Trumpi pöördumine Moskva poole valmistab Teheranile peavalu

Vene-Iraani koostöö hoogustus 2015. aastal, kuna kaks riiki kaitsesid üheskoos Süüria juhi Bashar Assadi režiimi. Dokumendiga, mis sai allkirjad 2015. aasta 26. augustil, võttis Kreml Khmeimimi lennubaasi enda valdusse ning tarnis Süüriale sõjalisi vahendeid; sama aasta septembrikuus saatis Venemaa Iraaniga kooskõlas Süüriasse sõjaväelasi, nii et temast sai üks tähtsamaid Assadi võidu tagajaid. Ehkki kummalgi riigil tuli tihti ette lahkarvamusi, kuidas Assad peaks Süüriat valitsema, oli koostöö möödapääsmatu, sest mõlemad soovisid regioonis mõjujõudu säilitada.

Partnerlus droonide vallas

Teherani ühistegevus Moskvaga süvenes märkimisväärselt pärast seda, kui Venemaa oli 2022. aasta veebruaris alustanud ulatuslikku kallaletungi Ukrainale. Täpne kuupäev pole küll teada, ent Iraan alustas Venemaa varustamist droonidega Mohajer-6 juba 2022. aasta veebruaris. Konflikti jooksul on Iraan Venemaale droone müünud üha suuremates kogustes. Paljude allikate hinnangul jõudis Iraan Venemaad esimese sõja-aasta lõpuks varustada ligi 2000 drooniga.

Droonide tegevus on Ukrainas peetava sõja oluline aspekt. Eraldi tuleb rõhutada, et Iraani droonid Shahed-136 kuuluvad relvade hulka, mida Venemaa rakendab Ukrainas peaaegu iga päev, seda eriti tsiviilinfrastruktuuri vastu. Shahedi droonid on küll suhteliselt odavad, aga tegevusraadiusega 1000–2500 km, nad kannavad võimsat lõhkelaengut ja olemas on isegi luurefunktsioon.

Iraan alustas Venemaa varustamist droonidega Mohajer-6 juba 2022. aasta veebruaris.

Kui 2024. aastal häkiti sisse islamirevolutsiooni kaardiväe (IRGC) varifirma meiliserverisse, sai teatavaks, et Venemaa oli sõlminud Teheraniga 1,75 miljardi dollari väärtuses tehingu, et tema territooriumile Alabuga erimajandustsooni rajataks tehas droonide Shahed-136 valmistamiseks. Viimastel aastatel on tehase tootmismaht üha kasvanud. Kuigi lepingus oli 6000 drooni Shahed-136 lubatud valmistada 2025. aasta septembriks, siis mõne hinnangu järgi toodeti neid Alabugas peaaegu 6000 tükki juba 2024. aasta esimese üheksa kuuga.

Sõjategevuse kestel on mõlemad pooled kiiresti tootmist suurendanud. Eeldatavasti see jätkub. Alabuga tehas on olnud ülimalt edukas. Leidub teateid uuest pikamaa õhuründemoona tehasest. Senise edu tõttu on peaaegu kindel, et Moskva jätkab droonitootmisse investeerimist.

Kodumaal odavam

Siseriiklike tootmisvõimsuste edasiarendamine kinnitab, et Venemaa ja Iraani vahel jääb usaldust vähemaks. Kuna Moskva suurendab omamaist toodangut, on tema sõltuvus Iraanist sisseveetavatest Shahedi droonidest nüüd oluliselt väiksem. Pealegi vastas Ilja Voronkov, üks Alabuga tehase rajanud droonifirma asutajaist, oma intervjueerijaile, et 70% drooniosadest tema tehases on kodumaine toodang ja ülejäänud Hiinast pärit. Alates 2023. aasta juunist kuni 2024. aasta septembrini teatas Ukraina sõjaväeluure, et Hiina firmad saatsid Alabugasse vähemasti 96 miljoni dollari väärtuses drooniosi jms.

Tugev stiimul Alabuga tehase edasiseks laiendamiseks on tooteühiku maksumus. Teatud allikad, näiteks New York Times, väidavad, et kohapeal toodetuna on ühe Shahed-136 maksumus kõigest 20 000 dollarit. Konsensus on siiski, et iga ühik maksab ligi 35 000 dollarit. Ehkki tükihind on suhteliselt odav, on Iraanist droone osta palju kallim. Vastavalt samale Iraani kaitseministeeriumi dokumendilekkele, millest saadi teada 1,75 miljardi dollarilisest lepingust Alabuga tehase käivitamiseks, ostis Moskva Shahed-136 droone hinnaga 193 000 dollarit tükist. Ilmselge, et Venemaast pole majanduslikult mõttekas esitada Iraanile veel üks suur Shahedi droonide tellimus.

