veebruar 13, 2013

Tuareegide tunnustamata riik Azawad ja Mali sasipundar

Malilased peavad leidma vastuse fundamentaalsele küsimusele: kuidas luua stabiilne, funktsioneeriv ja harmooniline riik

Toomas Korka on Tartu Ülikooli etnoloogia ja folkloristika magistrant, kes on süvendatult tegelenud tuareegide kultuuri uurimisega.
Lääneriigid on Mali probleeme kaua eiranud vaatamata tõsiasjale, et see riik on tihedalt läbi põimunud Põhja-Aafrika regiooniga ning kuulub seega ka Euroopa Liidu (EL) “laiendatud naabruskonda”, kus valitsev stabiilsus on ka meie huvides. Mali kriisi rahvusvaheline meediakajastus on pärast hiljutist Prantsusmaa sekkumist küll oluliselt kasvanud, ent tegelikult on seda riiki juba enam kui aasta iseloomustanud kõik muu peale stabiilsuse. Piisavalt konteksti tundmata võib tunduda, et järjekordsest kaugest riigist on ühtäkki saanud näide, mis kinnitab islamimaailma ja terrorivõrgustikega seotud probleeme ja ohte. Ent Mali hädad on märksa keerukamad ja sügavamate juurtega, kui esmapilgul paistab.
Püüan järgnevalt anda ülevaate konflikti kulgemisloost ja tagamaadest, keskendudes Mali tuareegidele – rahvakillule, mis kogu sündmusteahela vallandas. Veel möödunud kevadel näis paljudele, et sarnaselt Lõuna-Sudaanile on omariikluse poole liikumas ka Põhja-Mali kõrbes umbes Prantsusmaa suurusel maa-alal välja kuulutatud Azawadi riik. 2012. aasta jaanuaris valitsusevastast ülestõusu alustanud Azawadi Rahvuslik Vabastusliikumine (pr k: Mouvement National pour la Libération de l’Azawad, MNLA) – mille tuareegidest ministrite delegatsioon külastas mullu septembris ka Eestit – ei saavutanud oma riigile aga rahvusvahelist tunnustust. Vähe sellest, organisatsioon on jäänud vaid üheks paljudest osapooltest keerukas konfliktikoldes, millesse on segatud muuhulgas islamiäärmuslus, mitmesugused etnilised hõõrumised, rahvusvaheline uimastikaubandus ja käesolevast jaanuarist ka Prantsusmaa sõjajõud.

Tuareegid ja nende ülestõusud

Berberi rahvaste hulka kuuluvate tuareegide (ise kutsuvad nad end tamašekkideks) koguarv on lähedane eestlastele, umbes 1,2 miljonit inimest. Nende asustus paikneb aga hajali üle ulatusliku maa-ala Sahara kõrbe läänepoolses osas ja veidi viljakamas Saheli vööndis sellest lõunas. Nad on tuntud oma kaameli-rändkarjakasvataja eluviisi ja küllaltki liberaalse sufistliku islami praktiseerimise poolest. Viimastel aastatel on välismaailm tuareege seostanud järjest enam ka muusikaga, mis on eelkõige menuka rock-ansambli Tinariwen teene. Neil, kes tunnevad huvi, mismoodi Mali tuareegid enese identiteeti näevad ja teistele näitavad, soovitaks vaadata nende loo “Lulla” muusikavideot Youtube’is (www.youtube.com/watch?v=WcqlOq1cjjc). Laulu tamašekikeelsed sõnad kõnelevad kodumaa-armastusest ja vabadusest ning videos leiduvad muuhulgas stseenid kaamelitel ja džiipidel läbi kõrbe sööstvatest mässuliste üksusest, traditsioonilisse sinisesse rüüsse riietunud kitarristist, aga ka viide tuareegide iidse päritoluga tifinaghi tähestikule, mil seni ametliku kirjaviisina tunnustust pole. Kaasaegseid tehnilisi vahendeid kasutades kutsub MNLAle jäägitut toetust avaldanud bänd niisiis üles revolutsioonile, säilitades sideme tuareege määratleva kultuuripärandiga.
