Tony Lawrence: Ühendekspeditsioonivägi ja Balti riikide mured

Nimele vaatamata pole JEF selgepiiriline väekoondis, vaid Suurbritannia juhitav paindlik raamistik, milles see riik ja vähemalt veel üks partner (1+1 formaat) saaksid üheskoos operatsioone läbi viia. Suurbritannia poolt on ka JEF alalise operatiivstaabi (Standing Joint Force Headquarters) põhikoosseis, ehkki eesseisva operatsiooni mastaabile ja olemusele vastavalt võib seda ka teisiti juhtida.

Raamriigid

JEF-le pani alguse üks kolmest raamriikide kokkuleppest, mille NATO liikmesriigid sõlmisid 2014. aastal Wales’i tippkohtumisel. Sakslaste soovitatud raamriikide kontseptsioon nägi ette „liikmesriike moodustamas rühmi, mis raamriigi eestvõttel arendaksid kaitsealliansile vajalikke vägesid ja suutlikkusi”. Kontseptsioonis lähtutakse ideest, et halvenenud julgeolekukeskkonnas on Euroopal oma kaitsevõimet hõlpsam ja tulemusrikkam arendada väiksemate rühmade kaupa, mitte üksnes tervete rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu NATO ja EL ulatuses. Tulemused oleksid palju paremad regionaalsetes grupeeringutes, mille liikmetel on julgeolekutaju ja -huvid ühised.

Wales’i tippkohtumisel kiitsid liitlased samuti heaks Saksamaa algatuse juhtida kümnest (nüüd kahekümnest) liikmest grupeeringut ehk raamriikide kontseptsiooni, milles keskenduti ühisele võimearendusele klastritena ning mitmeriigiväekoondiste loomisele. Nii on näiteks Madalmaad alates 2015. aastast rentinud Saksamaalt lahingutanke Leopard 2 ning hoidnud soomusvõime säilitamiseks oma tankikompaniid ühes Saksa pataljonis. Lähiaastail kavatsevad Madalmaad lausa omaenda tankipataljoni taastada.

JEF-le pani alguse üks kolmest raamriikide kokkuleppest, mille NATO liikmesriigid sõlmisid 2014. aastal Wales’i tippkohtumisel

Wales’is anti ühtlasi teada kolmandast, Itaalia juhitavast grupeeringust, millesse kuulusid kuus lõunapoolset liikmesriiki ja neutraalne Austria. Selle grupeeringu eesmärgid näivad olevat halvemini defineeritud ja taotlused kõige tagasihoidlikumad. Täitmata on jäänud NATO soov, et raamistike loomiseks sõlmitaks veel kokkuleppeid. See-eest käivitasid üheksa riiki eesotsas Prantsusmaaga 2018. aastal sarnast laadi Euroopa Kaitsevalmiduse Algatuse (European Intervention Initiative). NATO-ga mitteseotud algatusega, millest võtab osa ka Eesti, tahetakse edendada euroopalikku strateegiakultuuri.

JEF 1.0

Esialgu kujutles Suurbritannia JEF-i kriisitõrjeoperatsioonide vahendina, millega toetada ÜRO-d, NATO-t ja Euroopa Liitu. Erinevalt varasematest Briti kiirreageerimiskavadest pidi JEF-i koosseis olema mitte fikseeritud, vaid lähtuma vajadustest. Algusest peale taheti seda üles ehitada mitme riigi üksustest. Vastavalt pressiteatele, mis esitati 2015. aastal JEF-i vastastikuse mõistmise memorandumi puhul, nähti ette Briti algatusel kriisiohjeks kuni 10 000 inimesest koosnevate rahvusvaheliste jõudude loomist sarnaselt „sellega, mis siirdi Lääne-Aafrikasse Ebola viirushaigusele reageerima” (2014. aastal siirdi Briti relvajõudude meedikuid, insenere ja väekaitseüksusi Sierra Leonesse, kusjuures operatsioonidega liitus elavjõudu Kanadast, Norrast jt riikidest).