Kui laiaulatuslik ja strateegiline on see partnerlus?

Samal ajal, kui Moskva läks üle droonide siseriiklikule tootmisele, suurendas Iraan rakettide eksporti. USA kaitseministeerium teatas 2024. aastal, et Iraan varustas Venemaad sadade lühimaarakettidega Fath-360, nii et Moskva ja Teheran olid kumbki partnerluse jätkamisest huvitatud. Jaanuaris kirjutasid Venemaa president Vladimir Putin ja Iraani president Mahmoud Pezeshkian alla lepingule, mis näis liitu konsolideerivat.

Moskva loob Pyongyangiga märksa tugevamat allianssi kui Teheraniga.

Laiaulatusliku strateegilise partnerluse leping on üpris ähmane ega aseta kummalegi riigile tõelisi sõjalisi või majanduslikke kohustusi. Nikita Smagin Carnegie sihtasutusest (Carnegie Endowment for International Peace) kirjutas, et leping „osutus napilt laiemaks hetkeseisu bürokraatlikust kokkuvõttest”. Dokument ei kätke selgeid julgeoleku- või majanduslikke garantiisid, erinevalt laiaulatuslikust strateegilisest partnerluslepingust, millele Venemaa ja Põhja-Korea kirjutasid alla 2024. aastal ning mis kujutas ehtsat kaitsepakti.

Moskva loob Pyongyangiga märksa tugevamat allianssi kui Teheraniga. USA India ja Vaikse ookeani väejuhatuse admiral Samuel Paparo hoiatas äsja, et Põhja-Korea saatis „Venemaale sadu tuhandeid suurtükimürske ja tuhandeid lühimaarakette KN-24”. Venemaa Kurski oblastis võitleb praegu ukrainlaste vastu vähemalt 11 000 Põhja-Korea sõjaväelast, kusjuures tõeline arv on arvatavasti palju suurem.

Viies ratas

Veel üheks mõraks Vene-Iraani alliansis olid sagedased lahkhelid ja rivaalitsemine Süürias, mis kaudselt põhjustasid Assadi languse. Kui Venemaa sekkumine Süürias võttis 2015. aastal märkimisväärse ulatuse, läksid venelaste, iraanlaste ja süürlaste arvamused selle üle tihti lahku, kuidas riiki tuleks juhtida. Aastatel 2017-2018 pidasid venelased ja iraanlased Lõuna-Süüria mässurühmituste relvastamise üle tõsiseid diplomaatilisi vaidlusi. Venelased muutusid Assadi režiimi suhtes rahulolematuks ega kannatanud tema suhteid Iraaniga. 2022. aastaks arutlesid venelased selle üle, kas iraanlasi võiks Süüriast välja ajada, et riiki ise kontrollida.

Kuigi Vene-Iraani rahvusvaheline koostöö oli halvenenud, hakkas Iraan 2022. aastal eksportima Venemaale rakette ja droone. Moskva ammusest püüdest süvendada mitmepoolset koostööd Pärsia lahe riikidega kasvasid veelgi lahkhelid Iraaniga selle üle, kellel peaks olema suurem sõnaõigus Süürias. Marokos 2023. aasta detsembris tehtud ühisavalduses kinnitas Venemaa, et kolm Pärsia lahe saart (Suur-Tunb, Väike-Tunb ja Abu Musa) kuuluvad õiguse järgi Araabia Ühendemiraatidele. Kuna need saared on Iraani ja Pärsia lahe lõunaranniku riikide alaline tüliõun, kahjustas Venemaa oma avaldusega tõsiselt läbisaamist Teheraniga.

Eelmisel aastal valmistasid Teherani suhted Moskvaga Iraani tippametnikele üha enam ebakindlust. Jaanuaris väljendas IRGC vanemkomandör Behrouz Esbati oma rahulolematust Venemaaga. Ta väitis, et kuna venelased polnud Assadi režiimile selle kokkuvarisemise eel piisavalt toetust andnud, olid nad sisuliselt Iraani Süürias reetnud. Samuti märkis Esbati, et venelased olid Iisraelil võimaldanud kõrgetasemeliste IRGC komandöride tapmist.