Sagedaste ülestõusude korraldamine, millega tuareegid on lähiajaloos silma paistnud, on õigupoolest tänini osa võitlusest kolonialismi vastu. Pärast Prantsuse koloniaalvõimu lõppemist Põhja- ja Lääne-Aafrikas jäid tuareegid oma riigita ning pihustusid marginaliseeritud vähemusrahvaks mitmes vastiseseisvunud riigis – neist enamik Malis ja Nigeris, kus poliitiline võim kuulub mustadele aafriklastele. Sellest lähtuvad probleemid on senini lahendamata. Lisaks on pidevaiks konfliktiallikaiks olnud veel kõrbestumisest tulenev puhta vee ja viljaka maa äärmine nappus, etnilised ja hõimudevahelised pinged, olematu regionaalpoliitika, aga ka keskvõimu taotlused ekspluateerida nomaadide põliseid kõrbekarjamaid, mis peidavad eneses mõningaid väärismineraale. Oma vabaduse eest juba prantslastega võidelnud tuareegid on alates 1960ndatest korduvalt üles tõusnud nii Mali kui Nigeri valitsuste vastu ning mullu alanud mäss Malis oli sealsetele tuareegidele järjekorras juba neljas suurem ülestõus. Nigeris, kus tegelikult on tuareege enim, lõppes viimane ülestõus 2009. aastal.
Tuareegide ülestõusust poliitilisse kaosesse
Analüütikud on 1990. aastate algusest Lääne-Aafrika demokraatia ja stabiilsuse kantsiks peetud Mali tegelikule düsfunktsionaalsusele tähelepanu juhtinud juba enne 2012. aasta sündmusi. Mali on üks maailma vaesemaid riike, kuid majanduslikult eriti mahajäänud on alati olnud just hõredalt asustatud kõrbeline riigi põhjaosa. See moodustab tervelt kaks kolmandikku riigi pindalast, kuid pealinnast Bamakost vaadates on tegemist kultuuriliselt ja geograafiliselt kauge perifeeriaga. Mullu prahvatanud pingetele lõi eelduse süvenev korruptsioon riigi juhtkonnas ning Mali majanduskasvu – majandus põhineb kulla ja puuvilla ekspordil ning lääneriikide arenguabil – pidev aeglustumine. Rahulolematus kasvas riigi mõlemas otsas.
Iseseisvusliikumise MNLA eestvedamisel 2012. aasta jaanuaris Põhja-Malis alanud uue ülestõusu puhkemist on tuareegid ise põhjendanud sellega, et valitsus olla korduvalt murdnud eelnevates rahukokkulepetes antud lubadusi ning keskendunud sootuks sellele, kuidas erinevaid gruppe üksteise vastu välja mängida, lähtudes põhimõttest “jaga ja valitse”. Kõik selleks, et nomaade kontrolli all hoida. Otsustati, et rahumeelselt oma õiguste eest enam seista ei saa ja talitati nii, nagu korduvalt varemgi.
Ent Mali armeele ootamatult olid tuareegid seekord oluliselt paremini relvastatud. Hiljutises Liibüa kodusõjas osalenud tuareegi palgasõdurid deserteerisid konflikti lõpufaasis koos relvastusega kodumaale ja nende toel võttis MNLA lühikese aja jooksul oma kontrolli alla enamiku Põhja-Mali tähtsatest tugipunktidest.
Ülestõusuga vallandunud sündmusteahel viis Mali rahulolematute nooremohvitseride putšini Bamakos, mille käigus kukutati staažikas riigipea Amadou Toumani Touré; 2012. aasta aprilli alguses aga kuulutasid MNLA esindajad Prantsuse telekanali France24 eetris välja iseseisva Azawadi riigi. Kuid üsna varsti kadus iseseisvusdeklaratsiooni reaalne sisu, kui MNLAl tuli ülestõusu eduka alguse järel oma positsioone järjest loovutada. Tuareegide leer lõhenes, üha rohkem relvi sattus valedesse kätesse ja Põhja-Mali kõrbes võttis maad seadusetu kaos, milles kriminaalsetel ja ekstremistlikel grupeeringutel oli vabadus karistamatult tegutseda narko- ja relvakaubanduse, inimröövide, rüüstamise, lapssõdurite värbamise ning elanikkonna terroriseerimisega.