Viide sellele operatsioonile lähtus brittide arusaamast, et JEF-st oleks eriti kasu humanitaar- ja katastroofiabi andmiseks väljaspool Euroopat, ehkki säärasel puhul näitaksid Balti riigid eeldatavasti üles nappi huvi ja nende võimalused osavõtuks oleksid kesised. Strateegilise fooni muutumine, iseäranis Krimmi poolsaare õigusvastane okupeerimine Venemaa poolt ja sõjategevus Donbassis Ukraina vastu, andsid brittidele varsti alust meelemuutuseks, et JEF võiks pigem keskenduda operatsioonidele Euroopas, nimelt Põhjalas, Balti riikides, Arktikas, aga ka Atlandi ookeani põhjaosas.

Vaid pool aastat pärast JEF-i memorandumi allkirjastamist hääletasid britid Euroopa Liidust lahkumise poolt. JEF muutus brittidele olulisemaks, kuna selle kaudu sai säilitada oma autoriteeti ning osalust Euroopa julgeoleku- ja kaitsekoostöös. Nimelt teostas Briti valitsus järsku Brexitit, millega Euroopa Liidu ja Suurbritannia kaubandus- ja koostööleppest jäeti välja kaitse- ja välispoliitika.

Rollid ja eelised

JEF-i kuulumine tähendab Põhjala ja Balti riikidele mitut olulist eelist. Arvatavasti märkimisväärseim on, et poliitilisel ja strateegilisel tasandil kaasatakse Põhjala ja Balti riikide regionaalsesse julgeolekukoostöösse üks tähtsamaid NATO riike, kellel on tuumarelv. Nii on regiooni poliitikutel ja ametnikel Briti otsustusorganeile parem ligipääs. Ühtlasi on viimastel aastatel kasvanud JEF-i olulisus sarnaselt mõtlevate riikide poliitilise foorumina. Praktikas kujutab JEF piirkondlikule julgeolekuarhitektuurile täiendust, mida üks Briti mereväeohvitser on iseloomustanud „sõprade väena, kes täidab Põhja-Euroopa julgeolekuarhitektuuris lünka riiklike ja NATO vägede vahel”. Samas pole JEF üldsust piisavalt teavitanud, millist lünka ta täidab ja kuidas.

Operatiivselt on JEF-l kaks tegevusmudelit. JEF-i koostegevusvõimalused (Integration Options) on tegevused mitmeriigisuutlikkuste tõstmiseks ning liikmete koostegutsemisvõime edendamiseks kõigil tasandeil. JEF-i reageerimisvõimalused (Response Options) on operatsioonid, millega vastatakse konkreetsetele sündmustele, eriti alalävistele või hübriidohtudele. Esimest korda asus JEF ühiselt reageerima alates 2023. aasta novembrist pärast BalticConnectori gaasijuhtme ja mitme merekaabli lõhkumist. Kahtlemata heidutasid JEF-i sõjalaevade patrullid Läänemerel vastast ja hajutasid liikmesriikide kartusi, ent kahjuks tulid nii operatsiooni hiline algus (infrastruktuur sai kannatada 8. oktoobril) kui ka fakt, et NATO oli Läänemerel juba hoogustanud sarnase eesmärgiga tegevust.

JEF-ile saab kriisis anda heidutusrolli, näiteks kui Venemaa ähvardab ühte või mitut selle liikmesmaad.

Suurbritannia ja teised rõhutavad, et kogu JEF-i tegevus on mõeldud NATO eesmärke ja sihte täiendama. Selle kõrval toonitavad JEF-i liikmesriigid ka ühendekspeditsiooniväe potentsiaali tegutseda kiiresti ja resoluutselt. Tihti kinnitatakse, et JEF võib sekkuda seal, kus NATO kas ei saa või ei taha: Eesti valitsuse järgi on see „mõeldud reageerima enne NATO-t”.