Hoop selga?

Teine aspekt, mis valmistab Teheranile muret, on elavnev koostöö Moskva ja Washingtoni vahel. Paari-kolme kuuga on Trumpi administratsioon andnud Washingtoni läbisaamisele Venemaaga uue ilme. President Trumpi erisaadik Steve Witkoff on viimastel kuudel Putiniga neli korda kohtunud, et rääkida sanktsioonide leevendamise ja Vene-USA majanduskoostöö võimalikkusest. Washingtoni lähenemine Moskvale kahjustaks Teherani, nagu Iraani tippametnikud on arutlenud.

Ehkki Washington peab Teheraniga uue tuumalepingu sõlmimiseks kõnelusi, loevad vabariiklased islamivabariiki endiselt vaenulikuks riigiks. President Trump kehtestas 4. veebruaril 2025 režiimile uuesti „maksimaalse surve” sanktsioonid. Sama aasta aprillikuus kinnitasid USA kongressi vabariiklastest liikmed oma toetust neile meetmetele ning soovitasid Iraani energeetikale täiendavaid sanktsioone.

Kui Moskva taotleb tihedamaid suhteid Ühendriikidega, sobib Teheran vahetuskaubaks.

Pealegi on ilmne, et Iraani ajaloolised vastased Lähis-Idas tihendavad oma sidemeid Venemaaga. Ainuüksi viimastel kuudel toimusid Rijadis esimesed Vene-Ukraina-Ameerika rahukõnelused, Iisrael hääletas resolutsiooni vastu, millega kinnitati Ukraina territoriaalset terviklikkust ja tauniti Venemaa õigusvastast sissetungi, ning Araabia Ühendemiraadid korraldasid Venemaaga strateegilise finantsdialoogi.

Kui Moskva taotleb tihedamaid suhteid Ühendriikidega, sobib Teheran vahetuskaubaks. Moskva võiks ohverdada head suhted Teheraniga, et vastutasuks saada majanduskoostöö Ameerikaga või järeleandmisi Ukraina territooriumide asjus. Mitu Iraani riigiametnikku on avalikult väljendanud muret, et Venemaa võib strateegiliselt pooli vahetada. Üks Iraani ametnik esitas aprillis Reutersile lausa kahtlusi, kas Venemaa Iraanist hoolib.

Moskva distantseerumine

Üks võimalus, kuidas Moskva saaks sidemeid Teheraniga katkestada, on aktiveerida Iraani tuumaleppe (Joint Comprehensive Plan of Action, sõna-sõnalt ühine laiaulatuslik tegevuskava) hädapidur (snapback). Ehkki USA lahkus Trumpi esimesel presidendiajal lepingust, pole see juriidiliselt kehtivust kaotanud. Kui JCPOA üle 2015. aastal läbirääkimisi peeti, lisas Venemaa välisminister Sergei Lavrov sellele hädapiduri. See tähendab, et iga JCPOA osapool (Prantsusmaa, Suurbritannia, Saksamaa, Hiina, Venemaa ja varem USA) võib põhjendusel, et Iraan rikkus oma tuumakohustusi, nõuda ÜRO sanktsioonide täielikku taaskehtestamist. Selle sätte aktiveerimise tähtaeg on oktoober 2025, nii et seda tuleb teha võimalikult ruttu.

Kui Venemaa seda teeks, tekiks kõigile ÜRO liikmesmaadele juriidiline kohustus taas juhinduda arvukatest ÜRO resolutsioonidest, millega taheti Iraanil tuumarelva omandamist ära hoida, eriti resolutsioonidest 1696, 1737, 1747, 1803, 1835 ja 1929. Üks kõige rängemaid resolutsioone, 1929, keelaks kõigil ÜRO liikmesriikidel tarnida Iraanile raskerelvi. Sisuliselt võiksid venelased ÜRO sanktsioonid taaskehtestada ning võtta need ettekäändeks, et peatada kogu relvaeksport ja tühistada varasemad relvaveolepingud, aidates nii kaasa Trumpi administratsiooni „maksimaalse surve” poliitikale.

Trumpi administratsiooni soov Venemaale läheneda avab Moskvale ukse Teheraniga suhete ümbervaatamiseks. Viimased kuud on Venemaale andnud igatsetud võimaluse Iraanist võõrdumise eest tasu nõuda. Kuni Moskva taotleb koostööd Washingtoni ja Pärsia lahe riikidega, halveneb tema läbisaamine Iraaniga.