Uued mängijad Põhja-Mali liivakastis
Ülestõusu ebaõnnestumisel oli mitu põhjust. Olgugi et MNLA on püüdnud olla mitte ainult kõigi Mali tuareegide, vaid kogu Azawadi elanikkonna esindajaks, ei saavutanud nad tegelikult Põhja-Mali teise arvuka vähemusrahva songhaide poolehoidu – viimased ei jää aga koguarvult tegelikult palju alla tuareegidele. Mustanahaliste songhaide ja tuareegide vahel valitseb teatav ajalooline antagonism, mida on õhutatud ka Bamakost. Mõnede kriitikute sõnul on MNLA poliitiline tiib aga üleüldse projekt, mille taga seisavad Pariisi tuareegi diasporaa idealistid ning sestap osutus ka MNLAl praktikas keeruliseks koordineerida laiemapõhjalist rahvaliikumist Põhja-Malis, mille elanikkond on etniliselt ja sotsiaalselt kirev ning hõimukeskse eluviisiga. MNLA moodsa ja lääneliku väljanägemisega poliitilisel juhtkonnal puudus ka kontroll selle üle, mida küsitava moraalikoodeksiga endised Gaddafi kaardiväelased vallutatud aladel tegelikult korda saatsid.
Juba ülestõusu alguses lõi demokraatlikult ja ilmalikult meelestatud MNLAst lahku üks Mali tuareegide rahvusliku liikumise ammuseid juhtfiguure Iyad Ag Ghali. Olles Pakistani radikaalse islamiliikumise mõjul “usuliselt virgunud”, asutas tuareegi ülik koos oma hõimukaaslastest järgijatega uue vahhabistliku organisatsiooni Ansar Dine (araabia keeles “ansar al-din” – “usu kaitsja”) ning varem suure viski- ja muusikasõbrana tuntud Ag Ghali asus paljude üllatuseks nõudma kasina šariaadiseaduse kehtestamist kogu Azawadis. Ühe versiooni kohaselt oli ambitsioonikas ja kaval tuareeg pettunud, et talle ei pakutud MNLAs juhi kohta ning lõi oma võimuiha rahuldamiseks uue organisatsiooni, kasutades seejuures ära oma sidemeid Põhja-Aafrikas tegutseva terroriorganisatsiooniga Islami-Maghrebi Al-Qaeda (Al-Qaeda in the Islamic Maghreb, AQIM).
Täpsustuseks niipalju, et AQIM, mis on praeguse Mali kriisi peasüüdlasi, ei ole otseselt seotud 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakud korraldanud Al-Qaedaga. Selle kurjakuulutava “brändinime” võttis endale 90ndate Alžeeria kodusõjas osalenud islamistliku organisatsiooni Relvastatud Islamirühm (pr k: Groupe Islamique Armé, GIA) riismetest võrsunud punt.
Varem oli see grupeering olnud vaid Alžeeria siseprobleem, kuid umbes kümne aasta eest valgus selle tegevus üle piiride. Sest ajast on ainuüksi pantvangistatud lääneriikide kodanike eest teenitud mitmekümne miljoni euro väärtuses lunaraha. Poorsed riigipiirid ning keskvõimude nõrk kontroll avaras Sahara ja Saheli regioonis andis selliseks tegevuseks küllalt vabad käed. Alžeeria valitsus sai aga islamistide probleemist lahti kuni käesoleval aastal Il Amenasi gaasitehases puhkenud pantvangikriisini.
