliku partei Dashnaktsutiun välissekretäri Kiro Manojani meelest oli Armeenia-Türgi teekaart kas algusest peale pettus ning “tühi mull” või sisaldab tingimusi, millest Armeenia juhtkond hea meelega vaikiks.

Välisminister Edvard Nalbandjan pole antud teemalt saladuseloori kergitanud ei vahetult pärast kevadist avaldust ega ka peale kahepoolsete suhete sisseseadmise protokollide allakirjutamist. Rahval tuleb leppida järjekindla tõdemusega: iga asi omal ajal.¹⁴

Türgi juhtkond on seevastu võtnud tarvidusele jagatud rollide taktika¹⁵, kus jalgpalli-diplomaatiat harrastav president Gül räägib positiivsest häälestatusest Türgi-Armeenia läbirääkimistel ning peaminister Recep Tayyip Erdogan tuletab aeg-ajalt meelde, et lahendamist vajab ka Karabahhi probleem.¹⁶

Nii leiab endine Armeenia parlamendispiiker Tigran Torosjan koguni, et Türgi on Armeenia läbirääkimistele meelitamisega täitnud kõik oma välispoliitilised eesmärgid: lisaks genotsiiditeema külmutamisele tõstnud oma rahvusvahelist mainet ning mõju Taga-Kaukaasia piirkonnas, mis eelneva aastakümnetepikkuse Nõukogude epohhi kestel lõppes tema piiridega.

Vastupidiselt ajaloolisele kogemusele ei vastusta Venemaa hetkel sugugi Türgi mõjukuse kasvu, vaid on ise jõuliselt toetanud 10. oktoobril Šveitsis deklareeritud plaane. Kuigi lähimas naabruses pole selline mõtteviis Moskvale omane olnud, võib selle taga peituda puhas majanduslik loogika. Nimelt on Türgi-Armeenia piiride avamine raudtee infrastruktuuri panustanud Vene investori huvides. Kavandatavas Metsamori uue tuumareaktori ehituses on Venemaa lubanud samuti tugevalt osaleda. Nii tulebki välja, et Armeenia pöördumine Türgi suunas teenib ka Moskva merkantiilseid huvisid.¹⁷

Hetkel on Venemaa oma sõjaväebaasiga siiski Armeenia julgeoleku garant.

Tõsi on ka see, et Mägi-Karabahhi konfliktiga mängimine ei paku Moskvale enam suurt rahuldust, kuna Kremlil on pärast augustisõjas tehtud pööret järjest keerulisem leida sõnu, mis ei tekitaks kas mõistmatust Mägi-Karabahhi eraldumist taotleva Armeenia juhtkonnas või nördimust oma territoriaalse terviklikkuse pärast hoolt tundvas Aserbaidžaanis.¹⁸

Hetkel on Venemaa oma sõjaväebaasiga siiski Armeenia julgeoleku garant. Viimane on aga pidanud kõik oma välispoliitilised sammud seadma lähtuvalt julgeolekukaalutlustest.¹⁹ Samas võib Armeenia-Türgi võimas lähenemine neid vajadusi oluliselt muuta. “Selliseid muudatusi võib tähendada oluline suhete paranemine Türgiga,” märkis politoloog Aleksandr Iskandarjan.²⁰

Nii käiski vahetult pärast protokollide allakirjutamist Armeenia president Serž Sargsjan vastumatšil Türgis, kus jalgpallimängu järel kostitas Abdhullah Gül teda õhtusöögil abikaasa valmistatud hõrgutistega.²¹ Tiivustatuna neist maitseelamustest kiirustas Armeenia riigipea novembri lõpus toimunud võimuerakonna kongressil kõnelema jää murdumisest suhetes naabritega.²² Täielikuks kliimasoojenemiseks läheb selles küsimuses tarvis veel kindlasti palju enamat kui näpuotsatäis tulist vürtsi.

Artikli autor osales 2009. a. aprillis Euroopa idapartnerluse teemalisel seminaril Brüsselis ja Jerevanis, mille korraldas European Journalism Center.