Arvatavasti ilmseim näide on hübriidohud, mille tõrjumine on NATO-s (ja Euroopa Liidus) kõigepealt kannatava liikmesriigi enda vastutus. Kuna Venemaa hübriidne sõjategevus ägeneb kõikjal Euroopas, sealhulgas Põhjala ja Balti riikides, siis muutub üha pakilisemaks teda heidutada ja ühiseid lahendusi leida. JEF-il on kaasalöömiseks nii ressursse kui ka algatusvõimet. Ehkki „kavandatud ametkondadevahelisena”, on ta eeskätt sõjaline raamistik, mille reageerimist erinevates domeenides piiravad suutlikkus ja volitused.

JEF-ile saab kriisis anda heidutusrolli, näiteks kui Venemaa ähvardab ühte või mitut selle liikmesmaad. Loomulikult vaatab iga ohtusattuv liitlasriik esmalt ja kõige enam NATO poole ning soovib rakendada Põhja-Atlandi lepingu artiklit 4. Aga kuna JEF-i liikmesmaad mõtlevad sarnaselt ning saavad hästi aru ohust, mida Venemaa kujutab Kirde-Euroopale, ja sõjalise komponendi osatähtsusest igas reageeringus sellele ohule, saab JEF vastata kiiremini, kui NATO tervikuna. See asjaolu ning tõsine väljavaade, et Põhja-Atlandi Nõukogu viivituste korral oleks JEF artikkel 5 olukorras varmam sekkuma, pakub eesliini riikidele teatavat lohutust, aga on mõistagi järele proovimata.

Võimalused ja riskid

Niisiis on JEF alles loomisel. Tänu Soome ja Rootsi liitumisele kaitsealliansiga saab ta end tugevamini NATO-sse lülitada ka seepärast, et vähendatud on tehnilisi takistusi, näiteks on hõlpsam luureandmete jagamiseks luba taotleda. Ühtlasi võib JEF tasandada lõhet Põhjala ja Balti riikide vahel, mis on tekkinud uute liikmesriikide määramisest NATO Norfolki ühendvägede juhatuse alla, ehkki Balti riigid (samuti Taani ja Madalmaad) jäävad Brunssumi juhatuse pädevusse.

Võimalustega kaasnevad riskid. Ilmne puudus seisneb selles, et NATO-st lahus julgeolekustruktuur võib viia võistlemisele ressursside nimel, julgeolekukorra killustumisele ja duplitseerimisele. Paradoksaalselt on Suurbritannia ning mitu Põhjala või Balti riiki aastakümneid teinud samu etteheiteid Euroopa Liidule, kui see tahtis oma kaitsedimensiooni luua. Teine puudus on, et JEF-i varieeruvus (flexilateralism) võib tähendada, et see on ühekorraga kõik ja mitte midagi.

Ilmne puudus on, et NATO-st lahus julgeolekustruktuur võib viia võistlemisele ressursside nimel, julgeolekukorra killustumisele ja duplitseerimisele.

Pealegi on JEF-s brittide osakaal väga tugev. JEF-i koostegevus- ja reageerimisvõimaluste osalussätted viitavad võib-olla sellele, et Suurbritannia vajab partnerriike pigem poliitilises mõttes kui sõjalistel eesmärkidel. See garanteerib küll tugeva juhtimise, aga võib paraku kitsendada partnerriikide kaasarääkimist JEF-i olemuse ja arengu üle. Brittide ambitsioonikad ideed, nagu ’JEF Digital’ või uus roll India ja Vaiksel ookeanil võivad minna lahku Balti ja Põhjala riikide elulistest huvidest.

Kokkuvõttes kinnitavad JEF-i pikaealisus, nähtavus ja aktiivsus tema edukust ja olulisust liikmesriikide silmis. Võimalused ja riskid on küsimused liidritele lahendamiseks. JEF-i tippkohtumine Tallinnas on selleks sobiv paik.