Veel tegutseb Põhja-Malis AQIMist eraldunud, valdavalt välismaalastest koosnev Lääne-Aafrika Ühtsuse ja Džihaadi Liikumine (ingl k: Movement for Unity and Jihad in West Africa, MUJAO). Selle peamine huvi seisnes vähemalt esialgu nähtavasti Sahara salakaubaveoteedes, mis toimisid Põhja-Malis seni Bamako vaikival heakskiidul ja osalusel – üks korruptsioonivormidest, mis avaliku saladusena diskrediteeris Mali poliitilist ladvikut. Nüüd soovisid islamistid sellest pirukast suuremat suutäit haugata ja seadusetus Põhja-Malis lõi käesoleval aastal suisa olukorra, kus Colombiast õhku tõusnud kokaiinilastiga lennukid said kuuldavasti vabalt maanduda keset kõrbe, kust narkokaravanid  võisid välja jõuda juba Euroopa ja Aasia turgudeni.
Kahe peale tõrjusid Ansar Dine ja MUJAO kevadsuvel MNLA välja kolmest Põhja-Mali olulisimast linnast Gaost, Timbuktust ja Kidalist (mis on ka vastavate regioonide pealinnad), kus hakati sunniviisiliselt juurutama šariaadiseadust umbes sellisel moel nagu Talibani-aegses Afganistanis. Varguse eest oli ette nähtud käe maharaiumine, abielurikkumise eest kividega surnuksloopimine ning keelati pea igasugune maine meelelahutus, sealhulgas seesama tuareegidele rahvusvahelist tähelepanu toonud muusika. Palju kajastati maailma meedias ka Ansar Dine’i korraldatud UNESCO maailmapärandisse kuuluvate sufistlike arhitektuurimälestiste hävitamist Timbuktus – tuntud muistses kultuurikeskuses, kus veel viie aasta eest oli vähestel selget aimu, mida kujutab endast islamiäärmuslus või šariaat.
Kõige selle mõjul on konflikti käigus oma kodudest pagenud juba umbkaudu pool miljonit Põhja-Mali šokeeritud elanikku. Sellegipoolest kasvatasid islamistid konflikti käigus pidevalt MNLA arvelt oma jõudu ja liikmeskonda. Islamiäärmuslaste-narkoparunite käsutuses olevad illegaalsed hoovad võimaldasid nimelt paljudele väljapääsu olukorrast, kus niigi vaest elanikkonda oli laostanud sõjategevusest ja põuast ning toiduhindade järsust tõusust tingitud ränk toidukriis. Seetõttu on Põhja-Malil hädasti tarvis nii julgeoleku taaskehtestamist kui ka humanitaarabi ja majanduslikke turgutussüste üldisemalt – rahvusvaheline praktika näitab, et jätkusuutlikuks rahuks peab olema loodud keskkond, kus vägivalla ja kuritegevuse kõrval leidub piisavalt muid viise end ära elatada.
Prantsusmaa sõjaline sekkumine ja AFISMA
Kirjeldatud kontekstis on globaalsel areenil Azawadi enesemääramisõiguse küsimusest kerkinud  pakilisemateks ülesanneteks stabiilsuse taastamine, illegaalse relvakaubanduse, inimõiguste rikkumise ja pagulaste väljavoolu peatamine ning võimaliku terroristide pelgupaiga likvideerimine Põhja-Malis. Sündmused said ootamatu pöörde 9. jaanuaril, mil Prantsusmaa välisminister Laurent Fabiuse sõnul sattus ohtu suisa Mali kui riigi saatus. Seni riigi põhjaosas püsinud islamistide relvastatud kolonnid võtsid suuna Mali lõunaossa. Vallutati Konna linn, mis avas tee Mali suuruselt teisele linnale Moptile ja strateegiliselt üliolulise lennujaamaga Sévaréle. Juba möödunud kevadest rahvusvahelistes organisatsioonides aktiivselt sõjalist sekkumist nõudnud endine koloniaal-emamaa tuli Mali vahevalitsuse abipalvele vastu ning alustas kiirelt islamistide tagasitõrjumist esmalt õhurünnakutega, seejärel Prantsuse ja Mali keskvalitsuse maavägede ühisoperatsiooni vormis, milles on osalemas 4000 Prantsuse sõdurit.
Selline reaktsioon oli mõistetav, sest Mali kui frankofoonse riigi islamiäärmuslaste küüsi langemine võinuks Prantsusmaale endale mitmel moel kalliks maksma minna. President Hollande näitas end välispoliitikas otsustusvõimelise juhina, kes ei pelga välja astuda 6000 Bamakos elava Prantsusmaa kodaniku kaitseks, kes sattusid ohtu seoses islamistide rünnakuga. Ei saa salata, et Mali julgeolek on ka Prantsusmaa ettevõtete huvides seoses Mali kullakaevanduste ja Prantsusmaa tuumaenergiajaamade jaoks üliolulise uraaniga, mida kaevandatakse Nigeris Maliga piirnevatel aladel. Prantsusmaa eestvedamisel on ka ELi teised suurriigid ja nüüdseks ka pikalt äraootaval seisukohal olnud USA interventsiooniväele lubanud seire, luure ja logistika alast toetust ning sadu eriväelasi selle väljaõpet organiseerima.
Kiire sündmuste areng muutis aga kardinaalselt senist laiapõhjalist rahvusvahelist kriisiolukorra lahendamise plaani, mille koostamises ja viimistlemises osales alates möödunud aasta aprillist Euroopa Liit koos Aafrika Liidu, Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse (ingl k: Economic Community of West African States, ECOWAS) ja ÜROga. Detsembris AFISMA (ingl k: African-led International Support Mission to Mali) nime all ÜRO Julgeolekunõukogu lõpliku heakskiidu saanud missioon ei pidanud olema täismahus klassikaline sinikiivrite operatsioon, vaid regionaalsele organisatsioonile delegeeritud rahumissioon ÜRO egiidi all. Sellise nn “Aafrika lahendused Aafrika probleemidele” lähenemise kohaselt pidanuks ECOWASi kokku pandud 3300 relvakandjaga maavägi koostöös Mali armeega stabiliseerima riigi põhjaosa ja taastama Mali territoriaalse terviklikkuse ülestõusueelsetes piirides. Arvestatud oli, et baasi rajamine ja ettevalmistusperiood võtavad aega ning võimalikud lahingumanöövrid Mali põhjaosas ei olnud kavas enne 2013. aasta septembrit.
Kuigi paljude kohalike elanike ja regionaalsete naabrite jaoks kulges pakilisele Mali kriisile reageerimine rahvusvahelisel areenil frustreerivalt aeglaselt – eeskätt seetõttu, et kuni Prantsusmaa sekkumiseni polnud ükski lääneriik ega rahvusvaheline organisatsioon ECOWASi operatsioonile sõjalise või rahalise toetuse osas otsustavalt õlga alla pannud – , oli tegelikult ettevaatlikkuseks ka põhjust. See jättis diplomaatidele ruumi otsida poliitilisi lahendusi  eelkõige tuareegide ja Mali valitsuse lepitamisel. Tuntud valitsusväline organisatsioon Rahvusvaheline Kriisigrupp (ingl k: International Crisis Group) hoiatas juba juulikuises raportis kiirustatud raskekäelise interventsiooni ohtude eest: et humanitaarolukord Põhja-Malis halveneb veelgi, et omavaheline vimm Mali rahvaste seas ja islamistide mõju piirkonnas hoopis süvenevad ning et konflikt laieneb naaberriikidesse. Paljud vaatlejad juhtisid ka tähelepanu, et välismaise sekkumise õnnestumine sõltub Mali naabritest. Õnnestumise tõenäosus jäävat nimelt oluliselt väiksemaks, kui Põhja-Malit Mauritaaniast, Alžeeriast ja Nigerist eraldavad ülipikad, Sahara kõrbeavarustes kulgevad piirid jäävad sama poorseks kui seni.
Veel üks tõsine ohumärk on fakt, et Bamakos pole veel leitud lahendust valitsuskriisile. Uued valimised peaksid toimuma aprillis, kuid sõjaseisukorra tõttu lükkuvad need ilmselt määramatult edasi. Kuigi putši korraldanud kapten Amadou Sanogo on end ametlikult võimust taandanud, mõjutab tema leer endiselt vahevalitsuse tegemisi, mis sai ilmseks detsembris, kui sõjaväelased arreteerisid ja sundisid tagasi astuma liiga isepäiseks muutunud peaministri Cheick Modibo Diarra. Prantslased peavad oluliseks Põhja-Mali linnade tagasivallutamisel toetada Mali armeed, et lasta viimasel end rehabiliteerida ning hiljem neile vastutus üle anda. Kuid tegelikult tehakse praegu sisuliselt koostööd huntaga, mis ilmselt parema sõjalise võimekuse korral oleks Põhja-Mali mässu püüdnud verre uputada juba ammu, tegemata vahet tuareegi rahvuslastel ja islamistidel.
Mali sasipuntra lahtiharutamise väljavaated
Käesolev sõjaline operatsioon on seni kulgenud pealtnäha edukalt: vähe sellest, et peatati islamistide pealetung lõunasse, on ühendväed kirjutamise hetkeks hõivanud nii Gao, Timbuktu kui ka Kidali, kohtamata mingit vastupanu. Islamimässulised, keda Põhja-Malis on ÜRO hinnangul umbes 3000, Mali sõjaväe sõnul aga kuni 15 000, on linnadest kõrbeavarustesse taganenud ning sissisõda Põhja-Malis võib jääda pikemaks ajaks vinduma. Väga raske saab olema tabada liikuvaid geriljagruppe, mis võivad sulanduda kohaliku tsiviilelanikkonna sisse või haihtuda üle riigipiiride. Omaette küsimus on seega, kuidas suudab valitsusväe ja ECOWASi koalitsioon kehtestada kontrolli ja julgeolekut Põhja-Malis tervikuna pikemas perspektiivis. Prantsusmaa ei kavatse oma vägesid Malisse igaveseks jätta. Ent ei Mali keskvalitsuse ega ka ECOWASi armee –mis pidanuks kandma operatsiooni põhiraskust – ei hiilga väljaõppe, relvastuse ega distsipliini poolest ning neil puudub võimekus efektiivseks kõrbesõjaks mässulistega.
Esialgse plaani kohaselt pidid lääneriikidest lähetatud nõunikud enne igasuguseid sõjalisi manöövreid aitama läbi viia põhjalikke reforme mullu aprillis sisuliselt laiali lagunenud Mali sõjaväe struktuuri, võimekuse ja distsipliini parandamiseks. Hetkel pole see kaugeltki valmis Põhja-Malis kontrolli kehtestamise keerulise ülesandega toime tulema. Lisaks on inimõigusteorganisatsioonid juba lagedale toonud juhtumeid Mali põhiliselt mustanahalistest koosneva armee kordasaadetud tapatalgutest ja inimõiguste rikkumistest tuareegidest ja araablastest tsiviilisikute kallal. Arvestades kurjakuulutavaid etnilisi pingeid ja lõunamalilaste kättemaksuiha selle eest, et näiteks Ansar Dine’i tuareegid hukkasid mullu kümneid mustanahalisi Mali sõdureid, ei tohtinuks mõnede analüütikute hinnangul keskvalitsuse armeed üleüldse riigi põhjaossa lasta.
Kui Põhja-Mali taashõivamist kajastanud rahvusvahelised uudistekanalid näitasid kaadreid Gao ja Timbuktu juubeldavatest linnaelanikest, polnud neis vabastajaid tervitamas ega Prantsusmaa trikoloori lehvitamas näha heledama nahavärviga kohalikke tuareege ega araablasi. Hirm võimalike arveteõiendamiste ees on juba nende seas algatanud uue põgenike väljavoolu laine. Kui tuareegide tõrjutuse probleemi ei lahendata, on oht juhtida potentsiaalselt väärtuslikud liitlased islamistide hõlma. Tuareegid tunnevad sealse kõrbe olusid paremini kui ükski välisjõud ja nende protsessi kaasamine on ka oluline, et üles ehitada jätkusuutlikku rahu ja aidata välja kujundada riigi põhja- ja lõunaosa edasise kooseksisteerimise vorm.
Et tuareegide esindatus Mali poliitilises elus on seni olnud puudulik, on MNLA – mille kohalolek on hetkel märgatav vaid Mauritaania, Alžeeria ja Nigeri piiri äärsetel aladel ja pagulaslaagrites tesipool piire  – ja hiljuti Ansar Dine’ist eraldunud mõõdukam, rahvuslikult meelestatud tiib Azawadi Islamiliikumine (MIA) praeguses olukorras kõige tõsiseltvõetavamad kohalikku tuareegi elanikkonda esindavad organisatsioonid. Need on juba ka kinnitanud valmisolekut koos prantslastega äärmusislamistide vastu võidelda ja täieliku iseseisvuse nõudmise asemel leppida senisest sisulisema autonoomiaga Mali koosseisus, mis võiks sarnaneda näiteks Somaalimaa de facto suveräänsusele Somaalia koosseisus. Sisulised arutelud Mali edaspidise detsentraliseeritud juhtimise üle ei saa aga alata, kuni Bamakos pole legitiimset ja otsustusvõimelist valitsust.
Lõpetuseks
Nii või teisiti ei ole Malis võimalik tagasi pöörduda 2012. aasta kriisile eelnenud aega. Õigupoolest peavad malilased leidma vastuse fundamentaalsele küsimusele: kuidas luua stabiilne, funktsioneeriv ja harmooniline riik, millesse tunneksid kuuluvust nii riigi põhja- kui lõunaosa elanikud. Sellest peaks olema huvitatud ka Euroopa Liit kui Mali oluline humanitaar- ja arenguabi doonor.  Euroopa Komisjon eraldas näiteks perioodil 2008–2013 Mali riigiaparaadi, infrastruktuuri ja majanduse edendamiseks enam kui 550 miljoni euro eest arenguabi, mis moodustab riigi eelarvetuludest ligi kümnendiku. Pool miljardit eurot, mida erinevad vabatahtlikud doonorriigid ja -organisatsioonid nõustusid hiljuti  Mali interventsiooni panustama, kulub prognoosi kohaselt vaid missiooni esimese aasta rahastamiseks ja selle tulemuslikkus pole kaugeltki garanteeritud. Kui aga sama raha oleks eelnevalt investeeritud näiteks Põhja-Mali infrastruktuuri, põllumajandusse, haridusse, administratiivaparaadi ja avalike teenuste kvaliteedi arendamisse ning sealsete põliselanike omavalitsuse kui legitiimse jõu väljakujundamiseks, poleks Malit ilmselt tabanud sellise ulatusega kriis ja poleks maad võtnud sedasorti masendus, mida islamiäärmuslased ja kriminaalsed võrgustikud on kõikjal varmad ära kasutama.
Alates Mali iseseisvumisest 1960. aastal pole valitsusel veel kunagi õnnestunud tuareegidega demokraatlikult võimu jagada ja kindlasti saab see raske olema nüüd, mil Bamakos on usaldus veel hiljuti vastasleeris sõdinud tuareegide vastu nullilähedane. Olude sunnil on leppimine ja jõudude ühendamine aga vajalik, sest vastasel juhul tuleb sissisõda vaevalisem ning hilisema konsolideerumise ja ülesehitustöö hind kallim. Islamistide kaaperdatud revolutsiooni ja olematu rahvusvahelise toetuse tõttu ei leia me lähitulevikus Aafrika kaardilt Azawadi riiki, moraalselt on aga hetkel oluline märku anda, et tuareegide ja teiste Azawadi rahvaste kodumaad puudutavaid otsuseid ei tehta Malis enam nende selja taga.